Arhiveeritud - kuu 12.2020

Märgipidu

Märgipidu toimus ka sel aastal enam-vähem traditsiooniliselt ja nagu ikka said 11ndikud vabad käed toitlustuse organiseerimiseks. Väga vabad need käed ikkagi polnud. Eelarve suurust kuuldes tundus ĂĽlesanne päris keeruline, aga mitu pead on ikka mitu pead ja b-klassi poisid kauplesid isegi sponsorlused välja. Meie toetasime ka neid oma nõu ja jõuga ning c-klass pani välja oma tiimi lauakatjatest ja kelneritest. Ă•htu sujus viperusteta –  mahakukkunud toit ja jook kadus sealt silmapilguga, Piret Otsa (märgipuhastus)viina polnudki keegi õpetajate toast ära näpanud ning märgid said endale uhked omanikud –  ja 136. lend jäi rahule. Kevadel teeme tantsu ka! Tulevane 11. klass – otsige meie peole ka sponsoreid!

Meie tublid kelnerid

20.12.2020

Läänemaa kauneim linn – Haapsalu

Meie käisime Haapsalus huvitavaid hooneid vaatamas. Soovime tänada Luukase sõpra Kaarlit, kes meid Audiga ringi sõidutas. Veel soovime tänada pubi Africat võõrustamast meid ajalootunni ajal, lisaväärtuseks olid kõrvale imemaitsvad pannkoogid.  Oli väga vahva ning sisukas päev.

Ragnar ja Luukas koos Pertiga Haapsalu piiskopilinnuse ees. Autori erakogu.

Haapsalu piiskopilinnus
13. sajandil valminud Haapsalu piiskopilinnus oli üle 300 aasta keskaegse kirikuriigi südameks. Haapsalu piiskopilinnus rajati samal ajal kui Haapsalu linn ise. Enim sai linnus kahjustada Liivi sõjas, seejärel modernifitseeriti seda Rootsi kuninga poolt.
Linnus De la Gardiede valduses
Haapsalu linnuse vanima osa kavatsesid De la Gardied ümber ehitada uhkeks renessansslossiks. Selleks tellis Jakob De la Gardie Augsburgi arhitektilt Matthias Hollilt ka projekti, kuid tööd katkestada. 1688. aasta 23. märtsil kell 3 öösel puhkenud tulekahjus, kus said kannatada kõik lossi eluruumid, kiriku katus, orel, mille krahv Magnus Gabriel De la Gardie oli nelipühadeks 1658. aastal kinkinud. Tules hävis kõik, välja arvatud kirik. Nii seisis lossihoov koos varemetega poolteist sajandit ja hoovi kasutas linnarahvas karjamaana.

Ragnar ja Luukas koos Pertiga Valge Daami akna all. Autori erakogu.

Valge Daami legend
Legend räägib, et keskajal, kui Saare-Lääne piiskop valitses, pidid kõik toomhärrad kloostri seaduse järgi kasinalt elama ja ühegi naisterahva jalg ei tohtinud üle linnuse läve astuda. Juhtus aga nii, et ühe toomhärra ja eesti soost tütarlapse vahel puhkes kirglik armastus. Et noored teineteisest lahus olla ei suutnud, tõi kanoonik tütarlapse poisirõivastes kirikukoori lauljaks. Ühel päeval tuli pettus avalikuks ning piiskopliku nõukogu otsus oli ränk: toomhärra heideti linnuse vangikongi nälga surema, aga neiule pandi kaasa tükk leiba ja kruus vett ning müüriti ta elusalt poolelioleva ristimiskabeli seina.

 

 

 

 

 

Ungru loss ilma Ragnari ja Luukase ning Pertita. Autori erakogu.

Ungru mõis
Ungru mõis oli rüütlimõis Ridala kihelkonnas Läänemaal. Praeguseks varemetes härrastemaja ehitati aastatel 1893–1896 Ungern-Sternbergide ajal. Arhitektuuriliselt on see uusbarokk-stiilis. Härrastemaja eeskujuks on Saksamaal Halle lähedal asuv Merseburgi loss. Ehitamist alustas 1893. aastal Ungru mõisnik Ewald von Ungern-Sternberg, ehitis sai peaaegu valmis, kuid sisetööd jäid tegemata ning loss jäi tühjaks. II maailmasõjas sai ehitis kannatada ja hakkas lagunema.

Ragnar ja Luukas koos Pertiga Tšaikovski pingi juures. Autori erakogu.

Ragnar ja Luukas koos Pertiga Tšaikovski pingi juures. Autori erakogu.

Tšaikovski pink
Pjotr Tšaikovski mälestuspink on Haapsalus Tagalahe ääres Pjotr Tšaikovski puiesteel asuv pingikujuline monument Pjotr Tšaikovskile. Pingi valmistas Haapsalus elanud skulptor Roman Haavamägi 1940. aastal. Pink on paigutatud kohta, kus helilooja Haapsalus sageli istus ja päikeseloojangut jälgis. Pingil on kujutatud viisikatket eesti rahvalaulust “Kallis Mari”, mis jõudis Tšaikovski 6. sĂĽmfooniasse.Pink asub Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse ees, mida Tšaikovski paraku kĂĽlastada ei saanud, sest see rajati allest aastal 1958.

Ragnar ja Luukas koos Pertiga Haapsalu kuursaali ees fĂĽĂĽsika tunnis. Autori erakogu.

Kuursaal
Haapsalu kuursaal valmis aastal 1898 ning see on ainuke Eesti kuursaal, mis on säilitanud oma esialgse kuju. 19. sajandil oli kuursaal populaarne suvituskoht, kus käisid ka puhkamas Romanovite  dünastia liikmed. Tegu on historitsistlikus stiilis hoonega, mida kaunistavad rohked puitpitskaunistused. 20. sajandi teisel poolel paiknes seal kino, hetkel on hoone kasutusel suvekohvikuna.

 

 

Ragnar ja Luukas ilma Pertita Püha Neeva Aleksandri õigeusu kiriku ees. Autori erakogu.

Püha Neeva Aleksandri õigeusu kirik
Püha Neeva Aleksandri õigeusu kirik valmis 1897. aastal Maria Magdaleena kogudus abikirikuna, eelkõige matuste tarvis.

 

 

 

 

 

 

 

Pert ilma Ragnari ja Luukaseta Raudteejaama peahoone ees. Autori erakogu.

Pert ilma Ragnari ja Luukaseta raudteejaama peahoone ees. Autori erakogu.

Ragnar ja Luukas ilma Pertita rongi ootamas. Autori erakogu.

Haapsalu raudteejaam
Haapsalu raudteejaama hoonet ehitati aastatel 1905–1907, hoone projekteeris Karl Verheim ja insener oli V. Vestfalen. Raudteejaama nn Imperaatoripaviljonis asub 1997. aasta juunist Eesti Raudteemuuseum. Alates regulaarse reisirongiliikluse kadumisest 1995. aastal on räägitud Tallinna–Haapsalu rongiühenduse taastamisest. 13. veebruaril 2014 moodustati riigikogus 15-liikmeline Haapsalu raudtee taastamist toetav saadikuterühm.

Ragnar ja Luukas said rongile. Autori erakogu.

Ragnar ja Luukas ilma Pertita rongil. Autori erakogu.

Ragnar ja Luukas koos Audi ja Pertiga Haapsalu lennuväljal. Autori erakogu.

Haapsalu lennuväli
Kiltsi lennuväli ehk Haapsalu lennuväli on praegu mahajäetud kunagine NSV Liidu õhutõrjevägede 14. õhutõrjediviisi 425. hävituslennuväepolgu 2,5 km betoonrajaga lennuväli, Haapsalu linnast 4 km edelas, Kiltsi küla kõrval. Lennuvälja lähedal asub kunagise Ungru mõisa varemetes barokne härrastemaja. Lennuvälja rajamist alustati 1939, lennuvälja kasutasid Nõukogude lennuväeosad ka pärast Teist maailmasõda. Tänapäeval korraldatakse lennuväljal kiirendusvõistlusi.
Pildil olev Audi on müügiks, uurige lähemalt https://www.auto24.ee/used/3412246.

13.12.2020

Keskaegne Viljandi

3. novembril istus meie pooluniste silmadega grupp koroonast ja muudest muredest hoolimata varahommikusele Viljandi bussile. Talvehingusesse mattunud, kuid sellegipoolest armas Viljandi linn võttis meid avasüli vastu. Kuulsime kõrvus keskaegsete ja varauusaegsete hoonete kutsungit, millele ka kohe järgnesime. Enne veel, kui näpud läbini ära jäätusid, avas linn meile oma ajaloo ning meil õnnestus see piltidele jäädvustada. Lossimägede voolavad nõlvad seljataga, jäi üle veel ainult kõhtu kinnitada. See tehtud, asusime tagasiteele kodulinna poole.

Viljandi linnamĂĽĂĽr

Viljandi linnamüür rajati ajavahemikul 1260-1300, kujutades trapetsikujulist põhja poole laienevat kaitserajatist, mis ümbritses 10,2 hektari suurust maa-ala. Kolme värava ja nelja torniga linnamüür oli veidi üle kilomeetri pikk, müüri ennast ümbritses 20-30 meetri laiune ja 6-7 meetri sügavune vallikraav. Müür ise oli 3-5 meetrit kõrge ja umbes 2 meetrit lai. Linnamüür jooksis ordulinnuse kolmanda eeslinnuse loodenurgast väikest jõnksu tehes põhja poole kuni Riia väravani, möödudes ka keskaegsest frantsisklaste kloostrist. Praegu asub Riia värava kohal hoone aadressiga Kauba tänav 12. Sealt viis müür linna loodenurgani, kus asus nelinurkne mitteflankeeriv nurgatorn. Loodenurgalt võttis linnamüür suuna Tartu tänavale. See osa müürist oli pikka aega üsna hästi säilinud ning sellest on üles kaotud 27-meetrine müürijupp Arkaadia aia Tallinna tänava poolses küljes (seal on tehtud ka meie pilt). Umbes poolel teel Tartu väravani asus müüri välisküljel 8-10-meetrine flankeeriv ümartorn. Tartu värav asus tänase Lossi tänava kohal, Jakobsoni kuju ja selle vastas asuva ärihoone vahelisel alal. Tartu väravast jooksis linnamüür edasi järve poole ning veidi enne praegust Kraavi ja Oru tänava ristumiskohta keeras linnuse poole. Seejärel kulges müür mööda Linnu ja Lutsu tänava tagahoove ning piki vallikraavi äärt kuni linnuseni. Linna järvepoolset külge kaitsesid tõenäoliselt kaks torni: Moskva torn asus arvatavasti praegusest Trepimäe tammist mõnikümmend meetrit linnuse poole ja teine torn asus Pika tänava ja linnamüüri lõikekohalt mõned meetrid linnuse poole. Tornid ehitati eeldatavasti Liivi sõja ajal. Linnamüür sai 16.-17. sajandi sõdades tugevasti kannatada. Müüri murendas ka intensiivne ehitustegevus 18.-20. sajandi vältel, valdav osa linnamüürist lammutati, tassiti laiali ja kasutati ehituskividena. 

Viljandi ordulinnus ja rippsild

Viljandi ordulinnuse varemed asuvad Viljandi järve läänekaldal kolmel järjestikusel kõrgendikul. Neist kõige lõunapoolsemal oli kunagi Viljandi muinaslinnus. Ordulinnust hakati Mõõgavendade ordu meistri Volquini korraldusel ehitama 1224. aastal. Peagi sai valmis väike kivikindlustus, mille asukoha üle on vaieldud tänapäevani. Ordulinnust ehitati ja rekonstrueeriti ligi kolm ja pool sajandit ning selle kestel sai linnusest üks Liivi ordu peamisi tugipunkte kogu Vana-Liivimaal. Esimesed tuleristsed sai linnus 1481. aastal, kui Ivan III saadetud Vene väed piirasid linna ja linnust. Vene väed põletasid maha küll linna, kuid linnust alistada neil ei õnnestunud. Liivi sõjas ning sellel järgenud Poola-Rootsi sõdades käis linnus käest kätte, elades üle mitu piiramist ja pommitamist. Selle tagajärjel muutus kunagine võimas ordukants varemeteks ning Rootsi võimud seda enam kinduluste nimekirja ei kandnud. Järgnevatel sajanditel kasutasid linnakodanikud ja Viljandi mõis piirkonda väärtusliku ehitusmaterjali saamiseks. Alates 19. saj. viimasest veerandist hakkas Lossimägede nime all tuntud piirkond kujunema viljandlastele ja linna külalistele armastatud puhkepaigaks.

Viljandi rippsild asub Viljandi ordulinnuse varemetes Kaevumäge ümbritseval vallikraavil konvendihoone läänemüüri lähedal. Tänapäeval Viljandi oluliseks sümboliks saanud üle 50 meetri pika rippsilla esimene asupaik oli hoopis Tarvastu Kabelimägi. 1879. aastal Riia firmas Felser & Co ehitatud sild kingiti põhjalikult deformeerununa 1929. aastal Viljandi linnale. Silla kasutuskõlblikuks muutmiseks kasutati lubatud 400 krooni asemel 2500 krooni ning sild avati Viljandis 1. detsembril 1931. Turvalisuse eesmärgil rekonstrueeriti silda 1995 aastal. Pärast seda kadus suur osa ehitise kõhedusttekitavast võlust, sest sild ei õõtsu ega kõigu enam varasema amplituudiga.

Viljandi Jaani kirik

Viljandi Jaani kirik asub Viljandi kesklinnas aadressil Pikk tänav 6, mis paikneb ordulinnuse varemete ja linnamüüri vahelisel alal. Tänapäeval tegutseb kirikus EELK Viljandi Jaani kogudus. Kiriku ajalugu saab alguse frantsisklaste kloostri asutamisega. Aastatel 1466-1472 rajati kompleksi kloostrikirik, mis oli frantsisklastele omaselt tagasihoidlik ja võlvimata. Siiski ehitati ordureegleid eirates kirikule läänetorn: kirik asus linnamüüri ääres ja lähtuti linna kaitsevajadusest. Klooster tegutses Viljandis kuni Liivi sõjani ning aastal 1560 see suleti. Sulgemise põhjuseks oli ühe munga surm kloostri hüpokaustahju kütteruumis, süüdistati teisi munki ja ordumeister andis neile kolm päeva, et kloostrist lahkuda. Kloostri hooned hävinesid järgnenud sõdades. Rootsi ajal aga kohandati kloostrikirik luterlikuks linnakirikuks. 18. sajandi teisel poolel sai kirik uhke hilisbarokse tornikiivri, mis aga tulekahjus hävis. Kirik sai uue tornikiivri aastal 1815 ja sellest ajast alates on kiriku välimus püsinud suures plaanis muutumatuna. Jaani kirik suleti aastal 1950. aastatel ja muudeti mööblilaoks. 1986. aastal hakati hoonet rekonstrueerima kontserdisaaliks ja 1989. aastal peeti kiriku taastamise plaane. 27. detsembril 1992 teostati taas kiriku sissepühitsemine.

Laidoneri plats

Laidoneri plats on nimetatud Eesti sõjaväelase ja poliitiku, Viljandi aukodaniku Johan Laidoneri (1884 – 1953) auks. Keskajal asus väljakul turuplats, mis tegi sellest linna tähtsaima väljaku. Turupidamiseks hakati platsi kasutama arvatavalt 13. sajandi teisel poolel. Turupidamise lõppedes kujundati plats ümber pargiks (1933. aastal). 1934. aastast kannab see nime Kindral Laidoneri plats. Praeguse nime sai plats 24. augustil 2004. 

Viljandi Maakohtu hoone

Viljandi Maakohtu hoone asub Viljandi vanalinnas Johan Laidoneri platsi kõrval. Hoone valmis 1768. aastal endise linnakiriku varemete asemele esimese kivimajana Viljandis pärast Põhjasõda kestnud stagnatsiooniaega. Hoones asus tööle Viljandi maakohus, mis aga 1787. aastal kolis ära. 1790. aastal hakkas hoones tööle rahvakool, mis 1804. aastal muudeti kreisikooliks. 1885. aastast töötas hoones linnakool. Hoones asuvates koolides on haridust saanud hulk eesti avaliku elu tegelasi, seal hulgas ka Jaan Tõnisson ja Johan Laidoner. 1930-1940 asus hoones 5. Suurtükiväegrupi kasarm. Tänapäeval asuvad hoones linnaametid.

Viljandi raekoda

Viljandi raekoda asub Linnaväljaku ääres Linnu tänav 2. Praeguse ĂĽsna moodsa funk stiilis ehitise asemel oli algul nn vana raekoda, mis oli ĂĽks neljast vanemast säilinud kivimajast viljandis. Hoone oli ehitatud ajavahemikus 1768-1774 elumajana justiitsbĂĽrgermeister Johann Nicolaus Ottole ning kuulus stiili järgi murtud kelpkatusega lõppevasse barokiajastusse. Alles 1838. aastal ehitati majale kellatorn. 1930. aastate alguseks oli vana raekoda oma aja ära elanud – talad ja katused olid mädad. Linnainsener Erich Otting projekti järgi ehitati raekoda ĂĽmber ning 1932. aasta jaaniööl tegi oma esimesed löögid Saksa firmalt tellitud uus vastne kell. Raekoja ĂĽmberehitamine oli osa Viljandi ĂĽldisest moderniseerimise plaanist, mille korraldajaks sai koolmeistrikutsega linnapea August Maramaa. Linnapeale rajati 2007. aastal raekoja kõrvale pronksist mälestusmärk.

Viljandi Vana apteegimaja

Vana apteegimaja asub Viljandis Johan Laidoneri platsi põhjaküljel. Selle ehitas 1779-1780 Viljandi apteeker ja hilisem linnapea Johann Joachim Schoeler. Tegemist on kolmanda tol ajal Viljandisse ehitatud kivimajaga. Schoelerid pidasid majas apteegiäri 1902. aastani. Apteek jäi hoonesse 1940. aastani. 1942. aastast asub hoones Viljandi muuseum. Siin säilitatavad kogud on ühed suuremad maakonnamuuseumide hulgas. Muuseumis on suur ja väärtuslik arheoloogia ja etnograafia kogu, rikkalik arhiiv ning sisukas maalikogu. 

Viljandi Pauluse kirik

Viljandi Pauluse kirik asub Viljandi kesklinnas aadressil Kiriku tänav 3. Tänapäeval tegutseb kirikus EELK Viljandi Pauluse kogudus. Otsus rajada kirik tuli aastal 1860, kui kogudus linna- ja maakoguduseks jagati ning Viljandi Jaani kirik jäi linnakogudusele. Viljandi Maakoguduse Püha Pauluse kirikule pandi nurgakivi 29. juunil 1863. Kiriku arhitekt on Matthias von Holst ja kirik on ehitatud uusgooti stiilis. Kirik on ehitatud punastest tellistest ja maakivist. Sihvaka tornikiivri tipus näitab tuule suunda kukk. Seestpoolt on kirik avar ja kolmest küljest rõduga ümbritsetud. Pauluse kiriku sissepühitsemine toimus 30. oktoober 1866. Kirikus asub Eesti suurim täismehaanilise traktuuriga orel, mille valmistas Guido Knauff. 

Viljandi vana veetorn

20. sajandi alguseks oli elanikkond Viljandis suurenenud ja tekkis probleem kõigi linnaelanike puhta veega varustamisega. 1911. aastal õnnestus Rannapuiestee ja staadioni vahele kaevatud 90 meetri sügavusest kaevust saada piisavalt hea kvaliteediga vett. Samal aastal rajati 30-meetrine ja 6600 pange vett mahutav veetorn. Kaevetööde käigus tehti mitmeid arheoloogilisi avastusi, nt selgus, et veetorn ehitati keskaegse kiriku surnuaiale. Veetorn oli kasutusel 1960. aastani ning jäi siis seisma. Torn on 2001. aastast vaatetornina avatud külastajatele.

Gretel Tiivel, Natali Mutli, Marta Tõnisalu, Kadri Kalamäe, Mathias Maiste, Hannes Hollo

Kasutatud allikate loetelu leiate siit.

12.12.2020

Keskaegne Pärnu

Jahedal 15. novembri hommikul astusid Erko, Gerdo, Grete ja Liis kell 8:00 väljuvale Pärnu bussile, Epp liitus seltskonnaga Vana-Pääsküla bussipeatuses mõni minut hiljem. 9:50 võtsime maskid maha ja väljusime bussist, oli aeg Pärnu ajalooliste ehitistega tutvumiseks. Erilist tähelepanu pöörasime keskajast ja 20. sajandist pärinevale. Helistasime kohalikule mehele, õpetaja Madis Somelarile ja panime plaani paika. Pärast pikka teekonda jalgsi ja elektritõuksidel otsustasime lõuna teha. Olime Pärnus, mõistagi lõunatasime Steffanis. Oli vahva pühapäev karges suvepealinnas.

Toomkiriku mälestusmärk.

Toomkiriku mälestusmärk.

Toomkiriku mälestusmärk
Vana-Pärnu toomkirik asus aastatel 1251-1263 Vana-Pärnus. See oli osa Vana-Pärnu piiskopilinnusest. Kirik oli pĂĽstitatud evangelist Johannesele. Toomkiriku põletasid 1263. aastal röövretkele tulnud leedulased. Kiriku puust altaririst on aga imekombel säilinud, kuid põlengus tahmunud. See kannab nime Must rist. Toomkiriku varemetele ehitati uus kirik, mis oli pĂĽhendatud apostel Toomale – PĂĽha Tooma kirik. Ka see kirik hävis 17. sajandil. Toomkiriku mälestusmärk paikneb kunagise toomkiriku asukohal.

St. Nikolai kiriku mälestusmärk.

Püha Nikolai kirik Pärnus
Keskajal asetsesid Emajõe (tänapäeval Pärnu jõe) kaldal kaks Pärnut – Vana- ja Uus-Pärnu. Vana-Pärnu kuulus Saare-Lääne piiskopkonnale ning Uus-Pärnu Liivi ordu haldusalasse. Mõlemas linnas oli kirik. Kui 1251. aastal pühitseti Vana-Pärnus toomkirik, siis teadaolevat seisis ka vastaskaldal oma kirik. 12 aastat hiljem põletasid paganatest leedukad rüüsteretkel Vana-Pärnu asula maha. Selle tagajärjel pidi turvalisuse huvides Saare-Lääne piiskop mujale rajama oma residentsi – nii sündis Haapsalu linn oma piiskoplinnusega. Vana-Pärnu kodanikud palusid aga kaitset Liivi ordult ja panid teiselpool jõge alguse Hansa Liitu kuulunud Uus-Pärnu linnale.
Pärnu Nikolai kirik asus Pärnus raekoja lähedal Pika ja Nikolai tänava nurgal. Kiriku järgi on nime saanud ka Nikolai tänav. Kirik oli ehitatud gooti stiilis punastest tellistest. Gooti stiili iseloomustab vertikaalsed rõhud, kõrgustesse tõusmine ja teravkaared. Vanapärnakad võtsid enda toomkirikust kaasa tulest päästetud Musta risti, mis muutus keskaja jooksul palverännaku sümboliks. Kirikus tegutses Pärnu saksa luteri kogudus, Poola võimu ajal (1582 Jam Zapolski vaherahu-1617 Altmargi vaherahu) tegutses seal katoliku kirik. 13. sajandil valminud kirik hävines teises maailmasõjas ning tänapäeval asuvad kunagise Uus-Pärnu kiriku peal Nõukogude ajal ehitatud karpmajad ning mälestuskivi.

Seegi maja.

Seegi maja
Seegi maja on teadaolevalt Pärnu linna kõige vanem maja. Hoone ehitati 1658. aastal Pühavaimu kiriku vana seegi alustaladele linna vigaste ja haigete varjupaigaks. Vundamentaluse puitparve uurimine tunnistab vana seegi vanuseks ajavahemikku 1250-1350. 1998.a aastal hoone rekonstrueerimise käigus leidsid arheoloogid mitmeid erinevaid huvitavaid leide 14.-15.sajandist (reini keraamika – importveinid, keedunõudest tulnud potikillud, noateritusluisk, tulekivi, liivi sõdalase kukru mündid) , mis viitavad kivikõrtsi jälgedele. Oletatakse , et tegemist oli Jürgen Kratze kõrtsiga, mis 1544 müüdi Tori kirikhärrale Michel Schwedersile, kes ostis maja oma tütrele Elsabele. 1580 anti krunt kuningas Stephan Bathory privileegi alusel Pärnu linnale ja 1658 ehitati sinna seek, mis andis nime ka Hospidali tänavale. Hospidal tähistas keskajal eraldus- ja hoolekandehaiglat, olles nime saanud hospidaliitidelt – vaeste ja haigetega tegelenud hoolekande munkadelt. Hospitaliitide vennaskonnad tekkisid IX sajandil. Haigete kaitsepühakud olid Lazarus ja St. Rochus. Seek tähendas keskajal haigete ja invaliidide varjupaika, mida peeti üleval annetustest. Hiljem sai seek rahvakeeles nime: vanadekodu. Hospidali 1 maja on nimetatud hospidal-seegiks. Seekides oli ühendatud ülalpidamine ja ravimine. 1816 müüs magistraat vana seegimaja samas kvartalis asuvale eksport-import kaubamajale Hans Dietrich Schmidt (1741 -1942), maja kasutati kõrvalhoonena. Seegi maja tänane välisilme on taastatud 17. sajandi võtmes ning hoones tegutsevad hotell St. Peterburg ja restoran Seegi Maja.

Vana-Pärnu kalmistu värav.

Vana-Pärnu kalmistu
Grupi ühe liikme vanaisa ja tema vanemad on ka maetud Vana-Pärnu kalmistule. Vana-Pärnu kalmistu pärineb hiljemalt 15.sajandist ja on korduvate ülematmistega kasutusel tänapäevani. Vana-Pärnu kalmistu on linna arvatavasti vanim kristlik matmispaik, sest seal või praegusele kalmistule väga lähedal asus 1251. aastal sisseõnnistatud toomkirik koos selle juurde kuulunud surnuaiaga. Matmispaik sellest ajast ilmselt jäi, kusjuures see kalmistu on olnud läbi aastasadade kasutusel. Hinnangu järgi on praegu käimas vähemalt kolmas pealematmiste ring. Kalmistu on võetud muinsuskaitse alla, mis tähendab, et kõik hauatähised ja inventar, mis on vanemad kui 50 aastat, tuleb peale mattes alles hoida.

Punane torn.

Punane torn
Punane torn on osa keskaegse Uus-Pärnu linnakindlustusest. See on Pärnu vanim ehitis. Torn on nime saanud seda seest ja väljast katva punase telliskivivoodri järgi. See ehitati 15. sajandil (täpne ehitamise aasta pole kindel) ning asus linnamüüri kagunurgas. Praegune aadress on Hommiku tänav 11. Punast torni on mainitud ka vangitorni nime all. Kuni aastani 1892 oli torn kasutusel linna vanglana, siis aga otsustas Venemaa valitsus, et hoone pole vanglaks sobilik. See on ainus säilinud Uus-Pärnu hansalinna kaitsetorn. 17. sajandil oli Punasel tornil neli korrust, millest on säilinud kolm. Samuti oli ehitisel vanglakorrus, mis oli kuue meetri sügavune. Aja jooksul on toimunud mitmeid ümberehitusi ja remonditöid. Linnaarhiiviks kohandati hoone 19. sajandi lõpul. Hiljem on kasutatud torni mõne asutuse arhiivina ja skautide ruumidena, samuti suveniiripoe ja näitusepaigana ning seal on ka toimunud seal erinevad töötoad. Alates 2020. aasta novembrist asub tornis ringpanoraamkinoga külastuskeskus, mis tutvustab Pärnu ajalugu.

Tallinna värav.

Tallinna värav
Poola-Rootsi sõja (1600-1629) tulemusena vallutasid rootslased poolakatelt endale Lõuna-Eesti, s.h ka Uus-Pärnu. Pärnu oli oluliseks sadamakohaks ja sõjaliseks tugipunktiks, seega pidas Rootsi võim oluliseks sõdadest räsitud Pärnu taas üles ehitamist. Kaitseehitustööde eest vastutas Liivimaa kindralkubener Erik Dahlberg, kes soovis bastionide süsteemi rajamist. Ehitustöid alustati 1670. aastal ja viidi lõpule 1696. aastal, vaid neli aastat enne Põhjasõja puhkemist. Ehitustööde tulemusena ümbritseti Pärnu seitsme bastioniga, mis nimetati taevakehade järgi: Venus, Saturnus, Mars, Luna, Jupiter, Mercurius ja Sol. Lisakaitset pakkus bastionide ette jääv vallikraav. Linnast oli võimalik väljuda kolme värava kaudu, millest suurim on tänaseni säilinud Tallinna värav.
Tallinna värav ehitati aastail 1675-1686 Mercuriuse ja Luna bastioni vahele ning kandis kuni 1710. aastani kuningas Karl X Gustavi auks Karl-Gustavi värava nime. Tallinna nime sai värav Vene võimu ajal, sest läbi selle värava pääses üle Sauga jõe viiva parveni. Mööda Sauga jõe kallast suunduti Vana-Pärnust Tallinnasse.
Barokkstiilis väravahoone on ehitatud maakividest ja tellistest, fassaad on vooderdatud Riia dolomiidist. Värava mõlemas otsas on sepanaeltega tugevdatud suletavad puidust tiibuksed. Tunnel kahe ukse vahel on umbes 5 m lai ja ligi 7 m kõrge. Tunneli külgedel olevad uksed suundusid valve- ja laoruumidesse, mis olid loodud sõjamoona hoidmiseks.
1836. aastal eemaldati Pärnu kindluslinnade nimekirjast ning bastionid tasandati. Tallinna värav ja selle kõrval olev osa vallikraavist kuni jõeäärse Venuse bastionini säilitati. Tänapäeval tunneme seda piirkonda Pärnu Vallikääruna. 1839. aastal kaunistati värav Pärnu vapiga ehitud neobarokse ehisviiluga. Tallinna värav restaureeriti aastail 1977-1980.
Tallinna värav on ainus 17. sajandist säilinud vallivärav kogu Baltikumis.

Lydia Koidula mälestusmärk.

Lydia Koidula
Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula, mille pani talle Carl Robert Jakobson, sündis 1843. aastal Vändras. Lydia on Eesti rahvusliku ärkamisaja esimese liidri Johann Voldemar Jannseni tütar. 1850. aastal kolisid Jannsenid Pärnusse, kus papa Jannsenist sai kooliõpetaja Pärnu Ülejõe algkoolis. Lydia lõpetas 1861. aastal Pärnu Kõrgeima Linnatütarlastekooli (tänane Pärnu Koidula gümnaasium). Samal aastal, olles vaid 18-aastane, tegi ta esimese kaastöö oma isa ajalehele Perno Postimees. Lõpetades Pärnu Tütarlaste kooli väga heade tulemustega, sai Koidula sooritada Tartu Ülikooli juures koduõpetaja kutseeksami. Nii sai Lydia kõrgeima haridustaseme, milleni naine tolleaegses Vene impeeriumis võis jõuda.
1863. aasta lõpus kolis Jannsenide pere Tartusse, kus Johann Voldemar hakkas 1884. aastast välja andma Eesti Postimeest. Lydiast sai sealjuures tema parem käsi, kes toimetas ajalehe juturubriiki: “Eesti Postimehe jututuba”. Ajalehes hakkasid ilmuma ka tema proosapalad ja luuletused. 1885. aastal koos oma isa abiga, rajati laulu-ja mänguselts „Vanemuine“, millega pandi alus kutselisele draamatrupile. 1866. aastal nägi ilmavalgust Lydia Jannseni esimene luulekogu “Vainulilled”, mis ilmus küll veel anonüümselt. 1867. aastaks oli Koidula tuntud üle kogu Eesti, samal aastal ilmus ka tema teine luulekogu „Emajõe ööbik“. 1872. aastal tuli välja Koidula näidend „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“, mida mängiti Vanemuises. Koidula oli Eesti esimene naispoeet ning ühtlasi hoolitses ka selle eest, et 1869. aastal toimuks Tartus esimene üldlaulupidu.
Lydia Koidulat on kujutatud Eesti 100-kroonisel. Pärnus kesklinnas asub Koidula park. Park rajati 1925. aastal, kavatsusega hiljem üles panna ka Koidulale pühendatud skulptuur. Skulptuur avati pidulikult 1929. aastal, skulptoriks Amandus Adamson. Ühtlasi jäi see skulptori viimaseks tööks.

Ammende villa.

Ammende villa
Ammende villa on suvemajaks ehitatud juugendstiilis hoone Pärnu rannarajoonis. Villa tellijaks oli jõukas kohalik baltisakslane Hermann Leopold Ammende (1855-1934). Ta oli üks Pärnu rikkamaid kaupmehi ja värvikas ühiskonnategelane, muu hulgas ka Eesti Riigikogu esimese koosseisu liige. Ammende perekonna edu kaubandusalal oli pika traditsiooniga, nende tegevus ulatus Lääne-Euroopast Kesk-Aasiani.
Aastal 1904 tellis Hermann Leopold Ammende Peterburi arhitektuuribüroolt Mieritz & Gerassimov luksusliku hoone projekti. Ammende soovis hoones pidada oma tütre pulmapidu ja hiljem kasutada hoonet perekonna suvemajana. Projekt valmis kiiresti ja sai juba sama aasta 5. mail Pärnu linnaarhitekti kinnituse, ehitustööd algasid kohe. Hoone valmis 1905. aastal ning oli algsest projektist veidi suurejoonelisem.
Ammende pere laostus pärast Vene revolutsiooni ja esimest maailmasõda ning perekond kolis Saksamaale. Villa müüdi 1927. aastal Pärnu linnale. Arhitekt Olev Siinmaa juhatusel tehti hoones mitmeid ümberehitusi. Hoones alustasid tööd suvekasiino ja klubi. Teise maailmasõja ajal kasutas hoonet Saksa sõjavägi. Villa jäi sõjatulest puutumata. Nõukogude ajal paiknesid hoones arstikabinetid ja raamatukogu.
Praeguseks on hoone restaureeritud ning seal asub luksuslik hotell-restoran. Luksuslik hoone koos oma kauni iluaiaga on populaarne paik kultuurielamusteks, eriti suvel. Ammende villa oli üks esimesi juugendstiilis hooneid Pärnumaal ja on seetõttu tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks.

Pärnu rannasalong.

Pärnu rannasalong ja kõlakoda – Mere puiestee 22
Pärnu rannasalong valmis 1880. aastal ning hoonet on aegade jooksul muudetud. Pärnu kui kuurortlinn arenedes suurenes ka Rannasalongi tähtsus. Eesti Vabariigi algusaegadel oli Rannasalong suvede suurim tõmbenumber. Nõukogude ajal kasutati hoonet klubina. Ehitise tagaküljel asub 1937. aastal valminud silindrilise kujuga kõlakoda. Salong ja kõlakoda rekonstrueeriti 1985. aastal, kuid selle käigus tehtud ümberehitused rikkusid algse, linnaarhitekti Olev Siinmaa poolt projekteeritud funktsionalistlikus stiilis vabaõhulava. Hooned läbisid veel ühe remonditsükli, mis valmis 2003. aastal. Sellest ajast peale kannab, hoones tegutsev restoran „Kuursaal“ Eesti suurima kõrtsi tiitlit. Tänapäeval korraldatakse Kuursaalis suviseid muusika- ja tantsuüritusi.

Raimond Valgre mälestusmärk.

Raimond Valgre
Eesti estraadimuusikat tugevalt kujundanud Raimond Valgre (1913–1949) on jätnud jälje ka Pärnu ajalukku, veetes seal 1939. ja 1940. aasta suved ning kirjutades just Pärnus oma menukad lood “Muinaslugu muusikas” ning “Õige valik”. Väidetavalt esitas ta neid tol ajal inglisekeelsetena, sõnad olid kirjutatud tema esimese armastuse Alice Feillet’ poolt. Valgre esines Pärnu rannasalongis, mängides nii klaverit, kitarri, akordionit kui trumme.
Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti ta Punaarmeesse, Eesti laskurkorpusesse. Sealgi sai ta tegeleda muusikaga, mängides rahvuskorpuse orkestris. Sõjajärgne diktatuur mõjutas ka muusikaelu, keelates tango, fokstroti ja saksofonide mängimise ning 1948. aastal ka Valgre laulude avaliku esitamise. Aasta hiljem vana-aastaõhtul Valgre suri, surmapõhjuse kohta ei tea keegi midagi täpselt öelda. Tänaseks on ta maetud Metsakalmistule.
Raimond Valgre 90. sünniaastapäeval rajati endise rannasalongi, tänase Kuursaali juurde Valgre pronksskulptuur, mis on valmistatud skulptor Rait Pärna poolt. Valgre looming on jäädavalt eestlaste südames ning Pärnus korraldatakse ka iga-aastast muusikafestivali “Kummardus Valgrele”.

Pärnu mudaravila.

Pärnu mudaravila
Pärnu rannapargis asuv pilkupüüdev neoklassitsislik hoone on ehitatud 1927. aastal arhitektide Olev Siinmaa ja Erich von Wolffeldti projekti järgi, varasemalt I maailmasõjas hävinenud 1838. aasta supelasutuse asemele. Tollases tervisekeskuses asusid merevannid ning saunad. 1929. ja 1935. aastal toimunud juurdeehitustega lisati peahoonele ka vasak ja parem tiib. Nõukogude ajal sai tervisekeskus inimesi rohkelt võõrustada, kuid taasiseseisvumise järel jäi hoone tühjaks. Uuesti avati Mudaravila peale 2013. aasta renoveerimist, mille käigus lisati varasemale neoklassitsistlikule spaakeskusele ka modernne neljatärnihotell. Ajalooline mudaravila hoone sisaldab endas nüüdseks butiikspaad. Tänaseks kannab kogu kompleks nimetust Hedon spaahotell.

Pärnu rannahotell.

Pärnu rannahotell
1937. aastal valminud funktsionalistlik Pärnu rannahotell, mis ehitati rikkamate suvitajate Pärnusse meelitamiseks, muutis linna tõeliselt ihaldusväärseks suvituspaigaks. Hotelli arhitektideks on Olev Siinmaa ja Anton Soans. Hoone rajamist toetas tollane riigivanem Konstantin Päts, kellele pühendati ka üks 70 valminud numbritoast. Hotell mõjus tolle aja kohta väga uudselt oma asupaiga, avarate akende, merepoolsete rõdude ning laeva meenutava ümara keskosa ja reelingute sarnaste rõdude poolest. Etteulatuvas ümarosas asub ka president Lennart Meri nimeline sviit.
Rannahotell sai hotellina töötada vaid kolm aastat, kui seal 1940. aastal avati Eestimaa Ametiühingute Keskliidu puhkekodu. Kaks aastat hiljem hakati hoonet kasutama Saksa sõjaväe puhkekoduna ning 1946. aastal hakati seda ümberehitama sanatooriumiks. Sanatooriumina kasutati hoonet kuni 1992. aastani, mil Pärnu linn sõlmis rendilepingu Finest Hotel Groupiga, et hoone saaks taas hotellina töötada. Samal aastal alustati ka suuremahulisi renoveerimis- ja ümberehitustöid, mis valmisid 1994. aastaks, mil tollane president Lennart Meri ka äsja taasvalminud Rannahotelli külastas.
Aastal 2005 ostis Finest Hotel Group linnalt 50 aastaks hotelli kinnistu hoonestusõiguse. Viimane renoveering toimus 2006. aastal ning ka siis oli avamisel kohal toonane president Toomas Hendrik Ilves.

Kasutatud materjalid leiab siit.

06.12.2020