Esmakordselt Bremenis
Eelmisel suvel kÀisin vennaga Bremenis: venna saatis isa, et ta keelt Ôpiks, mind saadeti seltsiks.
Ja siis juhtus nii: me lĂ€ksime Tallinnas lennukile (ja ma hakkasin lennukeid veel rohkem armastama). Kui lennuk tĂ”usis, siis vaatasime ĂŒlalt alla ja pisike ĂismĂ€e tegi Ă”hust vaadates isegi natuke nalja, siiski sai foto tehtud, et kĂŒlas saaks nĂ€idata, kus me elame. Ja siis me lendasime edasi. Ăle mingi ookeani vĂ”i mere lennates (ma siiamaani pole vaevaks vĂ”tnud kaardi pealt vaadata, mis see oli) pĂŒĂŒdsime mĂ”istatada, mis see on. Taani tundsime siiski Ă”hust tuulikute ja rannajoone jĂ€rgi Ă€ra.
Olgu, jĂ”udsime siis lennukiga Bremenisse. Ja siis tuleb meile vastu umbes isavanune mees, paar tĂŒdrukutirtsu kaasas ja naeratab meile. LĂ€ksime siis autosse ja sĂ”itsime nende majja. Oli keskpĂ€ev ja ilm oli vĂ€ga ilus. Istusime vennaga elutoas diivanil.. Algul keegi lastest (peres kuus last ja kĂ”ik on meist vĂ€iksemad, enamasti tĂŒdrukud) ei söanda juurde astuda: meil isegi pole ĂŒhist keelt. LĂ”puks sai neile ĆŸestikuleerides ja omaarust saksa keelt rÀÀkides kuidagi selgeks tehtud, et vĂ”iks ehk mingit lauamĂ€ngu mĂ€ngida. MĂ€ng mĂ€ngitud, tuleb meie juurde pereisa ja seletab, et homme on ĂŒhel tĂŒdrukutest sĂŒnnipĂ€ev ja me sĂ”idame Heide Parki. See on ĂŒks vĂ€ga vĂ”imas lĂ”bustuspark, mille mĂ”ned atraktsioonid vĂ”ivad tĂ”esti sĂŒdame justkui hetkeks seisma jĂ€tta. Paljude ameerika mĂ€gede vahel vĂ”is leida ka selliseid, mille istmed on rippuvad ja mis kinnituvad rööbaste kĂŒlge hoopiski ĂŒlemise poolega. Seega jalad ripuvad ja on tunne, et nad vĂ”ivad sellise kiirusega kuhugi postide vahele kinni jÀÀda. Samuti sai sĂ”idetud maailma suurimal puitkonstruktsioonist ameerikamĂ€el Colossosel.
ĂlejÀÀnud ĂŒlihuvitavatest ja ainulaadsetest kahest nĂ€dalast ja kuuest pĂ€evast ja autobani kohal kaubiku- ja autojuhtidele lehvitamisest (paljud lehvitasid vastu vĂ”i lasid signaali) vĂ”ite lugeda juba varsti ilmuvatest jĂ€rgmistest postitustest.
Ester Oks
30.04.2013