Reis Sagadi ja Palmse mõisa ehk üks hilinenud uurimistöö tegemise õpetus
18. jaanuaril otsustas meie geograafiaõpetaja Piret Karu meid koolist ära saata. Mõisa. Miks, küsite? Ega meie ka täpselt ei teadnud. Aga Ketlin, kes seal oma 11. klassiga enne vahetusaastat käis, teadis rääkida, et seal toimuvat mingi looduskool ja meie kohkunud nägude peale küsis: “Kas te käisite 11. klassis?” -“Eeeee…. jaaa?” Tegelikult tuli välja, et see tore retk oleks tulnud meil aasta aega tagasi ette võtta, kui uurimistööde vorpimine käsil, kuid siis jäi see mingil teadmata põhjusel ära.
Võileivad bussis ja soojad riided absoluutselt iga õpetaja soovituste kohaselt seljas, alustasime hommikul kell 8.00 väljasõitu. Kohale jõudes tervitas meid imeilus maastik ja lummav päikesetõus, kuid kogu päev kahjuks nii maagiliselt ei kulgenud. Loodusklassi jõudes avastasime, et meie juhendaja on üsna karmikäeline ning meie naljad talle eriti peale ei läinud. Küll aga saime tänu talle teada nii mitmeidki toredaid fakte uurimuste tegemisest, millest oleks ajamasina olemasolul väga palju kasu olnud (kindlasti ka head teadmised ülikooliõpinguteks). Siis saime umbes poolteist tundi ise erinevaid mõõtmisi nii õues kui toas läbi viia. Mõni mõõtmine oli lihtsam kui teine: lehtpuude tuvastamine talvel pole kõige toredam töö, sest kasutades loogikat, et millised lehed puu all on, seda liiki puu ka on, väga vettpidav ei olnud, arvestades seda, et vahtralehti leidus ka pisikeste põõsaste peal ja all… Niisiis tuli aja pealesurumise tõttu kasutada nii mõneski mõõtmises oma loogikat ja, noh, mõnikord ka loomingulisust.
Hiljem kogus meie kannatlik juhendaja kõik mõõtmistulemused enda kätte ning jaotas need teemadesse, iga 3-liikmeline rühm sai ühte tüüpi mõõtmistulemused ja pidi sellest siis moodustama uurimisküsimused, vormistama tulemused ja sõnastama järeldused. Olgem ausad, meie jaoks polnud see ülesanne meeldivaim, sest uurimistöö koostamisest tekkinud haavad pole veel täielikult kadunud. Õnneks suutis Sten oma väga asjakohaste ja vajalike küsimustega meeleolu positiivsena hoida, nagu ühele väga targale poisile kombeks (vt eelmist postitust).
Pärast oma mini-uurimistööde kaitsmist sõitsime Palmse mõisa, kuhu õpetaja Karu oli meile korraldanud toreda slaidiseanssi, mis tutvustas Lahemaa loodust, ning lõbusa ristsõna, mille käigus saime teada hulganisti toredaid fakte. Sellega lõppes meie tegevusterikas päev Lääne-Virumaal.
Mis või kes on pildil?*
Teisi võttis päris hästi meie päeva kokku…
Fototõestus õpetajatele, et me tegelikult tegime tööd ka
Tore daam Palmses soovitas meie slaidiseansile venekeelseid subtiitreid. Jumal tänatud, nendeta poleks me eales mitte midagi aru saanud!
133B-l paluti ajaveebi jaoks klassist palju pilte teha. Jana tegi pilte kassist…
Inseneeria tippsaavutus… Kellele seda ülikooli vaja ongi?
Kõige toredam mõõtmisülesanne oli see, kui pidime kõndima puust nii kaugele, et jalgade vahelt vaadates on näha puu latva.
Päriselt oli ka ilus!
Teate seda tunnet, kui teil on õun peas kinni, verd purskab, ja siis tekib küsimus? Jah, meie ka mitte…
Lõpetame positiivse algusega ehk esimesed kaadrid hommikuuimasest Sagadist
*Vastus: õpetajate soovituste kohaselt end väga soojalt riidesse pannud Kristina