Esmaspäeval, 3. veebruaril sõitsime koos teiste gümnaasiumiklassidega Tartusse tähistamaks Tartu rahu. Algul käidi Tartu Ülikooli peamajas ekskursioonil, pärast mindi Tartu Linnamuuseumi. Järgmisena suunduti Hugo Treffneri Gümnaasiumi, kus pakuti toitvat lõunat. Päeva lõpuks naasti Tartu Ülikooli, kus meile esinesid Hugo Treffneri õpilased huvitava etendusega. Pärast pidasid informatiivsed kõned Ago Pajur (ajaloodoktor) ja Hesi Siimets-Gross (õiguse ajaloo ja Rooma õiguse dotsent). Lõpuks sõitsid kõik klassid oma bussides tagasi Tallinnasse.
11.a klass soovib tänada Hugo Treffneri Gümnaasiumi sooja vastuvõtu eest. Veel soovime tänada Madis Somelari, Piret Karu ja teisi, kes aitasid ürituse korraldamisega ja võimaldasid sellel toimuda.
Reedel, 31. jaanuaril toimus Reaalkooli aulas Tallinna Reaalkooli Vabalava 2020. Esinejaid oli sel aastal ebatavaliselt palju: 17. Väga suures osakaalus olid see aasta muusikanumbrid. Oli mitmeid õpilasansambleid liikmetega nii Reaalist kui väljastpoolt, oli sooloesinejaid ning duosid. Peale muusikaliste numbrite oli laval ka mõni koomik. Iga esineja oli erakordselt nauditav ning võistlus oli äärmiselt tasavägine. Tallinna Reaalkooli Vabalava 2020 oli kindlasti ainus omasugune ja jäi meile kõigile igaveseks mällu.
Meie klassiesindajad olid laval bändis Kuma (Kaarel, Uku, Argo) ning duos R&eaal (Lauri).
Žürii valikul sai I koha Jojomees (Nicolas Lotman), tunnustuse sai ka bänd Kuma. Rahvalemmikuks osutus kooslus Kuum Segadus.
Mõned või võibolla lausa kõigest paar nädalat enne seda kui Hiinast tulid esimesed teated uue viiruse kohta, oli mul võimalik käia Singapuris. Hoolimata päikeselisest ja soojast ilmast ei olnud kindlasti tegemist puhkusereisiga – osalesin rahvusvahelisel noorte teadusfoorumil. See oli ääretult põnev kogemus nii kultuuriliselt, sest ma pole kunagi varem Ida-Aasias käinud ja tuli välja, et see, mida me Eestis hiina või aasia köögiks kutsume, on reaalsusest drastiliselt erinev, kui ka akadeemilises mõttes.
Üritusel osalenud õpilased olid suuresti teistest Aasia riikidest, kuid inimesi oli ka mujalt Euroopast, USA-st, UK-st ja Venemaalt. Suur roll oli kultuurilisel programmil – käisime linna peal jalutamas, vaatasime erinevaid vaatamisväärsuseid ja lisaks külastasime ilmselt kõige kallimat kaubanduskeskust, kus ma kunagi viibinud olen. Kõige vingemaks osaks olid aga loengud, diskussioonid ja meistriklassid Nobeli preemia laureaatide ja teiste väga silmapaistvate teadlastega. Ma arvan, et just need ajad päevast olid mulle kõige meeldejäävamad ja pikas perspektiivis ka kõige praktilisemad. Samuti avanes mul võimalus esitleda enda tööd PowerPointiga kui ka teha posterettekanne peale suurt paneeldiskussiooni.
Suur väärtus, mida ma kindlasti mainimata ei või jätte, oli võimalus sõlmida uusi sõprussuhteid ja tundma õppida uusi inimesi ääretult erinevatest kultuuriruumidest. Tagantjärele mõeldes tundub see reis lausa uskumatu, kuid ääretult meeldejääv kogemus.
Meie klass oli ĂĽlimalt edukas klassidevahelises võrkpalli võistlusel. Nimelt suutsime ära võita kõik teised klassid ja saavutasime esimese koha.Â
Alagrupis olid meie vastasteks 10C ja 12A. Mõlemad mängud võitsime 2:0. Need 4 geimi aitasid tiimil sisse elada ja soojaks saada. Peale alagrupi mänge oli väikene paus ja peale seda tuli ülitähtis vastasseis 11C vastu.
Meie jaoks ei hakanud geim hästi, sest juba esimesel punktil tuli meie tiimi kaptenil Oskar Piibaril pallivahetuse käigus lääts silmast ning olime tingitud võtma meditsiinilise aja. Geimi võitsime väga napilt seisuga 15:13. Teine geim algas meile palju soodsamalt, suutsime kohe vastastest 6 punktiga ette minna. Kahjuks andsime need 6 punkti vastastele kohe tagasi ka ja seis läks pingeliseks. Geimi võitsime lõppseisuga 15:12.
Viimane mäng oli meie teise paralleel klassiga 11B-ga. Õnneks ei osutunud see mäng meile nii pingeliseks ning võitsime mõlemad geimid kindla edumaaga. Niimoodi osutuski see aasta 11A klass võidukaks ja saime kuldmedali kaela. Suured tänud ka kõigile pealtvaatajatele, kes meile kaasa elasid!
Tiim mängis koosseisus : Stina Maripuu, Grete Olde, Sofia Haug, Oska Piibar (kapten), Herman Hõrrrak, Rico-Andreas Lepp, Karmo Saviauk, Karl Mell
Uurimistöö protsessi kõrval suudab meie klass ennast ka kultuuriliselt harida. Seekordse kunstilaksu saime Anton Tšehhovi paljuarmastatud ning -vihatud näidendist “Ivanov”. Suurem osa klassist läks seda vaatama 31. oktoobril, päev pärast uurimistööde koordinaatoriga kohtumist. Seetõttu olid paljud noored kultuurihuvilised oma mõtetega hajevil ning aeg-ajalt võis saalis ikka kuulda ĂĽtlusi nagu: “Palju kirjutanud oled?”, “Millal pidi juhendajale ära saatma?” ja “Mu juhendaja vist ei tea minu eksistentsist”. Sellele vaatamata lĂĽlitusid õpilased näidendi alates kiirelt ĂĽmber pädevateks teatrikriitikuteks.Â
Selles teoses oli igaühele midagi. Tõsised ja filosoofilised mõttearendused vaheldusid nii teravmeelsete kui ka labaste naljadega. See oli mõnele päästev vaheldus, mõnele aga häiriv lisand. Üks meie klassi tõusev kunstiarvustaja ütles selle kohta: “Asi oli ikka komöödiaks ära tehtud. Puudu jäi draamast.” Maitse üle ei vaielda. Teine konkureeriv kultuurilemb võttis nähtu kokku sõnadega: “Natuke liiga pikk. Lihtsalt natuke liiga pikk ja igav.”
Igavus oli selles tĂĽkis tõesti võtmesõna. Peategelane Ivanov (Indrek Sammul) vaevles just selle raskesti ravitava haiguse käes. Olles nooruses ĂĽleliia töötanud, unistanud ja armastanud, ei olnud tal 39-aastaselt enam millestki rõõmu tunda. Ivanovi seisundile kindlat diagnoosi panna on raske ning ka selle osas olid meie klassi asjatundjatel väga vastandlikud arusaamad. “Ivanovi põhiprobleem oli enesehaletsus,” sõnas vahest mitte kõige sentimentaalsem arvustaja. Natuke tähelepanelikuma kriitiku arvamus oli aga: “Ivanovi probleem seisnes selles, et ta jõi liiga vähe. Kõik teised tema ĂĽmber jõid ja mida rohkem nad jõid seda õnnelikumaks nad muutusid.”Â
Tõepoolest. Näidend kestis 4 tundi ning ilma liialdamata võib öelda, et pooled tegelased olid suurema osa ajast purjus. Näiteks Paša (Guido Kangur) kainanes alles oma tütre pulmadeks. Arvatavasti sooviti sellega rõhutada näidendi võtmesõna: igavust, sest seda purjutamist vaadates mõistad: jah, tõesti mitte midagi ei toimu. Igavuse üle kurtsid ka tegelased ise.
Kokkuvõttes oli “Ivanov” kindlasti meie klassile värskendav ja mõtlemapanev kogemus.Â
Tallinna Reaalkooli 138. sünnipäeva tähistamine toimus 30. septembril. Direktor pidas vahva kõne, jagati välja stipendiumeid ja auhindu ning sõime kooki. Meie klass tegi ühe äärmiselt maitsva küpsisetordi, mille retsepti leiate alt. Teist aastat järjest ei kasutanud meie klass koogi söömiseks plastlusikaid, vaid igaüks tõi endale kodust lusika. Enne maiustamist pistsime ka paar pirukat pintslisse ja jõime morssi. Pilvine ilm ei heidutanud meid, kõigi näod särasid. Elagu Reaal!
136. a kĂĽpsisetort
klassikalised ja šokolaadi küpsised
(sõstra-)moos
piim
hapukoor suhkruga
šokolaadi peale riivimiseks
Lao piimas immutatud kĂĽpsised maleruuduna:
tume-hele-tume-hele
hele-tume-hele-tume
Pane vahele täpselt 3 kihti hapukoore-suhkru segu ja 1 kiht moosi.
Lase üks öö Anitra külmkapis seista.
Kooli sünnipäeval kaunista koolimütsi ja riivitud šokolaadiga.
27. septembril osales ka meie kool Teadlaste Öö programmis, mis toimus 26-28 septembril. Ka meie klassi õpilased osalesid, mõni aitas korraldamisega, teised aga tulid oma nooremate õdede-vendadega.
Sel aastal oli mitmeid töötubasid, nt DNA eraldamine, robotite ehitamine, erinevad füüsika ja keemia katsed ning looduse uurimine läbi mikroskoobi, aga lemmikuks paistis inimestele, kellega suhtlesin, olevat trilobiitide uurimine koolitrepil.
Üldiselt oli öö edukas: lapsi tuli kohale nii palju, et vahepeal said jagatavad töölehed isegi otsa.
Ühel vihmasel reede varahommikul, kui ülejäänud kooliõpilased kogusid energiat eesootavaks spordipäevaks, tuli 136. lennu A ja B klass kokku, et pühkida Eesti tolm jalge alt ja minna Venemaale. Seltsis segasem, võeti pardale ka paar kultuurihuvilist C klassi jõmpsikat. B klass neid endale küll ei tahtnud, aga meie, programmeerijad, kelle soov inimestega suhelda on kõigile tuttav, võtsime nad rõõmuga peale.
Turvavöö kinni, panime Narva poole ajama. Kuigi spordipäeval esimeste seas me võibolla poleks olnud, jõudsime piiripunkti pea tund aega enne teisi. Kas tõesti suutsime kuskil peale õppimise teistele ära teha või oli see tõesti ainult tänu C klassi poiste olemasolule? Vastust ei saa me vist kunagi teada…
Piiripunkt ületatud ja kohustuslik osa läbitud, jõudsime lõpuks hotelli. Olgugi, et beekad asusid meist eemal, saime suurepäraselt ise hakkama. Oli küll hilja, aga ega see uudishimulikke õpilasi takista. Kui osad jäid tõesti puhkama, läksid teised uut kultuuriruumi avastama ja uusi kogemusi saama. Hotelli jõudsid kõik turvaliselt tagasi, aga ega seal ka väga igav ei olnud.
Järgmisel päeval lasti meie umbes 40-pealine bande pärast pikka tiirutamist linna peale laiali. Mõni läks kohvikusse, mõni poodi, mõni jalga keerutama, mõni hoopis mujale, aga kellelgi igav kĂĽll ei hakanud. Kesklinna murede ja rõõmudega tutvunud, jõudsid peaaegu kõik ka ööseks hotelli.Â
Viimane päev võõras linnas ei erinenudki väga eelmisest. Siiski asendus viisakalt linnas huligaanitsemine kojusõiduga. Mõnusalt pikale teekonnale Narva järgnes veel mõnusamalt pikem ootus piiripunktis. Õnneks olid kõigil passid olemas ning seetõttu ei jäänud me sinna päris ööseks või kauemaksgi. Pea 2,5 tunnine sõit kooli ei tundunudki enam nii aeganõudev. B klass, kellele meile kaotamine ilmselgelt ei meeldinud, otsustas ennast kokku võtta ja jõudis nüüd ise Tallinna pea tund aega varem. Tublid!
Reis Venemaale oli päris tip-top. Palju uut ja huvitavat: teised inimesed, teised kombed ja palju hiinlasi. Kindlasti õppisime palju juurde, nii elu kui ka natuke vene ajaloo kohta.Â
Lisas: 136a 
06.02.2020 01:57
© 2024, 136a