Kuni surm (või tüli või majanduslikud raskused või sinu iseloom) meid lahutab
Kaunil pruudil on seljas hingehinda maksnud lehviv kleit, peigmehel kohutavalt ebamugav ülikond, külalised nihelevad tseremoonia ajal ning ootavad himuga hetke, mil pakutakse sööki ning (vägi)jooke noorpaari eelarvest. Noorpaar on aga kindlasti õnnelik. Mõnda aega. Ja kui vaadata statistikat, siis on see aeg ikka üpriski lühike – “kuni surm meid lahutab” kestab keskmiselt 8,7 aastat. (Allikas: http://www.news.com.au/national-news/average-length-of-time-from-marriage-to-separation-is-now-87-years-study-reveals/story-e6frfkvr-1226117201779)
Abiellumine on muutunud omamoodi majandusliku ning ühiskondliku staatuse tõestamise viisiks (tänud Hollywoodile). Kuna selle uhkus, toredus, ülespuhutus on tõusnud esiplaanile, on tagaplaanile jäänud selle tegelik olemus ning motiivid, mis algselt olid vahetult seotud usklikkusega. Tore näide meie usuleigelt kodumaalt: 2011. aastal sõlmiti 5499 ning lahutati 3099 abielu (Allikas: http://www.stat.ee/34272).
Samas, vaadates pea pool sajandit abielus elanud vanavanemaid on võimatu öelda, et abielu on tühi ning vananenud nähtus. Ju siis ametlik paber, kus mõlema osapoole allkiri all on, loob sooja kindlustunde, mille poole püüdlemine on inimloomuse osa.
Kristina Posnograjeva
© 2024, 129b