Eesti dekadentlik kunst ja Saksamaa metsikud ehk põhimõtteliselt on KUMU teine kodu juba
Tänasel kaunil päeval võtsime pärast kirjandusetunde oma kõik pambud kaasa ning seadsime sammud juba väga tuttava maja – KUMU – poole. Seekord oli luubi all kaks näitust: “Kurja lillede laped. Eesti dekadentlik kunst” ja “Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“. Kaks tundi möödusid kiire… okei, mõõduka tempoga, asja tegi põnevaks see, et saime ise interaktiivselt kunsti analüüsida ja ka luua, selmet lihtsalt kõiki neid fantastilisi töid vaadata.
Esimesena külastasime näitust “Kurja lillede laped. Eesti dekadentlik kunst”, mis jagunes omaette väikseteks saalideks, millest igaüks kandis teatud peateemat. Kuna tegemist on väga sügava ja kohati raske teemaga, siis jagunesime gruppideks ning igal rühmal oli ülesanne ühe saali töid analüüsida läbi luule. Kuigi reede õhtu jaoks oli antud ülesanne üsna väsitav, oli siiski üsna huvitav uurida erinevate teoste loomise mõtet ja oletada, mida võisid tunda kunstnikud mingit tööd maalides.
Näitusel “Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“ saime rohkem ise ringi käia ning töid uurida. Seejärel suundusime ühte (meie klassi jaoks) pisikesse tuppa, kus igal ühel oli ülesanne kujundada varasemalt Jakobi poolt hakitud linale aukude lappeks tükid. Lisaks üksteise kunstioskuse võrdlemisele saime teada, et meie klassi ruumikasutusoskus on puudulik: kõikide lapid ei tahtnud kuidagi ühele linale ära mahtuda, mistõttu pidime osa töödest teisele poole triikima (ja seda tegime ka tagurpidi…).
Vaatamata hilisele ajale oli meie külastus äärmiselt huvitav, mitmekülgne ja kaasahaarav. Edasi näitab vaid aeg, kas kogu saadud infost midagi ka kahe kõrva vahele jäi või jooksis kõik mööda külge otsemaid maha…
Iseenesest pole ju paha mõte koolile selline lift kinkida
Pühendusega Lemmele
Anette ja Mona ilmselgelt üliõnnelikud ja elevil. Ja siis on Laura..
19. sajandi teisel poole Euroopa vallutasid mäss ja pessimism, anarhia ja hüsteeria koos lõppemise meeleoludega, millele viitab ka sõna “dekadents”, mille teemalist näitust vaatasime. Aga siin on pildid sellest näitusest vikerkaarevärvidena (vist ikkagi jooksis mööda külgi maha kogu see teave…):
 
Sten väsis ära…
Kes aias, kes aias… ehk Joosep väsis ära
Me näeme välja, nagu oleks käsil midagi olulist ja ägedat, eks?
Teil on õigus, tegime tõesti suurepärast kunsti
Anette tegi selfi ka
Keegi peab õpetama Sepale ja Tõnsole, kuidas toole kasutada
#ad
© 2024, 133b