136a

Nagu abituuriumi aastale kohane saabus kohale järgmine üritus, millest kogu klassiga koos võtame osa viimast korda. (Kuid loodetavasti nii mõnigi meie seast naaseb klassiruumi ette vilistlasena.) Seekord oli selleks ürituseks meie armsa kooli sünnipäev. Viienda tunni ajal astusid meie klassi ette Rasmus Orasmäe ja Mark Potapov (vil!131), kes tekitasid meis kõigis kasvõi hetkeks tahtmise astuda just Lennuakadeemiasse, mida nad meile selle kooli õpilastena tutvustasid. Seejärel, kuuenda tunni ajaks võtsime oma koha staadioni kõige parempoolsemas ääres, et kuulata direktori kõne ja plaksutada meie kooli kõige taibukamatele (ei pea vist mainimagi, et meie klass hiilgas järjekordselt oma saavutustega). Ja nagu sünnipäevadel ikka sai ka seekord torti söödud.

Kirjutas Kaidi

Pildid tegid Karolin ja Stina

Pärast pooleteisetunnist bussisõitu laagriplatsile paistis kohale jõudes päike ning meel oli ärevil. Esimesel päeval saime me kõik selga oma vormid, mida me järgmisel kahel päeval kohusetundlikult iga ilmaga kandsime. Seejärel jagunesime gruppidesse ja asusime oma telke püstitama. Peale õhtusööki ootas meid pika ja sügava une asemel ees ärevust tekitav öö, mille vältel pidime kordamööda oleme valvel, et vaenlased meie lippu ei varastaks.

Teine päev riigikaitselaagris oli sisustatud erinevate huvitavate asjakohaste tegevustubadega. Näiteks saime praktiseerida erinevaid liikumisformatsioone ning kätt proovida klassidevahelises paintballis. Põnevust lisas taaskord unetu öö, kus muuhulgas suutsime kambakesi kinni püüda mitu ründajat ning vähemalt 3 korda märksõna „ireen“ peale telkidest poolunes välja joosta.

Kuigi unevõlg sai jälle mitme öö võrra suurendatud, siis saadud kogemus ja meeleolukad päevad jäävad kahtlemata meelde meile igaveseks!

Kirjutas Rico

Pildid tegid Karolin ja Anitra

“Ou, sa said minu rebase.”

“Puhastage staadionilt tulles oma jalanõud.”

“Kogunege klasside kaupa ja hoidke klasside vahel vahesid.”

“Vaadake ära, millal teil viimased bussid lähevad.”

“Retsipidu seekord ei tule.”

Palju oli teistsugust, palju oli piiranguid, kuid nagu ütles ka kooli juhtkond, me proovisime etteantud piiride sees teha meeldejäävat üritust ning saime sellega kokkuvõttes ka imeliselt hakkama. See aasta toimus rebaste nädal septembri teisel nädalal, sest traditsioonilisel kolmandal käisid kaheteistkümnendikud riigikaitselaagris, mis kevadel ära jäi. Meie retsigrupid: Koopainimesed x 60ndad, Hipid, Ristirüütlid ja Vana-Kreeka. Meie rebased: kõik 10.a klassist.

Mäletan selgelt, kui kaks aastat tagasi olin alles ise rebane ning täitsin käske. Paar füüsika kontrolltööd ning üks uurimistöö hiljem ja juba sain ma endale ise rebase, kellele käske jagada. Eks ta mugav oli, sai hommikul sooja nutellasaia, sai vahvaid selfisid õpetajatega, sai teha palju kätekõverdusi, kuid kõige tähtsamalt, sai tervitada kümnendikke meie gümnaasiumisse ning leidsime sõbrad terveks eluks. See ongi see kõige tähtsam. Retsinädal on igaühe jaoks erinev kogemus.

Minu jaoks oli ta sel aastal üks erakordselt emotsionaalne ning rõõmu täis nädal, mille jooksul õppisin lähemalt tundma nii rebaseid, oma klassikaaslasi kui ka iseennast. Kümnepallisüsteemis paneksin kokkuvõttes sellele nädalale hindeks 11. Järgmiste seiklusteni koos!

Kirjutas Anitra

Esmaspäev

Teisipäev

Kolmapäev

Neljapäev

Reede

Pildid tegid Stina ja Elise (136.b)

Aktusejärgsel päeval kogunesime ka meie Kalevi staadionile spordifestivali tähistama. Ilm oli erakordselt ilus ja rahvas oli kõrgelt meelestatud. Jällenägemisrõõm, nostalgia ja kambavaim jätsid igasuguse võistlushimu varju ning suhtumine oli kõigil kergemeelne. Nii asutigi starti: kerge muigega, ühtselt ja natuke mõtlikult. Oli ju meie viimane spordipäev.

Esimesena anti avapauk paralleelidevahelisele 100m teatejooksule. Asusime joonele ülima enesekindlusega – meid saatsid ju õpetajate (K. Koit, M. Saar ja P. Karu) kõrged panused ning meie arsenali kuulus riiklikult tunnustatud välejalg Pegep. Jooks õnnestus – teatevahetused olid esmaklassilised ning vahe liidritega ei olnud kunagi suurem kui 50m. Kahjuks pidime siiski B klassi nappi  paremust tunnistama. See väike tagasilöök meie heameelsust ei vähendatud ning peagi asusimegi 100m individuaalstarti. Kaasõpilaste ja õpetajate hüüete saatel läbisime kõik selle distantsi edukalt ja sündis palju isiklikke rekordeid. Järgmisena kogunes enamik tüdrukuid 400m jooksu starti, kuid mõned eelistasid oma piinu pikendada ning läbisid hoopis 2 km. Staadioniringil demonstreerisime taaskord oma ühtekuuluvustunnet ja läbisime distantsi ühe grupina (kui välja arvata üks desertöör, kes minema putkas). Suurem osa poisse jooksid 800m, aga oli ka tulevasi maratoonoreid. Sellega lõppeski meie spordipäev.

Pegep ja eelmainitud desertöör valiti kooli esindama mainekal Laidoneri jooksul, kust tüdrukud naasesid taaskord hõbemedaliga ning poisid kaitsesid võidutiitlit. Samas ei pakkunud noormeeste hiilgav tulemus neile endile täit rahuldust, kuna saamata jäi kiireima ringi karikas. Õpetaja R. Eslon lohutas neid: “Oleks Mell olnud, oleks ära võtnud!”

Kirjutas Sofia (desertöör)

Pildid tegi Karolin

Seekordne esimene september on 136. lennu jaoks kõige viimane. Päev algas kell 9 klassijuhataja tunniga, kus oli tore pärast tavapärasest pikemat lahusolekut taas klassikaaslasi ja klassijuhatajat näha. Kell 10 võttis aset meie viimane 1. septembri aktus, kus kuulsime viimast korda Ene Saare kõnet koolimaja arhitektuurist ja algavast kooliaastast.

Peale aktust rändasime aga oma mõtete tagasi minevikku, sest pidime oma kooli uutele 1. klassi õpilastele tutvustama ning neid esimestesse tundidesse viima. Tänu erilisele olukorrale oli ka meil võimalus käia kohtades, kuhu suurem osa polnud varem jõudnud, nagu direktori kabinet. Väikeste koolijütside entusiasm tuletas meelde ka minu enda esimest koolipäeva. Veider on mõelda, et sellest on möödunud 12 aastat, sest mulle tundub, nagu kogu see jant oleks alanud alles paar aastat tagasi.

Kui ringkäik oli lõpetatud, viisime lapsed nende esimesele aktusele ning seejärel esimestesse tundidesse. Füüsikatunnis räägitust oli ka mul midagi õppida, ja keemias särasid Martin Saar ning tema abiõpetaja põnevate keemiakatsetega. Oli väga tore esimene päev, kuid see, et ma seda enam kunagi kogeda ei saa, jõuab arvatavasti kohale alles järgmisel aastal, kui minu 1.september ei olegi selline, nagu see viimased 12 aastat on olnud.

Ilusat algavat kooliteed esimesele klassile ja toredat viimast aastat gümnasistidele! 

(ja teistele klassidele ka, olge tublid!)

Kirjutas Erik

Pildid tegi Ingrid Kuusk

Meie klassi kaardid