133b

Teisipäeval, 21. novembril külastasid meie bioloogiatundi ootamatult pisikesed kadrisandid. Ühel hetkel täitus klass u 50 imearmsa Kadriga, kes meile laulsid. Kadrid esitasid meile ka mitmeid mõistatusi, millele oskas vastata ainult Sten – 1. klassi õpetajad ei olnud seega meie vaimsete võimetega üldse rahul. Siis sai osa õpilasi endale ühest kahtlasest-toredast kotist õnne valida. Kadrid laulsid end klassist välja niisama ootamatult, kui nad meie juurde sisse sadasid, ainult et paari kommipaki võrra rikkamad.

Lihtsalt vaadake kui armsad nad on!

10. november oli meie koolitee üks olulisemaid päevi: saime kätte oma kauaoodatud lõpumärgid. Ei hakka siin pikalt rääkima märgi tähendusest, samuti ei taha hakata laulma kurba nutulaulu sellest, kuidas kõik kohe läbi saab – lükkame selle kevadesse. Pika tänuväärse teksti asemel laseme rääkida ühel toredal videol meie inglite kooriga ja et teha asja huvitavaks, oleme lisanud kolm pildimõistatust, millele õigesti vastates võite ennast uhkusega Reaalkooli õpilaseks nimetada. Aga teadke, et kõige lahedamad on ikka need, kel kodus sahtlinurgas ka väljateenitud lõpumärk on. Te, ülejäänud, võite seniks oma koolimütsi või sõrmusega lehvitada..

Ahjaa, ja tervitused Ukule – väga masendav ja tõetruu kõne oli!

Kas pildil on Reaali sõrmus või märk?

Reaali märk või maffiabossi kaelakee?

Reaali märk ja Bentley logo – kumb on kumb? Ja veel olulisem küsimus – kes kopeeris keda?

Video link: https://drive.google.com/open?id=192UuUDhgBZMG7hztpWCWagdGQgifZySR

Mida aeg edasi, seda rohkem me hakkame aru saama õp Sinjukina palvest mitte kasutada vene keele teksti tõlkimisel Google Translate’i. Aga me ei anna alla – üks kord me saame midagi aru niikuinii!

9. novembril käis meie klass tehnoloogiatundide raames ABB peakontoris/tehases Jüris. ABB on energeetika- ja automaatikavaldkonnas tegutsev juhtiv rahvusvaheline ettevõte. Käisime vaatamas mootorite/generaatorite ja ajamite/taastuvenergiaseadmete tootmist.

Kohale jõudes said klassivennad/klassiõed enda ägedaid autoparkimisoskusi näidata (ja hiljem demonstreerida oskust sõita täie hooga telliskivimärgi alt läbi – hea töö, poisid). Klass jaotati nelja gruppi, igas grupis 7-8 inimest. Ohutusnõuetele pöörati väga suurt tähelepanu – meile jagati ohutusvoldikud, selga tuli panna kitlid ja liikuda võis ainult märgistatud alal. Seoses rangete ohutusnõuetega oli tehastes väga puhas ja rahulik. Oli neid, kes leidsid tänu märgistatud kõnniteedele ja ülekäiguradadele endas sisemise rahu, ja ka neid, kes joonte vahel kõndimist vihkasid. Muidu steriilses ja süstemaatilises tehases oli meile üllatuseks ka kommipood! Okei, tegelikult oli tegemist hiiglasliku karpide kogumiga, kust said töötajad kummikommikühvliga erinevaid naelu ja muud säärast endale vajalikus koguses võtta.
Ekskursioon kestis kokku kaks tundi ning lõpus jagati meile ABB logoga pastakaid ja kummikomme – igati väärt külastus!

Kuna ABB on omal alal Eestis ikkagi juhtiv firma, siis meil tehastes pildistada kahjuks ei lubatud. Nautige siis pilti ühest armsast kitsest.

Kui keegi satub kunagi õp Kristi Koidu klassi kirjandit kirjutama, siis kahe kapi vaheline tühimik on ideaalne koht, kuhu kirjutamisest puhkamiseks minna, et natuke aega nutta. Ainuke probleem on selles, et sealt uberikust välja ronimine on abiturientide kangetele liigestele üsnagi keeruline…

13. novembril tähistasime Vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste mälestussamba ehk Reaali Poisi 90. aastapäeva. Hommikul oli lühendatult kolm tundi ning siis kogunesime Poisi juurde, kus toimus tseremoonia. Kohal olid ka J. Westholmi ja GAGi esindus, Eesti toonaste liitlaste suursaadikud, linnajuhid, vilistlased ja skautide esindajad. Pärast tseremooniat suundusime staadionile, kus sai sõdurisuppi, moosipalli ja sooja teed. Olime esimesed, kes sööma jõudsid (kuna oleme ju abituurium ja saime esimesena pudireas lahkuda-midagigi positiivset kaheteistkümnendas klassis), ning suurem osa laudadest, mida niigi oli vähe, said meie klassi poolt okupeeritud. Kuna papist kausid ei olnud kõige paremad, oli staadion hiljem mõnusalt supiloike täis. Aulas oli aga võimalus näha Vabadussõja-aegsete relvade näitust. Sai relvi katsuda ja rasket kiivrit pähe proovida. Kell 12 algas Solarises Apollo kinos ajalookonverents. Seal esinesid mitmed meie kooli õpilased ning samuti üks GAGist ja J. Westholmist. Meie klassist esines Johanna, kes rääkis Vabadussõja mälestusmärkidest (väga hea esitlus oli :D). Esitluste vahepeal esinesid paari lauluga meie lennu poisid, Reimannid neid akordionitel saatmas. Konverents lõppes uhkelt Reaali hümni ja hüüuga.

Eksklusiivne pilt peaproovist Saku saalis. Esiplaanil võib märgata 500(!) punast, kerge tumedama varjundiga pehmet tooli, mis sümboliseerivad higi, verd ja pisaraid, mida poisid oma kolme laulu harjutamisse valasid. Tagaplaan on pisut kirjum. Parasjagu laulavad noormehed Reaali hümni, teravam silm märkab ka Piret Otsat, kes võibolla tegeleb parajal hetkel poiste peale karjumisega. Suures plaanis on näha hiigelsuurt kinoekraani, millel kujutatud ühte tüdrukut ja ühte poissi ehk maa tuleb täita lastega. Teose taha jäävad väga närvilised esinejad, kes üldse aru ei saa, mis nad sellise rahva ees üldse kunagi nõus rääkima olid… Tervitusi õpetaja Maarja Kellale 🙂

Ma ju ütlesin, et saal oli suur.. Tagasisidena võiks paluda juhtkonnal järgmise kümne aasta pärast valida mõni toimumiskoht vähem mugavate istekohtadega, näiteks amfiteater või A.Le.Coq Arena või midagi taolist. Aga vähemalt sai mõni oma unetud ööd järele magada…

Fototõestus sellest, et meie klass reaalselt ka päevast osa võttis ehk leia pildilt Uku.

PS: soovime siiralt vabandada, et seekordses postituses osaliselt kooli ametlikke pilte kasutasime. Lubame naaseda originaalsete piltidega niipea, kui võimalik.

Kudos Maarjale, kes selle fantastilise röstsaiamaailma avastas

Esimese perioodi viimasel päeval ehk reedel, 20. oktoobril külastasime klassiga kunstiajaloo tunni raames Flo Kasearu majamuuseumit Pelgulinnas. Flo Kasearu on hetkel Eestis aktiivselt tegutsev kaasaegne kunstnik.

Esimesena tutvustas Flo meile oma maja ajalugu ja kuidas see hoone temani jõudis ning mis viis ta majamuuseumi loomiseni. Teisena näitas ta meile oma aeda, kuhu oli loominguliselt paigutatud mitmed tema kunstiteosed. Näiteks suur kangas, mida ta kutsus tsunaamiks, kuna sinna oli tsunami peale maalitud ja sellega oli ta teinud endale ise vaate oma koduaeda. Teisena võis aiast leida puuotsas oleva plekist lennuki ja pintsliotsa kujuga murdunud puu. Peale selle oli aias veel Korea Aed, koos kahe künka ja tiigiga, kus vee puuduse tõttu kasvasid maitsetaimed. Muidugi ei puudunud aiast ka saunamaja, kus Flo sõnul saab millalgi kunstnikuga saunas käia. Aias tegime ka klassiga grupipildi. Aiast edasi liiguti maja keldrisse, kus asus “ilusate asjade vabrik”. See oli siis Flo arvamus ühe teise kunstniku tööle, kelle nime ma hetkel enam ei mäleta. Peale keldrit liikusime maja teisele korrusele, kuid enne seda tutvustati meile trepi seintel olevaid joonistusi, kus kunstnik oli kujutanud oma hirme seoses majaga. Teisel korrusel oli mitmeid kunstiteoseid, kõige rohkem jäi silma kuivanud taimede kollektsiooni, mida igaüks saab oma kodus järele teha. Peale seda käisime ka ära pööningul, kus oli veel kunstiteoseid ning sai ka katuseaknast välja vaadata. Seejärel liikusime tagasi teisele korrusele ning nägime ka Flo enda elamist ning kõige lõpuks sai teiselt korruselt liumäega alla lasta, mida enamik ka proovis. Selllega lõpeski meie ekskursioon ning peale seda liikus igaüks juba oma suunas vaheajale vastu.

Suur tänu meie kunstiõpetaja Maarja Kellale, kes meile selle toreda muuseumikülastuse organiseeris ja loomulikult Flo Kasearule, kes lahkelt meie hiigelsuurt gruppi oma kodus nõus võõrustama oli.

Flo enda elupaik, kuhu ta meid väga lahkelt lasi

Kaader kunstniku tööst. Hiigelsuur Maci lauaarvuti on iseenesest nagu teos selles Pelgulinna muidu koduses ja antiigilikus majas.

Lihtsalt armsad kaktused

Meie klass Flo aias, hiigelmäe najal. Väga märg ja külm oli, nii et palun nautige seda pilti nii palju kui võimalik

Sellel aastal algas rets meie jaoks juba natuke varem kui tavaliselt, nimelt juba suvel, kui oli tarvis jagada rühmadesse ja valida rebased. Selle aasta retsi teemaks sai muinasjutud ja mütoloogia. Hundid lasid siiski oma fantaasial lennata ja lõpuks saadigi igasuguseid gruppe, alustades muumidest ning lõpetades urban legenditega.

Retsinädala suurim ootusärevus läks lahti juba nädal varem. Seintele pandi pildid kõikide rebaste ja jumalatega, saadi oma gruppidega tuttavaks ja vastavalt grupile jagati ülesandeid. Retsinädal algas 18. septembri hommikul kell 7.30, kui rebaseid said kätte oma kostüümid, loeti peale sõnad (rebased said selgeks, et kooli deviis ei ole “Üks kõikide, üks kõikide!”) ja demonstreeriti flashmobi tantsu. Ülejäänud nädala toimus vahetundide ajal flashmobiks harjutamine või dance battle. Peale tunde olid erinevad seltskondlikud üritused, näiteks teisipäeval teatevõistlused ja kolmapäeval orienteerumine. Neljapäev oli raske… Reedene koolipäev lõppes flashmobiga Viru väravate juures, kuhu oli kogunenud peale reaalikate ka palju turiste ja muud rahvast. Nädala kulminatsiooniks oli kindlasti reedeõhtune ristimine, kus uutest gümnasistidest said täieõiguslikud reaalikad.

Meie rebased olid väga tublid. Nad kummardasid  hunte, täitsid nende käske ja olid lõbustavad ka ülejäänud kooliperele.

Stiilinäide huvitavate ülesannete lahendamisest

Graatsilisim “Luikede järve” tants, mida kunagi nähtud on

Rebaste tugevdamisprotsess

Kurikuulus sein ohtvritega Ja üks eksinud Urr

Teatevõistlused

Viimane jõuproov

PS: Tänud Maarjale selle postituse eest! It only took forever…

5. oktoobril saabus selle sügise üks põnevamaid päevi, kus kõigil õpilastel oli võimalik näidata oma tänulikkust õpetajatele läbi küpsiste ja ka ise tundide andmise. Õpetajad saadeti juba varahommikul kringleid ja kooke pugima ning siis algas õpilas-õpetajate invasioon. Nii algklasside majas, kesklinna põhikoolis, staadionil, koolimaja klassides kui ka õpetajate toas oli tunda ebaprofessionaalsuse ja närveerimise hõngu (tsiteerides Ahunat: “Ärge neile oma hirmu välja näidake.”). Anname ülevaate meie emotsioonidest ja kogemustest õpetajatena:

“4B on väga loov ja tore klass. Tunnist puudusid ainult Tammesaar, Tamm ja vist oli ka Tammik. 9.C keskendub liiga palju õigekirjale, aga nüüd nad vähemalt teavad, kuidas Ahuna oma lapsele süüa annab.”

“7. ja 8. klassi arengutasemete vahe on tohutu, 7-ndikud on ikka päris tited. Kui viimaste pinkide omad alguses ütlesid, et nemad ei oska ega saa aru, siis peale ühe korra seletamist oli kõik selge ja arusaadav. Nad olid kõik toredad.”

“Pärast 11 aastat kehalise õpetaja vile kannatamist oli vahelduseks päris tore seda sama vilet ise puhuda.”

“Suht mõistan, miks Kangrole puid meeldib panna, paljud ei saa ikka üldse eluga hakkama.”

“9.B klassi noored mehed on täitsa nagu noored titad. Puberteet. Üks eriti probleemsete pubekate hulgast nõustus lõpuks enda klaveriskille näitama ja üllatas positiivselt.”

“3.A klassi õpilased teavad väga palju, aga paljud ei tea midagi käitumisest. Neile meeldib tohutult kaasa rääkida ning selles klassis ei teki kunagi probleemi, et keegi ei vasta õpetaja küsimusele. Tohutult üllatas see, et algklasside õpetaja ei peagi tunniks enam massiivselt ette valmistama, sest Avita on neile valmis teinud esitlused ja videod, kus on palju pilte ning ka kohe olemas, mida tuleb õpikust lugeda ja mida töövihikust teha. Samas jääb neile tänu sellele rohkem aega puhkamiseks, sest sellised lapsed võtavad küll läbi. Palju jaksu algklasside õpetajatele!”

“Andsime tööõpetust kuuendikele ja kaheksandikele. Lapsed said korralikult höövedada, mõni freesis ka.”

“Tööõpetuses suutsid kaheksandikud elektriskeemi põhimõtted paari minutiga selgeks saada ja kuldvillakus olid nii nemad kui kuuendikud tasemel”

“Andsime 8.C klassile eesti keelt. Kõik olid ehedad teismelised – karjusid ja üritasid kordamööda tähelepanu saada. Mõni oli ka päris tore. Lasime neil Kahooti teha ja vanasõnasid mõistatada. Populaarne laul oli Reaalimeem.”

“Avastasin päeva lõpus, et pole ühtegi tundi ise andma jõudnud, hoolimata sellest, et plaanis oli neid mitmeid nii päeva alguses, 1. ja 2. tunnil kui ka lõpus, 6. ja 7. tunnil. Sellegipoolest veendusin hommikul enne kaheksat ja ka päeva jooksul õpetajate toas söökidega askeldades, et õpetajad on inimesed nagu meiegi. Hea teada igas olukorras ja ehk ka karjäärivalikul. Püüdsin päeva jooksul pildile palju rõõmsaid hetki ning veendusin õhtul fotosid vaadates nii laste kui õpetajate (abiturientide) emotsioonide eheduses.”

“Mõtlesin, et annan esimest tundi, siis on lapsed unised ja ei pea palju pingutama. Ma eksisin rängalt. 2. klassi lastel on juba hommikul kl 8.00 nii palju energiat! Samas see andis endale ka päevaks jõudu ja jaksu.”

“Andsime viiendale klassile IT-d ning tunni teemaks oli arvutimängud. Võite juba ise arvata, kuidas terve tund kulges. Lisaks kuulasime kõik koos muusikat ning vaatasime projektorilt danke videosid. Muidu olid õpilased toredad ja käitusid korralikult. Ütlesid ilusti tere ja head aega.”

“Kolmandikud on minu silmis üsna autistlikud. Mõni oli ok.”

Last, but not least ei kellegi muu, kui meie armsa klassijuhataja ja vene keele õpetaja Natalja Sinjukina muljed: “Õpetajate päev on ilus päev meie kalendris. Õpetajad saavad natuke puhata, aga õpilastel on võimalus proovida ennast õpetaja rollis. Loodan, et see traditsioon meie koolis jätkub , sest see aitab abiturientidel paremini õpetajatest aru saada ning meenutada aegu, mil nad ise väikesed lapsed olid.”

Nagu meie kirjutistest näha, siis oli vaid paari tunni andmine ikka tohutu pingutus ja närvide hävitamine. Megasuured tänud meie armsatele õpetajatele, kes meiesuguseid päevast päeva ja aastast aastasse kannatlikult taluma peavad. Väga vabandame!

Üks armas meene õpetaja Ailile

Käes ja Hero ümbritsetud üliaktiivsetest Duracelli-jänestest. Sinise särgiga härrasmehel on ilmselget juba kopp ees.. Samas neiu roosas tundub väga pumped.

Liisa püüab direktsiooni veenda, et ka A ja C klassi õppekavasse peaks tehnosuuna parima kursuse – joonestamise – lisama.

Stella õpetab lastele, kuidas hiilida 20 min pärast tunni algust klassi nii, et Ahuna seda tähele ei paneks.

Poisid moodustamas mingit nõiaringi. Ilmselt Duracelli-jäneste eemalepeletamiseks…

Veel üks nõiaring, seekord paistab tegemist olevat mingi värbamistehnikaga, et noori tehnoklassi Tea Hundi joonestamist õppima suunata.

Credit piltide eest Anettele, suur aitäh sulle nende mälestuste jäädvustamise eest!