Arhiveeritud - kategooria: ‘12kl’

Jõulutrall ehk häid pühi kõigile!

Reaali jõuluaeg algas meie klassil jõulupeoga ning lõppes püha jõulusöömaajaga. Võtame kõik sündmused siin kokku:

Esimesed ettevalmistusused algasid viis nädalat enne jõulupeo toimumist. Kohe alguses jõuti üksmeelsusele, et jõulupidu tuleb playbox stiilis (sarnaselt varasematele aastatele) ning läbivaks teemaks saab Eurovisioon. Ürituse korraldamine toimus sujuvalt, pidevalt kolme lennu esindajate vahel läbirääkimisi pidades. Aega läks ja kätte jõudiski 15. detsember aka Reaali Eurovisioon või mitteametlikult: Reaalivisioon. Kersti Veskimetsa esimene kommentaar Reaalkooli aulas lava nähes oli “Nii suur või? Kuhu siis tantsijad pannakse?”. Kõik aulas sel ajal olnud abilised ja korraldajad jäid hetkeks suu lahti vaatama ja vastasid ühiselt: “Eurovisiooni staaridele ongi suurt lava vaja”. Esialgselt planeeritud 3 tundi, et lava ja tehnika püsti saada, muutus 7-ks tunniks igavuseks ja söömatuseks –  tehnika- ja lavajuppe oli oodatust väga palju rohkem. Õhtu kõige suuremaks šokiks sai tõsiasi, et peo korralduseks antud kooli rüperaator lõpetas koostöö ja ei käivitunud. See avastus tehti alles tund enne peo algust ning selleks hetkeks olid juba kõik tähtsad inimesed, sh arvutigeenius Rene, koolist lahkunud. Ka pool tundi enne jõulupeo algust ei olnud ühtegi kasutatavat arvutit ning õhus oli tunda juba paanikat; ilma arvutita oleks pidu olnud üpris vaikne. 10 minutit enne peo algust saabus õnneks ühe lennukaaslase arvuti (aitäh, Joel Hussar!) ning kibekiiresti sai meie oma klassikaaslane Joosep Tõnso helimehena valmis seada kõik muusika- ja videopalad. Pidu võis alata!

Eurovisioon kulges lõbusalt ning väga häguselt (suitsumasin oli intensiivne, väga…). Suured kiidusõnad meie armsatele klassikaaslastele, kes meie etteaste hiilgavalt läbi viisid: https://drive.google.com/file/d/1EDu7jduZek-s1PBIPbV8xsZ-eMELfK53/view?usp=sharing. Õhtu naelaks oli õpetajate esinemine, mis õnnestus meie toredal klassiõel ka linti võtta: https://drive.google.com/file/d/14ehC1xe7BmVrxMWsLyvWhCmYdu37UOw2/view?usp=sharing

Jõulupeole järgnenud nädala teisipäeval toimus ka gümnaasiumi jõululaat. Meie klass kaalus nii nätsu (kahetsusväärselt defitsiitne kaup koolipuhvetis) kui ka šokolaadiküpsiste müümist, kuid lõpuks otsustasime maha müüa meile usaldatud laadalauad. Olgem ausad, müük ei läinud just kõige paremini, aga olulisem on osavõtt kui võit, eksole.

Kolmapäeval jagas meie sama tore klassiõde meile küpsiseid. Neljapäeval saime kõik kokku, et vaadata õpetaja Koidu poolt välja valitud Belgia filmi nimega “Uhiuus testament”, mis algas sellega, et Jumal on elus ja elab Brüsselis. Rohkem me edasi ei räägi, film tasub kindlasti vaatamast, sest on vägagi… huvitav.

Reedene päev oli äärmiselt tore, sest saime kuulata kaunist jõulumuusikat ning süüa tavapärasemast uhkemat toitu tavapärasemast uhkemas sööklas.

Sellega lõpes ühlasi ka 133B seeria nimega “Millal oli viimane reede, mil me ei pidanud pärast tunde veel sunniviisiliselt mõned tunnid koos veetma??”

Pühadeks soovime kõikidele palju verivorste ja hapukapsast, piparkooke ning ka kingitusi (aga see ei ole jõulude mõte, lapsed!). Üheteistkümnendikele soovime tegusat vaheaega ja palun ärge oma küsitlusi kõik korraga vaheaja viimasel päeval saatke, eks?

Kauneid jõulupühi ja tegusat uut aastat!

Soovib 133B

Tiim Pärnaorg töötamas jõulupeo esinemise rekvisiitide kallal

Maarja õmbles ühe varruka ja oli ilmselgelt oma meistritöö üle väga uhke.

Kui ABBA saapaid endal kodus pole, tuleb need olemasolevates vahenditest valmistada. Väga suur kiusatus oli meisterdada ka üks fooliummüts, kuid õnneks sai 12C selle tegemise au endale…

“Eee, kuulge, need on mingid joogapüksid ju?!” Lisaks tahaks märkida, et Maarja nägi välja nagu Peeter Paan.

Meie suurim fänn – Sven Lååne

Õpetaja Sinjukinale jätsime klassi kauni joonistuse. Autor: Sten, 18a.

Matsar, mis teed?

Küpsiste tegemine võttis kokku umbes 3 tundi ja nende hävitamine umbes 3 minutit..

Suur lusikas ja väike lusikas ehk me kõik pärast jõuluõhtusööki televiisori ees vaatamas “Politseiakadeemia” maratoni.

Kui sa ei saa ise reedel kooli minna ja palud klassiõdedelt jõululõunast võimalikult palju pilte teha ning nad võtavad seda sõna-sõnalt… Nautige siis kauneid uduseid ja mitte-nii-uduseid toidupilte + väike Ketlin

23.12.2017

Bioloogia praktikum ehk me vist sureme kõik ära?

Arvestuste nädala neljapäeval, pärast bioloogia kontrolltööd saime kõik võimaluse praktikumi raames oma EKG-d ja vererõhku mõõta. Kuigi õpetaja rahustas meid pidevalt, et need klassis kasutatavad masinad ei ole võib-olla 100% usaldusväärsed, siis tekkis nii mõnelgi paanika pärast seda, kui aparaat normaalpulssi 170 lööki minutis näitas… Et meie potentsiaalselt viimaseid hetki koos mälestada, tegime taas kord võimalikult palju nendest lõbus-traagilistest tundidest pilte:

Klassi vanimad ja haritumad mängimas soojusanduriga


Kui vahetunnikell heliseb ja pead klassi vahetama, aga oled sõna otseses mõttes juhtmetega masina küljes kinni..

Meie kohaliku fotograafi Maarja Helena Elisabeth Tõnu Hoopi pildiseeria “Üles ja alla”.

Mõni mõõtmine läks ikka šokeerivalt metsa, mõni ime, et me siis kõik tunni lõpuks paanitsesime.

Järjekordne fotoseeria teemal “Üles ja alla”, kuid seekord on peategelaseks fotograaf Tõnu ise. Taustal näete ka Mariat püüdlikult prääksuga kükke tegemas.

17.12.2017

Viimane kehaline ehk oranžid uisud

Selle nädala kolmapäeval toimus meie elu kõige viimane kehalise kasvatuse tund. See mälestamiseks otsustasid tüdrukud teha võimalikult palju pilte (ja neid oli ikka väga palju). Siin on valik mõnedest:

Going,

going,

gone

Mõned pildid kõigist meist koos + fotografeerija udune sõrm – WordPress-is on jube sant pilte kärpida…


Maarja, mis teed?


Topeltaxlid, kahekordsed salchowid, minut aega kestvad piruetid – neid kõiki kaamerasilm kahjuks ei püüdnud 🙁

15.12.2017

Käik Toomkirikusse ehk leidke pildilt Mona

Kolmapäeval, 13. detsembril külastasime klassiga perekonnaõpetuse tundide raames Toomkirikut, kus Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru kõneles meile maailma kultuurist, avas mitmete perekonnaväärtuste mõistete algseid tüvesid luteri kirikus ning rääkis ka erinevates perekonnamudelitest ja kiriku suhtumisest nendesse.

Monal oli väga tore ja vahva

Pilt sellest, kuidas 12.b püüab kangesti leida seda õiget ust, mis ei ole kirikutornipoolne. “Aga see torn on ju kiriku keskel?!”

Vahepalaks Anette fotograafiaoskused – üliilus!

Jaa lõpetame nii, nagu alustasime – entusiastlike noortega

15.12.2017

Ajaloo suuline arvestus ehk üsna valus kogemus

Ajaloo suuliseks arvestuseks õppimine oli väga väsitav ja kulukas: 15 piletit ja 30 punkti, nelisada erinevat kuupäeva, sada erinevat isikut ja poolsada erinevat organisatsiooni, omavalitsust ja ametinimetust, mis sisaldavad kas sõna “rahvas”, “töö” või “komissar”.

Aga kõige keerulisemaks ja raskemaks ülesandeks osutus viisaka rivi moodustamine õpetaja laua ette päev enne arvestust – teab ju igaüks, et eduka soorituse eelduseks on tippvormi ajastamine ning seetõttu oli kriitiline saada õpetaja Ahuna juba tuntud ajatabelisse oma nimi sobiva kellaaja taha. Ütleme nii, et õpetaja nägu klassi sisse astudes ja meie totakat pudirida nähes oli kergelt öeldes hämmeldunud.”Kas te kõik tahate siis sama aega?” “Ei, meil kõigil on erinev ajasoov.” “No mis te siis üldse siin niimoodi seisate?” “Eeeeee, ega seda täpselt ei teagi, AGA VAADAKE, ET TE KEEGI MU 9.15 AEGA EI VÕTA!”

Nagu näha, siis rebimine oli tihe…

…väga tihe. Mõni avastas, et kui paberile ei õnnestu parajasti kirjutada, siis tuleb appi võtta mõni suvaline ettejuhtuv käsivars ning oma kellaaeg ilusti kirja panna.

Jana oli valmis igaühele, kes tema aega julgeb varastada, puldiga tou vastu pead andma…

 

Tagasivaatena võib öelda, et ribidesse togimisest ja käte kriimustamisest (täiega valus oli, päriselt ka) oli kasu, sest enamik klassist sai soovitud hinde ning umbes pooled said kaubapeale ka õpetaja Ahuna rangelt soovitusliku kutse osaleda ajaloo-olümpiaadil.

14.12.2017

Ekskursioon politseijaoskonnas ehk täiesti tavaline reede

Mõni aeg tagasi tuli meie klassijuhatajalt meilile kiri ebamäärase algusega: “Politseilt tuli selline ettepanek…” Esialgu küsimusi tekitavast sõnumist selgus, et tegemist oli kutsega Pelgulinna politseijaoskonda külastada. Klass näitas huvi üles ning panime paika kuupäeva. Selleks osutus üks külm ja lörtsine reede õhtu. Trotsides halba ilma, seadsime klassiga sammud bussipeatuse poole samal ajal, kui meie klassijuhataja sai nautida autoomaniku mugavusi.

Kitsas ooteruumis võttis meid vastu noorsoopolitseinik, kes tutuvustas meile jaoskonnahoonet. Alustasime tuuri ülekuulamisruumides, mis esialgu olid vaid suletud uste taga ja mugavad võrreldes hilisematega, mis olid rauduste ja trellide taga ning põrandale naelutatud toolidega. Sealt liikusime edasi mööda pikki koridore arestimajja ning saime siseneda selle kõledatesse ruumidesse. Järgmisena tutvusime politseiautodega, kuhu mõnedel, sealhulgas meie klassijuhatajal, ka sisse istuda lubati, kes rooli, kes trellide taha.

Viimaseks juhatas politseinik meid loengusaali, kus ta vestis oma lugu politseinikuks saamisest. Lõpuks hakkas see veidi meenutama värbamiskatset, öeldes, et politseijaoskonnas on alati tööd pakkuda. Lõpetuseks pani ta meile südamele, et tegeleksime noores eas eelkõige enda arendamisega, selle asemel, et enne 25ndat eluaastat kuritarvitada alkoholi, tubakat ja kanepit.Viimane tekitas klassi seas arutelu, kas pärast 25 aastaseks saamist on need tegevused lubatud. Vaatamata halvale ilmale ja reede hilistele õhtutundidele, oli tegemist huvitava tuuriga, mida juhtis meeldiv politseinik. Loodetavasti jääb see külastuskäik meie klassi jaoks siiski ühekordseks kogemuseks.

Käes-express viimas Seppa ja õpetaja Sinjukinat… noh… kuhu ise tahate?

Sten ja Rainer proovisid, mis tunne on trellide taga istuda ning Sten pidi tõdema, et lobisemiseks hea koht nagu iga teinegi

Koertel on häbikoonus, politseinikud peavad halva töö tulemusena sellisega nädala aega liiklushuligaane püüdma

Sepp tundmas ennast igati koduselt ja turvaliselt + ees istudes ei ole ohtu, et süda läheb pahaks ja oksendada tahaks…

11.12.2017

Robotex ehk üks väga vahva ja igati kordaläinud nädalavahetus

24-26. novembril toimus Eesti suurim tehnoloogia- ja robootikasündmus Robotex. Üritus toimus koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga, seega olid eksponeerimisele kutsutud ka meie tootearenduse kursuse raames tehtud mänguasjad. Algse plaani järgi pidi iga päev kohal olema igast tiimist vähemalt 2 inimest, kes inimestele enda toodet tutvustaks. Reedel kohale jõudes aga avastasime, et meile oli eraldatud ainult väga väike ala (kaks lauda TTÜ tsooni nurgas), kuhu korraga oleks mahtunud max 5 inimest. Seepärast tegime plaani ümber nii, et need 5 inimest, kes laua juures seisavad, tutvustavad ka teiste tiimide tooteid.

Üldiselt koosnes meie päev lihtsalt laua ääres passimisest, kuna meie prototüübid ei pakkunud publikule nii palju huvi kui kõrvallaudades olevad virtuaalreaalsusprillid ja muud tehnoloogiamasinad. Siiski käidi aeg-alalt meidki uudistamas. Kõige rohkem mängiti kuuenda tiimi magnetkonstruktsiooniga, mida oli võimalik erinevateks kujunditeks kokku panna ning huvi pakkus ka kaheksanda tiimi robustse välimusega mänguasi nimega “Seinast läbi”. Paljud inimesed aga ei hoolinud üldse meie toodetest, vaid tahtsid ainult TTÜ õhupalle, mida meie juures täis puhuti. Võib-olla põhjustas selle nähtuse Normani megaõhupall, mis koosnes mitmest kokkuseotud õhupallist ning ulatus laeni.

Lisaks oli ilmselt probleemiks ka asjaolu, et need kaks lauda olid üsna kõrged ning meie mänguasjade sihtgrupp – lapsed – lihtsalt ei näinud, mida me neile reklaamida tahame.

Tegelikult oli Robotex väga vahva üritus, mis koondas palju intelligentseid inimesi, kelle näol sai nii mõnigi endale uusi kontakte. Peale selle said klassivennad aimu sellest, millised näevad nad välja, kui TTÜ-sse õppima lähevad – reaalselt kõik noormehed, kes tehnikaülikooli boksis viibisid, nägid ühte nägu välja, isegi prillimudel oli kõigil sama.

Ahjaa, vihje järgmise aasta osalejatele, tooge tasuta kraami, eriti kleepse oma putkasse, Karlil sai pärast kolmandat tiiru ümber messikeskuse kõikvõimalikud kleepsud juba kogutud.

Tuleb välja, et Oliver meenutab Eddie Murphy-t

Norman püüdis UFO-laevaga minema lennata

Laupäeva hommik oli raske…

… aga siis avastas Karl igasugust tasuta nänni

Nagu näha, siis meil oli nii palju põnevat tegemist (muide neid magnetkuule oli ülikeeruline enda tahte järgi kokku panna, nii et palun väärtustage mu pingutusi)

Radik püüdis õhupalliga minema lennata

Meil oli väga põnev vol 2


Magnetprintsess Maarja featuring Tõnso käsi


Magnetkrooni saab väga vabalt ka kaelakeena kasutada! Ostke kohe, helistades numbrile 55-ärgevaligetehnosuunda-91 ja saage kauba peale ka see kaunis modell. Vajab toitmist iga poole tunni tagant, joota tihemini.

10.12.2017

Eesti dekadentlik kunst ja Saksamaa metsikud ehk põhimõtteliselt on KUMU teine kodu juba

Tänasel kaunil päeval võtsime pärast kirjandusetunde oma kõik pambud kaasa ning seadsime sammud juba väga tuttava maja – KUMU – poole. Seekord oli luubi all kaks näitust: “Kurja lillede laped. Eesti dekadentlik kunst” ja “Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“. Kaks tundi möödusid kiire… okei, mõõduka tempoga, asja tegi põnevaks see, et saime ise interaktiivselt kunsti analüüsida ja ka luua, selmet lihtsalt kõiki neid fantastilisi töid vaadata.

Esimesena külastasime näitust “Kurja lillede laped. Eesti dekadentlik kunst”, mis jagunes omaette väikseteks saalideks, millest igaüks kandis teatud peateemat. Kuna tegemist on väga sügava ja kohati raske teemaga, siis jagunesime gruppideks ning igal rühmal oli ülesanne ühe saali töid analüüsida läbi luule. Kuigi reede õhtu jaoks oli antud ülesanne üsna väsitav, oli siiski üsna huvitav uurida erinevate teoste loomise mõtet ja oletada, mida võisid tunda kunstnikud mingit tööd maalides.

Näitusel “Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“ saime rohkem ise ringi käia ning töid uurida. Seejärel suundusime ühte (meie klassi jaoks) pisikesse tuppa, kus igal ühel oli ülesanne kujundada varasemalt Jakobi poolt hakitud linale aukude lappeks tükid. Lisaks üksteise kunstioskuse võrdlemisele saime teada, et meie klassi ruumikasutusoskus on puudulik: kõikide lapid ei tahtnud kuidagi ühele linale ära mahtuda, mistõttu pidime osa töödest teisele poole triikima (ja seda tegime ka tagurpidi…).

Vaatamata hilisele ajale oli meie külastus äärmiselt huvitav, mitmekülgne ja kaasahaarav. Edasi näitab vaid aeg, kas kogu saadud infost midagi ka kahe kõrva vahele jäi või jooksis kõik mööda külge otsemaid maha…

Iseenesest pole ju paha mõte koolile selline lift kinkida

Pühendusega Lemmele

Anette ja Mona ilmselgelt üliõnnelikud ja elevil. Ja siis on Laura..

19. sajandi teisel poole Euroopa vallutasid mäss ja pessimism, anarhia ja hüsteeria koos lõppemise meeleoludega, millele viitab ka sõna “dekadents”, mille teemalist näitust vaatasime. Aga siin on pildid sellest näitusest vikerkaarevärvidena (vist ikkagi jooksis mööda külgi maha kogu see teave…):

 

Sten väsis ära…

Kes aias, kes aias… ehk Joosep väsis ära

Me näeme välja, nagu oleks käsil midagi olulist ja ägedat, eks?

Teil on õigus, tegime tõesti suurepärast kunsti

Anette tegi selfi ka


Keegi peab õpetama Sepale ja Tõnsole, kuidas toole kasutada

#ad

 

08.12.2017

Nõukogude aja Eesti kunst KUMU-s ehk me saime hiigelliftiga sõita

  1. novembril külastasime KUMU näitust Nõukogude Eesti kunstist. Siin mõned pildid ja paar lauset meie külastusest.

Näituseelsed emotsioonid lifti oodates:

Kuigi arvasime, et ega me ühte lifti küll ära ei mahu, siis seekord eksisime – ruumi jäi üle teisegi grupi jaoks. Võib isegi öelda, et meil oli päris lahedalt ruumi. Meie peale oleks saanud veel teisegi kihi inimesi „laduda“. Kirjade järgi peaks mahtuma antud lifti 122 inimest, tõenäoliselt on see arv ühe kihi kohta, aga mine sa tea. Lifti suurus oli niivõrd hämmastav, et selle üle tehti nalja, võrreldes seda teise maailmasõja aegse gaasikambriga…:

Kui pole saanud varem nii suure liftiga sõita, siis ei teagi kohe, mida teha. Mõned seisid seina äärde ritta nagu algaks mahalaskmine:

Meie ringkäik jätkus peale meeldejäävat liftisõitu kiire ajaloolise ülevaatega nõukogude ajast ning seejärel suundusimegi näitusele. Kohe alguses võtsid meid vastu plakatid, sotsialistlikud plakatid:

Pildil on näha meie giidi, kellele saab jagada ainult kiidusõnu. Ta rääkis väga huvitavalt ning tõi erinevaid paralleele. Lisaks sellele olid temapoolsed kommentaarid väga hästi kooskõlas vastavate teostega. Märkimisväärne on see, et meie klass avaldas arvamust ning vastas vabatahtlikult küsimustele ja küsis ka ise küsimusi. See võib enamusele meie õpetajatest, kui mitte kõigile, väga imestusväärne tunduda – tavaliselt tuleb pooleldi jõuga sõnu meie suust välja tirida, seda tuleb teha eriti neil, kes meile esimest korda tundi annavad.

Järgneval pildil võib näha, et meie klass, 12.b on ilusti lõimunud oma lennukaaslastega – võtsime endaga kaasa ka a-klassi õpilase (kellel tuvastamisega probleeme, siis giid osutab temale):

Giidi mõju oli nii suur, et ühe teose üle algas neljal klassikaaslasel tõsine arutelu:

Meile näidati ka nõukogude aja igapäevaesemeid, sealhulgas arvelauda ja universaalset klaasi, mis „sobib nii piima kui ka viina jaoks“.

Meie külastus oli täpselt ajas ning meeleolukas. Uuesti lähme klassiga KUMU-sse juba 8. detsembril.

04.12.2017

Hot dog ehk burger ehk võileib?

Tere.

Kui teil on olnud õnnelik lapsepõlv (ja ka täiskasvanupõlv), siis te ilmselt teate, et:

See on burger.

See on hot dog.

Ja see on võileib.

Lihtne, kas pole? Aga võta näpust, ei olegi!

Kõik algas sellega, kui neljapäeval (23.11) kuulsime poisse tulises vaidluses teemal, kas hot dog on võileib. Mõningad vestlusest väljaspool olevad isikud jäid arvamusele, et hot dog on hot dog ning ei kuulu võileivakategooriasse. Siis aga küsis Sten, et kas võileib on burger? Sellele küsimusele püüti veel teravamalt ühist vastust leida, aga kuna kõik olid väsinud, siis andsime (mõneks ajaks) selle teemaga alla.

Järgmisel, Robotexi esimesel päeval (wohoo), kui kooli oli jõudnud 12 õpilast, 15 mandariini, 3 pakki kommi, 3 kohukest ja üks pakk piparkooke, avasime õpetaja Koidu tunnis selle diskussiooni taas kord. Üsna kiirelt jõudsime enam-vähem konsensusele, et hot dog ei ole tõepoolest võileib. Burger-võileib-võileib-burger teemalahendus aga nii lihtsalt ei läinud. Sten väitis, et burger koosneb kahest saiast, mille vahel on pihvisarnane toode. Oponendid aga arvasid, et burger on ikka kitsamalt määratud, sul on burgeri tegemiseks spetsiaalne sai ja seda sama kotletilaadset asja müüakse ju eraldi ka burgeri pähe ehk lihtsalt suvaline singivõileib burgeriks ei kvalifitseeru. Vaidluse vahepeal oli Anette nii närvi läinud, et otsustas kasutada õlekõrt “helista emale” ja sealt abi saada, kuid jõudis ainult selleni, et hot dog ikkagi on võileib?

Nii kestis meie tüli edasi, kuni klassi naases vahepeal lahkunud Kristi Koit. Esitasime oma probleemid ka talle – “Kas hot dog on võileib? ja kas võileib on burger?” -, mille peale arvas ta, et hot dog ei ole kindlasti võileib, nagu ei ole võileib ka burger. Esimese vastuse poole peale hüüdis Sten “Just”, aga jätkas siis “aga hot dog pole võileib ainult siis, kui viiner saiast üle ulatub, muul juhul on hot dog võileib.” No pagan. Selge, nõustusime, et üleulatuva vorstiga sai on hot dog ja mitteüleulatuva vorstiga sai on viineripirukas. Vahepeal jõudis õpetaja usina googeldamise tulemusel selleni, et hot dog on hoopis kukkel… Me tegime siis kokkuvõttes tahvlile ka pisikese skitseeringu, mille nooled vastavad tõele ainult ühe osapoole arvates (autokraatlikult ei lasknud nad meil seda joonist täiendada):

Ja vastuseks õpetaja Koidu küsimusele “Millises elusituatsioonis teil seda teadmist vaja läheb?”: kui peaks kunagi juhtuma Statoili kiiret apsu ostma, siis peame ju teadma, kas me seda kotletivõileiba tellides saame ikka klassikalise burksi või hoopis mingi kanapanini..

Ah jaa, üks asi on veel: tomat on tegelikult puuvili! Säh sulle kooki moosiga! Või peaks ütlema “kuklit ketšupiga”?

See on kõik. Võite jätkata oma kanavõileiva/kanaburgeri/kana-hot dogi/kanapanini/kanakukli söömist, juhtunuks see teil äkitselt pooleli jäänud olema.

24.11.2017