133b

133. lennu gümnaasiumiseiklused said 21. juunil lõppakordi. Vihma, tuult, umbset aulat ja kontsakingade valu trotsides sammusid kõik 112 tarkusesõdurit oma saatusekaaslaste ja kaasviibijate ette, et veel viimast korda oma õpetajate kätt suruda ning lennukaaslastele kummardada (viimast unustas küll mõnigi ärevustuhinas teha ja marssis õnnelikult otse oma tooli poole tagasi). Sarnaselt 133.b klassi tegevusajaga läks ka selle ajaveebiga nii, et alguses ei saanud kohe üldse vedama, kuid pärast oli keeruline pidama jääda. Tegevusrohkete 3 aasta kokkuvõtteks poetaks ajaveebi toimetus siia mõningad tänusõnad:

Suurimad tänud Anettele, kes oma vägevate fotograafiaoskustega nende aastate jooksul lisaks Reaali Poisile ka seda veebikeskkonda tabavate piltidega kostitas. Ilma Sinuta ei oleks vist keegi meie klassist kunagi mõistnud, kus, miks ja millal midagi toimub. Mainimata ei saa jätta, et pakkusid Kübarale kõnede meisterdamisel ja ettekandmisel kõva konkurentsi. Aitäh!

Kui Anette teadis öelda, kus, miks ja millal midagi toimub, siis Kristina teadis öelda, mille eest, kui palju ja kuhu nende toimetuste eest maksta tuleb. Ei ole vist tüütumat ja samal ajal tänuväärsemat tööd kui seda on raamatupidamine ja Sa said sellega suurepärastelt hakkama! Aitäh, et säilitasid meie vahel vinguvate juutidega rahu ning suutsid kõikide exceli tabelite ja kummaliste numbrite juures oma päikselise oleku säilitada.

Tänusõnad neile, kes kõiki mahukaid rühmatöid ja ettekandeid olid alati valmis läbi viima, klassile tutvustama ja mitte liiga harva ka vajadusel improviseerima. Ajaveebi toimetus küll ilmselt unustab nüüd mõne nime, kuid Teisi-Liis, Ella, Anette, Kristina, Sten, Herodes – kui keegi teadis, et on teiega ühes rühmas, siis võis küll kergendatult hingata.

Ilma Sepata oleks meie bioloogiatunnid vist piinlikult vaiksed olnud: aitäh, et Veskimetsaga mingis kummalises võõrkeeles viitsisid rääkida!

Sten, Sa küll viimasel aastal kooli eriti tihti ei jõudnud, kuid see eest tegid 133.b-le nime (ja ka c-klassile häbi) nii mitmegi aine olümpiaadidel ning pisut jõudsid meie lippu ka rahvusringhäälingu eetris kõrgel hoida (ära muretse, ega me su madalat lendu kunagi ära ei unusta:). Aitäh!

Jana, pinguta, mis sa pingutad, oma pagarimainet Sa veel lähiaastatel maha ei raputa. Aitäh magusate elamuste eest!

Tänud meie spordikangelastele – Hero, Roomet, Liina, Helen, Käes + kõik need usinad klassikaaslased, kes nädalavahetustel kohustuslikest klassidevahelistest võistlustest osa võtsid.

Meie lauluinglid – Maria Mängel, Teisi-Liis, Margaret Hook, Maarja ja Oliver – tänu teile kõlas sünnipäevalaulude ajal vähemalt mõni viisipidav hääl, aitäh et meile alati aktuste ajal serenaadi laulsite!

Suur tänu meie armsale klassijuhatajale ja vene keele õpetajale Natalja Sinjukinale, kes meid kuidagi nende kolme aasta jooksul ära kannatas. Tsiteerides Radikut: “Тище едешь, дальше будешь.” – nii ka meie klassiga, aega võttis, natukene sai asja ka. Aitäh Teile!

Igavesed tänusõnad kõikidele õpetajatele, kes meisse teadmisi puistasid ning õpihimu toitsid ja kogu selle vägagi raske töö juures huumorimeele säilitasid. Reaalkool on põhjusega parim, see on just tänu teile, armsad õpetajad. Aitäh!

Ja last but not least, suur kalli kõigile neile, kes oma panuse siia 133.b elektroonilisse mälestusteraamatusse andsid. Eriline tänu Maarjale, Janale ja Ketlinile, kes pidevalt ajaveebi pildimaterjali jagasid ning mõtteid õhku lennutasid ja Teisile, kes seda blogi algselt vedada jaksas. Kindlasti itsitame kunagi, kui totud ja veidrad me olime, kuid avastame iga aasta jaanuari viimasel laupäeval, et midagi pole muutunud. Vilistlaspäeval kohtume!

Lõpetuseks mõned pildid, mis mitte kõige vingema ajaveebi (ega me kibestunud ei ole…) tihedast postitustelaviinist kõrvale jäid:

Fotoseeria “133.b ei jaksa enam”

Kahe füüsikatunni vahepeal leiutasid meie füüsikahuvilised poisid jalgratast.

Lahendus igale YFU-kale, kes end aasta nooremate keskel liiga vanana tunneb: istuge söögivahetunnil 1. klassi jütside juurde, tunnete end kui uuesti sündinuna.

Enne eesti keele proovieksamit tavalisest peopessa mahtuvast stressipallist ei piisanud…

Ka matemaatika proovieksamiga seondunud emotsioonid polnud positiivsemad (tervitused õp. Kerli Kupitsale)

Kohe, kui 133. lend lõpukellaga koolist välja visati, läksid kaasõpilased hulluks: keegi proovis ühel neljapäeva hommikul oma võileivakest radiaatoril grillida.

Joosepil on juba noores eas kõik eeldused ajaloo tegemiseks olemas.

Hoolimata sellest, et keegi polnud veel Maarjale tuult tiibadesse soovinud, püüdis ta ühel tusasel koolihommikul oma sulgi sirutada ning kooli aula maandumistingimusi testida.

Pilt, mis võtab kokku meie kolm aastat. Rohkem sõnu vist polegi vaja…

Esimesel juunil oli 133. lennu viimane eksam enne kooli lõpetamist. Nüüd on jäänud vaid tore puhkusereis Bulgaarias ja, kui Smartlynx meid oma loominguliste lennugraafikutega (Delfi reaalne pealkiri) alt ei vea, jõuame võib-olla isegi 21. juunil ametlikult kooli lõpetada.

Tallinna Reaalkool – Eesti koolide lipulaev, eksamiedetabelite troonija, mille edu pandiks on säravad ja alati ettevalmistunud õpilased! Meie armas matemaatikaõpetaja Kerli Kupits võttis vaevaks meile 3 korda seletada, et matemaatikaeksamil on vaja kalkulaatorit, harilikku pliiatsit, kustukummi, pastakat, tagavarapastakat, sirklit, võib-olla isegi malli ning kohe kindlasti joonlauda. Küll oli kummaline vaatepilt, kui Joosep matemaatika riigieksami hommikul kooli tuli, taskud tühjad, käes ainult üks täisnurkne kolmnurkjoonlaud (tõsi, õpetaja oli rõhutanud, et kõverad joonised ei ole lubatud…).

Kõik abituriendid, kes end ööl vastu koolieksamit veel meeleheitlikult sünapside, süsivesinike, elektromehaanika, vaikiva ajastu või tuumaenergiajaamade teemadel harida püüdsid, magavad tõenäoliselt end praegu teenitult välja. Ketlin 3. korruse aulapostidest kaugemale ei jõudnud…

Päris palav on olnud… Ja homme on kuninglikud pulmad, jee!

See on kõik. Täname.

PS: Endiselt on sisupuudus. Appi!

Tere taas!

Maikuu on abituriendi jaoks kõige intensiivsem ja samas kõige rahulikum kuu kogu gümnaasiumi jooksul. Riigieksamite ning koolieksami hästisooritamise pinget leevendab asjaolu, et tunniplaan näeb välja nagu korralik  Å veitsi juust ning vaba aega on rohkem kui kunagi varem. Kuna enamik tunde meie peaaegu olematus tunniplaanis on konsultatsioonid, siis saab 133B nädalas vaid kuuel tunnil kõik koos (loe: umbes need 20 inimest, kes kohale vaevuvad tulema) ühes klassis istuda ja ajaveebi jaoks materjali luua. Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks: meie ajaveebi on tabamas sisupõud, mille tulemusena võib postituste valmisvorpimise sagedus langeda 12.A klassi tasemele (http://www.real.edu.ee/ajaveeb/133a/ – tasuta reklaam teile, palun!).

Täna avanes meie lennul harukordne võimalus panustada linnaruumi korrashoidu – toimus Ernst Peterson-Särgava ehk Habe peapesu. Et mitte postitada tavapäraseid pilte abiturientide seebivahutamisest, nautige pilti Joosepist ehk Vuntsist:

Ajaveebi toimetus avastas, et meie armas piltnik Anette on oma fotograafi töökohustuste juures jäänud liigagi tihti kaadri taha:

Kiigake ikka aeg-ajalt meie virtuaalpäevikusse, et saada teada… no tegelikult mitte midagi, aga tulge ikka :). Ja edu kõigile neile, kes homme inglise keele eksamit teevad. Ärge palun hommikul kella kümneks TIK-i jalutage, eks?

Aprillikuu kolmas nädal algas 133. lennule kauakardetud eesti keele riigieksamiga. 16. aprillil kell 9.30 olime kõik GAG-i vanas, vaimses ja väärikas hoones valmis endast enam-vähem parimat andma ja pärast eksamit võimalusel härra Aguri püsinäitust “Meie kooli 100 orelit” kaema. Eksamiruumis saime aru, et:

a) “Öölaps” on väga kaunis laul (vt eelmine postitus)

b) Kristi Koit hoiatas põhjusega meid valvava komisjoni eest – meile määratud tädi lubas aega tahvlile kirjutamata poolel klassil juba tööd tegema hakata, hiljem mustandipaberi otsasaamisel keeldus ta teistele rohkem andmast. Õnneks olime piisavalt julged, et enda õiguste eest võidelda (oleks me Veskimetsa tundides ka nii vaprad olnud…)

Mona oma loomulikus olekus: segaduses ja püüab paaniliselt koolist põgeneda

Teisipäeval jooksime kõik võimalikult kiiresti kooli, et keegi tänaval hullumajja ei helistaks ja kadunud klientide kohta ei küsiks – käes oli tutipäev. Nii Piret Otsa kui garderoobitädi kui koolikaaslased manitsesid, et me… eeeee…. vist manitsesid, et me võimalikult palju veepüstolitega mängiks, sest ujuv koolimaja on iga koristaja unistus. Meie kooli külastanud välismaalastel esiteks vedas, et nad läbimärjaks ei saanud ja teiseks jäi ilmselt Eesti koolide lipulaevast väga omalaadne mulje.

Maarja mitte ainult ei söönud oma pulgakommist vilet, vaid mängis keset matemaatika tundi kõvasti (ja valesti) mingit lugu, mille me vist pidime ära tundma?

Jah, Sten räägib oma kaisukaruga.

Kolmapäeval saime võimaluse tõestada matemaatikaõpetajatele, et me ikka üldse ei oska mitte midagi. Õpilaste lemmikülesanne oli vaieldamatult II osa tekstülesanne, kus LAUDADE kohta antud info põhjal pidi leidma KAPPIDE arvu. Ehk siis ülesanne á la “Tõnul on kolm õuna. Leia Mari vanus, kui tulnukas on lilla.”

Neljapäev oli kõige rõõmsam/kurvem päev meie koolielus – lõpukell. Kui olime koolmajja jõudes juba täiesti higised ja väsinud rahvariietes olemisest, suundusime mitte kõige parema ventilatsiooniga aulasse aktusele, kus kõnet pidasid direktor Ene Saar, kes taas kord suutis oma kõne suurepäraselt seostada igaaastase teatrireisiga, meie armas klassijuhataja Natalja Sinjukina ning C klassist Karl Mihkel Pohga. Aktuse raskeimaks ülesandeks osutus 1. klassi jütsidele mitte peale astumine – nad on nii pisikesed! Pärast lahkumise laulu suundusime ketina klassidest läbi jooksma, kusjuures vahepeal tekkis tempo tõustes tunne, et viibid mingis keskaegses tapariistas, kus su käsi informatsiooni kätte saamiseks välja venitatakse. Linna vahel joostes olid hirmsaimad hetked võib-olla üle tee minemised, sest meie oleme küll “üks kõikide, üks kõikide”, aga autojuhid on pigem “kui mul on roheline tuli, siis nui neljaks, ma hakkan liikuma, tühja nendest viiekümnest rahvariides hullust”. Asja ei teinud paremaks ka see, kui esimest korda teed ületades Uku, selmet kontrollida, kas kõik on TIK-ist väljunud, lihtsalt hüüdis: “MINA NÜÜD LÄHEN!”, tirides kogu enda taga olevat jono julmalt kaasa. Aga kõik jäid ellu! Vist?

Pärast linnas ringi jooksmist ning kümnete Aasia turistide iPadide ees poseerimist anti meile mõni minut, et oma kodinad kokku korjata ja siis vabaõhumuuseumisse suunduda. Kui olime end Tallinna Ãœhistranspordi bussi pressinud ja juba vaikselt liikuma hakanud, märkasime Solarise juures ühte eksinud Robinit, kes ei suutnud meie bussi tuvastada ega ka oma telefoni vastu võtta. Paariminutilise karjumise ja oigamise tulemusena juhtis reaalika süda Robini õige bussi juurde, millel järgnes hiiglaslik aplaus – see polnud esimene kord, kui meid sellel nädalal tänaval hulluks peeti.

Vabaõhumuuseumis oli vist kõige lõbusam Piret Otsal, kes andis meile lahkelt võimaluse 3 MINUTIT süüa ning suunas meid siis juba saali keskele, et tuhandeid vanaaja kosja- ja muid laulumänge mängida. Vahepeal läksime õue, et natuke hingata ja ühispilti teha, mis lõppes viie õpilase porimülkasse kukkumisega (tuleb välja, et meie tulevastel riigikaitslastel on raskusi pingi peal istumisega). Taas kord olime jõudnud 3 minutit rahulikult jalutada, kui Otsa – “AE-AE” – meid tantsima kutsus. Lõpuks lahkusime Rocca al Marest, et vaadata, kuidas kulgeb Haabersti risti ehitus ning jõudsime enamasti kõik elusate ja pisut vähem tervetena õnnelikult kooli juurde tagasi.

Te ei kujuta ette, kui palju 133b tüdrukud vaeva pidid nägema, et end sellele õrrele upitada. Alles siis, kui pildid vaevaliselt tehtud said, märkasime, et teised klassid olid leidnud palju ilusama tausta tuuliku näol, kuhu polnud vaja ronidagi…

Ilus pilt, eksole?

Imestagem, et üldse mõne pildi tehtud saime, sest need viis isikut esiplaanil suutsid end pingil istudes ümber ajada. Õnneks olid kõikide rahvariided vist laenutatud, nii et ükski vanavanaema sopakollide pärast kreepsu ei pidanud saama.

Panite tähele, et pealkirjas mainisime viit päeva, kui seni on ülevaade ainult neljast? Teil on õigus. Viiendana väärib mainimist 23. aprill – esmaspäev, kui ligi 50(!) 133. lennu poissi ja tüdrukut kõik kella 16.00 ja 19.30 vahel Sõpruse rahvariidelaenutusse tormasid, et oma kostüümid tagasta. Suur tänu Sõprusele, kes oli lahkelt valmis poolesajale rahvariidevõhikule oma riideid usaldama, mis siis, et mõni (vt viimane pilt) neid pisut väärkohtles. (Mõte tulevikuks: teil võiks laenutuses mingi mõistete kaart olla, sest kohati tundus, et rahvatantsijatel on oma salakeel, millest mugud mitte midagi aru ei saa…)

Tänud piltide eest Anettele, Eesti Rahvusringhäälingule, sellele tädile, kes meid alati pildistab, ja nendele kahele poisile, kes lõpukella päeval meie kõrval kaameraga vapralt jooksid.

Kuna 133. lennul on käsil kibekiire eksamite, tutipäevade ja lõpukellade periood, siis vabandame ette, kui aeg-ajalt ajaveebimise ära unustame. Kohe, kui algab vaheaeg ning meie blogi usinad päkapikud saavad pisut puhata, katsume naasta tavapärasesse režiimi.

Siin aga teile kuulata lugu, mis juhatas dramaatiliselt sisse meie tänase eesti keele riigieksami (olgu öeldud, et ootasime Vikerraadiost Mailis Repsi kõnet): https://www.youtube.com/watch?v=7C7qErRb8xw 

“JAH, JUST!” laususime kõik (loe: need 20 õpilast, kes jaksavad veel koolis käia) justkui ühest suust, kui õpetaja Ahuna üks päev täheldas, et me oleme koolist välja kasvanud. Kuigi tegelikult peaksime võtma oma kahe käe sõrmedel loetavatest koolipäevadest viimast, siis on reaalsus selline, et üldse ei viitsi enam. Kui sügisel suutis meie närvikõdi hoida meeldivalt keerukas tootearenduse kursus (vt Robotexi postitus) ning talve esimestel kuudel ka mingil määral kosmoseteadus füüsikas, siis nüüdseks on jäänud õppida veel vaid dinosaurustest, ENSV-st, Venemaa erinevatest pidudest (miks seal neid nii palju on??) ning oma proovikirjandi jubedatest vigadest.

Neljapäeval (22.03) kaotas kool 133.b silmis paarikümneks minutiks ka oma ainukese järelejäänud funktsionaalsuse – tualetid lakkasid töötamast. Kõik, kes tunni ajal wc poole sammud seadsid, jäid teadmata kadunuks…

Tänu 3. korruse väikesesse tüdrukute tualetti paigaldatud kätekuivatile ei unele enam üksi neiu vetsus käies: kabiini väiksuse tõttu hakkab usin puhur juba wc-le lähenedes röökima, ajades laiali iga viimasegi tolmukübemekese, mis on end kevadkoristuse eest lifti (jah, nii kaugele!) peitnud. Hästi äge on see, kui puhur käsi pestes otsustab, et sa pole piisavalt märg ning su kauni kuiva kostüümi vett täis pritsib.

Kolm aastat ninapidi koosviibimist on vaikselt ennast tundma andma hakanud – nutisõltlaste ring igal neljapäeval kell 11.40 304 klassis (ärge kohale ilmuge palun, Koidul on seal ilmselt mingi tund…).

Vene keele laulu школа-ла-ла-ла-st võib mugandada ka abituriendile sobivamaks.

Taas kord andis alla-la-la-la ka tädi Google, kes vist päriselt ei saa ikka aru, mida ta tegema peab.

Oliver ongi see liim, mis meie klassi lõhenemast takistab (kahel pool lõhet ei istunud mitte kedagi, sest poisid otsustasid, et vene keelt neil küll enam vaja ei lähe).

23. märtsil toimus 133. lennul 100 päeva ball. Kuna sarnaselt märgipeoga ei juhtunud ballil mitte midagi erilist, kirjutame ka sellest sündmusest pisut teise nurga alt. Et õnnejoovastuses UT lõpetanud üheteistkümnendikke nende igavate küsitluste pärast karistada, kritiseerime 134. lennu tehtud toitu*:

Visuaalsel vaatlusel oli kohe näha, et oleks võinud rohkem pingutada: paljudel õuntel ja pirnidel olid südamed küljes, leivakrõpsude sisse oli poekartulisalatit pandud, tikuvõileivad olid igavad. Ma loodan, et teised mõistavad meie muret, sest me kõik pingutame meist vanemate nimel, et ise saaksime samaväärset. Ehk mida parandada? Puuviljavaagnale võiks lisada veel puuvilju, mis võiks olla ka rohkem hooajalised. Lisaksime siinkohal, et pirnid maitsesid nagu vahtkumm. Teiseks võiksid tikuvõileivad olla mahlased ja huvitavamad. Praegused oli äärmiselt kuivad. Tahaks kiita singirulle, need olid kõigi lemmikud, aga juba eelnevalt mainitud leivakorvikesed olid väga ebaõnnestunud. Leivakorvikestesse ei panda kartulisalatit. Leivakorvikestesse sobib väga hästi pasteediga ja väikeste mahlaste granaatõunaseemnetega või röstpeedihummus roheliste idudega. Samuti lisaks see taldrikule natukene värvi. Loodame, et järgmised lennud suudavad olla loomingulisemad.

*Kallid 11ndikud, võtke seda karmi kriitikat kergelt. Meie lennus juhtub lihtsalt olema isik, kellel on toidule kõrgemad standardid kui lihtsalt kartulisalat. Tegelikult oli kõik söödav ning oleme kindlad, et te nägite selle valmistamisega mõõdukalt vaeva. Ja need UT küsitlused polnud ka nii halvad. Kuigi oma õigekirjaoskusi võiksite küll lihvida….

19. märtsil asus reaalkooli gümnaasiumiosa pärast pikka ja väsitavat koolipäeva kuue bussiga teele Viljandisse, et kaeda vastrenoveeritud Ugala teatrit. Olles a-kate bussist välja visatud, vallutasime kõige koolipoolsema bussi ning asusime esimestena teele, samal ajal kui kümnendikud mingil põhjusel Estonia teatri taga jala Viljandisse kõndida püüdsid. Kuna meie bussijuht oli kergelt öeldes hullumeelne, jõudsime teatri ette tublisti enne teisi, mistõttu saime esimestene valida omale meelepärase toidukoha. Viljandis pisut ringi käies täheldasime, et:

(1) Bussijuht oleks võinud meid kesklinnas maha panna, sest ilm oli kenaks jalutuskäiguks liigagi tuisune ja nii mõnelgi neiul oli kontsasaabastega lõbus jäistel kõnniteedel uisutada.

(2) Kui suvel veedavad puhkuse kõik Viljandis, sest seal just ongi paradiis, siis kevadtalvel on tegemist pigem kummituslinnaga, kus on mingil põhjusel sada erinevat kaubanduskeskust, igaühes umbes kaks külastajat.

Kõhud täis, asusime teatrisse, et vaadata Tennessee Williamsi etendust “Orpheus allilmas”. Kuna enamasti jaotusid inimeste arvamused kaheks – oli neid, kes vastnähtust vaimustuses olid, ning neid, kes oleks tagumistes ridades istudes ilmselt hea meelega magama jäänud – siis ei hakka me etendust arvustama. Küll aga võime lahkesti ja täitsa tasuta jagada ettepanekuid koolile järgmiste aastate teatrireiside korraldamiseks:

a) Võib-olla peaks teatripäev olema lühendatud tundidega. 8-tunnine koolipäev väsitab niigi ning kui sinna lisada 2-3 tunnine loksumine (mitte väga mugavas) bussis, siis tikub pehmes teatritoolis paratamatult nii mõnelgi uni peale.

b) Esimese tunni ärajätmine ei ole enamikule piisav mõistliku koguse une äramagamiseks. Kui kesklinna bussid jõudsid veel enam-vähem normaalsel ajal kohale, siis linnast väljast elavad õpilased said vaevu 5 tundi und, mis tegi 12.b niigi vaikse ja osavõtmatu klassi kuidagi (ei tea küll, kuidas see võimalik) veel vaiksemaks (allpool fototõestus).

c) Valige linn, kus on McDonalds.

Tegelikult on väga tore, et iga aasta avaneb võimalus end kultuuriliselt kogu kooliperega rikastada. Võib-olla on mõne aasta pärast ka reaalil sada disainitud minibussi, millega mööda Eestimaad ringi vurada.

Unetus teeb lapsed vaiksemaks ja segasemaks (jah, Maarja kasutas pangakaarti joonlauana).

Reaalikaid jäi Viljandisse mälestama üks kurblik pilgeni täis prügikast.

Kui eesti keele proovieksam tehtud, aga kuuled, et kirjandi tulemusi ei tasu väga häid oodata, siis on hea mõte kaugele põgeneda, näiteks Tartusse. Millegipärast ei sobi ilmselt taoline põhjendus õpetajatele, mistõttu pidi leidma mõjuvama põhjuse kooli mitte minemiseks. Ja nii otsustasidki kaks reaalikat märtsi kolmandal nädalal minna tudengivarjuks. Kuna polnud teada, kas eesti keele kirjandi tulemuse saab teada neljapäeval või reedel, siis mindi igaks juhuks lausa kaheks päevaks.  Kusjuures ülikoolis veedetud tundide arv oli märgatavalt pikem, täpsemalt kaks korda, kui oleks olnud koolis veedetav aeg. Peale Tartu Ülikooli erinevate majade sai korraks käidud ka Treffneris, lihtsalt veendumiseks, et Reaal on ikka parem.

Tudengivarjuks käik tasus end igati ära. Soovitame seda kõigile, eriti neile, kellel on veel kahtlusi, kuhu ja mida edasi õppima minna. Sealsed tudengid oskavad väga hästi oma erialasid promoda ning nad veavad hea meelega segaduses gümnasiste päevaks endaga koolis kaasas. Nii et minge, kellel vähegi bussi- või porgandisõidu pileti jaoks raha on!

Huvitavat: Tartu asub Tallinnast lõuna pool (vähemalt nii väidetakse). Väite kinnituseks: Tartus olid päikselisemad ilmad kui Tallinnas. Väite ümberlükkamiseks: Tartus oli õhutemperatuur -8°…-12°C, Tallinnas oli samal ajal poole soojem.

Kust mujalt saada õigustus koolist puudumiseks kui õigusteaduskonna ja õiguse loengute külastuselt. 

Tutvuge Eeroga – Tartu Ãœlikooli oma Rene

Ülikooli jõudes avaneb võimalus lahendada ka elulisi probleeme.

Ja meie mõtlesime, et 2. korruse füüsikaklasside vaheruum on (katseteks vajalikku) träni pilgeni täis…

Kuidas teha vahet, kas oled Tartu ülikooli peamajas (kus asub usuteaduskond) või Physicumis (nn Füüsikumis)? Kui näed, et tunniplaan on paberil, siis oled peamajas, kui näed interaktiivset tunniplaani, siis oled Physicumis.