137c

On 3. juuni hommik. 11.c sõidab bussiga Vargamäe poole, kui jõutakse ühisele otsusele, et on vaja kiiresti klassireisi korraldama hakata. Suure demokraatia ja hääletuste tulemusena panime paika, et veedame 14.-16. juuni Vormsil. 

*palju plaanimist ja arvutamist hiljem*

Käes on 14. juuni, oleme end sättinud traditsioonilisse kohtumispaika G. Otsa tänavale ja pakime oma kotte, söögivarusid ja rattaid bussidesse. Kõik hoiavad hinge kinni, et need viimased ka ühes tükis kohale jõuaks. Jõudsid! Praamireis läks kenasti ja keegi meist merehaigeks ei jäänud. Sviby sadamas oli meid ootamas juba meie host Marii, kes mingil moel suutis (peaaegu) kõik meie sada kotti ja telki oma autosse ära mahutada, et need ööbimispaika viia.

Vormsi timm.

Laagerdame.

Nii saime meie alustada oma esimest rattaretke Sviby – Diby. Olime sõitnud mitte rohkem kui 2 km, kui oli kuulda häält, mis sarnanes väga rattakummi lõhkemisele ja vaesel Hendrikul tuli ülejäänud 8 km ratas käekõrval jalutada. Ööbimispaika jõudes panime kiirelt üles oma telgid ja sõitsime Krogi kõrtsi lõunatama. Võib öelda, et kohalikud ei osanud uneski näha nii suure isuga seltskonda ja teiseks päevaks valmistusid meie tulekuks märgatavalt suuremate kogustega. Kõhud täis, said kõik õhtusöögini vabad käed – kes läks ujuma, kes discgolfi mängima, kes niisama telki lugema. Meie kasutuses oli kõikide mugavustega väliköök, seega valmistasime ise kõige õigema suvise õhtusöögi – grill & värske salat.

Asjapulgad grilli ääres.

10/10 vaade.

Kuna käimas oli suve suursündmus EURO 2020, siis loomulikult olid meil tehtud vajalikud ettevalmistused projektori näol ning saime alagrupimänge suurelt, uhkelt ja ühiselt nautida. Üldiselt ilmaga meil väga vedas ja õhtu lõpuks said päiksekreemiga koonerdanud inimesed võrrelda oma nahale põlenud rante. Mõnel rumalal olid teisel õhtul lood veel põletavamad…

Teine päev algas võileibade, hommikukohvi ja klassipildiga ning olime valmis eesootavaks 40 kilomeetriks ümber saare. Öö oli üle elanud ka selle telgi seltskond, kelle varjualune tuulest viiduna kord ühele, kord teisele ääresmagajale näkku vajus. Esimese poole oma matkast läbisime nii kiiresti, et enne lõunasööki jäi kõigile aega niisama olemiseks ja nautimiseks.

Kohustuslik.

Georg tegemas seda niisama olemise ja nautimise asja.

Kahjuks oli esimeses ujumiskohas nii suur tuul, et see kutsus ujuma vaid mõne üksiku hülge. Kõhud kenasti täis, jäi ruumi veel täpselt üheks jäätiseks ja siis olime valmis ülejäänud saart avastama. Tee peale jäi allikaid, majakaid ja niisama lummavat loodust, kuid üllataval kombel olid linnalaste jaoks kõige lemmikumaks vaatamisväärsuseks aasal mäluvad lihaveised ja lambad.

Sõidame.

Need meie lemmikud.

Õhtusöögi ja jalkaga lahendasime samamoodi nagu eelmisel õhtul. Aga selle õhtu tegid teistest erilisemaks soe saun, päikeseloojang mere ääres, ühised hambapesud ja varajaste hommikutundideni kestnud vestlused.

<33

Muidu te ei usuks…

Kolmas päev kadus armutult kiiresti käest. Ärkasime, sõime, pakkisime laagri kokku ja hakkasime sõitma sadama poole. Vormsilt lahkusime väga vihaste sääskede poolt ärasöödutena ja ekstreemsete joodikupäevitustega, kuid sellest hoolimata väsinud naeratused näol. Laeva peal tundsime äratundmisrõõmu virsikumaitselisest Nesteast ja limpsisime oma viimaseid jäätiseid. Klassireis oli igati meeldejääv, aga õnneks terve suvi on veel ees!

11. klassi üks suurimaid akadeemilisi saavutusi, lisaks UT-le, oli kindlasti Tammsaare teostega põhjalikult tutvumine. Sellele peatükile Eesti kultuuriloo õpingutel panime punkti Vargamäel. Ilm oli super. Rabamatka ajal käisid paljud ujumas ja õp Koit mainis, et lõime vana rekordi üle – ühest klassist pole varem nii mitmed vette läinud. Siis jõudsime Tammsaare muuseumisse, aidahoonesse ja rehetaresse. “Tõde ja õigus” I osa lugejate jaoks oli äratundmisrõõm suur, eriti kui hakkasime näidendeid esitama. Kui keegi veel Karinist juttu teeb, kerkib Joosep kohe silme ette.

Mai viimasel nädalavahetusel käisime me lennuga riigikaitselaagris. Kõik olid esmaspäevaks päikesest punase jume saanud ja koolis oli vähemalt sama hull olla kui retsinädala neljapäeva hommikul. Siinkohal võlgneme tänu kaitseliitlastele, noorkotkastele ja Raplamaa koolide õpilastele, kes liiga palju valehäireid tegid ning eriti Egonile, Raunole ja veel ühele kutile Raplast, kes öösel lihtsalt pidid ülikõva häälega rääkima ja meil üldse magada ei lasknud.

Jutud, mida ma kuulnud või siis ise välja mõelnud olin, olid palju metsikumad, kui tegelikkus. Meid viidi päris kenale lagendikule, kuhu telgid püsti panime. Telgis oli umbes 10-12 riigikaitsjat ja ahi, millega sai telgi mõnusalt soojaks kütta. Või noh, kellel sai… Mõnel olid telgis suured augud, aga samas oli neil jällegi lihtsam piiluaukudest luurata. Ka toit oli päris hea. Saime riided ja nimesildid, lõhkusime puid ja püüdsime ahju küttes mitte vingugaasimürgitust saada. Õhtul tutvustati lipu kaitsmise ülesannet, ringkaitset, koodsõnu ja muud põnevat. Põnevuse säilitamiseks jätame öised tegevused enda teada. (“Staap, siin Kehtna1, kella kolme suunas on kuulda lehma möirgamist.”)

Laupäeval läks õppimiseks. Lemmiktegevusteks olid marsi õppimine, kamo tegemine, side ja paintball, kõik muu oli ka rohkem või vähem vahva. Mõni meist sai instruktoritelt karistuseks korralikult kätekaid, aga üldjoontes võis Eesti end juba veidi turvalisemalt tunda.

Laupäeva öö… hoidis adrenaliinitaseme kõrgel.

Pühapäeva hommikul omandasime veel viimased tähtsad oskused, tegime grupipildid ja pakkisime oma elamise kokku. Üldkokkuvõttes oli lõbus ja isegi natuke kurb lahkuda. Ammu polnud ju näinud lennukaaslaseid ega nendega midagi suurt koos teinud. Aga see tunne, kui sai peale kolme päeva kodus pesemas käia ja oma voodis magada – see oli ikka üle kõige.