137b

Reede varahommikul toimus lipuheiskamine ning pärjapanek Poisi juures, kus ka meie klassiesindus ja tublid koorilauljad kohal olid. Koolipäeva lõpul toimus ka pidulik aktus, kus  pidas väga hea kõne 132.lennu vilistlane ja tõstatas nii mõnegi huvitava probleemi, millele meie tulevikus lahendusi leidma hakkame. Peale aktust liikusime klassi ja Eriku trennipoistega bowlingut mängima. Järjekordne imetore ajaviide ja bowling on kujunemas juba omamoodi traditsiooniks. Kahjuks küll seekord keegi kulmu ei kaotanud, kuigi duelle punktisummade üle peeti küll.

Soovime kõigile imeilusat vabariigi aastapäeva ja mõnusat olemist perega!

-Hanna

Pildid pärinevad: http://www.pealinn.ee/tagid/koik/video-ja-pildid-kolvart-ajalooline-malu-on-usk-et-meil-on-tulevikku-n250608

Toimus järjekordne viktoriin gümnaasiumiklasside ja õpetajate vahel. Järgmine kord läheb paremini! Vähemalt meie klassijuhataja Erik andis oma panuse üldkokkuvõttes auväärse 1.koha võistkonnas.

Huvitaval kombel oleme viimasel ajal klassiga väga palju uisurajale sattunud. Nüüd ka nendest väike (või siis üks suur) kokkuvõte.

Me käisime klassiga 19. detsembril klassiga Harju uisuplatsil oma uisuvormi ning uusi sõiduvahendeid näitamas.

Oli üks külm neljapäeva hommik pärast jõulupidu. Hommik algas eesti keele tunniga soojas klassis, kuhu pärast rasket pingutust jõulupeol kahjuks 12 kaasvõitlejat ei jõudnud, kaasa arvatud Markus, kes oli umbes 23. hambaarsti visiidil pärast kooli algust septembris. Maapoisid, kes pole Anu Kella sõnul veel linnaeluga harjunud, jõudsid väikese hilinemisega ikkagi tundi. Kui kõik olid ennast hubaselt koolis sisse seadnud aeti meid uuesti välja karge külma küüsi. Kuna sööklas sellel hommikul putru ei antud, siis pidi Ottomar R-kioskist läbi käima, et hommikused valgugrammid kätte saada. Pärast hommikust bulk’i olid kõik liuväljakul platsis ja uisutamine võis alata.  Jääl näitasid kõik oma osavust: keda võis võrrelda Anna Levandiga ning kes kasutas veel lastele mõeldud abiraami, kuid kõik vähemalt üritasid! Poistel oli veel jõulu-bowlingust soe sees, nii et Indrek sai demonstreerida oma oskust olla bowlingu-kuul ning teised mehehakatised esinesid kurikatena.

Hommiku lõpuks oli kõigil lõbus ning hea tujuga sai minna ajaloo tundi uusi teadmiseid ammutama.

Olenemata sellest, et uisuväljak avatakse alles kell 10, olid meie klassi tüdrukud ilusasti juba kell 9 kohal ning pildistasid 20. jaanuari varahommikul pilvi ja roosalt terendavat päikesetõusu.

Järjekordselt leidsime kambaga tee uisuplatsile 17. veebruaril, kui oodatud suusailma asemel saime osaliseks kuuele soojakraadiline ning Eestimaa lahutamatuks osaks kujunenud vihamale ning rõskelt läbi jope tungivale tuuleiilile. See kord vahetasime Harju uisuplatsi siiski Škoda oma vastu ja sedaviisi sai veedetud nädala esimesed unised tunnid, et hiljem end kohati väsinutena taas orgaanilise keemia meelevalda usaldada.

-Andreas, Maarja-Liis ja Aleksandra

13. veebruaril toimusid Kalevi spordihallis klassidevahelised võrkpallivõistlused. See kuupäev jäi paljude õnnetuseks arvestustenädalasse, mis tähendas, et paaril klassil tuli teha järeltöid. Meil sellega õnneks probleeme ei olnud ja ainuke asi, mis tegemata jäi oli luu joonis meditsiinisuunal.

Väljakule pidi jõudma maksimaalselt 4 poissi ja vähemalt 2 tüdrukut. Meie klassi esindasid seekord poistest Aleksander, Andreas Kepp, Karl Mattias, Luca ja Rednar. Tüdrukuid oli kahjuks ainult kaks, Hanna ja Kristiina, mis tähendas, et varusid meil polnud ja kui nendega oleks midagi juhtunud, poleks meil olnud kedagi asemele panna. Õnneks jäime kõik, peale Luca, kes vigastas sõrmi, terveks ja saime kõik mängud lõpuni mängida.

Tiimitöö sujus meil hästi ja kõik said väljakul käia ning oma panuse anda. Hanna korraldas asetusi ja lendas ka kõige võimatumatele pallidele järele. Mina (Kristiina) omasin väidetavalt head tehnikat ja hüppasin nagu Hannagi pallidele alla. Andreas hämmastas meid oma servioskuse ja löömisvõimega, kuigi varasem trennikogemus tal väidetavalt puudub. Kui Aleksander oli vastase lööjatele kardetud blokiks, siis Rednar oli vastupidiselt sellele rahulik ja järjepidev mängija. Karl Mattias näitas meile oma oskusi jalgpallis, päästes palle käte asemel jalgadega ja Luca hoidis tiimi vibe’i üleval. Peale punkti saamist karjusime me kordamööda oma kolme klassijuhataja nimesid, mis tekitas päris tihti segadust, sest me ei mäletanud, kelle kord parjasti oli.

Mängiti kolmes alagrupis, igas üks kümnes, üks ühteistkümnes ja üks kaheteistkümnes klass. Meie sattusime kokku 12.b ja 11.c klassiga. Mängiti 15 punktini ja kahe game’i võiduni. Kui oli vaja kolmandat, otsustavat game’i, lõpeteti see äkksurmaga seitsme punkti täitumisel.

Esimene game abiturientidega algas küll paljutõotavalt, kuid lõpuks kaotasime, kuna me ei suutnud serve vastu võtta. Teises game’is võtsime end kokku ning võitsime ja kui asi jõudis kolmanda game’ini võitsime sellegi. 11.c klassile jäime aga alla. Teine game läks taas paremini kui esimene ja me juhtisime isegi seisuga 13:11, kuid kahjuks ei suutnud me oma edu realiseerida ja pidime võidu vastasele loovutama. Selliste tulemustega saime oma alagrupis teise koha.

Jätkasime mängimist 4.-6. koha peale ja võitsime ilma suurema vaevata mõlemaid vastaseid ning saavutasime sellega tugeva 4. koha. Kolmandaks tuli 11.b, kes andis küll endast parima, kuid ei suutnud finaalis ühtegi mängu võita, teise koha saavutas 11.c, kellel oli jõuline võitlus esimese koha nimel ja võitjaks tuli imelise mänguga 11.a oma hetkel aktiivsete võrkpalluritega.

Muidugi ei tohi kiidusõnadeta jätta tribüünil olevaid fänne, kes karjusid meile kaasa elades hääled ära ja olid mängudevahelisel ajal vaimseks toeks ja nõuandjateks. Suur suur aitäh teile!

-Kristiina

12. veebruaril käisime õpetaja Anu Kellaga vaatamas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu diplomilavastust „Dekameron”. Arvan, et see oli üks meeleolukas teatrikülastus kõikide jaoks ning nii mõnigi naeris pisarateni, olgu see siis üleväsimuse või hoopiski meisterliku näitlejatöö tõttu.

Pildid on võetud VAT teatri koduleheküljelt.

-Mia Luisa

Kolmandal veebruaril käisime terve gümnaasiumiga Tartus seoses Tartu rahu 100. aastapäevaga. Sõitsime välja hommikul kl 8.10 ja tagasi jõudsime umbes kl 19.30. Oleks varem jõudnud, aga Arulepp suutis ära unustada, kust buss väljub ja ei osanud Tartus orienteeruda.
Alustuseks sõitsime Raadi kalmistule, et käia läbi Johann Voldemar Jannseni ning Julius Kuperjanovi haudadelt. Peale seda viis meid tee Tartu ülikooli, kus käisime kunstimuuseumis. Teiste vaatamisväärsuste kõrval nägime ka A klassi. Siis läksime Jaan Poska Gümnaasiumisse, kus meile näidati kooli ning Tartu rahu teemalist tuba. Toas oli laud, mille peal sõlmiti Tartu rahuleping. Kooli näitasid meile õpilased, kes olid millegipärast tohutult uhked oma treppide ja nelja korruse üle (ei saanudki lõpuks aru miks, trepp oli lihtsalt jube kitsas) ja meelde jäid ka arvutikapid. Need oli ainult poole väiksemad kui meil. Aga pole hullu. Kõhud tühjad, suundusime Hugo Treffneri Gümnaasiumi sööklasse, kus oli tõeliselt maitsev lõuna. Martin läks peale seda arvatavasti Hezi õiget lõunat sööma. Viimaseks toimus Tartu ülikooli aulas pooleteisttunnine loeng Tartu rahu teemal. Tegelikult oli täitsa huvitav, aga meie matemaatikaõpetaja Talts võttis loengu hästi kokku: toolid olid ebamugavad ja inimesele on antud võime end vahepeal lihtsalt välja lülitada ja viimase jutu ajal oli see täiesti lubatud. Siis kõndisime bussidele ning järgnes juba mainitud vahejuhtum Arulepaga.
Kõlar jäi küll maha, aga reis oli ikkagi tore.

-Indrek

Iga Eve Karbi muusikatund algab juba teada-tuntud vaikuseminutiga. Meie klass katsetas ära ka eriskummalise hääleharjutuse ja ilmselgelt oli tegu pikima yeaboiiiga muusikaklassi ajaloos. Ehk panime aluse uuele traditsioonile?

-Anonüümne

Liszt. Berlioz. Shakespeare.
Meie klassi võib leida teatrist paaril korral aastas: veidi enne kultuuripäeviku esitamise tähtaega või siis koos õpetaja Karbiga pool-sunniviisiliselt sümfooniaorkestrit ning ooperit nautimas. 10. ning 17. jaanuar olidki just vastavat orkestri ning ooperi jaoks broneeritud. Mõlemal reede õhtul panid kõik kolm klassi ennast viisakalt riidesse ning seadsid sammud Estonia teatrimaja poole. Esimesel reedel käisime ERSO kontserdil. Kuna pikk nädal oli juba selja taga, siis oli vahelduseks väga mõnus istuda pehme tooli peal ja kasvõi silmad kinni Lizsti ning Berliozi kuulata. Pärast toimus klassis ka arutelu, kus ei jäänud rääkimata orkestri professionaalsusest ega ka sellest, kuidas kunagi olnud üks löökpillimängija gongi kingaga visanud.
Täpselt nädala pärast olime jälle Estonias tagasi, kuid seekord olime hoopis Shakespear’i lainel. Juba siis, kui eesriie esimest korda avanes, peegeldus meie nägudelt hetkeks segadus. Teadsime ju kõik, et “Romeo ja Julia” tegevus toimus mitmeid sajandeid tagasi ja kohe kindlasti ei olnud siis ei Veroonas metroopeatusi ega ka spreivärve. Aga just need kaks asja vaatasid meile lava pealt vastu. Kuid nagu reaalkooli õpilastele sobilik, kohanesime oludega kiirelt ning avastasime veel palju asju, mille üle pead murda. Õnneks leidsime peaaegu kõigile küsimustele koos õpetajaga vastuse. Endiselt aga ei tea me, milleks on vajalikud punane ning roheline nupp dirigendi puldi peal. Aitäh, Andreas (Kepp), et sa meie tähelepanu sellele juhtisid.
Varsti võib meid jälle leida teatritest üle kogu Eesti, sest ega see kooli lõpp ning kultuuripäeviku esitamine enam kaugel pole.

-Maarja-Liis

Pildid pärinevad Rahvusooper Estonia kodulehelt ning ERR uudisteportaalist.

Tormisel ja kõledal kolmapäeva õhtul toimus kooli aulas üks hubane üritus. Playboxi näol viidi läbi saade “See žanr kõlab tuttavalt”. Mida saade endast kujutab? Igale klassile loositi žanr, milles esineti.

Meie klassi žanriks sai kantri. Esituses pidi olema vähemalt üks eesti keelne laul. Numbri ajal võis laval ära tunda Rednexi Cotton Eye Joe, Hannah Montana ja laulu “Jaanipäev” ansambel Fix esituses. Tänu Elsi ja Kätlini hästi läbimõeldud kavale olid nii poisid kui tüdrukud tantsu kaasatud. Esituses osales üle poole klassi.

“Mulle meeldisid tutvustavad videod, mis Luca ja Luukas klassidest tegid.” – Martin

Lisaks tantsijataele oli meie klass laval esindatud ka muul moel. Nimelt  oli Luca üks pool peo õhtujuhtide powerduo’st. Ise ei oska väga öelda, aga tagasiside põhjal võib järeldada, et nad olid tublid!

Abiturientide sõnul oli tol õhtul kõige vahvam jõulupidu, mis seni nende koolis viibitud aja jooksul toimunud on. Niiet paarislennule on järgmiseks aastaks latt väga kõrgele seatud.  Meie jääme põnevil ootama!

– Luca