Keskaegne Viljandi

3. novembril istus meie pooluniste silmadega grupp koroonast ja muudest muredest hoolimata varahommikusele Viljandi bussile. Talvehingusesse mattunud, kuid sellegipoolest armas Viljandi linn võttis meid avasüli vastu. Kuulsime kõrvus keskaegsete ja varauusaegsete hoonete kutsungit, millele ka kohe järgnesime. Enne veel, kui näpud läbini ära jäätusid, avas linn meile oma ajaloo ning meil õnnestus see piltidele jäädvustada. Lossimägede voolavad nõlvad seljataga, jäi üle veel ainult kõhtu kinnitada. See tehtud, asusime tagasiteele kodulinna poole.

Viljandi linnamĂĽĂĽr

Viljandi linnamüür rajati ajavahemikul 1260-1300, kujutades trapetsikujulist põhja poole laienevat kaitserajatist, mis ümbritses 10,2 hektari suurust maa-ala. Kolme värava ja nelja torniga linnamüür oli veidi üle kilomeetri pikk, müüri ennast ümbritses 20-30 meetri laiune ja 6-7 meetri sügavune vallikraav. Müür ise oli 3-5 meetrit kõrge ja umbes 2 meetrit lai. Linnamüür jooksis ordulinnuse kolmanda eeslinnuse loodenurgast väikest jõnksu tehes põhja poole kuni Riia väravani, möödudes ka keskaegsest frantsisklaste kloostrist. Praegu asub Riia värava kohal hoone aadressiga Kauba tänav 12. Sealt viis müür linna loodenurgani, kus asus nelinurkne mitteflankeeriv nurgatorn. Loodenurgalt võttis linnamüür suuna Tartu tänavale. See osa müürist oli pikka aega üsna hästi säilinud ning sellest on üles kaotud 27-meetrine müürijupp Arkaadia aia Tallinna tänava poolses küljes (seal on tehtud ka meie pilt). Umbes poolel teel Tartu väravani asus müüri välisküljel 8-10-meetrine flankeeriv ümartorn. Tartu värav asus tänase Lossi tänava kohal, Jakobsoni kuju ja selle vastas asuva ärihoone vahelisel alal. Tartu väravast jooksis linnamüür edasi järve poole ning veidi enne praegust Kraavi ja Oru tänava ristumiskohta keeras linnuse poole. Seejärel kulges müür mööda Linnu ja Lutsu tänava tagahoove ning piki vallikraavi äärt kuni linnuseni. Linna järvepoolset külge kaitsesid tõenäoliselt kaks torni: Moskva torn asus arvatavasti praegusest Trepimäe tammist mõnikümmend meetrit linnuse poole ja teine torn asus Pika tänava ja linnamüüri lõikekohalt mõned meetrid linnuse poole. Tornid ehitati eeldatavasti Liivi sõja ajal. Linnamüür sai 16.-17. sajandi sõdades tugevasti kannatada. Müüri murendas ka intensiivne ehitustegevus 18.-20. sajandi vältel, valdav osa linnamüürist lammutati, tassiti laiali ja kasutati ehituskividena. 

Viljandi ordulinnus ja rippsild

Viljandi ordulinnuse varemed asuvad Viljandi järve läänekaldal kolmel järjestikusel kõrgendikul. Neist kõige lõunapoolsemal oli kunagi Viljandi muinaslinnus. Ordulinnust hakati Mõõgavendade ordu meistri Volquini korraldusel ehitama 1224. aastal. Peagi sai valmis väike kivikindlustus, mille asukoha üle on vaieldud tänapäevani. Ordulinnust ehitati ja rekonstrueeriti ligi kolm ja pool sajandit ning selle kestel sai linnusest üks Liivi ordu peamisi tugipunkte kogu Vana-Liivimaal. Esimesed tuleristsed sai linnus 1481. aastal, kui Ivan III saadetud Vene väed piirasid linna ja linnust. Vene väed põletasid maha küll linna, kuid linnust alistada neil ei õnnestunud. Liivi sõjas ning sellel järgenud Poola-Rootsi sõdades käis linnus käest kätte, elades üle mitu piiramist ja pommitamist. Selle tagajärjel muutus kunagine võimas ordukants varemeteks ning Rootsi võimud seda enam kinduluste nimekirja ei kandnud. Järgnevatel sajanditel kasutasid linnakodanikud ja Viljandi mõis piirkonda väärtusliku ehitusmaterjali saamiseks. Alates 19. saj. viimasest veerandist hakkas Lossimägede nime all tuntud piirkond kujunema viljandlastele ja linna külalistele armastatud puhkepaigaks.

Viljandi rippsild asub Viljandi ordulinnuse varemetes Kaevumäge ümbritseval vallikraavil konvendihoone läänemüüri lähedal. Tänapäeval Viljandi oluliseks sümboliks saanud üle 50 meetri pika rippsilla esimene asupaik oli hoopis Tarvastu Kabelimägi. 1879. aastal Riia firmas Felser & Co ehitatud sild kingiti põhjalikult deformeerununa 1929. aastal Viljandi linnale. Silla kasutuskõlblikuks muutmiseks kasutati lubatud 400 krooni asemel 2500 krooni ning sild avati Viljandis 1. detsembril 1931. Turvalisuse eesmärgil rekonstrueeriti silda 1995 aastal. Pärast seda kadus suur osa ehitise kõhedusttekitavast võlust, sest sild ei õõtsu ega kõigu enam varasema amplituudiga.

Viljandi Jaani kirik

Viljandi Jaani kirik asub Viljandi kesklinnas aadressil Pikk tänav 6, mis paikneb ordulinnuse varemete ja linnamüüri vahelisel alal. Tänapäeval tegutseb kirikus EELK Viljandi Jaani kogudus. Kiriku ajalugu saab alguse frantsisklaste kloostri asutamisega. Aastatel 1466-1472 rajati kompleksi kloostrikirik, mis oli frantsisklastele omaselt tagasihoidlik ja võlvimata. Siiski ehitati ordureegleid eirates kirikule läänetorn: kirik asus linnamüüri ääres ja lähtuti linna kaitsevajadusest. Klooster tegutses Viljandis kuni Liivi sõjani ning aastal 1560 see suleti. Sulgemise põhjuseks oli ühe munga surm kloostri hüpokaustahju kütteruumis, süüdistati teisi munki ja ordumeister andis neile kolm päeva, et kloostrist lahkuda. Kloostri hooned hävinesid järgnenud sõdades. Rootsi ajal aga kohandati kloostrikirik luterlikuks linnakirikuks. 18. sajandi teisel poolel sai kirik uhke hilisbarokse tornikiivri, mis aga tulekahjus hävis. Kirik sai uue tornikiivri aastal 1815 ja sellest ajast alates on kiriku välimus püsinud suures plaanis muutumatuna. Jaani kirik suleti aastal 1950. aastatel ja muudeti mööblilaoks. 1986. aastal hakati hoonet rekonstrueerima kontserdisaaliks ja 1989. aastal peeti kiriku taastamise plaane. 27. detsembril 1992 teostati taas kiriku sissepühitsemine.

Laidoneri plats

Laidoneri plats on nimetatud Eesti sõjaväelase ja poliitiku, Viljandi aukodaniku Johan Laidoneri (1884 – 1953) auks. Keskajal asus väljakul turuplats, mis tegi sellest linna tähtsaima väljaku. Turupidamiseks hakati platsi kasutama arvatavalt 13. sajandi teisel poolel. Turupidamise lõppedes kujundati plats ümber pargiks (1933. aastal). 1934. aastast kannab see nime Kindral Laidoneri plats. Praeguse nime sai plats 24. augustil 2004. 

Viljandi Maakohtu hoone

Viljandi Maakohtu hoone asub Viljandi vanalinnas Johan Laidoneri platsi kõrval. Hoone valmis 1768. aastal endise linnakiriku varemete asemele esimese kivimajana Viljandis pärast Põhjasõda kestnud stagnatsiooniaega. Hoones asus tööle Viljandi maakohus, mis aga 1787. aastal kolis ära. 1790. aastal hakkas hoones tööle rahvakool, mis 1804. aastal muudeti kreisikooliks. 1885. aastast töötas hoones linnakool. Hoones asuvates koolides on haridust saanud hulk eesti avaliku elu tegelasi, seal hulgas ka Jaan Tõnisson ja Johan Laidoner. 1930-1940 asus hoones 5. Suurtükiväegrupi kasarm. Tänapäeval asuvad hoones linnaametid.

Viljandi raekoda

Viljandi raekoda asub Linnaväljaku ääres Linnu tänav 2. Praeguse ĂĽsna moodsa funk stiilis ehitise asemel oli algul nn vana raekoda, mis oli ĂĽks neljast vanemast säilinud kivimajast viljandis. Hoone oli ehitatud ajavahemikus 1768-1774 elumajana justiitsbĂĽrgermeister Johann Nicolaus Ottole ning kuulus stiili järgi murtud kelpkatusega lõppevasse barokiajastusse. Alles 1838. aastal ehitati majale kellatorn. 1930. aastate alguseks oli vana raekoda oma aja ära elanud – talad ja katused olid mädad. Linnainsener Erich Otting projekti järgi ehitati raekoda ĂĽmber ning 1932. aasta jaaniööl tegi oma esimesed löögid Saksa firmalt tellitud uus vastne kell. Raekoja ĂĽmberehitamine oli osa Viljandi ĂĽldisest moderniseerimise plaanist, mille korraldajaks sai koolmeistrikutsega linnapea August Maramaa. Linnapeale rajati 2007. aastal raekoja kõrvale pronksist mälestusmärk.

Viljandi Vana apteegimaja

Vana apteegimaja asub Viljandis Johan Laidoneri platsi põhjaküljel. Selle ehitas 1779-1780 Viljandi apteeker ja hilisem linnapea Johann Joachim Schoeler. Tegemist on kolmanda tol ajal Viljandisse ehitatud kivimajaga. Schoelerid pidasid majas apteegiäri 1902. aastani. Apteek jäi hoonesse 1940. aastani. 1942. aastast asub hoones Viljandi muuseum. Siin säilitatavad kogud on ühed suuremad maakonnamuuseumide hulgas. Muuseumis on suur ja väärtuslik arheoloogia ja etnograafia kogu, rikkalik arhiiv ning sisukas maalikogu. 

Viljandi Pauluse kirik

Viljandi Pauluse kirik asub Viljandi kesklinnas aadressil Kiriku tänav 3. Tänapäeval tegutseb kirikus EELK Viljandi Pauluse kogudus. Otsus rajada kirik tuli aastal 1860, kui kogudus linna- ja maakoguduseks jagati ning Viljandi Jaani kirik jäi linnakogudusele. Viljandi Maakoguduse Püha Pauluse kirikule pandi nurgakivi 29. juunil 1863. Kiriku arhitekt on Matthias von Holst ja kirik on ehitatud uusgooti stiilis. Kirik on ehitatud punastest tellistest ja maakivist. Sihvaka tornikiivri tipus näitab tuule suunda kukk. Seestpoolt on kirik avar ja kolmest küljest rõduga ümbritsetud. Pauluse kiriku sissepühitsemine toimus 30. oktoober 1866. Kirikus asub Eesti suurim täismehaanilise traktuuriga orel, mille valmistas Guido Knauff. 

Viljandi vana veetorn

20. sajandi alguseks oli elanikkond Viljandis suurenenud ja tekkis probleem kõigi linnaelanike puhta veega varustamisega. 1911. aastal õnnestus Rannapuiestee ja staadioni vahele kaevatud 90 meetri sügavusest kaevust saada piisavalt hea kvaliteediga vett. Samal aastal rajati 30-meetrine ja 6600 pange vett mahutav veetorn. Kaevetööde käigus tehti mitmeid arheoloogilisi avastusi, nt selgus, et veetorn ehitati keskaegse kiriku surnuaiale. Veetorn oli kasutusel 1960. aastani ning jäi siis seisma. Torn on 2001. aastast vaatetornina avatud külastajatele.

Gretel Tiivel, Natali Mutli, Marta Tõnisalu, Kadri Kalamäe, Mathias Maiste, Hannes Hollo

Kasutatud allikate loetelu leiate siit.

Kommenteerimine on keelatud.