Ajaloo suuline arvestus ehk üsna valus kogemus
Ajaloo suuliseks arvestuseks õppimine oli väga väsitav ja kulukas: 15 piletit ja 30 punkti, nelisada erinevat kuupäeva, sada erinevat isikut ja poolsada erinevat organisatsiooni, omavalitsust ja ametinimetust, mis sisaldavad kas sõna “rahvas”, “töö” või “komissar”.
Aga kõige keerulisemaks ja raskemaks ülesandeks osutus viisaka rivi moodustamine õpetaja laua ette päev enne arvestust – teab ju igaüks, et eduka soorituse eelduseks on tippvormi ajastamine ning seetõttu oli kriitiline saada õpetaja Ahuna juba tuntud ajatabelisse oma nimi sobiva kellaaja taha. Ãœtleme nii, et õpetaja nägu klassi sisse astudes ja meie totakat pudirida nähes oli kergelt öeldes hämmeldunud.”Kas te kõik tahate siis sama aega?” “Ei, meil kõigil on erinev ajasoov.” “No mis te siis üldse siin niimoodi seisate?” “Eeeeee, ega seda täpselt ei teagi, AGA VAADAKE, ET TE KEEGI MU 9.15 AEGA EI VÕTA!”
Nagu näha, siis rebimine oli tihe…
…väga tihe. Mõni avastas, et kui paberile ei õnnestu parajasti kirjutada, siis tuleb appi võtta mõni suvaline ettejuhtuv käsivars ning oma kellaaeg ilusti kirja panna.
Jana oli valmis igaühele, kes tema aega julgeb varastada, puldiga tou vastu pead andma…
Tagasivaatena võib öelda, et ribidesse togimisest ja käte kriimustamisest (täiega valus oli, päriselt ka) oli kasu, sest enamik klassist sai soovitud hinde ning umbes pooled said kaubapeale ka õpetaja Ahuna rangelt soovitusliku kutse osaleda ajaloo-olümpiaadil.
© 2024, 133b