136a

Uurimistöö protsessi kõrval suudab meie klass ennast ka kultuuriliselt harida. Seekordse kunstilaksu saime Anton Tšehhovi paljuarmastatud ning -vihatud näidendist “Ivanov”. Suurem osa klassist läks seda vaatama 31. oktoobril, päev pärast uurimistööde koordinaatoriga kohtumist. Seetõttu olid paljud noored kultuurihuvilised oma mõtetega hajevil ning aeg-ajalt võis saalis ikka kuulda ütlusi nagu: “Palju kirjutanud oled?”, “Millal pidi juhendajale ära saatma?” ja “Mu juhendaja vist ei tea minu eksistentsist”. Sellele vaatamata lülitusid õpilased näidendi alates kiirelt ümber pädevateks teatrikriitikuteks. 

Selles teoses oli igaühele midagi. Tõsised ja filosoofilised mõttearendused vaheldusid nii teravmeelsete kui ka labaste naljadega. See oli mõnele päästev vaheldus, mõnele aga häiriv lisand. Üks meie klassi tõusev kunstiarvustaja ütles selle kohta: “Asi oli ikka komöödiaks ära tehtud. Puudu jäi draamast.” Maitse üle ei vaielda. Teine konkureeriv kultuurilemb võttis nähtu kokku sõnadega: “Natuke liiga pikk. Lihtsalt natuke liiga pikk ja igav.”

Igavus oli selles tükis tõesti võtmesõna. Peategelane Ivanov (Indrek Sammul) vaevles just selle raskesti ravitava haiguse käes. Olles nooruses üleliia töötanud, unistanud ja armastanud, ei olnud tal 39-aastaselt enam millestki rõõmu tunda. Ivanovi seisundile kindlat diagnoosi panna on raske ning ka selle osas olid meie klassi asjatundjatel väga vastandlikud arusaamad. “Ivanovi põhiprobleem oli enesehaletsus,” sõnas vahest mitte kõige sentimentaalsem arvustaja. Natuke tähelepanelikuma kriitiku arvamus oli aga: “Ivanovi probleem seisnes selles, et ta jõi liiga vähe. Kõik teised tema ümber jõid ja mida rohkem nad jõid seda õnnelikumaks nad muutusid.” 

Tõepoolest. Näidend kestis 4 tundi ning ilma liialdamata võib öelda, et pooled tegelased olid suurema osa ajast purjus. Näiteks Paša (Guido Kangur) kainanes alles oma tütre pulmadeks. Arvatavasti sooviti sellega rõhutada näidendi võtmesõna: igavust, sest seda purjutamist vaadates mõistad: jah, tõesti mitte midagi ei toimu. Igavuse üle kurtsid ka tegelased ise.

Kokkuvõttes oli “Ivanov” kindlasti meie klassile värskendav ja mõtlemapanev kogemus. 

Kirjutas Sofia

Pilt Draamateatri kodulehelt