133b

6. veebruaril korraldas meie füüsikaõpetaja Kätlin Hein meile külaskäigu Energia avastuskeskuse planetaariumi, et õpitud kosmosevärgindus natuke selgemaks saaks (spoiler-segasemaks läks kogu pilt!). Kahjuks oli onu, kellel oli oma arvutis uuendatud tarkvara?(vms), ootamatult haigestunud, mistõttu saime tasuta üle poole tundi näitusesaali külastada ja pidime siis leppima vaid ühe filmiga meie päikesesüsteemist. Õnneks oli see piisav, et meie ajud krussi ajada.

Maarja, mis jälle teed?

Mona leidis endale ideaalse uue elukoha – teistest eraldi, aga sisemus kaetud peeglitega, et rahuldada kõiki nartsissistlikke vajadusi

“Ou, Anette, kas sa teadsid, et ma pole see periood mitte üheski ajalootunnis käinud?” – Sten, ajaloolane

Fotoseeria “Kristina teadis, et Sten on ukse taga, aga suutis kuidagi ikka ehmuda”

Fotoseeria “Sten püüdis sama nalja Anettega uuesti teha, aga ebaõnnestus nagu lend Rakett69 pardal”

Fotoseeria “Ausalt ei tea, mida Rainer teha püüdis”

Ketlin väsis jälle ära…

Torude peal käsi liigutades sai kuulda lõbusaid hääli. Hääled muutusid veel lõbusamaks, kui Mona nendest jalaga üle käis.

Tehnoklassi saavutused ehk Tõnso ei osanud jälle toole kasutada (vt KUMU postitus)

Pisut vähem kui pool 133b klassist viibis 02.02-04.02 Soomes Himose suusamägedel. Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna ehk toome teie ette nüüd umbes 100 000 000 000 sõna…:

Reis algas patriootlikult – Sten joonistas Eesti vapi ja Joosep sõi ühte kummikommi, mis oli sama pikk kui eestlaste piinarikas ajalugu.

Hetk enne Helsingisse jõudmist oli elu üle järgi mõtlemise aeg.

Esimesel hommikul õpetas preili M. H. E. Hoop (lühidalt mheh) oma õpilastele, kuidas šokolaad käes lumelauaga sõita, ise samal ajal väga äge välja nähes.

Mäletate jõulutralliaegset pilti, kus Ketlin Maarjale fooliumsaapaid “jalga pani”? Nüüd oli aeg kättemaksuks ja Ketlin nautis seda täiel rinnal.

Jana ei olnud ilmselgelt pikkadest järjekordadest vaimustuses.

Ketlin ka mitte…

Sõnu pole vaja 🙂

-Sips tea-

Käes on burgeriaeg

Vähemalt Herol oli lõbus…

Okei, Joosepil oli ka

Mõned kaunid pildid meie kõrval olevast tünnisaunaga majakesest, kus sa kuulda kvaliteetset vene tümakat ja näha T-särgiga noorsuusatajaid

“Nii et sa oled üks väga tark poiss? That don’t impress me much”

Paistab, et armastus on ikka Viking Line’i punase logo värvi

Fotoseeria nimega “Sten ei saa oma eluga hakkama ja Anette (pruun jope) empatiseerib”

Vaade meie majast (Anette ei istunud kogu aeg akna ees)

Fotoseeria nimega “Maarja on väike laps ja lennutas laevas mööda söögisaali paberlennukeid ja mängupalle (ja mitte väga edukalt – sa peaksid oma visketabamist harjutama, prl Hoop)”

Tehnoklassi imed ehk Janal hakkas igav

Reisi lõpuks olid poisid nii väsinud, et isegi Sten oli jupp aega tasa.

27. jaanuaril toimus Tallinna Reaalkoolis vilistlaspäev, mille korraldamist aitas sunnivii… vabandust, vabatahlikult läbi viia 133. lend. Meie klassi ülesandeks oli tegeleda transpordi ning piletite müügiga. Kumbki töö ei sujunud nii hästi kui plaanitud. Transpordimehed olid meil keskmisest pisut aeglasema reaktsiooniga ning piletimüüjad ürituse alguses veel veidi segaduses sellest, mis koolimajas üldse toimub ning mida nad müüma peavad.

Kui esimene ehmatus üle läinud, hakkasid inimesed vaikselt koolimajja voolama. Alguses saabusid kohale vanemate lendude vilistlased, kelle meenutusi oli väga põnev kuulata. Paari tunni pärast jõudsid nooremad, kellest nii mõnigi vahepeal Mauruse pubisse lipsas (vist sõnast “tere” oli õhtu jooksul enamkasutatud sõnakombinatsioon “ma jätan Teie näod meelde”… – nii mõnigi kartis, et teda enam pärast koolimajast lahkumist sisse ei lasta).

Kõige lõbusam töö oli olla see, kes luges jooksvalt, kui palju roosasid ning siniseid pileteid müüdi: nagu Läti Hendrik, kes keset lahingut kivil istub ja sõnu ritta seab. Tegelikult oli kogu õhtu kaootiline, sest mingil põhjusel tekitas meie eeskujulik “hinnakiri” – tavapilet 5EUR; õpilased ja pensionärid 2EUR – inimestes tahtmatut tungi nalja visata, mistõttu tekkis pea iga teise piletiga segadus, kas tegemist on siis ikkagi õpilasega/pensionäriga või mitte. Poleks elu sees arvanud, et piletite ostmisel saab nii palju erinevaid “kilde visata”. Tundub, et pisut kaootiline oli õhtu ka koorilauljate jaoks, sest kui aktus pidi algama kell 18.00, siis tegelikult marssisisd osa lauljaid kooli alles 18.20 ning meie pärimiste peale ei teadnud nemadki öelda, mis ajal aktus hakkab.

Tundub, et selleaastane vilistlaspäev oli üldjoontes õnnestunud. Meie küll koolimaja fuajeest tol päeval edasi ei jõudnud, kuid inimeste rõõmsatest nägudest (ja olekust) võime järeldada, et tegemist oli meeldejääva üritusega. Loodame järgnevatel aastatel isegi vilistlastena sellest osa võtta ja 12ndike oma lollide naljadega piinata:).

Johannale anti lihtne, kuid oluline töö – kirjutada nn “hinnakiri”. Saate vist isegi aru, et ta sellega esimesel korral hakkama küll ei saanud…

Väitsime hiljuti, et praegu käsilolev teema matemaatikas – sirged tasandil – on lihtsam kui füüsika. Tuleb välja, et ruumiline maailmatunnetus pole meie klassi tugevaim külg, me ju pole kunagi ühtegi joonestamiskursust läbinud… Paar kaadrit sellest, kuidas 133B püüab endale kolmnurki tasandil ette kujutada.

Teisi ja Mona otsustasid mõneks ajaks matemaatikast puhata ning pliiatsivõitlust pidada. Matemaatika võitis… (sooviksime ka pöörata tähelepanu esimesel pildile, kus on näha Maarjat, kes viimastel aegadel käib koolis sama tihti kui kooli sööklas lasanjet pakutakse)

Tunni lõpupoole arvas Sten, et ta tahab meile ise kolme ristsirge teoreemi tõestada. Lisaks kaunile kirjastiilile demonstreeris härra Laane, et oskab nutitahvlil sama täpseid ja arusaadavaid jooniseid teha kui oma vihikus.

18. jaanuaril otsustas meie geograafiaõpetaja Piret Karu meid koolist ära saata. Mõisa. Miks, küsite? Ega meie ka täpselt ei teadnud. Aga Ketlin, kes seal oma 11. klassiga enne vahetusaastat käis, teadis rääkida, et seal toimuvat mingi looduskool ja meie kohkunud nägude peale küsis: “Kas te käisite 11. klassis?” -“Eeeee…. jaaa?” Tegelikult tuli välja, et see tore retk oleks tulnud meil aasta aega tagasi ette võtta, kui uurimistööde vorpimine käsil, kuid siis jäi see mingil teadmata põhjusel ära.

Võileivad bussis ja soojad riided absoluutselt iga õpetaja soovituste kohaselt seljas, alustasime hommikul kell 8.00 väljasõitu. Kohale jõudes tervitas meid imeilus maastik ja lummav päikesetõus, kuid kogu päev kahjuks nii maagiliselt ei kulgenud. Loodusklassi jõudes avastasime, et meie juhendaja on üsna karmikäeline ning meie naljad talle eriti peale ei läinud. Küll aga saime tänu talle teada nii mitmeidki toredaid fakte uurimuste tegemisest, millest oleks ajamasina olemasolul väga palju kasu olnud (kindlasti ka head teadmised ülikooliõpinguteks). Siis saime umbes poolteist tundi ise erinevaid mõõtmisi nii õues kui toas läbi viia. Mõni mõõtmine oli lihtsam kui teine: lehtpuude tuvastamine talvel pole kõige toredam töö, sest kasutades loogikat, et millised lehed puu all on, seda liiki puu ka on, väga vettpidav ei olnud, arvestades seda, et vahtralehti leidus ka pisikeste põõsaste peal ja all… Niisiis tuli aja pealesurumise tõttu kasutada nii mõneski mõõtmises oma loogikat ja, noh, mõnikord ka loomingulisust.

Hiljem kogus meie kannatlik juhendaja kõik mõõtmistulemused enda kätte ning jaotas need teemadesse, iga 3-liikmeline rühm sai ühte tüüpi mõõtmistulemused ja pidi sellest siis moodustama uurimisküsimused, vormistama tulemused ja sõnastama järeldused. Olgem ausad, meie jaoks polnud see ülesanne meeldivaim, sest uurimistöö koostamisest tekkinud haavad pole veel täielikult kadunud. Õnneks suutis Sten oma väga asjakohaste ja vajalike küsimustega meeleolu positiivsena hoida, nagu ühele väga targale poisile kombeks (vt eelmist postitust).

Pärast oma mini-uurimistööde kaitsmist sõitsime Palmse mõisa, kuhu õpetaja Karu oli meile korraldanud toreda slaidiseanssi, mis tutvustas Lahemaa loodust, ning lõbusa ristsõna, mille käigus saime teada hulganisti toredaid fakte. Sellega lõppes meie tegevusterikas päev Lääne-Virumaal.

Mis või kes on pildil?*

Teisi võttis päris hästi meie päeva kokku…

Fototõestus õpetajatele, et me tegelikult tegime tööd ka

Tore daam Palmses soovitas meie slaidiseansile venekeelseid subtiitreid. Jumal tänatud, nendeta poleks me eales mitte midagi aru saanud!

133B-l paluti ajaveebi jaoks klassist palju pilte teha. Jana tegi pilte kassist…

Inseneeria tippsaavutus… Kellele seda ülikooli vaja ongi?

Kõige toredam mõõtmisülesanne oli see, kui pidime kõndima puust nii kaugele, et jalgade vahelt vaadates on näha puu latva.

Päriselt oli ka ilus!

Teate seda tunnet, kui teil on õun peas kinni, verd purskab, ja siis tekib küsimus? Jah, meie ka mitte…

Lõpetame positiivse algusega ehk esimesed kaadrid hommikuuimasest Sagadist

*Vastus: õpetajate soovituste kohaselt end väga soojalt riidesse pannud Kristina

Me oleme koolis käinud 11,5 (mõni istuma jäänud Yfu-kas võib-olla natuke kauem) aastat. 12. klassi teises pooles võiks arvata, et oleme kuulnud kõikvõimalikest uskumatutest teoreemidest ja rakuosadest. Aga võta näpust! Tuleb välja, et maagia on olemas, sest kvantoptikal pole reaalse eluga ikka mitte midagi ühist.

Tõnso andis kohe alla (okei, vahepeal pomises midagi kasside mürgitamisest)

Võtsime välja koguni kolm kalkulaatorit juhuks, kui mõni neist peaks kvantoptikast kuuldes pildi tasku panema…

Kui füüsikatunnid läbi said, oli aeg siirduda matemaatikasse. Kuigi teema – sirge ja tasandi asend ruumis – oli kordades lihtsam (ja kergemini usutavam), oli mõnel (jah, jälle Tõnsol) endiselt füüsikast ajud krussis…

Mingi hetk meenus meile, et Reaali sõrmusel olevat võime aidata taasleida motivatsioon õppimiseks. Monale ilmselgelt ühest sõrmusest ei piisanud + Teisi andis vist ka alla…

Kui rasked reaaltunnid läbi, siis oli aeg vaadata, kuidas teised reaalainetes põrusid.. Aga Sten on tegelikult väga tark poiss, eksole?

Neljapäeval, 11. jaanuaril otsustas osa klassist, et neile selleks aastaks kooliks aitab. Juhuslikult toimus samal päeval Kultuurikatlas haridusmess/-konverents “Õpi Tartus”, kuhu olid kogunenud kõik Tartu kõrgkoolid, et gümnaasiumiõpilastele enda programme tutvustada. Lisaks said sõna koolide tudengid, kes rääkisid erialade olemustest ja sellest, kuidas enda jaoks just see õige ära tunda.

Kokku osales üritusel 5 kõrgkooli: Tartu Ülikool, Eesti Lennuakadeemia, Tartu Kõrgem Kunstikool, Tartu Tervishoiu Kõrgkool ja Eesti Maaülikool. Koolide toredad tudengid tutvustasid meile enda erialasid ja andsid nõu, mida ja kuidas pärast gümnaasiumi lõpetamist teha. Saime teada palju põnevat nii kindlate õppekavade kui ka tudengielu kohta.

Lisaks pidasid loenguid mitmed edukad Eesti inimesed, nende seas näiteks advokaat Allar Jõks, kirurg Ilmar Kaur ja motosõitja Anastassia Kovalenko.

Mida me sellelt ürituselt endaga kaasa võtsime?

15 pastakat, 3 markerit, 5 mehaanilist pliiatsit, 5 helkurit, 2 magnetit, 3 kleepsu, 2 taskupeeglit, 4 Kanesi koolapudelit, 1 papptopsis Kanesi maasikajook, üks smuutishot, üks MyHits raadio rinnamärk, 2 D-vitamiini, palju flaiereid ja umbes täpselt 40 kommi (5 Pilvekese kommi ja 35* lehmakommi). Natukene vähem saime selgust enda valikutesse tulevikus.

Teate, et Pilvekese komme jagas Lennuakadeemia? Geniaalne! Ja muide, need Maaülikooli lehmakommid olid megahead!

*Maarja sõi võib-olla rohkemgi, kui keegi ei vaadanud.

Pooled Kanesi pudelid sattusid Maarja kotti… Vaadake, kui uhke ta ka veel on pärast nende vaevalist kotti toppimist!

Pildil ainult väike osa meie saagist. Käsi kuulub Maarjale, olgu öeldud, et neid üritusel kahjuks ei jagatud…

MyHits oli millegipärast oma ala kotttoolide ja “Just Dance” mänguga varustanud, võib-olla nendele, kes ennast mingist hetkest teadmistest üleküllastatuna tundsid?

Vot need on need lehmakommid, millest rääkisime. Kui kuskil näete, siis krabage, need on seda väärt!

Reaali jõuluaeg algas meie klassil jõulupeoga ning lõppes püha jõulusöömaajaga. Võtame kõik sündmused siin kokku:

Esimesed ettevalmistusused algasid viis nädalat enne jõulupeo toimumist. Kohe alguses jõuti üksmeelsusele, et jõulupidu tuleb playbox stiilis (sarnaselt varasematele aastatele) ning läbivaks teemaks saab Eurovisioon. Ürituse korraldamine toimus sujuvalt, pidevalt kolme lennu esindajate vahel läbirääkimisi pidades. Aega läks ja kätte jõudiski 15. detsember aka Reaali Eurovisioon või mitteametlikult: Reaalivisioon. Kersti Veskimetsa esimene kommentaar Reaalkooli aulas lava nähes oli “Nii suur või? Kuhu siis tantsijad pannakse?”. Kõik aulas sel ajal olnud abilised ja korraldajad jäid hetkeks suu lahti vaatama ja vastasid ühiselt: “Eurovisiooni staaridele ongi suurt lava vaja”. Esialgselt planeeritud 3 tundi, et lava ja tehnika püsti saada, muutus 7-ks tunniks igavuseks ja söömatuseks –  tehnika- ja lavajuppe oli oodatust väga palju rohkem. Õhtu kõige suuremaks šokiks sai tõsiasi, et peo korralduseks antud kooli rüperaator lõpetas koostöö ja ei käivitunud. See avastus tehti alles tund enne peo algust ning selleks hetkeks olid juba kõik tähtsad inimesed, sh arvutigeenius Rene, koolist lahkunud. Ka pool tundi enne jõulupeo algust ei olnud ühtegi kasutatavat arvutit ning õhus oli tunda juba paanikat; ilma arvutita oleks pidu olnud üpris vaikne. 10 minutit enne peo algust saabus õnneks ühe lennukaaslase arvuti (aitäh, Joel Hussar!) ning kibekiiresti sai meie oma klassikaaslane Joosep Tõnso helimehena valmis seada kõik muusika- ja videopalad. Pidu võis alata!

Eurovisioon kulges lõbusalt ning väga häguselt (suitsumasin oli intensiivne, väga…). Suured kiidusõnad meie armsatele klassikaaslastele, kes meie etteaste hiilgavalt läbi viisid: https://drive.google.com/file/d/1EDu7jduZek-s1PBIPbV8xsZ-eMELfK53/view?usp=sharing. Õhtu naelaks oli õpetajate esinemine, mis õnnestus meie toredal klassiõel ka linti võtta: https://drive.google.com/file/d/14ehC1xe7BmVrxMWsLyvWhCmYdu37UOw2/view?usp=sharing

Jõulupeole järgnenud nädala teisipäeval toimus ka gümnaasiumi jõululaat. Meie klass kaalus nii nätsu (kahetsusväärselt defitsiitne kaup koolipuhvetis) kui ka šokolaadiküpsiste müümist, kuid lõpuks otsustasime maha müüa meile usaldatud laadalauad. Olgem ausad, müük ei läinud just kõige paremini, aga olulisem on osavõtt kui võit, eksole.

Kolmapäeval jagas meie sama tore klassiõde meile küpsiseid. Neljapäeval saime kõik kokku, et vaadata õpetaja Koidu poolt välja valitud Belgia filmi nimega “Uhiuus testament”, mis algas sellega, et Jumal on elus ja elab Brüsselis. Rohkem me edasi ei räägi, film tasub kindlasti vaatamast, sest on vägagi… huvitav.

Reedene päev oli äärmiselt tore, sest saime kuulata kaunist jõulumuusikat ning süüa tavapärasemast uhkemat toitu tavapärasemast uhkemas sööklas.

Sellega lõpes ühlasi ka 133B seeria nimega “Millal oli viimane reede, mil me ei pidanud pärast tunde veel sunniviisiliselt mõned tunnid koos veetma??”

Pühadeks soovime kõikidele palju verivorste ja hapukapsast, piparkooke ning ka kingitusi (aga see ei ole jõulude mõte, lapsed!). Üheteistkümnendikele soovime tegusat vaheaega ja palun ärge oma küsitlusi kõik korraga vaheaja viimasel päeval saatke, eks?

Kauneid jõulupühi ja tegusat uut aastat!

Soovib 133B

Tiim Pärnaorg töötamas jõulupeo esinemise rekvisiitide kallal

Maarja õmbles ühe varruka ja oli ilmselgelt oma meistritöö üle väga uhke.

Kui ABBA saapaid endal kodus pole, tuleb need olemasolevates vahenditest valmistada. Väga suur kiusatus oli meisterdada ka üks fooliummüts, kuid õnneks sai 12C selle tegemise au endale…

“Eee, kuulge, need on mingid joogapüksid ju?!” Lisaks tahaks märkida, et Maarja nägi välja nagu Peeter Paan.

Meie suurim fänn – Sven Lååne

Õpetaja Sinjukinale jätsime klassi kauni joonistuse. Autor: Sten, 18a.

Matsar, mis teed?

Küpsiste tegemine võttis kokku umbes 3 tundi ja nende hävitamine umbes 3 minutit..

Suur lusikas ja väike lusikas ehk me kõik pärast jõuluõhtusööki televiisori ees vaatamas “Politseiakadeemia” maratoni.

Kui sa ei saa ise reedel kooli minna ja palud klassiõdedelt jõululõunast võimalikult palju pilte teha ning nad võtavad seda sõna-sõnalt… Nautige siis kauneid uduseid ja mitte-nii-uduseid toidupilte + väike Ketlin

Arvestuste nädala neljapäeval, pärast bioloogia kontrolltööd saime kõik võimaluse praktikumi raames oma EKG-d ja vererõhku mõõta. Kuigi õpetaja rahustas meid pidevalt, et need klassis kasutatavad masinad ei ole võib-olla 100% usaldusväärsed, siis tekkis nii mõnelgi paanika pärast seda, kui aparaat normaalpulssi 170 lööki minutis näitas… Et meie potentsiaalselt viimaseid hetki koos mälestada, tegime taas kord võimalikult palju nendest lõbus-traagilistest tundidest pilte:

Klassi vanimad ja haritumad mängimas soojusanduriga

Kui vahetunnikell heliseb ja pead klassi vahetama, aga oled sõna otseses mõttes juhtmetega masina küljes kinni..

Meie kohaliku fotograafi Maarja Helena Elisabeth Tõnu Hoopi pildiseeria “Üles ja alla”.

Mõni mõõtmine läks ikka šokeerivalt metsa, mõni ime, et me siis kõik tunni lõpuks paanitsesime.

Järjekordne fotoseeria teemal “Üles ja alla”, kuid seekord on peategelaseks fotograaf Tõnu ise. Taustal näete ka Mariat püüdlikult prääksuga kükke tegemas.

Selle nädala kolmapäeval toimus meie elu kõige viimane kehalise kasvatuse tund. See mälestamiseks otsustasid tüdrukud teha võimalikult palju pilte (ja neid oli ikka väga palju). Siin on valik mõnedest:

Going,

going,

gone…

Mõned pildid kõigist meist koos + fotografeerija udune sõrm – WordPress-is on jube sant pilte kärpida…

Maarja, mis teed?

Topeltaxlid, kahekordsed salchowid, minut aega kestvad piruetid – neid kõiki kaamerasilm kahjuks ei püüdnud 🙁