137c

“17. detsember ei ole pelgalt vaid arvestuste nädala kulminatsiooniline päev või aasta eel-eelviimane iganädalane reede, mitte see Reede, mis asub Rotermanni kvartalis ning kuhu Arulepp ja Martin pahatihti võidu peale jooksuvõistlust korraldavad, vaid hoopis reede väikse tähega, nagu see nädalapäev. See on päev, mil toimub kauaoodatud gümnaasiumi jõulupidu!”

10. klassi jõulupeo hea emotsioon siiani väga eredalt meeles, võtsid Luukas ja Epp selle ürituse enda kanda. Juhtkonnalt saadi peo korraldamise osas jah-sõna umbes-täpselt kaks nädalat enne üritust, seega järgnesid neile kaks unetut ja rabamist täis nädalat. Unetu öö ilusid ja valusid sai tunda ka meie videograaf Mihkel, kes öö enne pidu kõiki üheksat vaheklippi kokku lõikas ning parajalt rabada said ka tehnilise poole eest vastutav Georg ja kogu kujundustiim.

Meie klassile naeratas loosiratas ootamatu pärliga – Iisrael. Lood said kiirelt paika, rollid jaotatud ja koreograafid asusid tööle. Veetsime tol nädalal umbses aeroobikasaalis rohkem kui kogu gümnaasiumi vältel kokku ja võime uhkusega öelda, et meie kava oli juba pisidetailide lihvimise faasis, kui mõni klass alles mõtlema hakkas…

Proovid, prooovid, proovid

“Eeee-oooo”

Jõudis kätte reede õhtu, saal oli valmis ja rahvas oli veel rohkem valmis. Olude sunnil toimus üritus lendude kaupa. Aulas olid põnevil, uudishimu täis kümnendikud. Õhtujuhid Luukas ja Kevin tervitasid publikut retsinädalast tuttava hüüdega ja tõmbasid rahva automaatselt käima. Üritus oli alanud! 139. lend sai väga tublisti hakkama – nii laval kui publikuna, kuid 138. (pAaRis-)lennul on küll ikka elu kohta palju õppida…

Meie show läks SUUREPÄRASELT ning olgem ausad, tegelik võit kuulub 12.c klassile! Kuid isegi kogu selle aupaiste varjus ei saa üle ega ümber meie õpetajatest. Nad olid õhtu staarid, tehes ettenähtud kolme minuti show asemel seitse ja hämmastades meid iga minutiga aina enam ja enam.

Silmkontakti kunst

Kaboom

Üllatus!

Kokkuvõtlikult: oli legendaarne õhtu, panime aastale ilusa punkti ja andsime jõulupeo teatepulga noorematele üle.

Väärtustagem omasid, hoidkem omasid, armastagem omasid!

Koogens

Tegime soojenduseks vähemalt 20 erinevat “Head meestepäeva, Luukas!” kaarti

Valmis :))

Mehed õnnelikud, meie õnnelikud

Mõned meist olid oodanud seda juba 12 aastat, mõned 6, mõned 3, aga lõppude lõpuks saime endale kolmanda ja viimase Reaali ehte. Kõik nägid lihtsalt väga väga ilusad välja. Uhke tunne oli vaadata sõpru, tuttavaid, klassikaaslasi märki rinda saamas.

Lennu nimel pidas kõne Kirke (137.a), õpetajatest meie Villu ja muidugi Ene ka. Esimene tähtis kõne loositi a-klassile ning Kirkel õnnestus suurepäraselt. Kõne oligi nagu miniseelik – parajalt lühike, et tõmbas tähelepanu ja parajalt pikk, et kattis kõik olulise. Villu kõne oli talle omaselt humoorikas ja mõtlemapanev korraga. Ise ei oskakski kolmanda korruse poistevetsust rääkides kuidagi veel tarkust jagada. Ene kõne oli südamlik ja eluline.

Meie Villu kõnet pidamas

Märgid korraks rinda saadud ja ka õpetajatele pandud, suundusime sööklasse, kus ootasid meid kena tort, minipannkoogid, sushiiiii ja veel head paremat. Teenindus oli ka tiptop. Võib rahule jääda paarislennuga.

 

 

Kõht täis, saime paar sõna öelda. Üksteisele jõuti vist küll kõik, mis abiturientidel meelel ära soovida. (Et seemneleib tuleks tagasi ja lasanjet jätkuks kõigile jne) Ja oligi aeg näidendeid teha. Meie klass tõmbas igati sobiva teema “Mis värvi on armastus?”. Nimelt olime samal teemal hiljuti kirjandeid kirjutanud ehk olime teemas täiesti sees. Arutelu läks päris kirjuks: kes kellele musi teeb ja kuidas rakendada meie klassi paarikesi. Lõpuks oli seal romantikat, oli metsikust ja oli ka sügavamõttelisust.

Stiilinäited

Nii tehakse parimaid näidendeid

Peoperemees oli meie Rüütel (Georg). Ebatraditsiooniliselt ei olnud meil küll kedagi koolist välja laulda, kuid õhtu lõppes ikka lõbusas tantsurütmis.

Rüütel ametis

Tantsusammud on alati selged olnud

Merele läksime tormisel päeval. Kord oli aknast näha ainult taevast ja siis jälle ainult merd. Selle möllu keskel jagas olümpiasportlane Jüri-Mikk Udam (vil!128) meiega oma kogemusi ja tarkusi. Ta on oma elus väga palju saavutanud, keskendudes ühele projektile korraga ja endast maksimum andes. Samas rõhutas ta üle, et kui kõik ei lähe plaani järgi ei ole tegelikult hullu. Eesmärgini jõudmiseks on mitu teed.

Soomes võtsime suuna EBSi poole, kus Jukka Mäkinen tegi meili näidisloengu teemal “Political challenges and opportunities of data capitalism”. Lisaks räägiti meile natuke välismaa ülikoolidest. Päeva hariv osa läbi, suundusime Toomkiriku juurde kohustuslikku R-tähe pilti tegema. Ja siis valgus mass linna peale laiali. Osad avastasid muuseume, osad poode, osad kuulsaid muusikavideo locationeid… Igaühele leidus midagi. Aeg möödus kiirelt ja juba loksusimegi tagasi. Meri oli õnneks õhtuks veidi (aga ainult veidi) rahunenud.

kaunis

kaunim

kõige kaunim

Reaalkoolil täitus väärikas 140. tegutsemisaasta. Selle puhul käis meile finantsvabaduse saavutamisest rääkimas Erko Risthein (vil!125). Erko tegutseb start-upinduse vallas (producement.com) tarkvaraarendja ja ettevõtjana. Ta rõhutas multidistsiplinaarsuse olulisust ja jagas ausat elutarkust. Ta kõnetas mitmeid ning peale aktust ja koogisöömist jätkus jutt staadionil. Vestlusringi tuli uudistama isegi mõni rebane.

P.S. Pert ja Kevin tegid porgandikoogi – mega hästi tuli välja, kokapoisid!

Rõõmsad :))

Laupäeval, 2. oktoobril toimus Noblessneri valukojas kontsert “Kummardus õpetajale” ja pidu. Kontserdi repertuaar oli akadeemiline, see-eest vaheklipid olid humoorikad. Järgnes sumin ning tantsupidu. Ansambel Horoskoop lõi meeleolu, ei puudunud Potsa tantsud ega Erik Mäe laval limbot tegemas. Tugev kogukonnatunne, mis Reaali üritustel tekib, on võimas. Kohale olid tulnud eri vanuses, eri lugudega inimesed, kellele kõigile Reaalkool oli siiski ühised väärtused suutnud kaasa anda, mis tegi omavahelise suhtlemise kergeks.

Reaalkool on parim kool.

Augustis olid grupid olemas, rebased valitud, kostüümid tellitud, korterid bronnitud, aga päev enne kooli algust saime teada, et rets tuleb klassisisene…

Elasime leina viis etappi kiirelt läbi ja tegime uued plaanid. Selle aasta rebaste nädala teemadeks olid filmid (mõjutustega meie enda rebaste nädalast, kui teemadeks olid sarjad). Meie klassis siis High School Musical, Smurfid, Imelised ja Võlur Oz.

Esmaspäevased murumängud möödusid edukalt. Tuli välja, et kiiruse ja koordinatsiooniga on rebastel tiptop, aga tasakaaluga on kehvasti. Pole hullu, aitasime pikaliolijad püsti esmaspäeval, aitame ka hiljem.

Teisipäevasel viktoriinil räägiti mõni lugu huntide (vägi)tegudest, mõnel juhul ütles pilt või video rohkem, kui Kepp või Ken oleks suutnud.

Oli veidi teistsugune kolmapäev kui tavaliselt – rändasime 90ndatesse. Hommikul soojendas Kuberneri aias Jüri Ratas ja siis astus Hirvepargi trepile Pert ning pidas sütitava kõne. Koolis saime teada, mida õpetajad 90ndatel tegid, seisime Balti ketis ja nautisime Iffi kontserti ka!

Neljapäev oli raske…

Reede oli tähtis päev. Peale koolipäeva lõppu liikus mass Rottermanni, kus rebased said oma tantsuoskusi näidata. Varahommikutel ja vahetundidel harjutatud tantsu autoriks oli Epp, kes sai rebastel nädalaga puusad liikuma ja laulusõnad pähe – hea töö! Õhtul said 139. lennu juntsudest täisväärtuslikud Reaalkooli gümnasistid.

Päris norm paaritu lend kasvab peale.

yeye

Video: Mihkel Paumverk

Meie viimane esimene algas meeldivalt tavapäraselt klassijuhatajatunni ja aktusega, aga seekord saime osa ka väikeste juntsude kooliaasta algusest. Pooled meist said käekõrvale 1.a õpilase ja teised 1.b õpilase, kellele maja näidata ja elutarkust jagada. Aega oli tuuriks antud vähe nii, et igale poole (loe: maurusesse) ei jõudnud. Napilt jõudsime uurida ega nad pissil ei taha käia, kui juba pidigi minema aulasse aabitsat kätte saama. Meie Sarah pidas abituuriumi nimel ilusa kõne (Somelari arust üks parimaid). Järgnesid kõige esimesed koolitunnid, kus saime nii uusi teadmisi kui ka kõvasti naerda. Füüsika tunnis ristiti põrkepall, mis ei põrka kurbusepalliks ja keemias saime teada, et kõik, mis näeb välja nagu vesi, piim või morss ei pruugigi üldse olla joodav. Tähtis päev lõppes Poisi juures, kus koolimütsid pähe saadi. Kõrget lendu, 148. lend!

Kõige-kõige esimene tund

Direktorite järelkasv on piisav?

Jütsid ja mütsid