133b

28. septembri õhtul kogunesid kõik usinad klassid, kes pitsa tellimise asemel valisid ühisküpsetamise, kesklinna põhikooli õppekööki, et seal ühtse kooliperena kooli sünnipäevaks kooke meisterdada. Kuna meie jõudsime kohale üpriski vara, haarasime endale kõik vajaminevad köögitarvikud ja umbes kolmandiku kogu köögipinnast, sest erinevalt A klassi basic-tasemelisest küpsisekoogist oli meil ambitsiooniks teha mitmekihiline kirsi-šokolaaditort. Meie umbes 6-liikmeline delegatsioon sai koostisosade väljamõõtmisega suhteliselt kiiresti hakkama, kuid nende kokkusegamine nii sujuvalt ei läinud. Nimelt oli Kitchen Aidi kauss meie hiigelkoogi jaoks ilmselgelt liiga väike, mistõttu pidime taigna mitmes osas valmistama ning siis selle ahjuvormis valmis segama. Samal ajal avastasid A-kad, muide, et nende 24 tükiga küpsisetort ei ole vist pea 40-liikmelisele klassile piisav… Mässamine kestis meil veel mitu tundi, vahepeal ühines ka C klass ja koos osturetkelt naasnud A klassiga veetsid nad kolmandiku ajast laua taga istudes ja söögiorgiat korraldades. Õhtu edenedes hakkas selguma, et ahjust välja tulevaid valmis biskviite on kuidagi väga-väga palju. Nii juhtuski, et ühe hiiglasliku koogi asemel tegime neid kolm. Ja vist on ikka kuldreegel, et mida rohkem süüa teed, seda kakasemaks jääb köök… Järgmisel hommikul saabusime kõik (sini)mustvalgelt kooli. Peale esimesi, tavalisi tunde kuulasime kõik kooli vilistlaste põnevaid ettekandeid ning siis oligi aeg staadionile suunduda. Ene Saare kõnele järgnes meie kooli sportlikke ja taibukate tunnustamine ning seejärel saabus kauaoodatud hetk – koogisöömine. Kuna meie torti oli meeletutes kogustes, lahkusime staadionilt viimastena, kõhud šokolaadi ja kirsse täis. Oh, oleks vaid iga reede selline!

PS: Eriliselt suured tänud Janale, kes kogu küpsetustalgu koordineeris ja retsepti koostas. Tänud ka kunstilisele peajuhile Anettele ja Tõnsole + Roometile, kes eeskujulikult pooltest tundidest puudusid, selleks et meie laud kaetud oleks.

Jah, see on autode lauakate ja jah, see oli taotuslik – idee autor Anette. By the way, meil olid ka Frozeni, Muumide ja Lotte taldrikud…

Sel aastal kogunesime spordipäevaks Kalevi staadionile 15. septembril, kuni meie armast koolimaja vallutas reaal- ja looduhariduse konverents. Kell 9.30 oli avapauk 12. ja 10. klassi jaoks – pisikesed võimlemisliigutused, kust edasi suundusid tüdrukud palli viskama ning poistel oli pool tundi vaba aega, pärast mida oli nende kord oma kiireid jooksuvõtteid näidata. Kohe pärast poiste jooksu näitasid ka tüdrukud oma võimeid 100 meetri jooksus.  Kui eelnevalt käis võistlus pigem klasside siseselt, siis 10.45 oli aeg klassidevaheliseks teatejooksuks. Meeskond üpris vaevarikkalt kokku aetud, tegime asja ära. Nagu alati, peab keegi ikka tagurpidise tulemustabeli esikoha ka haarama – see aasta vedas siis meil. Edasi tõttasid lühikeste vahedega kõigepealt tüdrukud 400 meetrit jooksma ning siis poisid poole pikemat maad läbima. Kaasa elasid meile meie toredad rebased, ergutades karjudes ning plaksutades. Sellega oligi viimane traditsiooniline sportlik ajaveetmine Reaalkoolis 12. klassi jaoks läbi. Kuigi klassiesindus oli sel korral pigem pisike, oli päev siiski vahva – sai ju pikemalt magada, liikuda ja varem vabaks!

19. septembril käis Tallinna Reaalkooli gümnaasium vaatamas Rasmus Puuri esimese ooperi “Pilvede värvid” peaproovi. Kogu massiga voolasime siis üle Otsa tänava ning astusime naabrimehe Aivar Mäe töökoja esiuksest sisse. Saal oli täis tuttavaid nägusid ning laval hakkasid toimuma Eesti ajaloost tuttavad sündmused. Oh, kui osavalt neid seal kujutati! Heli sobis täiuslikult sündmustikuga kokku ja tekitas pidevalt üle keha jooksvaid judinaid. Lihtsalt, kuid samas peenelt andis teos edasi vägagi tänapäevased kandvad mõtted. Kõik muidugi päris nii tugevat kasutajakogemust ei saanud, aga kuna kunsti viimane etapp toimub iga vaataja endi silmades, on see mõistetav.
Ooperi lõppedes hakkas saal plaksutama, nagu ikka. Siis tõusis keegi parteris püsti. See  inimene vist ise ei teadnud, millise reaktsiooni ta vallandab – talle lihtsat tohutult meeldis too ooper. Selle ühe julge hinge liigutatuse tulemusena seisis 4 sekundi pärast püsti (olen üsna kindel) iga viimnegi kui ilmakodanik saalis. Kas olete kunagi seisnud teatrisaalis, kus keegi ei tihka istuda? Reaalkoolis õppimine annab selliseid võimalusi. Võibolla üksi sa ei julgeks kõigile võõrastele näidata, kui väga sulle äsja nähtud teos meeldis, aga sõprade ees julged ikka. Ning kui kõik sinu sõbrad juba seisavad, siis kuidas sina ikka istuma jääd?
Üks kõikide, kõik ühe eest!

Peale töist suvepuhkust seadsime (peaaegu) kõik oma sammud kooli poole, et osaleda meie 12-aastase õpilaskarjääri viimasel esimesel koolipäeval. Koolipere üldaktusel staadionil saime uhkusega seista klassiderivi lõpus, et siis aktuse lõppedes sealt esimestena ja kõige vanematena pudireas kooli tagasi jalutada. Peale pisikest söögipausi kogunes kogu 133. lend kooli fuajeesse, et tervitada pikka kooliteed alustavaid esimese klassi õpilasi. Koolijüts näpuotsas, oli kõige olulisem välja selgitada, kas laps asub õppima A või B klassis, et hiljem aktusel ükski valesse pingiritta istuks (spoiler – kõigil see ei õnnestunud). Meile üsnagi kitsas ja ruumipuuduse all kannatav koolimaja tundus 7-aastastele hiiglasliku hoonena, mille trepiastmed ulatusid nii mitmelgi põlvini. Sellest hoolimata õnnestus teha ekskursioon kogu koolimajas, alates raamatukogust lõpetades garderoobiga. Peale põnevat, aga ka väsitavat (siinkohal tuleb mainida, et väsinud olime pigem meie kui meie vaprad aabitsasaajad) tuuri oli aeg minna kooli aulasse, kus algas 1. klasside aktus. Peale direktriss Ene Saare kõnet jagati juntsudele kätte aabitsad. Nii mõnelegi oli aabitsa kättesaamine kauaoodatud sündmus, mistõttu jäi Ene Saarega kätlemine teisejärguliseks. Esimeste aabitsate jagamine möödus küllaltki sujuvalt, kui välja arvata ühe väikese A. klassi poisi ekslemine B. klassi pingiritta. Aktuse lõppedes said kõik jütsid endale pähe koolimütsi ning seejärel suundus üks klass füüsika, teine keemia tundi. Keemia tunnis ootasid meid õp. Martin Saar ja õp. Andrus Kangro (seekord pigem abilise ehk lahusesegaja rollis), kelle abiga võlusime välja reaali vaimu, värvisime roosi ja õppisime nukleofiilset asendusreaktsiooni. Õpetaja Reivo Maasiku abiga torkasime õhupallide sisse auke, katsusime põlevat küünalt ja mängisime staatilist elektrit täis nukkudega. Peale väikeste esimesi tunde viisime nad käsikäes oma klassidesse ning oligi aeg hüvasti jätta. Loodame, et meie kooli tulevastele matemaatikutele, keemikutele ja kirjanikele oli see päev sama meeldejääv kui meile. Armsat kooliteed, sõbrad!

24. märtsil toimus 12. klassidel 100 päeva ball. Meie klass pidi katma ja kaunistama lauad. Olles lauad üles tassinud ja need puhtaks teinud, valmistasime lillekimbud ja kaunistasime nendega lauad. Idee autorid olid Anette ja Kristina. Kiidusõnad kõigile, kes aitasid.

Valmis lillekimp

Jaanuaris külastas 133.b klassi IMAGO terapeut Kristi Lillepea. Rääkisime kilpkonnadest ja tiigritest – inimeste omavahelistest suhetest. Rääkisime “pagasitest”, lapsepõlves kaasa antud mälestustest ja kogemustest, mis vormivad meid kui inimesi. Kristi külastas meid kaks korda.. Teisel korral rääkisime teooria rakendamisest, selgus, et näiteks Kristi ise on tiiger, aga ta abikaasa on kilpkonn. Isiklikult arvan, et meie klassis on kõik tiigrid. Suur tänu Kristile põnevate loengute eest!

133.b klassi tiigrid

Detsembri lõpus kogunesime 2001. aasta stiilist inspireeritud riietuses Reaalkoolis. Osalesime klassiga gümnaasiumi 2000ndate aastate teemalisel jõulupeol ning esitasime mitu jalustrabavat tantsu. Proovid olid kestnud juba mitu-mitu nädalat ja olid väga intensiivsed. Kava koosnes mitmetest populaarsetest lugudest näiteks “All Star”, “Marmalade” ja Tanel Padari eurolugu “Come on everybody”. Poistel olid seljas siivutud seelikud ja tüdrukutel säravad valged trikood. Kahjuks auhinnad jäid saamata, aga meie esitust nautisid kõik. Hiljem jätkus jõulupidu Punases majas 😉

Joosep ja Joosep ja Joosep

Lõpuks ometi sõrmes

“Me kõik teeme iga päev palju vigu, siiatulek võis olla üks neist”

Reedel, 21. oktoobril sai terve 133. lend kätte sõrmused, millel särab R. Kuivõrd seda hetke olime kõik kaua kannatlikult oodanud, läbides eelnevalt esimese gümnaasiumiaasta raskused ning sinna otsa veel natuke 11. klassi, võisime uhkusega tunda, et oleme sellel pidulikult kättesaamise hetkel sõrmust tõeliselt väärt.

Sõrmuse kätteandmine toimus terve lennuga ühiselt salajasel tseremoonial, pimedas õhtus, ärevil ning õnnelikus meeleolus. Peale tseremooniat söödi koos torti, ning peagi asusid õhtut juhtima DJd, kes panid pidulikus riietuses reivima nii noored õpilased kui ka mõne väärika õpetaja.

Kristina ja Eva

7. oktoobril sai meie klass nautida suhteliselt lühikest koolipäeva. Nimelt läksime 5.-6. tunni ajal Rotermanni soolalattu, kus asub Eesti Arhitektuurimuuseum. Aga õige reaalikas ei käi KUNAGI muuseumis niisama vaatamas. Meid jaotati 4 grupiks ning anti üks patakas töölehti. Selle pooleteise tunni jooksul täideti töölehed seintel olevate materjalide ja makettide põhjal. Pärast analüüsiti kõik koos vastused läbi ning saime veidi ringi vaadata. Käisime ka keldris, kus saime proovida laest kasvavaid soolakristalle. Samuti oli seal üleval Peter Scubicu näitus “Peeglid on nähtamatud”, kus kõik said täita oma epilepsia soovide vajadused.

Teisi-Liis

 Mis hoone on maketil?

Esmaspäev: võimlemispidu

Vene teatris toimus järjekordne võimlemispidu pealkirjaga “Pum-tšiga-pum…” Esinesid Tallinna Reaalkooli tantsijad ja ka õpetajad 😉 Meie klassi esindas laval Maria M.

Teisipäev: “Realist 20”

Uue almanahhi “Realist 20” ilmumise puhul liikusid koolimaja peal terve päeva ringi ostukäruga reklaamgrupp, kes soovijatele värskelt trükivalgust näinud teost 8 euri eest müüsid. Kell 14.00 hakkas aulas aga Elav Raamatukogu, millega tutvustati Reaalist võrsunud kirjanike ja luuletajate loomingut. Aula uksel ootasid kaks raamatukogujuhatajat, kes “elavaid raamatuid” välja laenutasid. Kogu protsess nägi välja selline, et ukselt saatsid raamatukogujuhatajad huvilised “elavate raamatute” juurde, kelleks olid tavalised õpilased. Järgneva 10-15 minuti jooksul tutvustasid nad mõnda kindlat autorit ja/või teost ning lugesid ette erinevaid katkendeid. Meie klassist olid “elavateks raamatuteks” Anette ja Teisi-Liis, kes 2 tundi lugesid huvilistele ette Jürgen Rooste erinevaid luuletusi. Õhtul kell 16.00 oli luulepärastlõuna, kus vilistlastest või õpetajatest luuletajad lugesid ette oma uut loomingut ning almanahhi autorid said kätte oma ainueksemplarid.

Kolmapäev: mälestustepäev

3. tunni ajal avati 132. lennu kingitus koolile “Digitaalne ajatelg”, mis on nähtav lehel www.real.edu.ee/ajatelg/. Pärast tunde käidi Tallinna Reaalkoolile olulistel haudadel küünlaid süütamas ja neid meenutamas. Meie klassist osalesid Teisi-Liis, kes rääkis Metsakalmistul Ernst Peterson-Särgavast, ja Jana, kes rääkis Aleksander Prikkist.

Neljapäev: kooli sünnipäev

29. septembril saime taas tähistada kooli sünnipäeva – seekord siis 135. juubelit. Nagu alati algas koolipäev tavaliste tundidega, mis kulmineerus meie jaoks matemaatika kontrolltööga. Kuuenda tunni ajal tuli meile rääkima Reaalkooli vilistlane Rasmus Puur, kes on helilooja ning oli ka kunagise Reaalmažoori dirigent. Peamine sõnum, mis ta oma loenguga edasi andis, oli “Ära iial ütle iial”. Peale seda läksime kõik koos staadionile kõnesid kuulama, kus ootas meid juba Jana valmistatud uhke porgandikook toorjuustukreemiga. Võib kindlalt öelda, et mitte ühelgi klassil polnud nii uhket kooki kui meil. Direktor pidas kõne ning tublimatele rahvusvahelistel olümpiaadidel osalejatele diplomid ja medalid. Peale seda saime kõik asuda isuäratava koogi kallale.

Ella

Laupäev: juubelikontsert

1. oktoobril toimus Reaalkooli juubeli ürituste raames kontsertaktus Estonia
kontserdisaalis.
Kontserdi esimeses pooles esinesid kooli praegused õpilased ja teises pooles kooli
vilistlased. Ma olen õnnelik, et sain solistina esineda kaasõpilastele ning vilistlastele
nii tähtsal päeval. Panuse meeldejäävale kontserdile andsid meie klassist veel Maria
K., Margaret H. ja Teisi-Liis.
Eriliselt head meelt teeb see, et vilistlased olid leidnud aega ning kirjutanud teoseid
kooli juubeliks. Esiettekandele tuli meeskoori esituses Rasmus Puuri ja Laur Lomperi
“Reaalselt realist”. Reaalkooli vilistlaste Jürgen Rooste, Maarja Aarma, Evelin Tamla
ning Annika Lundveri esituses kõlas Siim Ailma ja Toomas Liivi “Reaalne elu”.
Mõnusat elevust ning äratundmis rõõmu tekitasid saalisolijatele Tõnu Oja ja Pääru
Oja mahlakad vahetekstid.
Kontserdile pani võimsa punkti ühendkoor, kus laulis üle 100 laulja. Uhke on tõdeda,
et Reaalkooli õpilased ja vilistlased on edukad ning silmapaistvad väga erinevates
eluvaldkondades.

Maria M.