129b

Kaunil pruudil on seljas hingehinda maksnud lehviv kleit, peigmehel kohutavalt ebamugav ülikond, külalised nihelevad tseremoonia ajal ning ootavad himuga hetke, mil pakutakse sööki ning (vägi)jooke noorpaari eelarvest. Noorpaar on aga kindlasti õnnelik. Mõnda aega. Ja kui vaadata statistikat, siis on see aeg ikka üpriski lühike – “kuni surm meid lahutab” kestab keskmiselt 8,7 aastat. (Allikas: http://www.news.com.au/national-news/average-length-of-time-from-marriage-to-separation-is-now-87-years-study-reveals/story-e6frfkvr-1226117201779)

Abiellumine on muutunud  omamoodi majandusliku ning ühiskondliku staatuse tõestamise viisiks (tänud Hollywoodile). Kuna selle uhkus, toredus, ülespuhutus on tõusnud esiplaanile, on tagaplaanile jäänud selle tegelik olemus ning motiivid, mis algselt olid vahetult seotud usklikkusega. Tore näide meie usuleigelt kodumaalt: 2011. aastal sõlmiti 5499 ning lahutati 3099 abielu (Allikas: http://www.stat.ee/34272).

Samas, vaadates pea pool sajandit abielus elanud vanavanemaid on võimatu öelda, et abielu on tühi ning vananenud nähtus. Ju siis ametlik paber, kus mõlema osapoole allkiri all on, loob sooja  kindlustunde, mille poole püüdlemine on inimloomuse osa.

Kristina Posnograjeva

See kõik toimus 25. aprillil, ühel päikesepaistelisel kevadpäeval lennujaama aia taga. Teel koolist koju ergastas mõistust kevadhõng, mis tungis ninna, kui bussipeatusest koju kõndisin. Täitsin kõhu helikiirusel toiduga ning läksin keldrisse, istusin ratta selga ja juba olingi teel Tallinna lennujaama poole. Olles peaaegu kohale jõudnud, märkasin üht Estonian Airi väikelennukit õhku tõusmas. Seda vaadates oleksin peaaegu vastu tänavaposti sõitnud.

Lennukid on ühed ägedad asjad ikka, eriti vapustav on see heli, kui lennuk parasjagu kiirendusrajal hoogu võtab, et taeva poole söösta. Need massiivsed elukad pakuvad sajaprotsendilist naudingut nii silmadele, kõrvadele kui ka minu füüsilisele ning vaimsele kehale.

Pildid tehtud hüppasin ratta selga ja panin tuhatnelja kodupoole. Juba täna, 29. aprillil kordasin seda rattasõitu. Pole ime, et sõbrad mind aeropervoks kutsuvad.

Uudistest võib lugeda, et Estonian Airil läheb halvasti, kuid õnneks fotogeensust need lennukid veel kaotanud ei ole. 

Kevin Uke

Kas me oleme siin maailmas üksi? Arvestades universumi skaalasid ületavaid suurusi on üsna kindel, et kuskil peab leiduma elu. Lisades sinna juurde veel multiversumi teooria, mis väidab, et igal teelahkmel elus tekib uus paralleeluniversum, võime suhteliselt kindlalt väita, et peale meie sini-rohe-kollase-valge kera on kuskil mujal veel elu, millest me lihtsalt ei pruugi teada.

Kahtlusi võib tekkida pigem selle tulnukrassi võimes rännata meie planeedile ja nende motivatsioonis seda teha. Inimkonna ajajärk on olnud maa kogu arenguloos tühine osa, enamikust on sellel keral domineerinud mikroskoopilised ainuraksed. Inimkonna osa on võrreldav ühe peatükiga raamatust kui kogu Maa ajalugu on Rahvusraamatukogu. Seega tuleb kahelda, kas meie sõbrad on arenenud kaugemale ainuraksetest organismidest, rääkimata nende võimest ehitada kosmoselaev, mis on suuteline reisima ühest Linnutee otsast teisesse.

Mida on maal pakkuda, mida kuskil mujal ei leidu? Kas see on mõni maavara? Vaevalt. Kõike mida leidub meie planeedil, leidub ka mujal planeetidel ja seda veel suuremates kogustes. Mendelejevi tabel on universaalne. Ja pealegi, milleks valida planeet, kus on mingid tülikad põliselanikud oma looduskaitse seadustega? Kas meie olemegi erilised? Vaevalt. Tõenäoliselt on keegi universumis, kes on meist igal alal parem ja kellel pole probleemi liiga rasvase toidu lembusega ja kes ei ole pidevalt sõjajalal omavahel.

Filmides tulevad tulnukad tihti looma meiega kontakti, kuid minul on alati tekkinud küsimus – miks? Kui meid eristab šimpansisist umbes 1% DNA-st ja ometi oleme meie selle planeedi valitsejad ja nemad… noh ahvid, siis milline näeb välja liik, kes on omakorda meist samal hulgal edasi arenenud? Astrofüüsik Neil deGrasse Tyson usub, et sellise liigi esindaja suudaks teismeliseeas lahendada kõik meie suuremad teadus müsteeriumid.  Milleks peaks selline tulnukrass astuma meiega dialoogi? Meie, kes me torkame juhet USB auku ikka kolm korda, loeme elu24-ja ja nemad, kes rändavad mööda galaktikaid valguskiirusel. Minu jaoks ainuke tõeliselt loogiline põhjus on puhas teaduslik huvi. Nii nagu meie bioloogid satuvad ekstaasi uue mardika avastamisel, nii võiks sattuda hämmingusse ka tulnukast bioloog meid nähes.

Kahtlen sügavalt, et UFO-d on kunagi leidnud aega ja tahtmist, et külastada meie kolkaküla. Pigem arvestades sõjatehnoloogia arendusse kulutatud ressursse, tuleks tundmatute lendavate objektide päritolu otsida pigem Pyongyangist, kui planeedilt Nibiru.

Karl Normak

Autori looming varasemast perioodist, kui ta veel mõelda tavatses

Me õpime küll koolis küsima ning leidma vastuseid, saame kaasa loogilise mõtlemise ning võime teha järeldusi, kuid kogu see kompott võib ühel hetkel juhtmed nii sassi keerutada, et neid hiljem lahti saada… noh… edu sellega. Kuid õnneks on olemas veel nii üht kui teist, mis sellest neetud umbpudrumülkast abikäena meid välja sikutab. Muusika, kirjanduse ning muude loovate kunstide kõrvalt on parimaks neist minu jaoks maalikunst.

Maalikunst – miski, mis lubab igaühel mängida jumalat täpselt niipalju, kui igal indiviidil selleks isu on ning rohkemgi veel. Pole ju olemas võimsamat tunnet kui luua midagi, mida iganes sa tahad, ette kujutad ja millest unistad ning vajaduse korral oma looming, oma maailm, oma mõtted ja fantaasiad vaid hetkega hävitada ja maatasa teha.

Tahes tahtmata on meie külmas põhjamaises kliimas inimesed kinnisemad ning pahuramad kui lõunas (jah… tean, kohutav üldistamine) ning eelmainitud mõttekriis mõjub mõnele meist lausa hävitavalt. Siinkohal tulevadki kunstid appi. Teha midagi mitte mõeldes, lasta end väljendada vaid alateadvuse mõjul ja seda kõike täielikus naudingus – üks suurepärasemaid tundeid ning kosutusi vaimule. Niimoodi maalides või luues ükskõik millist kunsti avastaks meist igaüks enda kohta paljut, isegi rohkemat kui tahaks või lootnud oleks.

Sander Varbla

Eile sai klippidega algust tehtud. Lõigun kaadrid, kuidas autoga poodi läksin (üle pika aja sain jälle BMW’ga sõita!!) ja sealsed shoppamise klipid jäid päris sujuvad. Tahtsin ka kooki juba küpsetama hakata, aga tuli välja, et küpsetuspaber oli otsa saanud. Niisiis tegin selle asemel TV vaatamise koha. Alguses ei tulnud ühtegi ideed, mis oleks põnev film, kuid kuna Expendables 2 oli kunagi alla tõmmatud, tegin sellest ühe pika 8 mindase filmivaatamise. Suht naljakas oli seda algust vaadata- eriti see, kus nad koti Schwarzenegger’i peast ära tõmbasid. Sellega lõppes esimene päev, mis tuli täitsa norm.

Täna tõotab tulla järgmine tegus päev. Peale kooli koju, ema tõi arvatavasti küpsetuspaberi ka. Kokkamisest tuleb päris pikk  klipp, mille videosse panna. Eriti hea on see, et pistan hiljem BESEERULLI üksinda nahka. Video puhul on see kindlasti kõige mõnitavam koht teistele vaatajatele, sest see on ulme hea kook. No jah, seda teavad ainult need, kes seda muidugi varem munchinud on!

Plaanis on panna videosse varem tehtud klippe BMX’st.  Need on nii koomilised, loodetavasti ajavad need kaadrid Olegi naerma. Vb panen mingit muud sporti ka sinna sisse, aga üldjuhul sellest peaks vast piisama v.a üks klipp, mille tegevus jääb üllatuseks 😉

Igatahes, kui täna ei jõua, siis ehk homme jõuan selle video kokku panemisega alustatud, sest neljapäevaks peab sellega ju valmis saama. Kokkumonteerimine võtab päris kaua aega ja eriti selle üleslaadimine. Pole veel kindel, kas räägin venekeelse jutu videosse või tunnis kõrvale, eks paista. Terve kolmapäev aega teha.

See you later alligaator!

Markus-Erik Õis

Pilt: Reisi teekond

Veetsin oma  2012. aasta suve Saksamaal reisimas. Külastasin Berliini, Frankfurti, Göttingeni, Kölni, Bonni ja teisi ilusaid linnasid. Minu retk algas sellega, et istusin Tallinnas bussile ning loksusin 2 päeva sõites läbi Läti, Leedu ja Poola. Jõudes lõpuks Berliini, oli vähe aega, et vaadata üle tähtsamad vaatamisväärsused. Rahvastik Berliinis oli väga kirev. Leidsin suure vaevaga üles ka Berliini müürijupi, mis oli alles jäetud müüri lõhkumisel ning nägin ära ka kuulsad Brandenburgi värvad.

Edasi sõitsin rongiga Göttingengi, kus veetsin poolteist nädalat. Göttingen on traditsiooniderohke linn.  Imelikuks osutus see, et sakslased iga hommik nussat söövad. Külastasin Göttingeni ülikooli ning teaduskeskust, millel on väga kõrge reputatsioon maailmas. Göttingeni põhiliseks rahvaks ongi üliõpilased, sellepärast kutsutakse seda linna ülikoolilinnaks. Selle ülikooli on lõpetanud väga kuulus füüsik nimega Max Planck ning tema järgi on pandud teaduskeskusele nimi. Göttingen on selline armas ja nunnu linn, mis jättis väga positiivseid emotsioone. Inimesed on sõbralikud ning alati abivalmis. Autosid väga palju ei liikunud, sest enamik inimesi sõitsid jalgratastega. Võib-olla isegi sooviksin siin tulevikus õppida ning elada. Huvitav oli Göttingenis leida prügikasti kõrvalt täitsa uusi saksa-inglise sõnastikke. Raske oli neid sinna vanapaberiks jätta.

Pilt: Göttingeni vanalinn päeval ja öösel.

Kolmandaks linnaks, mida külastasin, on Bonn. Bonn on täiesti vastand Göttingenile. Esmamulje ei olnud nii positiivne. Linn ei paistnud nii puhas kui Göttingen. Seinad olid grafitiga soditud, rahvas ei paistnud nii rõõmus ega sõbralik, Bonnist jäi veidi getolik mulje. Külastasin Deutsche Telekomi peakontorit, mis on Saksamaa telekommunikatsioonifirma. Seal näidati mulle väga salajaseid tulevikutehnika avastusi, kahjuks pilte teha ei lubatud. Näiteks saad nutitelefoni ühendada autoga ning öelda, et ta sul kohvi kodus valmis keedaks samal ajal kui sa töölt koju sõidad. Kõik on automatiseeritud ning nutitelefonidega ühenduses.

Pilt: Kölner Dom ja vaade ülevalt.

Neljandaks sõitsin rongiga Kölni, kus tahtsin näha väga kuulsat Kölni katedraali. Mul jäi suu ammuli, kui ma seda nägin. See on vapustav, mida kätega on võimalik teha. Pärast kölni sõitsin Heidelbergi, kus asub Euroopa üks kuulsamaid ja parimaid meditsiinikoole.

Pilt: Heidelberg

Üldiselt on Saksamaa linnad täis armsaid punaste katustega vanaaegseid maju, kus tihti võib näha päikesepaneele. See näitab nende inimeste suhtumist keskkonda. Mööda kiirteid sõites võib tihti näha kaugel silmapiiril tuulegeneraatoreid. Lõuna-Saksamaal võib nautida loodust, mägesid ning vanaaegseid losse. Põhja-Saksamaal võib nautida väga modernseid linnu.  Lõpuks sõitsin Frankfurti, et lennukiga tagasi kodumaale lennata. See oli üks meeldejäävaim suvi.

Eliise Leismann

Margus Hunt sooritamas rõõmumöiret. Foto: Matthew Visinsky  

Kui Margus Hunt 6 aastat tagasi Ameerika Ühendriikidesse sporti tegema läks, oli ta üks maailma andekamaid kettaheitjaid ning kuulitõukajaid. Ta oli äsja võitnud juunioride MM-il kolmepäevase vahega mõlemalt alalt kuldmedali. Eesti rahvas oli Hundist vaimustuses ning kõik märgid näitasid, et 2012. aasta Londoni olümpiamängudelt võib oodata Karksi-Nuia mehelt suuri tegusid. Paraku ei kulgenud Hundu (tema hüüdnimi) karjäär enam nii säravalt edasi. Loodetud arenguhüpe jäi tegemata ning 2009. aastal aegus Hundil ka Dallase ülikooli poolt makstav stipendium. Mees pidi hakkama mängima ülikooli eest ameerika jalgpalli, sest ainult sellisel juhul soostus Southern Methodist University pikendama stipendiumi, mis oli vanas rahas pea pool miljonit krooni. Edasine on juba ajalugu. Hunt kerkis kiiresti võistkonna üheks põhitegijaks ning püstitas ülikooli rekordi blokeeritud visete kategoorias. 2011. aastal loobus mees lõplikult kergejõustikust ning pühendas end täielikult ameerika jalgpallile.

2013. aastaks on siililegi selge, et Hundu tegi vaieldamatult õige otsuse. Ta hakkab mängima kümnete miljonite ameeriklaste unelmate liigas NFL-is, kus mänge käib staadionil vaatamas keskmiselt 70 000 inimest.  Vähe sellest, reede öösel sai temast Eesti enimtasustatud sportlane. Hunt sõlmib selle kuu jooksul lepingu, mis peaks talle hinnanguliselt sisse tooma nelja aasta eest 5 miljonit dollarit, millele lisanduvad kindlasti ka kõiksugused sponsorlepingud ning muud lisatulud. 25-aastane Hunt on hea näide sellest, et väiksest Eesti külast on võimalik jõuda USA spordimaailma absoluutsesse tippu. NFL-i hooaeg algab sügisel ning jääb üle vaid loota, et Hunt teeniks klubis korralikult mänguaega ja laoks debüüthooajal korraliku nurgakivi oma edasiseks karjääriks ameerika jalgpalli profiliigas. Pöidlad pihku!

Sander Lootus

Suvi ja soojad ilmad on kohe ukse taga. Mina ja ilmselt ka kõik ülejäänud mehepojad on tüdinenud pimedatest garaaži nurkadest. Meie ainus soov on lõpuks ometi ajada oma masinad tänavatele, et neid seal linnarahvale tutvustada. Inimestel on palju eelarvamusi ja halvustavaid kommentaare meie tegevusele. Meie vastu mängivad ka pidevalt meedias kajastatud krimiuudised.

Masinatest lähemalt. Juba aastaid tagasi mõistsin, et täiskasvanuks saades peab mul auto istumise all olema. Samuti sain aru, et eputada emme või issi autoga pole ka kuigi mõistlik. Seal jõudsin järgmise tõdemuseni. Auto peab olema stiilne, unikaalne, võimekas ja pilku püüdev. Seda kõike pakuvad mulle masinad, mis on toodetud 1970-80ndatel. Oma postituse lõpetan siinkohal garaažiukse avamisega.

Kristjan Suurorg

Mis oleks parem rattahooaja algus kui Tour d’ÖÖ ühistuur Tallinna tänavatel, mis tuletab nii elavalt meelde loendamatuid soojasid suveöid, mis on möödunud vanalinna tänavaid mööda linnulennul kulgedes? Jah just, on viimane aeg anda niigi hilja peale jäänud suvele avapauk, seega otsigem raamid välja, pumbakem kummid täis ja kruvigem korvid ette: mõnusalt sportlik suvetransport on terve talve seda hetke oodanud! Minu pisike vapper abimees kõlab küll kui viimaseid hingetõmbeid ahmiv uppuja, kuid trotsides seda ja ligi hiilinud kevadkülmetust kavatsen siiski endale rattad alla sättida ning suvefiilingust varakult osa saada. Öeldakse ju, et alguses ei saa vedama, pärast enam pidama.. Kaua need hollandlased seda rattariigi tiitlit ikka endale hoida jaksavad, võtame sappa!

Pildil veidi inspiratsioon otse Amsterdami südamest

Kätliin Lember

Kuuba on väga omanäoline riik, kuigi ma olen külastanud mitmeid maailma riike pole ma midagi sellist veel näinud. Omapärad algavad juba Mehhiko lennujaamas, kust me Kuubale lendame. Meie lennukil on laest üks paneel lahti tulnud, kogu meeskond üritab seda ühekaupa parandada, ebaõnnestunult. Seejärel soovitatkse katkise paneeli all istuval reisial lihtsalt katkist paneeli mitte noppida, et see uuesti alla ei kukuks. Sellega omapärad ei piirdu, esimest korda elus pean ma turvakontrolli läbima ka pärast lennukist väljumist. Lisaks sellele on lennujaamas ka tervisekontroll, kus kaks valges kitlis tädi vaatavad ega sul täisid ei ole, seda kontrolli õnnestub mul õnneks vältida. Omamoodi naljakas oli lennujaamas ameerika turistide järjekord valuutavahetuspunktis, kui samalajal oli kõrval täiesti vaba pangaautomaat. See tulenes muidugi USA embargost Kuubale, mis tähendas ka seda et Kuubal ei saanud kasutada USA pankade pangakaarte.

Saades lõpuks kõigist kontrollidest läbi otsustasime me lennujaamast takso võtta, et hotelli sõita. Küsisime taksode kohta lennujaama turistiinfost, sealne ametnik kutsus kuskilt oma sõbra kes oli meid kohe lahkelt nõus üsna mõistliku summa eest hotelli ära viima. Järgmine üllatus tabas meid, kui me jõudsime oma takso juurde, tegu oli vana Ladaga. Mu isa tabas kohe äratundmisrõõm, ta oli ise sellise Ladaga paarkümmend aastat tagasi ringi sõitnud. Lada nagu Lada ikka, ehk suhteliselt väike auto, seega ei mahtunud meie kohvrid kuidagi pakiruumi ära ja üks kohver anti meile lihtalt tagaistmele sülle. Sõit läbi Kuuba pealinna Havanna oli nagu reis ajas, umbes 20 aastat tagasi, kohati isegi rohkem. Linnaliikluses domineerisid Ladad ja 1950-ndate aastate USA autod, vahel harva juhtus nende hulka ka mõni uuem auto (10 aastat vana). Lisaks autodele meenutasid minevikku ka suured Fidel Castro kujud ja Kuuba revolutsiooni auks püstitatud monumendid. Kõik linna majad olid küll väga suursugused, aga olid ka juba ammu oma parimatest aastatest väljas. Vaatepilt oli igaljuhul väga huvitav ja andis mulle natuke aimu milline võis Tallinn paarkümmend aastat tagasi välja näha.

Hotell kus me peatusime oli Kuuba vanim ja kuulsaim, seal on aegade jooksul peatunud väga mitmed kuulsused, nende hulgas ka Winston Churchill ja Nat King Cole. Hotell nägi välja väga suurejooneline,  see tunne aga kadus nii pea kui me check-in`i tegema asusime, sotsialistlikule süsteemile kohaselt toimusid kõik tegevused väga aeglaselt ja ebaefektiivselt, kõik vormid kirjutati nummerdatud blankettidele kolm korda ümber. Seda tehti muidugi käsitsi, kuigi oli olemas arvuti, arvutist loeti ainult andmeid, mis blankettidele kirjutati. Lisaks sellele tegi mu ema ka lihtsa vea, ta lasi endast järjekorras ette ühe vanatädikese koos oma lapselapsega. Mõni hetk hiljem ilmus nurgatagant välja ka ülejäänud perekond, mis koosnes üheksast liikmest. Kui meil lõpuks õnnestus piinarikas check-in`i protsess läbida, siis hotell oli täitsa normaalne. Umbes selline nagu võiks ühelt keskmiselt hotellilt oodata. Koristajad olid väga sõbralikud, me saime vennaga oma koristajaga väga hästi läbi.

Pärast kerget puhkust ja väsitavast bürokraatiast puhkamist otsustasime minna perega õhtust sööma. Me otsustasime esimsel õhtul turvalist teed minna ja hotelli restoranis süüa, kuna me ei viitsinud tänavalt restorane otsima minna. Ausalt öeldes olid toidud üsna halvad, restorani miljöö oli ka üsna nutune, odavad kaunistused ja valged plastmassist lauad ja toolid. Vähemalt oli elav muusika.

Järgmisel hommikul ootas meid ees linnaekskursioon Havannas, me olime endale enne saabumist tellinud giidi, kes meile linna pidi näitama. Giid oli väga sõbralik ja rõõmus, ta rääkis meile Havannast ja elust Kuubal. Me külastasime ühe revolutsioonieelse hispaania kaupmehe maja ja kõndisime ringi Havanna vanalinnas. Havannal on väga ilus vanalinn, mis on osaliselt ka korda tehtud, osaliselt aga üsna lagunenud. Linnas ringi käies saime aru milline on kuuba inimeste elu tegelikult, näiteks saavad Kuubal riigiametnikud palka ainult 170 USD kuus. Külastasime erinevaid vanaaegseid poode ja muid vaatamisväärsusi. Ekskursiooni lõpuks juhatas giid meid restorani, kus olid jälle üsna halvad toidud.

Pärast ekskursiooni lõppu otsustasime külastada revolutsioonimuuseumit, mis oli elamus omaette. Kohe alustuseks oli muuseumi ees tank, mille kõrval oli foto ja kirjeldus kuidas Fidel Castro isiklikult selle tangiga imperialistid Kuuba revolutsiooni ajal purustas. Sarnases võtmes oli ka kogu ülejäänud muuseum, eksponaadid olid väga omapärased, tihti oli eksponeeritud mõne suure valitseja saapaid või relvu. Juttu oli ka sellest kui edukas Kuuba praegu oleks, kui imperialistide spioonid pidevalt neid ei saboteeriks.

Lisaks revolutsioonimuuseumile külastasime ka Kuuba kunstimuuseumit, mis erinevalt natuke häirivast revolutsioonimuuseumist oli täitsa tore. Kuubal on väga andekad kunstnikud. Õnneks ei ole Kuuba peamiseks kunstivooluks kujunenud sotsrealism, seega olid kunstiteosed ka huvitavad. Korraks tekkis isegi mõte õhtul Kuuba rahvuslikku balletti külastada, aga see jäi siiski tegemata.

Pärast poole päevast linnas ringi tuuritamist läksime me tagasi hotelli, kus meil õnnestus internetiühendus hankida, see oli küll piinavalt aeglane, aga siiski olemas. Muidugi kaasnes internetiga ka täiesti ootamatuid probleeme, näiteks kui mu isa üritas internetis krediitkaardiga mingi teenuse eest tasuda sai ta veateate, et viibib autoriseerimata riigis ja ta konto blokeeriti. Samas rääkis giid meile, et Kuubal on endale koju internetti võimalik tellida ainult väga vähestel inimestel ja neilgi on see väga aeglane või ei tööta üldse.

Teise päeva õhtul tundsime me ennast juba natuke julgemalt ja otsustasime õhtust süüa väljaspool hotelli, see maksis meile muidugi valusalt kätte. Peaaegu koheselt pärast hotellist lahkumist ja mõistmist et me oleme üsna eksinud lähenes meile üks noorpaar. Nad pakkusid alustasid meiega justkui muuseas vestlust, kasutades ajendiks seda, et ma ristmikul peaaegu koera peale astusin ja auto alla jäin. Muidugi küsisime me neilt, ega nad läheduses mõnda head söögikohta ei tea, tuli välja et teadsid küll ja olid meid lahkesti nõus sinna ka juhatama. Koht tundus küll natuke kahtlane, aga kui kohalikud kiidavad, siis tavaliselt on tegu üsna hea kohaga. Toidud olid muidugi jälle üsna halvad, aga sealjuures veel üsna kallid ka. Meie kõrvallauas istus meiega üsna sarnane seltskond, arvatavasti turistid kuskilt Euroopast. Lihtsalt huvi pärast küsisime neilt, kuidas nemad sellise nurgataguse restorani üles leidsid, tuli välja et täpselt see sama noorpaar oli ka neid kohale juhatanud. Kuubakad on selles turunduse asjas päris head.

Täiesti uuele tasemele läks aga asi siis, kui meie kõrval lauda istus seltskond Hispaaniast, kuidagi muuseas juhtusime nägema nende menüüd, mis erinevalt meie omast oli Hispaania keeles, aga oli veel üks erinevus. Nimelt olid selles menüüs kõikide toitude hinnad täpselt KOLM korda odavamad kui meie menüüs. Muidugi märkas seda, et me hispaanlaste menüüd vaatasime ka restorani peakelner (võib-olla oli ta omanik, ise ta väitis et omanik on keegi teine). Ta suutis kohe välja mõelda ka vabanduse kuidas hispaanlased on nende restoranis juba kolmandat korda ja saavad seetõttu allahindlust.

Teel tagasi hotelli üritas järjekordne noorpaar meid kuhugi klubisse meelitada, seekord olime me õnneks juba targemad ja vältisime seda lõksu.

Järgmisel päeval lendasime me juba tagasi Mehhikosse. Pärast neid paari päeva saan ma oluliselt paremini aru milline võis olla elu Nõukogude okupatsiooni ajal. Mulle jõudis kohale see, kui suur jõud on propagandal ja ma nägin oma silmaga seda kuidas inimestel pole raha süüa osta või näiteks seda kuidas inimesed ei saa autosid osta, kuna neil pole selleks luba. Sellest hoolimata on inimesed ikka õnnelikud ja rõõmsameelsed, mis ongi minu jaoks kõige suurem müstika. Ma ise küll nii rõõmus ei suudaks sellises riigis elades olla. Võib-olla nad pole lihtsalt kunagi midagi muud kogenud.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et reis Kuubale oli väga hariv, aga tagasi minna sinna küll väga ei taha. Mulle isiklikult meeldib demokraatlikus ühiskonnas palju rohkem elada ja nad ei oska süüa teha.

Kuuba kaks peamist autotüüpi.

Havanna vanalinn, ülevalt ja Havnna vanalinna keskväljak.

Aleksander Parelo