137c

Jahedal 15. novembri hommikul astusid Erko, Gerdo, Grete ja Liis kell 8:00 väljuvale Pärnu bussile, Epp liitus seltskonnaga Vana-Pääsküla bussipeatuses mõni minut hiljem. 9:50 võtsime maskid maha ja väljusime bussist, oli aeg Pärnu ajalooliste ehitistega tutvumiseks. Erilist tähelepanu pöörasime keskajast ja 20. sajandist pärinevale. Helistasime kohalikule mehele, õpetaja Madis Somelarile ja panime plaani paika. Pärast pikka teekonda jalgsi ja elektritõuksidel otsustasime lõuna teha. Olime Pärnus, mõistagi lõunatasime Steffanis. Oli vahva pühapäev karges suvepealinnas.

Toomkiriku mälestusmärk
Vana-Pärnu toomkirik asus aastatel 1251-1263 Vana-Pärnus. See oli osa Vana-Pärnu piiskopilinnusest. Kirik oli püstitatud evangelist Johannesele. Toomkiriku põletasid 1263. aastal röövretkele tulnud leedulased. Kiriku puust altaririst on aga imekombel säilinud, kuid põlengus tahmunud. See kannab nime Must rist. Toomkiriku varemetele ehitati uus kirik, mis oli pühendatud apostel Toomale – Püha Tooma kirik. Ka see kirik hävis 17. sajandil. Toomkiriku mälestusmärk paikneb kunagise toomkiriku asukohal.

Püha Nikolai kirik Pärnus
Keskajal asetsesid Emajõe (tänapäeval Pärnu jõe) kaldal kaks Pärnut – Vana- ja Uus-Pärnu. Vana-Pärnu kuulus Saare-Lääne piiskopkonnale ning Uus-Pärnu Liivi ordu haldusalasse. Mõlemas linnas oli kirik. Kui 1251. aastal pühitseti Vana-Pärnus toomkirik, siis teadaolevat seisis ka vastaskaldal oma kirik. 12 aastat hiljem põletasid paganatest leedukad rüüsteretkel Vana-Pärnu asula maha. Selle tagajärjel pidi turvalisuse huvides Saare-Lääne piiskop mujale rajama oma residentsi – nii sündis Haapsalu linn oma piiskoplinnusega. Vana-Pärnu kodanikud palusid aga kaitset Liivi ordult ja panid teiselpool jõge alguse Hansa Liitu kuulunud Uus-Pärnu linnale.
Pärnu Nikolai kirik asus Pärnus raekoja lähedal Pika ja Nikolai tänava nurgal. Kiriku järgi on nime saanud ka Nikolai tänav. Kirik oli ehitatud gooti stiilis punastest tellistest. Gooti stiili iseloomustab vertikaalsed rõhud, kõrgustesse tõusmine ja teravkaared. Vanapärnakad võtsid enda toomkirikust kaasa tulest päästetud Musta risti, mis muutus keskaja jooksul palverännaku sümboliks. Kirikus tegutses Pärnu saksa luteri kogudus, Poola võimu ajal (1582 Jam Zapolski vaherahu-1617 Altmargi vaherahu) tegutses seal katoliku kirik. 13. sajandil valminud kirik hävines teises maailmasõjas ning tänapäeval asuvad kunagise Uus-Pärnu kiriku peal Nõukogude ajal ehitatud karpmajad ning mälestuskivi.

Seegi maja
Seegi maja on teadaolevalt Pärnu linna kõige vanem maja. Hoone ehitati 1658. aastal Pühavaimu kiriku vana seegi alustaladele linna vigaste ja haigete varjupaigaks. Vundamentaluse puitparve uurimine tunnistab vana seegi vanuseks ajavahemikku 1250-1350. 1998.a aastal hoone rekonstrueerimise käigus leidsid arheoloogid mitmeid erinevaid huvitavaid leide 14.-15.sajandist (reini keraamika – importveinid, keedunõudest tulnud potikillud, noateritusluisk, tulekivi, liivi sõdalase kukru mündid) , mis viitavad kivikõrtsi jälgedele. Oletatakse , et tegemist oli Jürgen Kratze kõrtsiga, mis 1544 müüdi Tori kirikhärrale Michel Schwedersile, kes ostis maja oma tütrele Elsabele. 1580 anti krunt kuningas Stephan Bathory privileegi alusel Pärnu linnale ja 1658 ehitati sinna seek, mis andis nime ka Hospidali tänavale. Hospidal tähistas keskajal eraldus- ja hoolekandehaiglat, olles nime saanud hospidaliitidelt – vaeste ja haigetega tegelenud hoolekande munkadelt. Hospitaliitide vennaskonnad tekkisid IX sajandil. Haigete kaitsepühakud olid Lazarus ja St. Rochus. Seek tähendas keskajal haigete ja invaliidide varjupaika, mida peeti üleval annetustest. Hiljem sai seek rahvakeeles nime: vanadekodu. Hospidali 1 maja on nimetatud hospidal-seegiks. Seekides oli ühendatud ülalpidamine ja ravimine. 1816 müüs magistraat vana seegimaja samas kvartalis asuvale eksport-import kaubamajale Hans Dietrich Schmidt (1741 -1942), maja kasutati kõrvalhoonena. Seegi maja tänane välisilme on taastatud 17. sajandi võtmes ning hoones tegutsevad hotell St. Peterburg ja restoran Seegi Maja.

Vana-Pärnu kalmistu
Grupi ühe liikme vanaisa ja tema vanemad on ka maetud Vana-Pärnu kalmistule. Vana-Pärnu kalmistu pärineb hiljemalt 15.sajandist ja on korduvate ülematmistega kasutusel tänapäevani. Vana-Pärnu kalmistu on linna arvatavasti vanim kristlik matmispaik, sest seal või praegusele kalmistule väga lähedal asus 1251. aastal sisseõnnistatud toomkirik koos selle juurde kuulunud surnuaiaga. Matmispaik sellest ajast ilmselt jäi, kusjuures see kalmistu on olnud läbi aastasadade kasutusel. Hinnangu järgi on praegu käimas vähemalt kolmas pealematmiste ring. Kalmistu on võetud muinsuskaitse alla, mis tähendab, et kõik hauatähised ja inventar, mis on vanemad kui 50 aastat, tuleb peale mattes alles hoida.

Punane torn
Punane torn on osa keskaegse Uus-Pärnu linnakindlustusest. See on Pärnu vanim ehitis. Torn on nime saanud seda seest ja väljast katva punase telliskivivoodri järgi. See ehitati 15. sajandil (täpne ehitamise aasta pole kindel) ning asus linnamüüri kagunurgas. Praegune aadress on Hommiku tänav 11. Punast torni on mainitud ka vangitorni nime all. Kuni aastani 1892 oli torn kasutusel linna vanglana, siis aga otsustas Venemaa valitsus, et hoone pole vanglaks sobilik. See on ainus säilinud Uus-Pärnu hansalinna kaitsetorn. 17. sajandil oli Punasel tornil neli korrust, millest on säilinud kolm. Samuti oli ehitisel vanglakorrus, mis oli kuue meetri sügavune. Aja jooksul on toimunud mitmeid ümberehitusi ja remonditöid. Linnaarhiiviks kohandati hoone 19. sajandi lõpul. Hiljem on kasutatud torni mõne asutuse arhiivina ja skautide ruumidena, samuti suveniiripoe ja näitusepaigana ning seal on ka toimunud seal erinevad töötoad. Alates 2020. aasta novembrist asub tornis ringpanoraamkinoga külastuskeskus, mis tutvustab Pärnu ajalugu.

Tallinna värav
Poola-Rootsi sõja (1600-1629) tulemusena vallutasid rootslased poolakatelt endale Lõuna-Eesti, s.h ka Uus-Pärnu. Pärnu oli oluliseks sadamakohaks ja sõjaliseks tugipunktiks, seega pidas Rootsi võim oluliseks sõdadest räsitud Pärnu taas üles ehitamist. Kaitseehitustööde eest vastutas Liivimaa kindralkubener Erik Dahlberg, kes soovis bastionide süsteemi rajamist. Ehitustöid alustati 1670. aastal ja viidi lõpule 1696. aastal, vaid neli aastat enne Põhjasõja puhkemist. Ehitustööde tulemusena ümbritseti Pärnu seitsme bastioniga, mis nimetati taevakehade järgi: Venus, Saturnus, Mars, Luna, Jupiter, Mercurius ja Sol. Lisakaitset pakkus bastionide ette jääv vallikraav. Linnast oli võimalik väljuda kolme värava kaudu, millest suurim on tänaseni säilinud Tallinna värav.
Tallinna värav ehitati aastail 1675-1686 Mercuriuse ja Luna bastioni vahele ning kandis kuni 1710. aastani kuningas Karl X Gustavi auks Karl-Gustavi värava nime. Tallinna nime sai värav Vene võimu ajal, sest läbi selle värava pääses üle Sauga jõe viiva parveni. Mööda Sauga jõe kallast suunduti Vana-Pärnust Tallinnasse.
Barokkstiilis väravahoone on ehitatud maakividest ja tellistest, fassaad on vooderdatud Riia dolomiidist. Värava mõlemas otsas on sepanaeltega tugevdatud suletavad puidust tiibuksed. Tunnel kahe ukse vahel on umbes 5 m lai ja ligi 7 m kõrge. Tunneli külgedel olevad uksed suundusid valve- ja laoruumidesse, mis olid loodud sõjamoona hoidmiseks.
1836. aastal eemaldati Pärnu kindluslinnade nimekirjast ning bastionid tasandati. Tallinna värav ja selle kõrval olev osa vallikraavist kuni jõeäärse Venuse bastionini säilitati. Tänapäeval tunneme seda piirkonda Pärnu Vallikääruna. 1839. aastal kaunistati värav Pärnu vapiga ehitud neobarokse ehisviiluga. Tallinna värav restaureeriti aastail 1977-1980.
Tallinna värav on ainus 17. sajandist säilinud vallivärav kogu Baltikumis.

Lydia Koidula
Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula, mille pani talle Carl Robert Jakobson, sündis 1843. aastal Vändras. Lydia on Eesti rahvusliku ärkamisaja esimese liidri Johann Voldemar Jannseni tütar. 1850. aastal kolisid Jannsenid Pärnusse, kus papa Jannsenist sai kooliõpetaja Pärnu Ülejõe algkoolis. Lydia lõpetas 1861. aastal Pärnu Kõrgeima Linnatütarlastekooli (tänane Pärnu Koidula gümnaasium). Samal aastal, olles vaid 18-aastane, tegi ta esimese kaastöö oma isa ajalehele Perno Postimees. Lõpetades Pärnu Tütarlaste kooli väga heade tulemustega, sai Koidula sooritada Tartu Ülikooli juures koduõpetaja kutseeksami. Nii sai Lydia kõrgeima haridustaseme, milleni naine tolleaegses Vene impeeriumis võis jõuda.
1863. aasta lõpus kolis Jannsenide pere Tartusse, kus Johann Voldemar hakkas 1884. aastast välja andma Eesti Postimeest. Lydiast sai sealjuures tema parem käsi, kes toimetas ajalehe juturubriiki: “Eesti Postimehe jututuba”. Ajalehes hakkasid ilmuma ka tema proosapalad ja luuletused. 1885. aastal koos oma isa abiga, rajati laulu-ja mänguselts „Vanemuine“, millega pandi alus kutselisele draamatrupile. 1866. aastal nägi ilmavalgust Lydia Jannseni esimene luulekogu “Vainulilled”, mis ilmus küll veel anonüümselt. 1867. aastaks oli Koidula tuntud üle kogu Eesti, samal aastal ilmus ka tema teine luulekogu „Emajõe ööbik“. 1872. aastal tuli välja Koidula näidend „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“, mida mängiti Vanemuises. Koidula oli Eesti esimene naispoeet ning ühtlasi hoolitses ka selle eest, et 1869. aastal toimuks Tartus esimene üldlaulupidu.
Lydia Koidulat on kujutatud Eesti 100-kroonisel. Pärnus kesklinnas asub Koidula park. Park rajati 1925. aastal, kavatsusega hiljem üles panna ka Koidulale pühendatud skulptuur. Skulptuur avati pidulikult 1929. aastal, skulptoriks Amandus Adamson. Ühtlasi jäi see skulptori viimaseks tööks.

Ammende villa
Ammende villa on suvemajaks ehitatud juugendstiilis hoone Pärnu rannarajoonis. Villa tellijaks oli jõukas kohalik baltisakslane Hermann Leopold Ammende (1855-1934). Ta oli üks Pärnu rikkamaid kaupmehi ja värvikas ühiskonnategelane, muu hulgas ka Eesti Riigikogu esimese koosseisu liige. Ammende perekonna edu kaubandusalal oli pika traditsiooniga, nende tegevus ulatus Lääne-Euroopast Kesk-Aasiani.
Aastal 1904 tellis Hermann Leopold Ammende Peterburi arhitektuuribüroolt Mieritz & Gerassimov luksusliku hoone projekti. Ammende soovis hoones pidada oma tütre pulmapidu ja hiljem kasutada hoonet perekonna suvemajana. Projekt valmis kiiresti ja sai juba sama aasta 5. mail Pärnu linnaarhitekti kinnituse, ehitustööd algasid kohe. Hoone valmis 1905. aastal ning oli algsest projektist veidi suurejoonelisem.
Ammende pere laostus pärast Vene revolutsiooni ja esimest maailmasõda ning perekond kolis Saksamaale. Villa müüdi 1927. aastal Pärnu linnale. Arhitekt Olev Siinmaa juhatusel tehti hoones mitmeid ümberehitusi. Hoones alustasid tööd suvekasiino ja klubi. Teise maailmasõja ajal kasutas hoonet Saksa sõjavägi. Villa jäi sõjatulest puutumata. Nõukogude ajal paiknesid hoones arstikabinetid ja raamatukogu.
Praeguseks on hoone restaureeritud ning seal asub luksuslik hotell-restoran. Luksuslik hoone koos oma kauni iluaiaga on populaarne paik kultuurielamusteks, eriti suvel. Ammende villa oli üks esimesi juugendstiilis hooneid Pärnumaal ja on seetõttu tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks.

Pärnu rannasalong ja kõlakoda – Mere puiestee 22
Pärnu rannasalong valmis 1880. aastal ning hoonet on aegade jooksul muudetud. Pärnu kui kuurortlinn arenedes suurenes ka Rannasalongi tähtsus. Eesti Vabariigi algusaegadel oli Rannasalong suvede suurim tõmbenumber. Nõukogude ajal kasutati hoonet klubina. Ehitise tagaküljel asub 1937. aastal valminud silindrilise kujuga kõlakoda. Salong ja kõlakoda rekonstrueeriti 1985. aastal, kuid selle käigus tehtud ümberehitused rikkusid algse, linnaarhitekti Olev Siinmaa poolt projekteeritud funktsionalistlikus stiilis vabaõhulava. Hooned läbisid veel ühe remonditsükli, mis valmis 2003. aastal. Sellest ajast peale kannab, hoones tegutsev restoran „Kuursaal“ Eesti suurima kõrtsi tiitlit. Tänapäeval korraldatakse Kuursaalis suviseid muusika- ja tantsuüritusi.

Raimond Valgre
Eesti estraadimuusikat tugevalt kujundanud Raimond Valgre (1913–1949) on jätnud jälje ka Pärnu ajalukku, veetes seal 1939. ja 1940. aasta suved ning kirjutades just Pärnus oma menukad lood “Muinaslugu muusikas” ning “Õige valik”. Väidetavalt esitas ta neid tol ajal inglisekeelsetena, sõnad olid kirjutatud tema esimese armastuse Alice Feillet’ poolt. Valgre esines Pärnu rannasalongis, mängides nii klaverit, kitarri, akordionit kui trumme.
Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti ta Punaarmeesse, Eesti laskurkorpusesse. Sealgi sai ta tegeleda muusikaga, mängides rahvuskorpuse orkestris. Sõjajärgne diktatuur mõjutas ka muusikaelu, keelates tango, fokstroti ja saksofonide mängimise ning 1948. aastal ka Valgre laulude avaliku esitamise. Aasta hiljem vana-aastaõhtul Valgre suri, surmapõhjuse kohta ei tea keegi midagi täpselt öelda. Tänaseks on ta maetud Metsakalmistule.
Raimond Valgre 90. sünniaastapäeval rajati endise rannasalongi, tänase Kuursaali juurde Valgre pronksskulptuur, mis on valmistatud skulptor Rait Pärna poolt. Valgre looming on jäädavalt eestlaste südames ning Pärnus korraldatakse ka iga-aastast muusikafestivali “Kummardus Valgrele”.

Pärnu mudaravila
Pärnu rannapargis asuv pilkupüüdev neoklassitsislik hoone on ehitatud 1927. aastal arhitektide Olev Siinmaa ja Erich von Wolffeldti projekti järgi, varasemalt I maailmasõjas hävinenud 1838. aasta supelasutuse asemele. Tollases tervisekeskuses asusid merevannid ning saunad. 1929. ja 1935. aastal toimunud juurdeehitustega lisati peahoonele ka vasak ja parem tiib. Nõukogude ajal sai tervisekeskus inimesi rohkelt võõrustada, kuid taasiseseisvumise järel jäi hoone tühjaks. Uuesti avati Mudaravila peale 2013. aasta renoveerimist, mille käigus lisati varasemale neoklassitsistlikule spaakeskusele ka modernne neljatärnihotell. Ajalooline mudaravila hoone sisaldab endas nüüdseks butiikspaad. Tänaseks kannab kogu kompleks nimetust Hedon spaahotell.

Pärnu rannahotell
1937. aastal valminud funktsionalistlik Pärnu rannahotell, mis ehitati rikkamate suvitajate Pärnusse meelitamiseks, muutis linna tõeliselt ihaldusväärseks suvituspaigaks. Hotelli arhitektideks on Olev Siinmaa ja Anton Soans. Hoone rajamist toetas tollane riigivanem Konstantin Päts, kellele pühendati ka üks 70 valminud numbritoast. Hotell mõjus tolle aja kohta väga uudselt oma asupaiga, avarate akende, merepoolsete rõdude ning laeva meenutava ümara keskosa ja reelingute sarnaste rõdude poolest. Etteulatuvas ümarosas asub ka president Lennart Meri nimeline sviit.
Rannahotell sai hotellina töötada vaid kolm aastat, kui seal 1940. aastal avati Eestimaa Ametiühingute Keskliidu puhkekodu. Kaks aastat hiljem hakati hoonet kasutama Saksa sõjaväe puhkekoduna ning 1946. aastal hakati seda ümberehitama sanatooriumiks. Sanatooriumina kasutati hoonet kuni 1992. aastani, mil Pärnu linn sõlmis rendilepingu Finest Hotel Groupiga, et hoone saaks taas hotellina töötada. Samal aastal alustati ka suuremahulisi renoveerimis- ja ümberehitustöid, mis valmisid 1994. aastaks, mil tollane president Lennart Meri ka äsja taasvalminud Rannahotelli külastas.
Aastal 2005 ostis Finest Hotel Group linnalt 50 aastaks hotelli kinnistu hoonestusõiguse. Viimane renoveering toimus 2006. aastal ning ka siis oli avamisel kohal toonane president Toomas Hendrik Ilves.

Kasutatud materjalid leiab siit.

Postitatud: Pühapäev, 06.12.2020 kell 10:59 Kategooria: 11. kl. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0