Arhiveeritud - kategooria: ‘12. kl’

PĂŒha Ă”htusöömaaeg vol 3

Juba kolmandat ja ilmselt kahjuks ka viimast korda toimus 133.c jĂ”uluĂ”htusöök. Oma kogemustest Ă”ppinuna asuti 16. detsembri ĂŒritust ette valmistama juba septembri lĂ”pus (vĂ”i ka oktoobri alguses, ega abiturientide mĂ€lu ei ole enam pĂ€ris tasemel). Ei ole mĂ”tet hakata nii-öelda eelmĂ€ngu detailidesse laskuma, sest nagu meie klassile omane on, oli tegemist kaosega. Aga inimesed pididki kĂ”ige paremini töötama stressis olles… (see vĂ€ide on kĂŒll absoluutselt ĂŒldse mitte kontrollitud). Niisiis algas ĂŒritus plaanitud algusajaga kell 19:00 tegelikult niiumbestĂ€pselt 19:40 vĂ”imidagisellist ning ega ka siis ei olnud veel pĂ€ris tĂ€pselt selge, mis jĂ€rgmise mĂ”ne tunni vĂ€ltel toimuma peaks hakkama. Kuid nagu alati, suutis meie klass koos pingutades mingi ime lĂ€bi taas kĂ”ik peaaegu sujuvalt toimima panna. Pisike lavastus ruumis 303 ning ootamatult saabunud absoluutselt unustamatu kĂŒlaline Venemaalt jÀÀvad igaveseks meie sĂŒdametesse. Oli mĂ”nusaks vahelduseks klassiruumi asemel oma Ă”petajatega taas hoopis ĂŒhise laua taga istuda ning lihtsalt rÀÀkida.

Ja kui keegi peaks soovima sellest ĂŒritusest pilte nĂ€ha, siis unustagu see kĂŒll heaga Ă€ra 🙂

06.03.2018

Kuidas Robin ujuma lendas

2. – 8. detsember toimusid Mehhiko pealinnas Mexicos paraujumise maailmameistrivĂ”istlused, kus osalesin ka mina, Robin Liksor. Reis algas juba vĂ€ga vara hommikul nagu lennureisid tavaliselt alati algavad, sest kui on soov kaugemale kui Euroopa lennata, siis peab ju alati mĂ”ne teise lennufirma abi kasutama, et kohale jĂ”uda ehk tuleb teha mitu ĂŒmberistumist. Raiskasime pool pĂ€eva MĂŒncheni lennujaamas, kuni lĂ”puks kĂ”las valjult kĂ”laritest ĂŒle lennujaama:”Flight Luftahansa Star Alliance to Mexico City is ready for boarding.” Jessss, lĂ”puks saan istuda 13 tundi jĂ€rjest ĂŒhe ja sama koha peal ning vaadata vĂ€hemalt viit erinevat filmi. Kohale jĂ”udes ei saanudki enam aru, mis tegelikult kell on. Saksamaalt hakkasime lendama Ă”htul ja kohale jĂ”udsime Mehhikosse ikkagi Ă”htul. UnereĆŸiimiga harjumine vĂ”ttis mĂ”ned pĂ€evad ikkagi aega, kuid ega muud polnudki teha, nutsid ja kannatasid. JĂ€rgmisel hommikul oli kĂ”ige tĂ€htsam kohe basseinikompleksi kĂŒlastada, mis asus mĂ”ne kilomeetri kaugusel meie hotellist. Tavaliselt peaks selline reis kestma umbes 15 minutit, kuid selles riigis mitte. Liiklusummikud olid selles linnas hommikust Ă”htuni, mis tegi liiklemise tĂ”siselt tĂŒĂŒtuks, eestlasele veel eriti, kes on liikluses alatihti kĂ€rsitu ja vihane. LĂ”puks kohale jĂ”udes ei suutnudki oma silmi uskuda. Ujula oli ehitatud 1968. aasta Mexico olĂŒmpiamĂ€ngudeks ning eks ta umbes nii vana vĂ€lja nĂ€gigi. Rohkem kommenteerima seda ujulat ei hakkagi, sest eelmine lause vĂ”tab ilusti ja lĂŒhidalt kokku ujula konditsiooni.

UjumisvĂ”istluste vaatepunktist ei lĂ€inud ei minul ega ka teistel osalejatel hĂ€sti, sest Mexico asub umbes 2000 meetri kĂ”rgusel merepinnast, mis teeb hingamise kordades raskemaks, kui see muidu on. Eestlastele, kelle kĂ”ige kĂ”rgem mĂ€gi (loe:kĂŒngas) on 318 meetrit, oli see veel eriti harjumatu ja keeruline. Kunagi oma ujumiskarjÀÀri jooksul polnud ma nĂ€inud nii palju minestanuid ĂŒhel vĂ”istlusel. Kanderaam oli paljude vĂ”istlejate suurim sĂ”ber. Vabal ajal saime nautida erinevaid magusaid puuvilju ning Mehhiko Coca-Colat, mis tĂ”esti maitses paremini kui see, mida meil poodides mĂŒĂŒakse. Sain proovida ka erinevaid teravaid toite, mis mulle vĂ€ga ei istunud, kuid alati tuleb proovida, mida vĂ€lismaa pakub. KĂ€isin ka kesklinnas turisti mĂ€ngimas ning ostsin sealt koju head ja paremat (loe:tekiilat ja tervaid kastmeid). Rahvast oli kesklinnas otseloomulikult eestlase arvates liiga palju ning lahkusin sealt niipea kui tavaar sai ostetud. VĂ”istlused said lĂ€bi, lĂ”puks sai koju minna ning jĂ€lle terve pĂ€eva lennukis veeta. Olin hakanud igatsema juba Eesti vĂ€rsket Ă”hku ning erinevaid rahvustoite, mida seal ei pakutud (hapukoor, kama ja kohuke). Kodutöid olin ka teinud vahelduva eduga ehk kooli naastes oli jĂ€lle vaja teha 10 erinevat jĂ€reltööd ning kodus olles nutsid pooled Ă”htud selle ĂŒle, et miks sa reisil olles neid kodutöid ei teinud, kuid selline see sportlase elu juba on. Olles nii kaugel oma kodumaast, hakkad seda ka suhteliselt kĂ€hku igatsema, kuid tegelikult oli reis vĂ€ga lahe ja teistsugune ning kindlasti ma ei kahetse vĂ”istluste kehvasid tulemusi, sest leidsin sellest reisist palju muud huvitavat, mida sain nautida.

Robin

06.03.2018

Nikitose trip Taimaale

Paar aastat tagasi kirjutasin ma siia tagasihoidlikult, kuidas ma ennast astronoomiaolĂŒmpiaadil proovile panin. See aasta lĂ€ks aga edukamalt, sest ma sain rahvusvahelisele astronoomia olĂŒmpiaadile (IOAA), kust mul Ă”nnestus pronksmedali koju tuua.

Lugu algab sellest, et mind kutsuti vÔistlusele Tƥehhimaale koos teiste noorte astronoomiahuvilistega. Seal otsustati, kes Taisse IOAA-le saab. Lisaks ajutegevusele jÔudsime ka Prahas Àra kÀia, kus tegime jÀrgmise toreda pildikese (see on kÔige kitsam tÀnav, mida ma olen elus nÀinud).

TĆĄehhis lĂ€ks mul ikkagi pĂ€ris hĂ€sti 🙂 Minu 9. klassi unistus rahvusvahelisele olĂŒmpiaadile saada oli nĂŒĂŒd reaalsus. Peale minu sai sinna veel kaks reaalikat.

Nelja kuu pÀrast lendasin ma Taisse. Lend kestis 10 tundi ja tÀhed olid lennukist vaadates nii ilusad. Ajavööndite vahetuse tÔttu tundsin ma alguses suurt vÀsimust, aga Ônneks kadus see hiljem Àra.

Tais peetakse kuninga pere vĂ€ga oluliseks. Enne avatseremooniat, kus pidi meid tervitama Tai printsess, tegime me proovi 3 tundi. Mina pidin seal uhkelt Eesti lippu printsessi ees kandma. Tseremoonia lĂ”ppes ning me lĂ€ksime sööma. Peab Ă€ra mĂ€rkima, et Tai toit on teistsugune, kui see, mis meil siin lÀÀnemaailmas aasia kiirtoidu söögikohtades antakse. Tais on see vĂŒrtsikam ja maitse mitmekesisem, mille tĂ”ttu vĂ€sid sellest kiiresti Ă€ra. Õnneks anti seal ka eurooplaste toitu, mis oli enamasti itaaliatoit.

VĂ”istlus ise koosneb mitmest voorust: teooriavoor, andmeanalĂŒĂŒs, vaatlus. Teooriavoor kestab 5 tundi ning seal antakse erineva raskusastmega ĂŒlesandeid taevamehaanika, kosmoloogia, sfÀÀrilise trigonomeetria, optika, tĂ€hefĂŒĂŒsika kohta. Selle vooru analoogiaks vĂ”ib pidada fĂŒĂŒsika olĂŒmpiaadi teooriavooru. AndmeanalĂŒĂŒs kestab samuti 5 tundi, kus peab joonistama graafikuid, tegema statistikat ning taskuarvutiga musta tööd tegema. Vaatlusvoorus pannakse tĂ€heteadmised ja teleskoobioskused proovile.

Aga kĂ”ige rohkem muljeid jĂ€ttis mitte vĂ”istlus, vaid teised inimesed ja Tai kultuuri atmosfÀÀr. NĂ€iteks tutvusin ma ĂŒhe poisiga, kelle vanavanemad on LĂ”una-Koreast, isa Prantsusmaalt, ema Saksamaalt ning ise lĂ€ks ta vahetusaastale Kanadasse. VĂ€ga lahe oli temaga Pink Floydi hotelli katusel keskööl kuulata ja elust rÀÀkida 🙂 Samuti vedas meil vĂ”istkonna giidiga, kes veetis meiega niisama vaba aega ja rÀÀkis kĂ”igest.

Need olid vÔib-olla minu elu kÔige meeldejÀÀvad 9 pÀeva. LÔpuks riputan siia pilti, kus me oleme terve vÔistkonnaga koos (ja meie juhendajate ning giidiga ka!)

Nikita

06.03.2018

Toomkiriku lae all

Kui tavaliselt mööduvad meie ĂŒhiskonnaĂ”petuse tunnid mĂ”nusalt koolimajas Madise ja ĂŒksteise ning Ă”piku mĂ”tete ĂŒle arutledes, siis 24. novembril 2017. aastal sattusime hoopis Christian Ackermanni ĂŒhe suurima teose ĂŒle mĂ”tisklema ning seda ka vĂ€ga lĂ€hedalt vaatama ning ise katsuma. Nimelt kĂ€isime Toomkirikus, kus 2016. aasta sĂŒgisel alustati Tallinna Toomkiriku altariseina uurimisega ning selleks ehitati Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna poolt altari ĂŒmber puidust tellingud, mis on lisaks ligipÀÀsu tagamisele suurepĂ€raselt keskkonda sobituvad ning sĂŒndinud tudengite kohaspetsiifilise installatsioonina. Erinevalt tavapĂ€rastest tellingutest tekkis neid kohapeal vaadates isegi kĂŒsimus, miks ei vĂ”iks kaasaegne lisandus sinna jÀÀdagi. Altariseina uuringuid teostati tegelikult ĂŒhe suurema restaureerimis- ja uurimisprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ĂŒlbe ja andekas“ raames, mille eesmĂ€rk on tutvustada Eesti barokkajastu skandaalseimat ja andekaimat puunikerdajat. Meile tutvustas projekti, Ackermanni ja altarit ĂŒks idee autoritest, EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent Hilkka Hiiop, kes oma sĂ€rava iseloomu ning isikliku huviga suutis asja veelgi huvitavamaks muuta. Saime kĂ€ia altari tipus ning kĂ”ik Kristuse varbad ise ĂŒle lugeda ning nĂ€gime ka konservaatorite tööd vĂ€ga lĂ€hedalt – nĂ€iteks selgus, et kĂ”ik altari skulptuurid on olnud vĂ€rvilised ning neid vĂ€rve on vĂ”imalik ka tuvastada ja nĂ€gime röntgenpilte, kust avastati, et kujude sisse on pandud tugevduseks suuri naelu, mida muidu nĂ€hagi pole. Tellingud olid tegelikult pĂ€ris kĂ”rged ja natuke liikuvad ning ĂŒlesminek ei olnud mingi naljaasi, kuid 133.c-le ei saa sellised asjad iialgi takistuseks – kĂ”ik jĂ”udsid rÔÔmsalt Kristuseni! PĂŒĂŒdlesime veelgi kĂ”rgemale kirikutorni, kus saime veel pilgu ĂŒle Tallinna vanalinna heita ning mĂ”elda, kuidas see Ackermann siin ikkagi elas.

-Liisi Lota

06.03.2018

AjalooÔpetajate kongressist ehk kus hÀda kÔige suurem, seal 133.c on tÔenÀoliselt ka kohal

Kuna meie klassijuhataja on ajaloo ja ĂŒhiskonnaĂ”petuse Ă”petaja ning lisaks ka oma aine alase ametiĂŒhingu esimees, siis pole sugugi ime, et ka meid selle valdkonna tegemistesse kaasatakse. Nimelt korraldati ajaloo ja ĂŒhiskonnaĂ”petuse Ă”petajate rahvusvaheline konverents just Reaalkoolis ning vabatahtlike abi kulus marjaks Ă€ra. Tööd jĂ€tkus korraldusmeeskonnale kui ka tĂ”lkidele. VĂ€lismaised kĂŒlalised oleks vist kooli peale Ă€ra eksinud, kui poleks leidunud lahkeid Ă”pilasi, kes neid Ă”igetesse ruumidesse juhataksid, ning ka Eesti Ă”petajatel oli murekohti, peamiselt ingliskeelsetest ettekannetest aru saamisel. TĂ”lkimine polnud aga sugugi vaid tĂŒĂŒtu töö. Esiteks oli see pĂ€ris mitmetele Ă”pilastele esmakordne kogemus selles ametis. Teiseks avardas see ka oluliselt silmaringi. NĂ€iteks selgus LĂ€ti maailmasĂ”dadevahelise perioodi ajalugu kĂ€sitlevas ettekandes, et me polegi nii erinevad – ka neil kĂ€isid ĂŒhiskondlikud ja poliitilised protsessid meie omadega sama rada ja jĂ”uti vĂ€lja diktatuurini.

Lisaks ametlikule konverentsile olid tĂ”lgid oodatud ka vabamas Ă”hkkonnas veedetud Ă”htusöögile, kus sai nautida haritud inimeste seltskonda ning sĂ”na sekka öelda haridusteemalistes debattides. Ühte lauda sattusid enamasti kokku eri rahvustest pedagoogid, seega kĂ€is vestlus inglise keeles, ehk tegemist oli suurepĂ€rase keelepraktikaga. Samuti saadi palju teada vĂ€lisriikide hariduse eripĂ€radest ja kultuurilisest taustast.

Kogu ĂŒrituse nahka lĂ€ks kĂŒll pool nĂ€dalavahetust, aga pole hullu, tulu ĂŒletas seekord kaugelt loobumiskulud.

06.03.2018

Meie Poisu sai 90

13. novembril oli taas pĂ”hjust tĂ€histada. Üks Reaali silmapaistvamaid sĂŒmboleid – Poiss – pidas juubelit. Olgugi et kĂŒmnendi vĂŽrra noorem Eesti Vabariigist, kuid siiski vÀÀrikas vanuses kuju. Loomulikult oli pĂ€evakavas aktus, nagu sellistel puhkudel ikka. Kuid lisaks sellele pakuti staadionil ka sĂ”durisuppi ning gĂŒmnaasiumipere suundus tundide lĂ”ppedes Solarisse. Seekord siiski mitte Johanni kaasahaaravate ĂŒleskutsete ajel Hesburgerit vĂ€isama, vaid kinosaali. Nimelt korraldati Poisi 90 puhul ka suurejooneline konverents. Tehti ettekandeid ajaloost, arhitektuurist ning vahepalaks olid igati asjakohaselt sĂ”durilaulud. Esinesid kooripoisid, kellest, muideks, suurem osa oli 133.c klassist, ning akordionidel esmakordselt lavalaudadele jĂ”udnud duo Reimannid.

Margus

KĂ”ik algas sellest kui oktoobris kutsuti meie bassid, baritonid, tenorid ning akordionist Eve Karbi juurde sĂ”durilaule proovima ning öeldi, et peame esinema Reaali Poisi 90. sĂŒnnipĂ€eval. Saime endale ajastukohased rĂ”ivad (mĂ”ni oli kĂŒll riietatud nagu soomlane, kuid pole hullu, sest Toivo oli uhke). Poistele, kes esinesid, jĂ€i Reaali Poisi 90. sĂŒnnipĂ€ev veidi tagasihoidlikumalt meelde kui publikule, sest pidev sĂ”nade pĂ€he Ă”ppimine, proovid ning lavahirm röövisid kogu poiste tĂ€helepanu. KĂ”ige tipuks pidime alati pĂ€rast laulu laulmist publiku eest eemalduma ja jĂ€ime paljudest esitlustest ilma. Meelde jĂ€i aga see, et rahva meeletu nutisĂ”ltuvus hĂ€iris tugevalt mikrofonide tööd (vaatame siinkohal publikus olnud GAGi ja Westholmi Ă”pilaste poole). Eriti vĂ”imas tunne tekkis aga siis, mil seisime lava ees ning terve publik tĂ”usis hiigelsuures SAKU saalis pĂŒsti ning laulis meie poole vaadates Reaali hĂŒmni.

Joel

06.03.2018

Sellest korrast, kui me mÀrgistatud saime

10. novembril jõudis kätte tähtis päev, mis tekitas meie klassis isegi rohkem poleemikat kui lõpureis. Tegemist oli päevaga, kus saime lõpuks oma Reaalkooli kollektsiooni täiendada viimase sinna kuuluva esemega – lõpumärgiga.

Riietatud must-valgesse nagu akadeemilisele reaali õppurile kohane, seadsime viimaste tundide ajal oma sammud aula suunas, kus direktor meile ihaldatud märgi rinda pani. Kuid meie lennu õpilased ei olnud ainsad õnnelikud, kellele selline au omaks sai. Märgi said külge ka õpetajad, kelle osas me pikkade vaidluste tulemusel lõpuks konsensusele olime jõudnud.

Kui aktus läbi sai, oli piisavalt aega, et käia kodus ja end õhtuseks peoks valmis panna. Mõne jaoks tähendas see meigis ja soengus käimist, teiste jaoks magamist, kolmandate jaoks enda peo meeleollu viimist jne. Oluline on aga see, et õhtul jõudsime kõik pidulike ja ilusatena koolimajja tagasi ning olime valmis märke lunastama.

Hoogsalt tantsides ja juttu vestes liikus kell kiiresti edasi ja peagi oligi aeg nooremad koolikaaslased majast välja laulda. Ühes nendega laulsime ära ka oma hääle, sest kui juba midagi teha, siis ikka ihu ja hingega. Seejärel liikusime tagasi aulasse, võtsime suurde ringi ja ütlesime kordamööda kõige ilusamad toostid, millega suutsime lagedale tulla. Kui jalad juba kontsakingadel seismisest valusaks olid muutunud, jõudis ka pikk ring lõpuks oma alguspunkti tagasi. Seejärel jagati teemad ja iga klass läks oma märgi lunastamise teatritükki kokku panema. Aruteluks anti aega vaid 10minutit, mida oli ilmselgelt liiga vähe, nii et saali tagasi minnes polnud meil veel tegelikult aimugi, kuidas me oma versiooni Prooviabielust lennukaaslastele ja õpetajatele ette kanname. Kuid õnneks esinesid enne meid a ja b klass ning suutsime selle aja jooksul lühikese, kuid lööva kava kokku panna. Märgid olid lunastatud!

Victoria

*Ürituse ĂŒlima salapĂ€ra sĂ€ilitamise eesmĂ€rgil fotojÀÀdvustused antud sĂŒndmusest puuduvad*

06.03.2018

Kuidas Stenver ei kandideerinud

Meie klassil on alati olnud karismaatilisust ja vĂ”ib ka öelda, et ĆĄarmi ning liiderlikkust. Selle tĂ”ttu tuli see kĂ”igile ĂŒllatusena, kui meie klassist ei esitanud tulevastele presidendivalimistele mitte keegi kanditatuuri. Meie arvates oleks nii Hedvig kui ka Stenver olnud kindlasti ĂŒhed favoriidid. Kuid erinevatel pĂ”hjustel otsustasid mĂ”lemad mitte kandideerida. See aga ei seganud ĂŒht rĂŒhmitust tegema Stenveri nime alt humoorikaid plakateid ja seada ĂŒles „fake“ kandidaat. Plakatitel puudus aga kandidaadi number ning ainult suuliselt levis maagiline number 5 mööda koolimaja. Oma minimalistlikust levialast hoolimata, suutis salajane kandidaat numbriga 5 koguda 25 hÀÀlt, mis meie meelest on igati vÀÀrt saavutus. JĂ€rgmine aasta anname endast parema xd

Suitsu plakatid

“Stenveri” valimisreklaam

 

06.03.2018

Henri HĂŒnnev

6. oktoobril kĂ€is meile oma tegemistest kĂ”nelemas Madise vana sĂ”ber Henri HĂŒnnev. Henri pĂŒĂŒdis tĂŒdrukute tĂ€helepanu koheselt. Kiiresti pĂŒĂŒti kaaslastelt teada saada, kes see mehisust ja salapĂ€ra kiirgav kompu on. Peab tunnistama, et nii mĂ”nigi tegi kiire klĂ”psu telefoniga, et parallelklassiĂ”dede ees natuke eputada.

“Aakad, natige ajalugu” -Keity

Eks poisidki muutusid Ă€revaks ja tundsid konkurentsi hĂ”ngu.  Tegelikult on Henri vĂ€ga muhe ja sĂ”bralik PĂ€rnu poiss. Henri alustas varakult karjÀÀri tĂ€toveerimisega. Sebis endale kusagilt esimesed vahendid ja reklaamis vĂ€lja, et teeb esimesed 100 tatokat sĂ”pradele tasuta. TagantjĂ€rele ta tunnistab, et kahetseb mĂ”ne tĂ€toveeringu tegemist. Mingile kohalikule vennale kirjutas ta lihtsalt, kenalt ja suurelt tema nime kĂ€e peale, vĂ€hemalt ei pea meile tundmatu „S A N D E R“ kunagi kartma, et nimi mĂ”nel karmimal klubiĂ”htul ununeks.

Kahjuks Henri isa suri, kui Henri oli alles kusagil meie vanune. KĂ”igile lisaks tĂ€hendas see ka seda, et Henri pidi ĂŒle vĂ”tma isa transpordifirma juhtimise. See tekitas aga noorele poisile kĂ”vasti peavalu, sest ettevĂ”ttel olid vĂ”lad ja vĂ€ga palju asju vajas kordaajamist. Õnneks on Henril head tuttavad ja sĂ”brad, kes teda alati aitavad. Nii nĂ€iteks pÀÀses Henri kaitsevĂ€kke minekust, sest teatud tuttavad teatasid kuhugi, et Henril on rasked ajad ja firma juhtida, seega Henri vabastati kaitsevĂ€est. (Kui keegi teab selliseid inimesi veel, siis saatke meil vm, aitĂ€h) Peale viit aastat jebimist sai Henri aru, et temast ettevĂ”tjat ei saa, kuid endiselt teeb ta tatokaid kĂ”igile soovijatele. (asi on Sanderi nimekirjutamisest kĂ”vasti edasi arenenud)

Tegemist on ka karmi tsiklivennaga, nimelt kuulub Henri motoklubi Wildcards MC liikmete hulka. Henri on mees, kes elab elu tĂ€iel rinnal ja ei pĂ”e asjade pĂ€rast, kĂ”ik loksub sujuvalt jooksvalt paika. Eriti Ă”nnelikuks tegi Henri kĂŒlaskĂ€ik muidugi meie suure tsiklitearmastaja Keity, kes sai koheselt ka kutse MĂ€nnikule krossi sĂ”itma minna.

Lisaks tsiklitele armastab Henri ka neljarattalisi masinaid, mida saime omal nahal tunda Johanniga PĂ€rnus peale Madise sĂŒnnipĂ€eva, kui hetkega vĂ”lus Henri vĂ€lja kuskilt platsilt vana tagaveolise Volvo, millega me kuhugi Valgeranna loopealsetele jÀÀrajale driftima lĂ€ksime. KĂ”ik oli vĂ€ga tore ja lahe.

Kuniks me suutsime Johanniga Volvo veepumbarihma ribadeks sĂ”ita ja nii me kĂŒlmetasime 1,5 tundi ilma sööma ja joomata, kuniks lahke naisterahvas meid Madise juurde sooja pukseeris.

Persili pudel…

Kuna me Johanniga tundsime sĂŒĂŒd Volvo purunemises, siis lĂ€ksime me jĂ€rgmisel nĂ€dalavahetusel PĂ€rnu ja aitasime Henri silmarÔÔmu uuesti ĂŒles putitada. Henri tutvustas meile sellel nĂ€dalavahetusel ka Wildcardsi klubimajasid, tĂ€nu millele saime osa Aironi ja Joonase sĂŒnnipĂ€evapeost. Niipalju kiilakaid noormehi ĂŒhes ruumis pole mina kunagi varem nĂ€inud, rohkem seda Ă”htut  kommenteerima ei hakka, kui siis niipalju, et Aironi ema tehtud kartulisalat oli vĂ€ga maitsev. Henri kĂŒlaskĂ€igust sai mĂ”ne jaoks pikem seiklus kui oleks osanud oodata.

Igal juhul tÀname Madist, et ta Henri meile PÀrnust kohale kutsus ja muidugi suured tÀnud Henrile endale, et ta meile oma kogemusi ja seiklusi jagas!

Siim ja Keity

06.03.2018

Sellest pÀevast, kui Ôpetajad meist lÔpuks pisut rahu said

Kui rets septembri lĂ”pus lĂ€bi sai, mĂ”istsime, kui tore on kĂ€ske jagada ning ‘’karistada’’ neid, kes meile vastu astuvad vĂ”i veidi viilivad. Meie Ă”nneks on oktoobris pĂŒha, mis kĂ”ik Ă”petajad koolist minema ajab ning kogu vĂ”imu meie kĂ€tte koondab. KĂ”ik abituriendid said valida, kellele ning mis tundi nad anda soovivad. TĂ€isualdust meil siiski polnud: pidime Google’i tabelisse Ă€ra mĂ€rkima, kas oleme tundi jĂ”udnud vĂ”i mitte. Õnneks meie klassi Ă”pilased ei hiline kunagi ning sellega probleeme ei tekkinud.  Tunniandmisele lubasid Ă”petajad enamasti lĂ€heneda loovalt, mis tĂ€hendab, et meie majandusklassi noorsandid kasutasid aega targasti Ă€ra, et lĂ€bi viia turu-uuring 3.e klassi muusikatunnis: koolijĂŒtsidelt uuriti, mis muusika neile meeldib. Üllatuseks saadi vastuseks, et lapsed on suured Eesti klassika austajad. Nende lemmikkollektiiv oli ĂŒhehÀÀlselt 5Miinust (noorus on tĂ”epoolest hukas). Realkooli majades liikus ringi ka meie Ajutine Juhtkond, kes kĂŒlastas tunde ning viis revolutsionÀÀrid direktorikabinetti seletuskirja kirjutama. Asendatud oli ka meie armastatud Jut(t)a, kes lubas kooli kapuutsiga siseneda ja oli niisama muhe. PĂ€eva lĂ”pus sai teadetetahvlilt imetleda kĂŒmneid humoorikaid seletuskirju. Oli suht tore, teeks veel. xd

Pisikesed…

…ja elurÔÔmsad

06.03.2018