Vilistlaspäev piletilaua vaatenurgast ehk mitte midagi ei juhtunud
27. jaanuaril toimus Tallinna Reaalkoolis vilistlaspäev, mille korraldamist aitas sunnivii… vabandust, vabatahlikult läbi viia 133. lend. Meie klassi ülesandeks oli tegeleda transpordi ning piletite müügiga. Kumbki töö ei sujunud nii hästi kui plaanitud. Transpordimehed olid meil keskmisest pisut aeglasema reaktsiooniga ning piletimüüjad ürituse alguses veel veidi segaduses sellest, mis koolimajas üldse toimub ning mida nad müüma peavad.
Kui esimene ehmatus üle läinud, hakkasid inimesed vaikselt koolimajja voolama. Alguses saabusid kohale vanemate lendude vilistlased, kelle meenutusi oli väga põnev kuulata. Paari tunni pärast jõudsid nooremad, kellest nii mõnigi vahepeal Mauruse pubisse lipsas (vist sõnast “tere” oli õhtu jooksul enamkasutatud sõnakombinatsioon “ma jätan Teie näod meelde”… – nii mõnigi kartis, et teda enam pärast koolimajast lahkumist sisse ei lasta).
Kõige lõbusam töö oli olla see, kes luges jooksvalt, kui palju roosasid ning siniseid pileteid müüdi: nagu Läti Hendrik, kes keset lahingut kivil istub ja sõnu ritta seab. Tegelikult oli kogu õhtu kaootiline, sest mingil põhjusel tekitas meie eeskujulik “hinnakiri” – tavapilet 5EUR; õpilased ja pensionärid 2EUR – inimestes tahtmatut tungi nalja visata, mistõttu tekkis pea iga teise piletiga segadus, kas tegemist on siis ikkagi õpilasega/pensionäriga või mitte. Poleks elu sees arvanud, et piletite ostmisel saab nii palju erinevaid “kilde visata”. Tundub, et pisut kaootiline oli õhtu ka koorilauljate jaoks, sest kui aktus pidi algama kell 18.00, siis tegelikult marssisisd osa lauljaid kooli alles 18.20 ning meie pärimiste peale ei teadnud nemadki öelda, mis ajal aktus hakkab.
Tundub, et selleaastane vilistlaspäev oli üldjoontes õnnestunud. Meie küll koolimaja fuajeest tol päeval edasi ei jõudnud, kuid inimeste rõõmsatest nägudest (ja olekust) võime järeldada, et tegemist oli meeldejääva üritusega. Loodame järgnevatel aastatel isegi vilistlastena sellest osa võtta ja 12ndike oma lollide naljadega piinata:).
Johannale anti lihtne, kuid oluline töö – kirjutada nn “hinnakiri”. Saate vist isegi aru, et ta sellega esimesel korral hakkama küll ei saanud…
© 2024, 133b