136a

Käisime möödunud kuul klassiga vaatamas VAT teatri ekspressionistlikus stiilis näidendit “Faust”. Nagu alles peale näidendit aru sain, oli see pealkiri siiski mingil määral eksitav. Näidend ei olnudki õigupoolest lihtsalt Goethe “Fausti” põhjal loodud nagu äsja teose üle pead murdnud 12ndik esmapilgul arvata oleks võinud. Tegemist oli õigupoolest hoopis lavateosega, milles oli põimitud kolm erinevat “Fausti”: Johann Wolfgang von Goethe kuulus “Faust”, Friedrich Wilhelm Murnau film “Faust” ja Christopher Marlowe 16. sajandist pärit näidend “Doctor Faustus”.

Nagu mainitud, oli näidend ekpressionistlik ja lavalist tegevust saatis enamus ajast muusika. Lavaline kujundus ja kostüümid olid lihtsad ning näidendi idee intrigeeriv, kuigi minu arvates kolme niivõrd suure teose sidumiseks ehk pisut liiga kompaktne. Näidend tekitas arutelu, mida jätkus ka järgnevaks koolipäevaks, ja kahtlemata läheb see kirja ühe järjekordse mõtteainet andva kultuurilise ettevõtmisena.

Kirjutas Pauliina

4. märtsil käis meie klass Rahvusooper Estonias vaatamas balletti “Tramm nimega Iha”. Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa ballet on valminud samanimelise näidendi alusel. Ballet on ainulaadselt valminud koostöös Ameerika Ühendriikidega.

Etendus räägib loo noorest naisest Blanche’ist ja tema traagilisest elukäigust, täis kaotust ja meeleheidet. Etendusele lisasid särstsu mitmed elemendid: mitmekülgsed kastidest rekvisiidid, värvikad kostüümid ja suurepärane muusika. Süžee oli küllaltki arusaadav, isegi ilma kavata, mille hind on kahetsusväärselt tõusnud minu viimasest teatrikogemusest saadik. Modernne ballet läks peale enamusele klassist, mõnele siiski kahjuks veel mitte. Sai tantsu, sai pauku ning oli üldiselt tore elamus.

Kirjutas Kaur

Pildi tegi Susanna

Uurimistöö protsessi kõrval suudab meie klass ennast ka kultuuriliselt harida. Seekordse kunstilaksu saime Anton Tšehhovi paljuarmastatud ning -vihatud näidendist “Ivanov”. Suurem osa klassist läks seda vaatama 31. oktoobril, päev pärast uurimistööde koordinaatoriga kohtumist. Seetõttu olid paljud noored kultuurihuvilised oma mõtetega hajevil ning aeg-ajalt võis saalis ikka kuulda ütlusi nagu: “Palju kirjutanud oled?”, “Millal pidi juhendajale ära saatma?” ja “Mu juhendaja vist ei tea minu eksistentsist”. Sellele vaatamata lülitusid õpilased näidendi alates kiirelt ümber pädevateks teatrikriitikuteks. 

Selles teoses oli igaühele midagi. Tõsised ja filosoofilised mõttearendused vaheldusid nii teravmeelsete kui ka labaste naljadega. See oli mõnele päästev vaheldus, mõnele aga häiriv lisand. Üks meie klassi tõusev kunstiarvustaja ütles selle kohta: “Asi oli ikka komöödiaks ära tehtud. Puudu jäi draamast.” Maitse üle ei vaielda. Teine konkureeriv kultuurilemb võttis nähtu kokku sõnadega: “Natuke liiga pikk. Lihtsalt natuke liiga pikk ja igav.”

Igavus oli selles tükis tõesti võtmesõna. Peategelane Ivanov (Indrek Sammul) vaevles just selle raskesti ravitava haiguse käes. Olles nooruses üleliia töötanud, unistanud ja armastanud, ei olnud tal 39-aastaselt enam millestki rõõmu tunda. Ivanovi seisundile kindlat diagnoosi panna on raske ning ka selle osas olid meie klassi asjatundjatel väga vastandlikud arusaamad. “Ivanovi põhiprobleem oli enesehaletsus,” sõnas vahest mitte kõige sentimentaalsem arvustaja. Natuke tähelepanelikuma kriitiku arvamus oli aga: “Ivanovi probleem seisnes selles, et ta jõi liiga vähe. Kõik teised tema ümber jõid ja mida rohkem nad jõid seda õnnelikumaks nad muutusid.” 

Tõepoolest. Näidend kestis 4 tundi ning ilma liialdamata võib öelda, et pooled tegelased olid suurema osa ajast purjus. Näiteks Paša (Guido Kangur) kainanes alles oma tütre pulmadeks. Arvatavasti sooviti sellega rõhutada näidendi võtmesõna: igavust, sest seda purjutamist vaadates mõistad: jah, tõesti mitte midagi ei toimu. Igavuse üle kurtsid ka tegelased ise.

Kokkuvõttes oli “Ivanov” kindlasti meie klassile värskendav ja mõtlemapanev kogemus. 

Kirjutas Sofia

Pilt Draamateatri kodulehelt

Reedel, 22. veebruaril käis kogu gümnaasium kinos vaatamas filmi “Tõde ja õigus”, mis loodi samanimelise eesti klassikalise teose põhjal, mille kirjutas Anton Hansen Tammsaare, ja filmi lavastas Tanel Toom. Film oli väga kaasahaarav ning see ei saanud kedagi külmaks jätta. Saalist lahkuvad inimesed ei olnud need samad, kes sinna sisenesid. Enne kino toimusid kaks tavalist koolitundi ja pakase ilmaga kolme kooli ühine pärjapanek Poisile, millest võtsid osa igast klassist 3-liikmelised esindused.

Kirjutas Andreas

8. veebruaril saime esmakordselt osa iga-aastasest gümnaasiumi teatrireisist. Seekordseks sihtkohaks oli Endla teater Pärnus, kus nägime EV100 raames valminud lavastust “Kaarnakivi perenaine”.

Etendus jutustab inimeste raske elust Eestis 50-ndatel, mil neil tuleb õppida elama uut moodi. Kuid mõned iidsed asjad jäävad siiski endiseks. Näidend, eesotsas Ago Andersoni ja Märt Avandiga, oli humoorikas ja mõtlema panev ning oli meeldivaks elamuseks tervele klassile.

Jääme huviga ootama järgmist teatrireisi.

Kirjutas Hannes

Veebruarikuu algas meie lennule üsna kultuurselt: käisime Estonias vaatamas ja kuulamas ooperit “Tosca”. Muusikatunniga seotud külastus viis meid 1800. aasta Itaaliasse, kus armastajad Tosca ja Cavaradossi võitlevad julma politseiülema Scarpia vastu, et üksteist halastamatust saatusest päästa. Nii mõnegi arvates möödusid kolm vaatust väga kiiresti.

Meie külastuse tegi eriliseks Tosca osatäitja, Estonia teatri esisoprani Heli Veskuse juubel, mille puhul pidas Estonia peadirektor Aivar Mäe tänukõne.

Kirjutas Susanna

Pildi tegi Herman

Jaanuaris käis klass Nuku teatris. Vaadati etendust “Noored hinged”, mis baseerub 1909. aastal Tammsaare kirjutatud jutustusel. See räägib kuue noore inimese tormiliste tunnete ja armastusega elust

Minu, teksti kirjutaja, arvamus sellest teosest on järgmine: näidend oli täiesti vaadatav. Näitlejad olid professionaalsed ning osati tekitada vingeid effekte.

Saalis istudes häiris palavus, ning istekohad olid kitsad.

Kaasõpilastelt oli kuulda nii igavuse kaebust kui ka vaimustust.

Kirjutas Taavi

Pildi tegi Herman

17. detsembril toimus Salme kultuurikeskuses meie kooli jõulukontsert  “Mu kodu nii lihtsalt”. Meie klassist esinesid Lauri, Markus, Taavi ja Heleen segakooris. Proove tehti tundide arvelt, kuid lõpptulemus oli vaeva väärt. Pealtvaatajad kiitsid, et kontsert oli suurepäraselt lavastatud, kõik kulges hoogsalt, vaimukalt ning publikule huvitavalt, miski ei veninud. Esinejad olid korralikult valmistunud. Kõige suuremaid kiidusõnu väärib kindlasti Liisi Tegelmann. Ootame juba järgmist kooli kontserti!

Kirjutas Heleen

Käisime 20. novembril klassiga Rahvusraamatukogus vaatamas näidendit “Lennud”, mis räägib loo Lennart Meri elust. Etenduse tegevus toimub Tallinna Lennujaamas, kus noorem (Priit Volmer) ja vanem (Egon Nuter) Meri kohtuvad. Sellest algavad eakama meenutused noorpõlveseiklustest, mida noorem pole veel jõudnud kogeda.

Kirjutas Susanna

Pildi tegi Herman