137c

Väärtustagem omasid, hoidkem omasid, armastagem omasid!

Koogens

Tegime soojenduseks vähemalt 20 erinevat “Head meestepäeva, Luukas!” kaarti

Valmis :))

Mehed õnnelikud, meie õnnelikud

Mõned meist olid oodanud seda juba 12 aastat, mõned 6, mõned 3, aga lõppude lõpuks saime endale kolmanda ja viimase Reaali ehte. Kõik nägid lihtsalt väga väga ilusad välja. Uhke tunne oli vaadata sõpru, tuttavaid, klassikaaslasi märki rinda saamas.

Lennu nimel pidas kõne Kirke (137.a), õpetajatest meie Villu ja muidugi Ene ka. Esimene tähtis kõne loositi a-klassile ning Kirkel õnnestus suurepäraselt. Kõne oligi nagu miniseelik – parajalt lühike, et tõmbas tähelepanu ja parajalt pikk, et kattis kõik olulise. Villu kõne oli talle omaselt humoorikas ja mõtlemapanev korraga. Ise ei oskakski kolmanda korruse poistevetsust rääkides kuidagi veel tarkust jagada. Ene kõne oli südamlik ja eluline.

Meie Villu kõnet pidamas

Märgid korraks rinda saadud ja ka õpetajatele pandud, suundusime sööklasse, kus ootasid meid kena tort, minipannkoogid, sushiiiii ja veel head paremat. Teenindus oli ka tiptop. Võib rahule jääda paarislennuga.

 

 

Kõht täis, saime paar sõna öelda. Ãœksteisele jõuti vist küll kõik, mis abiturientidel meelel ära soovida. (Et seemneleib tuleks tagasi ja lasanjet jätkuks kõigile jne) Ja oligi aeg näidendeid teha. Meie klass tõmbas igati sobiva teema “Mis värvi on armastus?”. Nimelt olime samal teemal hiljuti kirjandeid kirjutanud ehk olime teemas täiesti sees. Arutelu läks päris kirjuks: kes kellele musi teeb ja kuidas rakendada meie klassi paarikesi. Lõpuks oli seal romantikat, oli metsikust ja oli ka sügavamõttelisust.

Stiilinäited

Nii tehakse parimaid näidendeid

Peoperemees oli meie Rüütel (Georg). Ebatraditsiooniliselt ei olnud meil küll kedagi koolist välja laulda, kuid õhtu lõppes ikka lõbusas tantsurütmis.

Rüütel ametis

Tantsusammud on alati selged olnud