129b

Ma mäletan, kui mina(Robert), Aleksander, Mauri ja Rickard istusime ühel päeval peale tunde REKi ruumis ja üritasime jõulufilmi stsenaariumit kirjutada. Tähtajani oli aega umbes nädal ja mõte üldse ei jooksnud. Järjest läksid inimesed ära, kuni jäin sinna üksi. Ãœtlesin veel Rickardile.”Praegu ühtegi mõtet ei ole, aga nagu nii tuleb lõpuks hea film välja.” Olin jäänud üksi ja mul oli veel pool tundi aega. Kirjutasin põhja valmis, läksin trenni ja läksin kirjutasin kodus lõpuni. Pärast seda läks veel aega umbes nädal, et me leiaks ühise aja, millal filmida ja kõik näitlejad. Esmaspäev, kolm päeva enne jõulupidu kell 6 õhtul alustasime õpetajate toas filmimist. Läks umbes 2,5h, tulin koju ja monteerisin poole ööni. Valmis see oligi. Vaatasin ise veel viimast korda üle ja näitasin järgmisel päeval koolis klassikaaslastele – tundus selline…normaalne.

Neljapäev, 20. detsember. Jõulupeol. Juss ja Ted kutsuvad mind ette, räägin natuke juttu ja film pannakse peale. Ärevus on, pole aimugi, mida rahvas arvab. Minu üllatuseks tuleb filmi kohe alguses Olegi sisenemisel kerge naeruplagin. Olin rahul. Film läheb edasi ja mitmel korral rahvas naerab üle filmi heli, plaksutatakse filmi ajal ja rahvas tõuseb püsti. Tunne oli nii meeliületav, naeratus tuli näole. Kui film läbi sai, oli saalis veel kõige suurem ja pikem aplaus ning hiljem sain paljudelt kiidusõnu. Mitmeid kordi on öeldud ja olen lugenud, et kindlasti selle aasta parim jõulufilm.

Tahaksin tänada kõiki näitlejaid, kes viitsisid ja tahtsid tulla. Kõiki, kes vähegi aitasid. Kõiki õpetajaid, kes olid nõus meile õpetajate toa loovutama. Kõiki õpetajaid, kes naljast aru said ja ei solvunud. Kõiki pealtvaatajaid ja kaasaelajaid. Aitäh!

R.

Filmi vaatamiseks klõpsa pildil.

Öeldakse ikka, et ühtegi turniiri ei läbita ilma kaotuseta, kuid meie klass suutis seda. Klassidevahelise korvpalliturniiri võitis meie klass, 11B, 129B sellel aastal just nii. Superfinaal oli vägev, kuid tuleb tõdeda, et 129C-le väga võimalust ei antud – ainult natuke lasti võiduvõimalust nuusutada. Tiitel on kodus. Kohtume järgmine aasta. Pildid finaalmängust.

Ann Leeni tehtud pildid leiad siit.

Umbes 2 nädalat tagasi tuli Piret Otsa Parelote juurde salajutuga. Nimelt rääkis ta, et direktoritele korraldatakse 18. detsembril jõulupidu, kus ka Reaalkool laua välja paneb ning kas me oleksime nõus olema Reaali esindajad. Tegemist oli TOP SECRETiga, millest isegi peolised ise ei teadnud ja suutsime isegi oma suud kinni hoida.

Õnnereisi-nimeline pidu algas Rootsi laeval, mis maabus hoopis Lennusadamas, kus direktorid ja muud haridusasutuste juhid(keda oli umbes 400) kuulasid väga värvikat kontserti. Samal ajal panime koos Katri Orgiga valmis Reaalkooli laua, kus olid 9. klassi tüdrukute tehtud piparkoogid ja Katri tehtud 7 pätsi jõululeiba.
Kontserdi lõppedes liikus rahvamass alguses cateringi poolt pakutavat mulgiputru sööma ja veini maitsma, kuid tasapisi liiguti ka meie laua juurde. Muuseas oli meie laua kõrval ka GAGi laud. Kui GAGi direktor pärast jõululeiba maitsma tuli ja sarkastiliselt küsis, et kuidas konkurentsiga on, pidin talle teatama, et tundub, et meil läheb paremini : ) Meie põhilised repliigid:

• “Tere! See on Reaalkooli laud ja siin on 9. klassi tüdrukute poolt tehtud piparkoogid ja õpetaja tehtud magus jõululeib. Pohlamoosiga pidi eriti hea olema!”
• *võeti mehekujuline piparkook* “See on meie direktor.”
• *võeti naisekujuline piparkook* “See on meie õppealajuhataja.”
• “Ei, meie neid ise ei küpsetanud, me oleme rohkem reklaamiesindajad.”
• “Näete, küpsetaja on ise siin, öelge kiidusõnad edasi.”
• “Aga palun!”

Jah, tõesti, saime ka ise piparkooke ja jõululeiba maitsa ja ütleks ka omaltpoolt kiidusõnad veel Katrile ja 9. klassi tüdrukutele – tõesti olid jube head. Pole ka ime, et GAGi kraamil nii hästi ei läinud. Kui meie laua juures käis üks ja sama inimene leiba mitu korda võtmas ja leiva kohta sõna levis inimeste seas, siis Katri ütles, et GAGi mingi koogi moodi asjast pidid inimese ampsu võtma ja alles jätma.

Vägagi meeliületav üritus oli ning tore, et selliseid asju korraldatakse.

(Koplist jala linna kõmpides suutsin haigeks jääda, mistõttu olin tänase päeva üldse palavikuga kodus.)

9. november oli abiturientidel see tähtis päev, kui peale kahte aastat mütsi kandmist ja üht aastat sõrmuse kandmist, saadi lõpuks kätte see viimane – märk. Kui välja jätta see, et ka 10-ndas klassis pidime osa eelmisel aastal lõpetanud lennu märgipeost kinni plekkima, siis sellel aastal olid meil vähe suuremad kohustused. A klass valmistas söögid, C klass liigutas toole ja laudasid ning meie, B klass olime köögitoimkonnas: põhiliselt olime kelnerid ja hoolitsesime piduliste heaolu eest söömaajal. Tiimi kuulusid Kätliin, Mauri, Rickard, Aleksander ja Robert. Kui veel söökide väljapanek ja muu oli lihtne ja tundus, et kõik sujub, siis inimeste saabumisest alates oli lahti täielik hullumaja puhvet – kohvist oli puudu, osa tiimist puhastas märke, torti oli vaja lõigata, 12. klassi õpilased ei oskanud inimese kombel süüa, morssi oli vaja valada jne. Kokkuvõttes oli kõik hästi: kellegi kõht tühjaks ei jäänud, tort maitses hää, märgid said õigeks ajaks puhtaks, kohvi jätkus ja ka meil said kõhud täis.

…reede, aasta 2012. Juba 567. päev siin luku taga. Öösiti kuulen mingeid kahtlaseid hääli ja uksed pauguvad. Kas see võib olla Reaali vaim?

Okei-okei. Tegemist oli täiesti seosetu sissejuhatusega sõrmustepeo postitusse.

Mütsid on meil olnud juba üle aasta. Loodetavasti on kõigil ikka omas kohas alles ja tolmukiht ei ole peale tekkinud. Kantud ju igasugustel sündmustel ja on ka veel edasi kanda.

Vihma sajab. Plädistab. Rõve sügisene ilm, aga meeleolu on kõigil hea, kes Glehni lossi poole astuvad või sõidavad või ükskõik missugusel teisel viisil ennast kohale veavad. Glehni lossis on keskaegne hõng – arhitektuur, sisekujundus, küünlad. Lossis on kindlasti ka see samane Reaali vaim, vähemalt mingil kujul, sest reaalikaid on siin terve lend. P.Otsa(taja) poolt õpetatud tseremoonia saab ilusti-kenasti läbi viidud, sõrmused saame sõrme, näidendid saavad esitatud ja tort saab söödud ja siis kõik vaatavad oma sõrmust ja mõtlevad – no kurat, mis temas on nii erilist? Eks see jäägu kõigi iseendi otsustada.

Klõpsa Eslonile, et avada humoorikas spordipäevavideo.

“Ma sind ka, Raid!” -K. Suurorg

Klassikaline spordipäev. Kõik oli tore. Ilmataat oli meiega üsna armuline. Toimus poiste kuulitõuge. Tüdrukute pallivise. Krossijooks. Teatejooks. 100m jooks. Jalgpall. Kuulitõukes ja palliviskes visati isiklikke rekordeid. Teatejooksus põrusime järjekordselt (pole seda touchi). Jalgpall on igatahes meie klassi ala ja silmad on jällegi finaali suunas.

Pilte sellest suurepärasest päevast saab sirvida siit:

KLIKI MIND

Kuna mul paluti tungivalt Inglise kõnekeele näidenditest kirjutada, seega ma siis teen seda.

Nagu arvatavasti suurem osa selle blogi külastajatest teab, tuli meil selle õppeaasta jooksul Inglise kõnekeele hinde saamiseks kirjutada ja lavastada inglise keelne teatrietendus. Selleks jagunes klass kaheks, keelerühmade alusel, kui teisel poolrühmal õnnestus näidendi kirjutamine suht hästi, siis esimene poolrühm ebaõnnestus ja pidi kasutama Anton TÅ¡ehhovi näidendit “Tubakas”. Nendest takistustest hoolimata õnnestusid mõlemad näidendid suurepäraselt ja kuulujuttude kohaselt jäid meie juhendajad nendega ka väga rahule.

Pildid etendustest, autoriks Rickard.

Viimasel ehk maikuul on olnud üks pidev kokkupuude jalgade ja palli vahel (LOLWUT?!) ehk on toimunud nii mõnedki jalgpalli kui jumalate spordiala kajastavad üritused. Esiteks, 16. mail, toimus juba kolmandat aastat järjest G5 koolide vaheline jalgpalliturniir. Reaalkooli tiimi kuulusid küll peamiselt 127. lennu poisid, kuid ka meie klass oli esindatud jalka-Sandri poolt. Nagu Reaalkoolile omane, tuli võit jälle meie uste vahele ning korraldamise rõõm on järgmisel aastal jällegi meil, loodetavasti isegi meie klassil. Kindlasti ei tohiks mainimata jätta staar-kommentaator Milderit, kes nii mõnegi terava repliigi välja ütles, kuid seejuures oli tunda kommentaatori ebaprofessionaalsust seoses kodutiimi poolehoiuga.

Veel rohkem ei tohiks mainimata jätta üllatust ja see üllatus oli täpselt sama üllatav kui ta siin videol üllatab (klõpsa alumisel pildil, et vaadata).

Teiseks, lihtsalt vaheinformatsioonina, toimus 19. mail UEFA Champions League finaal Bayern Muncheni ja Chelsea vahel, mis ka meie klassi seas väga popp oli. Lootus kui igipõline Chelsea fänn oli juba nutma puhkemas, kuid ta tiim ei vedanud teda alt ning võit toodi koju (Lootus suutis õnnest pisut ka majapidamist lõhkuda).

Kõige lõpetuseks, toimus esmaspäeval, 21. mail meie kooliväljaku uuel kunstmurul esimene turniir ehk klassidevahelise jalgpalli Final Four. Viimase nelja seas olid 12B ja 10B, ning 12C ja 11C. Mängutulemusi see aasta küll puudutada ei tahaks, aga päev oli iseenesest mõnus ja mul on öelda vaid ÜHT!

R.

94. lennu stipendiumist KÕIK ÜHE EEST ja keskkonna puhtusest motiveerituna, läksime 1/3 klassiga laupäeval, 5. mail kell 10 hommikul Russalka juurde, et koristada puhtaks prügist Mere ja Narva maantee vahele jääv piirkond Petrooleumi tänavast Russalkani. Meie küll peamiselt aitasime Russalka juures oleva rannariba koristamisega. Tegelikult oli neid kondoomipakke ja penoplasti tükke koristades hea tunne küll, sest esiteks ei magatud maha tervet laupäeva hommikut ja poolt päeva, vaid sai hommikul vara üles ning teiseks sai tehtud tasa need isiklikud patustamised seoses prügi mahaloopimisega. Hetkel rääkisin küll enda eest ning ma ei tea, mis olid teiste klassikaaslaste emotsioonid. Peamiselt olidki rannaribal meie klassikaaslased ning mõned teised aitajad, kuid ranna saime enam-vähem puhtaks umbes 2 tunniga.

Huvitavaimad leiud olid naiste mingisugused sandaalidelaadsed asjad, mõned trussiku paarid, veel pakis kondoomid, pesukaitsed, linnu tiivad ja üks surnud kajakas ka(lein).

Aitäh Kätliin, kes üldse selle algatas ja meid sinna vedas ning aitäh kõik kohaletulijad: Karl, Kristina, Rickard, Johanna, Uku, Sass, Martin, Kristel, meie armas klassijuhataja Tiia, veel kord Kätliin ning sama palju ja mitte üldse vähem loomulikult mina.

Pildid hommikust leiate siit.

R.

Eile, 19. aprillil käisid Robert, Kristjan, Aleksander, paralleelikad Milder ja Carmel ning veel mõned koolivennad ja -õed Pirita TOP konverentsikeskuses SINA korraldatud Eesti Noorte Mõttetalgudel ajusid ragistamas. Robert arutles probleemide ja lahenduste üle sotsiaalmeedia grupis, Kristjan ja Aleksander arutasid kultuuriprobleeme, Milder pani aluse ettevõtlusele ning Carmel mõtles, mida haridussüsteemis paremaks teha. Kokkuvõttes tuldi välja päris huvitavate ja asjalike ideedega ning üritus oli täiesti asjalik. Külalislahkus oli suurepärane ja süüa sai ka hästi 🙂