133b

Kolmapäeval, 13. detsembril külastasime klassiga perekonnaõpetuse tundide raames Toomkirikut, kus Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru kõneles meile maailma kultuurist, avas mitmete perekonnaväärtuste mõistete algseid tüvesid luteri kirikus ning rääkis ka erinevates perekonnamudelitest ja kiriku suhtumisest nendesse.

Monal oli väga tore ja vahva

Pilt sellest, kuidas 12.b püüab kangesti leida seda õiget ust, mis ei ole kirikutornipoolne. “Aga see torn on ju kiriku keskel?!”

Vahepalaks Anette fotograafiaoskused – üliilus!

Jaa l̵petame nii, nagu alustasime Рentusiastlike noortega

Ajaloo suuliseks arvestuseks õppimine oli väga väsitav ja kulukas: 15 piletit ja 30 punkti, nelisada erinevat kuupäeva, sada erinevat isikut ja poolsada erinevat organisatsiooni, omavalitsust ja ametinimetust, mis sisaldavad kas sõna “rahvas”, “töö” või “komissar”.

Aga kõige keerulisemaks ja raskemaks ülesandeks osutus viisaka rivi moodustamine õpetaja laua ette päev enne arvestust – teab ju igaüks, et eduka soorituse eelduseks on tippvormi ajastamine ning seetõttu oli kriitiline saada õpetaja Ahuna juba tuntud ajatabelisse oma nimi sobiva kellaaja taha. Ãœtleme nii, et õpetaja nägu klassi sisse astudes ja meie totakat pudirida nähes oli kergelt öeldes hämmeldunud.”Kas te kõik tahate siis sama aega?” “Ei, meil kõigil on erinev ajasoov.” “No mis te siis üldse siin niimoodi seisate?” “Eeeeee, ega seda täpselt ei teagi, AGA VAADAKE, ET TE KEEGI MU 9.15 AEGA EI VÕTA!”

Nagu näha, siis rebimine oli tihe…

…väga tihe. Mõni avastas, et kui paberile ei õnnestu parajasti kirjutada, siis tuleb appi võtta mõni suvaline ettejuhtuv käsivars ning oma kellaaeg ilusti kirja panna.

Jana oli valmis igaühele, kes tema aega julgeb varastada, puldiga tou vastu pead andma…

Tagasivaatena võib öelda, et ribidesse togimisest ja käte kriimustamisest (täiega valus oli, päriselt ka) oli kasu, sest enamik klassist sai soovitud hinde ning umbes pooled said kaubapeale ka õpetaja Ahuna rangelt soovitusliku kutse osaleda ajaloo-olümpiaadil.

Mõni aeg tagasi tuli meie klassijuhatajalt meilile kiri ebamäärase algusega: “Politseilt tuli selline ettepanek…” Esialgu küsimusi tekitavast sõnumist selgus, et tegemist oli kutsega Pelgulinna politseijaoskonda külastada. Klass näitas huvi üles ning panime paika kuupäeva. Selleks osutus üks külm ja lörtsine reede õhtu. Trotsides halba ilma, seadsime klassiga sammud bussipeatuse poole samal ajal, kui meie klassijuhataja sai nautida autoomaniku mugavusi.

Kitsas ooteruumis võttis meid vastu noorsoopolitseinik, kes tutuvustas meile jaoskonnahoonet. Alustasime tuuri ülekuulamisruumides, mis esialgu olid vaid suletud uste taga ja mugavad võrreldes hilisematega, mis olid rauduste ja trellide taga ning põrandale naelutatud toolidega. Sealt liikusime edasi mööda pikki koridore arestimajja ning saime siseneda selle kõledatesse ruumidesse. Järgmisena tutvusime politseiautodega, kuhu mõnedel, sealhulgas meie klassijuhatajal, ka sisse istuda lubati, kes rooli, kes trellide taha.

Viimaseks juhatas politseinik meid loengusaali, kus ta vestis oma lugu politseinikuks saamisest. Lõpuks hakkas see veidi meenutama värbamiskatset, öeldes, et politseijaoskonnas on alati tööd pakkuda. Lõpetuseks pani ta meile südamele, et tegeleksime noores eas eelkõige enda arendamisega, selle asemel, et enne 25ndat eluaastat kuritarvitada alkoholi, tubakat ja kanepit.Viimane tekitas klassi seas arutelu, kas pärast 25 aastaseks saamist on need tegevused lubatud. Vaatamata halvale ilmale ja reede hilistele õhtutundidele, oli tegemist huvitava tuuriga, mida juhtis meeldiv politseinik. Loodetavasti jääb see külastuskäik meie klassi jaoks siiski ühekordseks kogemuseks.

Käes-express viimas Seppa ja õpetaja Sinjukinat… noh… kuhu ise tahate?

Sten ja Rainer proovisid, mis tunne on trellide taga istuda ning Sten pidi tõdema, et lobisemiseks hea koht nagu iga teinegi

Koertel on häbikoonus, politseinikud peavad halva töö tulemusena sellisega nädala aega liiklushuligaane püüdma

Sepp tundmas ennast igati koduselt ja turvaliselt + ees istudes ei ole ohtu, et süda läheb pahaks ja oksendada tahaks…

24-26. novembril toimus Eesti suurim tehnoloogia- ja robootikasündmus Robotex. Üritus toimus koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga, seega olid eksponeerimisele kutsutud ka meie tootearenduse kursuse raames tehtud mänguasjad. Algse plaani järgi pidi iga päev kohal olema igast tiimist vähemalt 2 inimest, kes inimestele enda toodet tutvustaks. Reedel kohale jõudes aga avastasime, et meile oli eraldatud ainult väga väike ala (kaks lauda TTÜ tsooni nurgas), kuhu korraga oleks mahtunud max 5 inimest. Seepärast tegime plaani ümber nii, et need 5 inimest, kes laua juures seisavad, tutvustavad ka teiste tiimide tooteid.

Ãœldiselt koosnes meie päev lihtsalt laua ääres passimisest, kuna meie prototüübid ei pakkunud publikule nii palju huvi kui kõrvallaudades olevad virtuaalreaalsusprillid ja muud tehnoloogiamasinad. Siiski käidi aeg-alalt meidki uudistamas. Kõige rohkem mängiti kuuenda tiimi magnetkonstruktsiooniga, mida oli võimalik erinevateks kujunditeks kokku panna ning huvi pakkus ka kaheksanda tiimi robustse välimusega mänguasi nimega “Seinast läbi”. Paljud inimesed aga ei hoolinud üldse meie toodetest, vaid tahtsid ainult TTÃœ õhupalle, mida meie juures täis puhuti. Võib-olla põhjustas selle nähtuse Normani megaõhupall, mis koosnes mitmest kokkuseotud õhupallist ning ulatus laeni.

Lisaks oli ilmselt probleemiks ka asjaolu, et need kaks lauda olid üsna kõrged ning meie mänguasjade sihtgrupp – lapsed – lihtsalt ei näinud, mida me neile reklaamida tahame.

Tegelikult oli Robotex väga vahva üritus, mis koondas palju intelligentseid inimesi, kelle näol sai nii mõnigi endale uusi kontakte. Peale selle said klassivennad aimu sellest, millised näevad nad välja, kui TTÃœ-sse õppima lähevad – reaalselt kõik noormehed, kes tehnikaülikooli boksis viibisid, nägid ühte nägu välja, isegi prillimudel oli kõigil sama.

Ahjaa, vihje järgmise aasta osalejatele, tooge tasuta kraami, eriti kleepse oma putkasse, Karlil sai pärast kolmandat tiiru ümber messikeskuse kõikvõimalikud kleepsud juba kogutud.

Tuleb välja, et Oliver meenutab Eddie Murphy-t

Norman püüdis UFO-laevaga minema lennata

Laupäeva hommik oli raske…

… aga siis avastas Karl igasugust tasuta nänni

Nagu näha, siis meil oli nii palju põnevat tegemist (muide neid magnetkuule oli ülikeeruline enda tahte järgi kokku panna, nii et palun väärtustage mu pingutusi)

Radik püüdis õhupalliga minema lennata

Meil oli väga põnev vol 2

Magnetprintsess Maarja featuring Tõnso käsi

Magnetkrooni saab väga vabalt ka kaelakeena kasutada! Ostke kohe, helistades numbrile 55-ärgevaligetehnosuunda-91 ja saage kauba peale ka see kaunis modell. Vajab toitmist iga poole tunni tagant, joota tihemini.

Tänasel kaunil päeval võtsime pärast kirjandusetunde oma kõik pambud kaasa ning seadsime sammud juba väga tuttava maja – KUMU – poole. Seekord oli luubi all kaks näitust: “Kurja lillede laped. Eesti dekadentlik kunst” ja “Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“. Kaks tundi möödusid kiire… okei, mõõduka tempoga, asja tegi põnevaks see, et saime ise interaktiivselt kunsti analüüsida ja ka luua, selmet lihtsalt kõiki neid fantastilisi töid vaadata.

Esimesena külastasime näitust “Kurja lillede laped. Eesti dekadentlik kunst”, mis jagunes omaette väikseteks saalideks, millest igaüks kandis teatud peateemat. Kuna tegemist on väga sügava ja kohati raske teemaga, siis jagunesime gruppideks ning igal rühmal oli ülesanne ühe saali töid analüüsida läbi luule. Kuigi reede õhtu jaoks oli antud ülesanne üsna väsitav, oli siiski üsna huvitav uurida erinevate teoste loomise mõtet ja oletada, mida võisid tunda kunstnikud mingit tööd maalides.

Näitusel “Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“ saime rohkem ise ringi käia ning töid uurida. Seejärel suundusime ühte (meie klassi jaoks) pisikesse tuppa, kus igal ühel oli ülesanne kujundada varasemalt Jakobi poolt hakitud linale aukude lappeks tükid. Lisaks üksteise kunstioskuse võrdlemisele saime teada, et meie klassi ruumikasutusoskus on puudulik: kõikide lapid ei tahtnud kuidagi ühele linale ära mahtuda, mistõttu pidime osa töödest teisele poole triikima (ja seda tegime ka tagurpidi…).

Vaatamata hilisele ajale oli meie külastus äärmiselt huvitav, mitmekülgne ja kaasahaarav. Edasi näitab vaid aeg, kas kogu saadud infost midagi ka kahe kõrva vahele jäi või jooksis kõik mööda külge otsemaid maha…

Iseenesest pole ju paha mõte koolile selline lift kinkida

Pühendusega Lemmele

Anette ja Mona ilmselgelt üliõnnelikud ja elevil. Ja siis on Laura..

19. sajandi teisel poole Euroopa vallutasid mäss ja pessimism, anarhia ja hüsteeria koos lõppemise meeleoludega, millele viitab ka sõna “dekadents”, mille teemalist näitust vaatasime. Aga siin on pildid sellest näitusest vikerkaarevärvidena (vist ikkagi jooksis mööda külgi maha kogu see teave…):

 

Sten väsis ära…

Kes aias, kes aias… ehk Joosep väsis ära

Me näeme välja, nagu oleks käsil midagi olulist ja ägedat, eks?

Teil on õigus, tegime tõesti suurepärast kunsti

Anette tegi selfi ka

Keegi peab õpetama Sepale ja Tõnsole, kuidas toole kasutada

#ad

Seekordse postituse võtab üle meie aukülaline, 133B e-resident, kes hetkel viibib kaugel-kaugel eemal neuraalse regulatsiooni Kahoot-ist ja ajaloo suulisest eksamist (appi!). Take it away…:

Paraguay. Pooled eurooplased ei ole sellisest riigist ilmselt varem midagi kuulnud. Teisest poolest enamikul pole õrna aimugi, kus selline veidrus asuda võiks… Ja siis on Reaalkooli 12.b klass, kellest mmm… ma ütleks/loodaks, et 80% teavad vähemalt, et Paraguay on riik Lõuna-Ameerikas. Ja ilmselt on nüüdseks juba kõik klassi liikmed märganud, et liitunud on kaks uut tüdrukut, kuid klassinimekiri on pikem vaid ühe rea võrra. No aitab küll nüüd vihjetest, kes sai aru, see sai, kes ei saanud, see ei saanud.

Mis? Vahetusaasta pärast Reaalkooli 11. klassi, mis on ilmselgelt lihtsalt üks suur puhkus, kui kõik uurimistööd ja GMO-katsed tehtud said.

Kus? Paraguay… nagu дaaaaa, oleks võinud esimesest lõigust juba aimata. Riik, kus ei ole mägesid, lund, merd, mõni üksik jõeke vahel juhtub ette. Aga täpsemalt linn nimega Concepción, mis eestlaste suus tuntud ka kui Surmalinn (ehk mina nimetan seda nii… ei ole siiani näinud ja ei looda ka näha mitte ühtegi eestlast selles kahtlases kohas), sest keskmise eestlasena on minu jaoks normaalne kuum temperatuur 22-23 kraadi… suvi Concepciónis tähendab vähemalt 50 kraadi…

Millal? Nüüd praegu ehk (nüüd tuleb hoolikalt lugeda, sest ega ma ise ka ei saa väga aru, mis siia kokku jurasin) Eesti suve keskosast Paraguay talve algusesse, elasin üle 25-kraadise talve, hetkel ripub hing niidiga kaelas selle 45-kraadise kevade tõttu, oma matuseid planeerin ilmselt jaanuari lõppu, kus oodata võib 50-kraadiseid päevi ja naasen ükskord Paraguay sügisest Eesti suve algusesse… okei, põhimõtteliselt  juuli 2017 kuni juuni 2018 😊

Kes? No seesama ikka, kes sai aru ja kes ei saanud… Kui veel vihjeid vaja, siis üks küllaltki segane eestlane, kelle lemmiktegevused on (mägi)suusatamine, purjetamine ja lumeinglite tegemine (leiad sarnasusi riigikirjeldusega lõigust „Kus?“).

Miks? Sest ilmselgelt, kui inimene armastab lund ja hapukoort ja saab suurepäraselt läbi oma sõprade, klassikaaslaste, pere ja isegi tüütute õdede-vendadega, siis peaks ta ju kolima aastaks seitsmetunnise ajavahega ja 30. laiuskraadil asuvasse kõrbe-riiki. Obviously.

Millega? 30 tundi lennukis..

Kellega? Ãœksi kolmanda eestlasena btw.

Kuidas? Eks oli raske, aga leppisin, et suudan elada aasta aega ilma sõprade ja hapukooreta. Ja olen avastanud nii palju asju, miks Eesti on lihtsalt super elada, mida peaksin järgmine kord kaasa võtma, kui sellise retke ette võtan. Näiteks: Eesti ei tule suvakad inimesed sind esimese asjana musitama (MY PERSONAL BUBBLE!!!!), sinep maitseb kohutavalt (“Põltsamaa –  ehtne ja hea” on jumala tõsi), SAI (üks olulisemaid põhjuseid, miks juba väga Eestisse tagasi igatsen: kõik, mida hommikuks pakutakse, on paberi maitsega ja kui ükskord osteti mulle ekstra pan negro (MUST leib), siis see ei näinud välja isegi mitte nagu sepik, vaid pigem nagu heledapoolne saib…), kuumus (nagu halloo, kust ma selle jõulutunde peaks saama 45-kraadises leitsakus), igatsen vett (joodavat kaanivett ja merd mõlemat) ja vabadust (kohtuda selliste sõpradega, kellega tahan, kasutada bussi, omada enda koduvõtit, osta endale ise süüa või riideid, magada hommikuti kauem, kui kümneni jne jne) ja kõige rohkem tunnen puudust ikkagi hapukoorest…

Milleks? „One day I want to be this cool granny in her rocking chair, that can tell funny, crazy and unbelievable stories of her life the whole school holiday.“

Mispärast? No tegeliku peamine põhjus on Reaalkooli üheteistkümnenda klassi koormus, kevadeks olin täiesti leppinud oma töökohaga McDonald’s-is ja stripparid saavad ju ka ikkagi mingit raha…

Kas? Jah, Johanna, jah.

XXXX

Maakera ahjupooluselt <3

PS: käesolev postitus on osa Lemme Tonsiveri tulevase blogi pressituurist, mille käigus kutsub ta kõiki inimesi lugema veel avamata jutukesi sellest täiesti pöörasest seiklusest, mille lõppvaatuseks on (loodetavasti) tagasitulek Eestisse.

Paraguay jõulutraditsiooniks tundub olevat deemonnukkudega mängimine…

Teate neid SOS abipakke, mida saadetakse arengumaadesse? Tundub, et Lemme SOS paki elupäästev osa on Taukari plaat

Esiplaanil kaks suvalist kuju, tagaplaanil üks liiga optimistlik eestlane

Täitsa nagu istuks Poisi kõrval ja teeks klassikaaslastega pilti, ainult et kõik on kuidagi liiga naerusuised

Oma vabast ajast käib Lemme LA-s oma raadiosaadet nimega “Hapukoor on elu” tegemas. Ãœtleksin, et kuulake kõik teda iga neljapäev, aga raadiosagedused vist nii ei toimi…

Moi!

Täna, 6. detsembril täitub meie armsalt põhjanaabril Soomel sada aastat sünnist. Otsustasime seda tähistada nimekirjaga viiekümnest(100 jaoks oleme me veel liiga väiksed) asjast, mis selle maa meie jaoks eriliseks teevad:

1. Nokia – me vist ei pea põhjendama, miks need Soomes leiutatud telliski… vabandust, telefonid nii armsad on
2. Angry Birds Рp̵hikooli igavad matemaatikatunnid said kenasti sisustatud
3. Soome hümn – just tänu Soome helilooja Sibeliusele saame spordivõistluste autasustamiste ajal rohkem kordi uhked olla, kui võibolla ise võitnud oleksime
4. Finnair – ühendab meid reaalselt kogu ülejäänud maailmaga alates aastast 1924(!-meie ka ei teadnud, et nii kaua juba…)
5. Soome televisioon – ühendas meie vanemaid reaalselt kogu ülejäänud maailmaga, tänu millele ei kasvanud meist punased koopaelanikud
6. Üks hästi tore v-tähega roppsõna, mis täiesti ebasoomlaslikult aitab väga hästi teatud emotsioone väljendada
7. Dingo – lugu “Autiotalo” on endiselt hitt meie südames
8. Lapimaa Рebareaalselt maagiline talvev̵lumaa
9. Jõuluvana – globaliseerumise perspektiivist vaadatuna elab taat küll täiesti ebasoodsas kohas, Finnair pakub küll kauglende, aga no lihtsam oleks äkki kogu seda kingikaadervärki kuskilt Frankfurtist või isegi Dubaist juhtida?
10. Muumid – kas keegi on kunagi mõelnud sellele, kui imelikud need olendid tegelikult on? Ja mis värk nende lukustamata ustega on?
11. Urr – aitäh, soomlased, kõikide nende õudusunenägude eest!
12. Muumimaa – väärib eraldi märkimist, sest nii mitmelgi meist on esimesed “päris mängumaa” mälestused just sealt. Säh sulle, Lottemaa, Soome did it first
13. Tuhat järve – neid kaadreid ei saa vist piltidesse ega sõnadesse panna, sest Soome järve peal või ääres istudes tekib mingi maagiline tunne, mida kirjeldada ei ole võimalik
14. Mökkid – ei ole järvi ilma mökkita: suvel on neis palav, talvel külm, kogu aeg on kitsas, aga siiski on nii armsad need väiksed uberikud
15. Linnanmäki Helsinkis – kelle jaoks lõbus, kelle jaoks õudne, aga sa pole Helsinkis korralikult käinud, kui see lõbustuspark on külastamata
16. Vantaa Ikea – sa pole eestlasena Soomes korralikult käinud, kui pole oma ühepäevasel laevareisil tihedasse ajakavasse mahutanud selle Ikea poe külastust
17. Himos – viimastel aastatel küll mitte enam parimas vormis suusakuurort on siiski lähim Alpidele, mis saadaval on
18. Fazer – täitsa lõpp, kui head Å¡okolaadid (aga te pole paremad kui Kalev:)
19. Pingviinide paraad – täna naerame teie kodanike totakaid kleite, 24. veebruaril on teil võimalik meile tagasi teha
20. Karjala pirukad – endiselt ei saa täpselt aru, misasjad need on, aga jube maitsvad on
21. Tupla
22. Tutti Frutti
23. Geisha kommid
24. Salmiakki
25. Dumle kommid Рmeie hambaarstid ilmselt sellega n̵us ei oleks
26. Marianne kommid
27. Need leivakausikesed, kuhu on jube hea kartulisalatit sisse toppida
28. Muumide küpsised
29. Jenkki näts – nostalgia ka vanematele:)
30. Jaffa – see on tegelikult päris õudne jook, aga kas Coca-Cola on mingi maitsenauding?
31. Taffeli krõpsud – kui algklassieas hakkas taskuraha otsa saama, aga tahtsid väga krõpsu, siis Taffelit ikka sai. Muidu ei kõlvanud…
32. Kõiksugused lagritsakommid – midagi pidid ju meie vanemad sööma… kuigi muld oleks vist ka parem alternatiiv olnud
33. Saun – soomlasega sauna minek on ikka paras enesetapp
34. Soome kelk Рkellele traspordivahend, kellele vajadusel m̵rvarelv
35. Tuulegeneraatorid – täitsa Soome leiutis!
36. Olkiluoto tuumajaam Рtervitused ̵petaja Piret Karule
37. Helkurid – see väike leiutis päästab aastas tuhandeid elusid
38. Naistekandmine – hahaa, me oleme teist paremad!
39. “Kalevala” – kust mujalt sai Kreutzwald inspirtsiooni meie oma “Kalevipoja” kirjutamiseks? Thanks a lot, nii tore on lugeda seda
40. Soome laev Рsinu Soome reisi k̵ige p̵nevamad kaks tundi
41. Soome laeva karaokebaar Рme k̵ik ju oskame laulda, eks?
42. Soome laeva toidupood – Toblerone ja liiga suured pakid komme – iga lapsevanema unistus
43. Soome laeva parfümeeriapood – kas sulle meeldib see jumestuskreem? Osta see laevalt kohe poole kallimalt!
44. Soome laeva slotimängud – kui su ema lubab sul üks kord kangi tõmmata, rikkudes sellega räigelt seadust. Aga see on Soome laeval, nii et see ei loe
45. Soome laevalt autoga mahasõit – “no issand jumal, kas me liigume ka üldse või??” Sinust kaks autot eespool püüab Pekka, käsipidur sees, oma alkoholi täis Škodat kohapealt liikuma saada
46. Kimi Räikkonen – soomlased, hoidke seda rahvuslikku aaret
    

    Tsitaat “Jätke mind rahule, ma tean mida teen” on soomlastele nii hingelähedane, et noored võtsid selle koos oma pusadega möödunud kevade LIYLS konverentsile USA-s kaasa

47. Pauligi kohv – teatud hetkedel ikka päris elupäästja teine
48. Valio – “Kas sa poest piima, Alma piima tõid?”
49. Jenka – https://drive.google.com/file/d/0B5qN-r_5p6BJNVhUZmlVSTlqemJuUlJwMDAtUndSMkljcHJr/view?usp=sharing
50. Kõik need vaprad soomlased, kes tõttasid meile appi meie iseseisvust kaitsma

Meie, noored, et unusta seda kunagi. Lubame hoida edasi neid õde-venda sidemeid kallite kaasmaalastega. Kes läheb Soome omandama suurepärast haridust, kes läheb ehitajaks, kes Ikeasse… igaühel meist on miski, mis hoiab sidemeid Soomega tugevamana, kui omaenda naabriga.

Kiitos, Suomi, hyvää itsenäisyyspäivää!

29. novembril külastasime KUMU näitust Nõukogude Eesti kunstist. Siin mõned pildid ja paar lauset meie külastusest.

Näituseelsed emotsioonid lifti oodates:

Kuigi arvasime, et ega me ühte lifti küll ära ei mahu, siis seekord eksisime – ruumi jäi üle teisegi grupi jaoks. Võib isegi öelda, et meil oli päris lahedalt ruumi. Meie peale oleks saanud veel teisegi kihi inimesi „laduda“. Kirjade järgi peaks mahtuma antud lifti 122 inimest, tõenäoliselt on see arv ühe kihi kohta, aga mine sa tea. Lifti suurus oli niivõrd hämmastav, et selle üle tehti nalja, võrreldes seda teise maailmasõja aegse gaasikambriga…:

Kui pole saanud varem nii suure liftiga sõita, siis ei teagi kohe, mida teha. Mõned seisid seina äärde ritta nagu algaks mahalaskmine:

Meie ringkäik jätkus peale meeldejäävat liftisõitu kiire ajaloolise ülevaatega nõukogude ajast ning seejärel suundusimegi näitusele. Kohe alguses võtsid meid vastu plakatid, sotsialistlikud plakatid:

Pildil on näha meie giidi, kellele saab jagada ainult kiidusõnu. Ta rääkis väga huvitavalt ning tõi erinevaid paralleele. Lisaks sellele olid temapoolsed kommentaarid väga hästi kooskõlas vastavate teostega. Märkimisväärne on see, et meie klass avaldas arvamust ning vastas vabatahtlikult küsimustele ja küsis ka ise küsimusi. See võib enamusele meie õpetajatest, kui mitte kõigile, väga imestusväärne tunduda – tavaliselt tuleb pooleldi jõuga sõnu meie suust välja tirida, seda tuleb teha eriti neil, kes meile esimest korda tundi annavad.

Järgneval pildil võib näha, et meie klass, 12.b on ilusti lõimunud oma lennukaaslastega – võtsime endaga kaasa ka a-klassi õpilase (kellel tuvastamisega probleeme, siis giid osutab temale):

Giidi mõju oli nii suur, et ühe teose üle algas neljal klassikaaslasel tõsine arutelu:

Meile näidati ka nõukogude aja igapäevaesemeid, sealhulgas arvelauda ja universaalset klaasi, mis „sobib nii piima kui ka viina jaoks“.

Meie külastus oli täpselt ajas ning meeleolukas. Uuesti lähme klassiga KUMU-sse juba 8. detsembril.

Tere.

Kui teil on olnud õnnelik lapsepõlv (ja ka täiskasvanupõlv), siis te ilmselt teate, et:

See on burger.

See on hot dog.

Ja see on võileib.

Lihtne, kas pole? Aga võta näpust, ei olegi!

Kõik algas sellega, kui neljapäeval (23.11) kuulsime poisse tulises vaidluses teemal, kas hot dog on võileib. Mõningad vestlusest väljaspool olevad isikud jäid arvamusele, et hot dog on hot dog ning ei kuulu võileivakategooriasse. Siis aga küsis Sten, et kas võileib on burger? Sellele küsimusele püüti veel teravamalt ühist vastust leida, aga kuna kõik olid väsinud, siis andsime (mõneks ajaks) selle teemaga alla.

Järgmisel, Robotexi esimesel päeval (wohoo), kui kooli oli jõudnud 12 õpilast, 15 mandariini, 3 pakki kommi, 3 kohukest ja üks pakk piparkooke, avasime õpetaja Koidu tunnis selle diskussiooni taas kord. Ãœsna kiirelt jõudsime enam-vähem konsensusele, et hot dog ei ole tõepoolest võileib. Burger-võileib-võileib-burger teemalahendus aga nii lihtsalt ei läinud. Sten väitis, et burger koosneb kahest saiast, mille vahel on pihvisarnane toode. Oponendid aga arvasid, et burger on ikka kitsamalt määratud, sul on burgeri tegemiseks spetsiaalne sai ja seda sama kotletilaadset asja müüakse ju eraldi ka burgeri pähe ehk lihtsalt suvaline singivõileib burgeriks ei kvalifitseeru. Vaidluse vahepeal oli Anette nii närvi läinud, et otsustas kasutada õlekõrt “helista emale” ja sealt abi saada, kuid jõudis ainult selleni, et hot dog ikkagi on võileib?

Nii kestis meie tüli edasi, kuni klassi naases vahepeal lahkunud Kristi Koit. Esitasime oma probleemid ka talle – “Kas hot dog on võileib? ja kas võileib on burger?” -, mille peale arvas ta, et hot dog ei ole kindlasti võileib, nagu ei ole võileib ka burger. Esimese vastuse poole peale hüüdis Sten “Just”, aga jätkas siis “aga hot dog pole võileib ainult siis, kui viiner saiast üle ulatub, muul juhul on hot dog võileib.” No pagan. Selge, nõustusime, et üleulatuva vorstiga sai on hot dog ja mitteüleulatuva vorstiga sai on viineripirukas. Vahepeal jõudis õpetaja usina googeldamise tulemusel selleni, et hot dog on hoopis kukkel… Me tegime siis kokkuvõttes tahvlile ka pisikese skitseeringu, mille nooled vastavad tõele ainult ühe osapoole arvates (autokraatlikult ei lasknud nad meil seda joonist täiendada):

Ja vastuseks õpetaja Koidu küsimusele “Millises elusituatsioonis teil seda teadmist vaja läheb?”: kui peaks kunagi juhtuma Statoili kiiret apsu ostma, siis peame ju teadma, kas me seda kotletivõileiba tellides saame ikka klassikalise burksi või hoopis mingi kanapanini..

Ah jaa, üks asi on veel: tomat on tegelikult puuvili! Säh sulle kooki moosiga! Või peaks ütlema “kuklit ketÅ¡upiga”?

See on kõik. Võite jätkata oma kanavõileiva/kanaburgeri/kana-hot dogi/kanapanini/kanakukli söömist, juhtunuks see teil äkitselt pooleli jäänud olema.

Norman otsustas endale kujundada äärmiselt šikid traadiprillid, lisaks sellele ka üliägeda ristiga keti kaele. Kohe näha, et tehnoloogiaklass..