136a

Pärast pooleteisetunnist bussisõitu laagriplatsile paistis kohale jõudes päike ning meel oli ärevil. Esimesel päeval saime me kõik selga oma vormid, mida me järgmisel kahel päeval kohusetundlikult iga ilmaga kandsime. Seejärel jagunesime gruppidesse ja asusime oma telke püstitama. Peale õhtusööki ootas meid pika ja sügava une asemel ees ärevust tekitav öö, mille vältel pidime kordamööda oleme valvel, et vaenlased meie lippu ei varastaks.

Teine päev riigikaitselaagris oli sisustatud erinevate huvitavate asjakohaste tegevustubadega. Näiteks saime praktiseerida erinevaid liikumisformatsioone ning kätt proovida klassidevahelises paintballis. Põnevust lisas taaskord unetu öö, kus muuhulgas suutsime kambakesi kinni püüda mitu ründajat ning vähemalt 3 korda märksõna „ireen“ peale telkidest poolunes välja joosta.

Kuigi unevõlg sai jälle mitme öö võrra suurendatud, siis saadud kogemus ja meeleolukad päevad jäävad kahtlemata meelde meile igaveseks!

Kirjutas Rico

Pildid tegid Karolin ja Anitra

26. augustil sõitsime kogu 136. lennuga Järvamaale, et külastada A. H. Tammsaare muuseumi Vargamäel. See on koht, kus Anton Hansen sündis, ja mis inspireeris teda ikoonilise romaani “Tõde ja õigus” kirjutamisel. 

Ekskursiooni jooksul nägime, kuidas pererahva eluruumid erinesid saunikute omadest, kui kaugel peahoonest asus kaev, millest perenaine mitu korda päevas vett võttis, ning kui vähe oli voodeid – ühesõnaga kandusime teise ajastusse, üritades tunnetada, millistes tingimustes elas eesti talurahvas 19. sajandil.

Pärast seda panime proovile enda näitlejameisterlikkuse “Tõe ja õiguse” teemalises draamaprojektis.

Siis pidasime Tammsaare väljamäel pikniku, millele järgnes abituuriumi infotund, kus Piret Otsa ning Martin Saar andsid meile ülevaate 12. klassi üritustest ja õppetööst. Loodame, et COVID-19 või mõni muu asjaolu ei riku meie plaane ja lootusi 🙃.

Peale väga informatiivset infotundi liikusime rappa. Sadas natuke vihma, keegi ei proovinud ujuda ja keegi ei läinud kaduma.

Oli tore taas näha klassikaaslasi ja õpetajaid oma silmadega, mitte läbi ekraani.

Nautisime loodust ja teineteise seltskonna. Väljasõit õnnestus.

Kirjutas Severin

Pildid tegi Karolin

1. juunil 2020 käisime klassiga Aegna saarel, et testida uut õppeprogrammi “Mereprügi olemus ja päritolu”. See oli ühtlasi ka hea asendus õppeaasta lõpust ära jäänud klassiekskursioonile. Huvitavaks tegi asja see, et koroonapandeemia tõttu kehtestatud piirangud ei luba küll klassiekskursioone korraldada, aga kui panna ekskursioon kirja õppekäiguna, siis on see lubatud. 

Programmi koostas Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, Kesk-Läänemere programmi projekti “Linnalähedased ökosaared – targa linnaturismi sihtkohad” raames. Sihtkohta jõudmiseks pidime kasutama meretransporti, seetõttu olime Rohuneeme sadamas kohal kell 9:44. Enamus klassikaaslasi saabus bussiga number 114, osad aga koos Karli poolt pakutava transpordiga. Üle lahe sõitsime kaatriga, mis mahutas korraga 10 õpilast ning arendas kiirust ~50 kilomeetrit tunnis. Vahemaa oli lühike, saarele on umbes 2,5 kilomeetrit, sõit kulges väga kiirelt.

Saarel jagati meid kuueliikmelistesse gruppidesse, jagati välja ülesanded, iga grupp sai ka 2 prügikotti uurimismaterjali kogumiseks ning karbi liivaproovi jaoks. Gruppidele selgitati ohutusnõudeid, mida tulevastele rebastele räägitakse juba geograafiatunnis. Kõik grupid suundusid saare erinevatesse randadesse, kohale jõudmiseks kulus umbes pool tundi ning koristada saime umbes poolteist tundi. Hiljemalt poole kaheks kogunesime Aegna loodusmaja juurde ning pidasime meeleoluka pikniku. Kuna me polnud üksteist mitu kuud näinud, möödus aeg väga kiiresti ja muljeterohkelt. 

Pärast lõunapausi jätkasime uurimistööd, liigitasime ja sorteerisime kogutud prügi ning märkisime leiud sagedustabelisse. Lõpus tegi iga grupp ettekande oma märkimisväärsematest leidudest. Kõikidel gruppidel oli ülekaalus plastikprügi, enamasti oli palju kalavõrkude küljest tulnud köiejuppe, huvitavamad leiud olid matkasaapad ja paar plätusid. 

Kui prügi sorteeritud, uurisime ka mikroskoobiga rannast kaasa võetud liiva ning proovisime ka sealt tuvastada plastikut.

Õnneksleidis liivaproovist mikroplasti ainult üks grupp.

Olime sõiduga väga rahul, sest saime anda oma panuse maailma puhtamaks ja paremaks muutmisele, saime uusi kogemusi ja huvitavaid teadmisi – nüüd oskame professionaalselt juhendada ka rebaseid saare randadest prügi koristamisel.

Kirjutas Markus

Pildid tegi õpetaja Karu

Esmaspäeval, 3. veebruaril sõitsime koos teiste gümnaasiumiklassidega Tartusse tähistamaks Tartu rahu. Algul käidi Tartu Ülikooli peamajas ekskursioonil, pärast mindi Tartu Linnamuuseumi. Järgmisena suunduti Hugo Treffneri Gümnaasiumi, kus pakuti toitvat lõunat. Päeva lõpuks naasti Tartu Ülikooli, kus meile esinesid Hugo Treffneri õpilased huvitava etendusega. Pärast pidasid informatiivsed kõned Ago Pajur (ajaloodoktor) ja Hesi Siimets-Gross (õiguse ajaloo ja Rooma õiguse dotsent). Lõpuks sõitsid kõik klassid oma bussides tagasi Tallinnasse.

11.a klass soovib tänada Hugo Treffneri Gümnaasiumi sooja vastuvõtu eest. Veel soovime tänada Madis Somelari, Piret Karu ja teisi, kes aitasid ürituse korraldamisega ja võimaldasid sellel toimuda.

Kirjutas Priit

Pildid tegid Karolin ja Stina

Ühel vihmasel reede varahommikul, kui ülejäänud kooliõpilased kogusid energiat eesootavaks spordipäevaks, tuli 136. lennu A ja B klass kokku, et pühkida Eesti tolm jalge alt ja minna Venemaale. Seltsis segasem, võeti pardale ka paar kultuurihuvilist C klassi jõmpsikat. B klass neid endale küll ei tahtnud, aga meie, programmeerijad, kelle soov inimestega suhelda on kõigile tuttav, võtsime nad rõõmuga peale.

Turvavöö kinni, panime Narva poole ajama. Kuigi spordipäeval esimeste seas me võibolla poleks olnud, jõudsime piiripunkti pea tund aega enne teisi. Kas tõesti suutsime kuskil peale õppimise teistele ära teha või oli see tõesti ainult tänu C klassi poiste olemasolule? Vastust ei saa me vist kunagi teada…

Piiripunkt ületatud ja kohustuslik osa läbitud, jõudsime lõpuks hotelli. Olgugi, et beekad asusid meist eemal, saime suurepäraselt ise hakkama. Oli küll hilja, aga ega see uudishimulikke õpilasi takista. Kui osad jäid tõesti puhkama, läksid teised uut kultuuriruumi avastama ja uusi kogemusi saama. Hotelli jõudsid kõik turvaliselt tagasi, aga ega seal ka väga igav ei olnud.

Järgmisel päeval lasti meie umbes 40-pealine bande pärast pikka tiirutamist linna peale laiali. Mõni läks kohvikusse, mõni poodi, mõni jalga keerutama, mõni hoopis mujale, aga kellelgi igav küll ei hakanud. Kesklinna murede ja rõõmudega tutvunud, jõudsid peaaegu kõik ka ööseks hotelli. 

Viimane päev võõras linnas ei erinenudki väga eelmisest. Siiski asendus viisakalt linnas huligaanitsemine kojusõiduga. Mõnusalt pikale teekonnale Narva järgnes veel mõnusamalt pikem ootus piiripunktis. Õnneks olid kõigil passid olemas ning seetõttu ei jäänud me sinna päris ööseks või kauemaksgi. Pea 2,5 tunnine sõit kooli ei tundunudki enam nii aeganõudev. B klass, kellele meile kaotamine ilmselgelt ei meeldinud, otsustas ennast kokku võtta ja jõudis nüüd ise Tallinna pea tund aega varem. Tublid!

Reis Venemaale oli päris tip-top. Palju uut ja huvitavat: teised inimesed, teised kombed ja palju hiinlasi. Kindlasti õppisime palju juurde, nii elu kui ka natuke vene ajaloo kohta. 

Kirjutas Kaarel

Ühispilt Ermitaažis

Pildi tegi õpetaja Juurma

Tähistasime eduka kooliaasta lõppu 12.-13. juunil Lätis kanuumatkaga.

Matkapildid on giidi poolt tehtud

Pildi tegi õpetaja Juurma

Teisipäeval, 5. märtsil pakkisime end värske lumega kaetud madala albeedoga (lumelt peegeldub palju tagasi ja päikese kõrgusnurk oli veel väike) Tallinnast bussi ja sõitsime kahe lärmaka bussitäie gümnaasiumi muretuima lennu õpilastega päevaks mäenõlvadele puhast lõbu nautima.

Ilm olin pilves ja õhuniiskus kõrge. Pilvkatte ühtlase jaotumise tulemusel jõudis meieni vaid hajuskiirgus. Kuna valgus jõudis meieni pilvedes hajununa siis olid mäe kõik nõlvad üpris ühtlaselt valgustatud. Kuigi korra tekkis pilvemassiivi väike aken ei jõudnud mäeni siiski otsekiirgust, sest Päikest ma sellest aknast ei näinud. Kogukiirgus koosnes tol päeval seega hajuskiirgusest.

Suurem osa mäest oli kaetud lumega ja seega oli seal ilmselt ülekaalus peegeldunud kiirguse hulk, sest lumi heleda pinnana neelab vähe valgust. Mäe päikesepoolsel nõlval oli neeldunud kiirguse hulk suurem (või vähemalt päikesepaistelisel päeval oleks), sest selle nõlva pind on päikese kiirte langemise nurgaga suurema kõrgusnurga all.

Taamal aga paistsid kuusemetsad. Seal domineerib neeldunud kiirguse hulk, sest okaspuud on tumedad ja taimed kasutavad valgust fotosünteesimiseks.

Kuutsemäe (Maa) soojuskiirgus oli ilmselt pigem väike, kuna suur osa kiirgusest ei jõudnud tiheda udu, vihma ja pilvkatte tõttu aluspinnanigi ja kui jõudis siis peegeldus seal lumelt valguskiirgusena mitte soojuskiirgusena tagasi.

Globaalset kiirgusbilanssi Kuutsemäe ilm ilmselt eriliselt ei mõjutanud, sest hoovused ja globaalne õhu tsirkulatsioon jaotab õhku pidevalt ümber, aga lokaalsel tasandil võib vist öelda, et kiirgusbilanss oli pigem negatiivne seega pigem toimus maapinna jahtumine.

Analüüsiks oli tegu põneva ilma ja olustikuga, aga mäest alla libisemiseks oli niiskus pisut ebamugav. Sellegipoolest oli asi pisukesi kannatusi väärt ja kõik jäävad ootama järgmist aastat.

Kirjutas Eva

Märtsi alguses õppisime ajalootundides usinalt eesti muinasaega. Et meie teadmised ei jääks pelgalt õpikutekstide tasemele ning muutuks käegakatsutavaks, külastasime klassiga Tallinna Ülikooli arheoloogianäitust.

Tervituseks tutvusime muinasaegse eesti naise rekonstruktsiooniga – teadlased ja käsitöömeistrid on suutnud kindlaks teha naise põlle- ja särgiääriste mustrid, samuti vöökirja. Saime teada, et vanasti kandis iga naine vööl väikest pistoda kaunis metallist tupes, mis oli korraga nii ehteks kui ka tööriistaks, ning et talu võtmed olid justnimelt perenaise vööl.

Järgmises ruumis näidati meile erinevatest Eesti paikadest ja ajastutest pärit aarde- ja ohvrileide – nõusid, raha, praktilisi ja tseremoniaalseid ehteid. Saime teada, mis vahe on sõnadel pada ja paja (mõlemad nimetavas käändes): pada on poti moodi nõu, paja aga töökoht, kus midagi valmistatakse (nt sepapaja ja rahapaja). Rahapajas võib vabalt olla rahapada, aga vastupidi on keeruline.

Tutvusime ka arheoloogide töövahendite ja -võtetega alates eelmise sajandi algusest. Muinasaeg omandas tõesti käegakatsutava mõõtme, kui andsime käest kätte mõne tuhande aasta vanuseid kõõvitsaid ja teisi kivist tööriistu.

Viimaks tutvusime aukartust äratava suurusega kivikirveste väljapanekuga, vaatasime üle ühe maketi ja suure lapitud savist hoiunõu ning nägime kaht matust. Eks me ei saa vist kunagi päris täpselt teada, kas ajukasvaja tõttu surnud väikese lapse kõrvale maetud täiskasvanu suri lapsega samal ajal loomulikku surma, ohverdas end ise või ohverdati ta teiste poolt. Mineviku müstika…

Kirjutas Kertu

Pildid tegi Karolin

Teaduste Akadeemia presidendi T. Soomere sõnul seisneb teaduse kvintessents esiteks avastuste tegemises ja teiseks nende jagamises. Olles Reaalkoolis piisavalt usinalt avastusi teinud, käis 10.a klass Teaduste Akadeemias just teaduse jagamist kuulmas. T. Soomere andis huvitava ettekande mõrvarlainete liiva liigutamisest ning kliima uurimisest. Õpilastel oli isegi võimalus otse Teaduste Akadeemia presidendilt huvipakkuvaid küsimusi küsida. Samuti sai uudistada Akadeemia ilusat hoonet ning kogu linnale avanevat vaadet.

Teksti kirjutas Adél

Pildi tegi õpilane teisest koolist

8. veebruaril saime esmakordselt osa iga-aastasest gümnaasiumi teatrireisist. Seekordseks sihtkohaks oli Endla teater Pärnus, kus nägime EV100 raames valminud lavastust “Kaarnakivi perenaine”.

Etendus jutustab inimeste raske elust Eestis 50-ndatel, mil neil tuleb õppida elama uut moodi. Kuid mõned iidsed asjad jäävad siiski endiseks. Näidend, eesotsas Ago Andersoni ja Märt Avandiga, oli humoorikas ja mõtlema panev ning oli meeldivaks elamuseks tervele klassile.

Jääme huviga ootama järgmist teatrireisi.

Kirjutas Hannes