Tallinna Reaalkool - 129b » Blogi arhiiv » Kuuba

Kuuba – Sotsialistlik heaoluriik

Kuuba on väga omanäoline riik, kuigi ma olen külastanud mitmeid maailma riike pole ma midagi sellist veel näinud. Omapärad algavad juba Mehhiko lennujaamas, kust me Kuubale lendame. Meie lennukil on laest üks paneel lahti tulnud, kogu meeskond üritab seda ühekaupa parandada, ebaõnnestunult. Seejärel soovitatkse katkise paneeli all istuval reisial lihtsalt katkist paneeli mitte noppida, et see uuesti alla ei kukuks. Sellega omapärad ei piirdu, esimest korda elus pean ma turvakontrolli läbima ka pärast lennukist väljumist. Lisaks sellele on lennujaamas ka tervisekontroll, kus kaks valges kitlis tädi vaatavad ega sul täisid ei ole, seda kontrolli õnnestub mul õnneks vältida. Omamoodi naljakas oli lennujaamas ameerika turistide järjekord valuutavahetuspunktis, kui samalajal oli kõrval täiesti vaba pangaautomaat. See tulenes muidugi USA embargost Kuubale, mis tähendas ka seda et Kuubal ei saanud kasutada USA pankade pangakaarte.

Saades lõpuks kõigist kontrollidest läbi otsustasime me lennujaamast takso võtta, et hotelli sõita. Küsisime taksode kohta lennujaama turistiinfost, sealne ametnik kutsus kuskilt oma sõbra kes oli meid kohe lahkelt nõus üsna mõistliku summa eest hotelli ära viima. Järgmine üllatus tabas meid, kui me jõudsime oma takso juurde, tegu oli vana Ladaga. Mu isa tabas kohe äratundmisrõõm, ta oli ise sellise Ladaga paarkümmend aastat tagasi ringi sõitnud. Lada nagu Lada ikka, ehk suhteliselt väike auto, seega ei mahtunud meie kohvrid kuidagi pakiruumi ära ja üks kohver anti meile lihtalt tagaistmele sülle. Sõit läbi Kuuba pealinna Havanna oli nagu reis ajas, umbes 20 aastat tagasi, kohati isegi rohkem. Linnaliikluses domineerisid Ladad ja 1950-ndate aastate USA autod, vahel harva juhtus nende hulka ka mõni uuem auto (10 aastat vana). Lisaks autodele meenutasid minevikku ka suured Fidel Castro kujud ja Kuuba revolutsiooni auks püstitatud monumendid. Kõik linna majad olid küll väga suursugused, aga olid ka juba ammu oma parimatest aastatest väljas. Vaatepilt oli igaljuhul väga huvitav ja andis mulle natuke aimu milline võis Tallinn paarkümmend aastat tagasi välja näha.

Hotell kus me peatusime oli Kuuba vanim ja kuulsaim, seal on aegade jooksul peatunud väga mitmed kuulsused, nende hulgas ka Winston Churchill ja Nat King Cole. Hotell nägi välja väga suurejooneline, see tunne aga kadus nii pea kui me check-in`i tegema asusime, sotsialistlikule süsteemile kohaselt toimusid kõik tegevused väga aeglaselt ja ebaefektiivselt, kõik vormid kirjutati nummerdatud blankettidele kolm korda ümber. Seda tehti muidugi käsitsi, kuigi oli olemas arvuti, arvutist loeti ainult andmeid, mis blankettidele kirjutati. Lisaks sellele tegi mu ema ka lihtsa vea, ta lasi endast järjekorras ette ühe vanatädikese koos oma lapselapsega. Mõni hetk hiljem ilmus nurgatagant välja ka ülejäänud perekond, mis koosnes üheksast liikmest. Kui meil lõpuks õnnestus piinarikas check-in`i protsess läbida, siis hotell oli täitsa normaalne. Umbes selline nagu võiks ühelt keskmiselt hotellilt oodata. Koristajad olid väga sõbralikud, me saime vennaga oma koristajaga väga hästi läbi.

Pärast kerget puhkust ja väsitavast bürokraatiast puhkamist otsustasime minna perega õhtust sööma. Me otsustasime esimsel õhtul turvalist teed minna ja hotelli restoranis süüa, kuna me ei viitsinud tänavalt restorane otsima minna. Ausalt öeldes olid toidud üsna halvad, restorani miljöö oli ka üsna nutune, odavad kaunistused ja valged plastmassist lauad ja toolid. Vähemalt oli elav muusika.

Järgmisel hommikul ootas meid ees linnaekskursioon Havannas, me olime endale enne saabumist tellinud giidi, kes meile linna pidi näitama. Giid oli väga sõbralik ja rõõmus, ta rääkis meile Havannast ja elust Kuubal. Me külastasime ühe revolutsioonieelse hispaania kaupmehe maja ja kõndisime ringi Havanna vanalinnas. Havannal on väga ilus vanalinn, mis on osaliselt ka korda tehtud, osaliselt aga üsna lagunenud. Linnas ringi käies saime aru milline on kuuba inimeste elu tegelikult, näiteks saavad Kuubal riigiametnikud palka ainult 170 USD kuus. Külastasime erinevaid vanaaegseid poode ja muid vaatamisväärsusi. Ekskursiooni lõpuks juhatas giid meid restorani, kus olid jälle üsna halvad toidud.

Pärast ekskursiooni lõppu otsustasime külastada revolutsioonimuuseumit, mis oli elamus omaette. Kohe alustuseks oli muuseumi ees tank, mille kõrval oli foto ja kirjeldus kuidas Fidel Castro isiklikult selle tangiga imperialistid Kuuba revolutsiooni ajal purustas. Sarnases võtmes oli ka kogu ülejäänud muuseum, eksponaadid olid väga omapärased, tihti oli eksponeeritud mõne suure valitseja saapaid või relvu. Juttu oli ka sellest kui edukas Kuuba praegu oleks, kui imperialistide spioonid pidevalt neid ei saboteeriks.

Lisaks revolutsioonimuuseumile külastasime ka Kuuba kunstimuuseumit, mis erinevalt natuke häirivast revolutsioonimuuseumist oli täitsa tore. Kuubal on väga andekad kunstnikud. Õnneks ei ole Kuuba peamiseks kunstivooluks kujunenud sotsrealism, seega olid kunstiteosed ka huvitavad. Korraks tekkis isegi mõte õhtul Kuuba rahvuslikku balletti külastada, aga see jäi siiski tegemata.

Pärast poole päevast linnas ringi tuuritamist läksime me tagasi hotelli, kus meil õnnestus internetiühendus hankida, see oli küll piinavalt aeglane, aga siiski olemas. Muidugi kaasnes internetiga ka täiesti ootamatuid probleeme, näiteks kui mu isa üritas internetis krediitkaardiga mingi teenuse eest tasuda sai ta veateate, et viibib autoriseerimata riigis ja ta konto blokeeriti. Samas rääkis giid meile, et Kuubal on endale koju internetti võimalik tellida ainult väga vähestel inimestel ja neilgi on see väga aeglane või ei tööta üldse.

Teise päeva õhtul tundsime me ennast juba natuke julgemalt ja otsustasime õhtust süüa väljaspool hotelli, see maksis meile muidugi valusalt kätte. Peaaegu koheselt pärast hotellist lahkumist ja mõistmist et me oleme üsna eksinud lähenes meile üks noorpaar. Nad pakkusid alustasid meiega justkui muuseas vestlust, kasutades ajendiks seda, et ma ristmikul peaaegu koera peale astusin ja auto alla jäin. Muidugi küsisime me neilt, ega nad läheduses mõnda head söögikohta ei tea, tuli välja et teadsid küll ja olid meid lahkesti nõus sinna ka juhatama. Koht tundus küll natuke kahtlane, aga kui kohalikud kiidavad, siis tavaliselt on tegu üsna hea kohaga. Toidud olid muidugi jälle üsna halvad, aga sealjuures veel üsna kallid ka. Meie kõrvallauas istus meiega üsna sarnane seltskond, arvatavasti turistid kuskilt Euroopast. Lihtsalt huvi pärast küsisime neilt, kuidas nemad sellise nurgataguse restorani üles leidsid, tuli välja et täpselt see sama noorpaar oli ka neid kohale juhatanud. Kuubakad on selles turunduse asjas päris head.

Täiesti uuele tasemele läks aga asi siis, kui meie kõrval lauda istus seltskond Hispaaniast, kuidagi muuseas juhtusime nägema nende menüüd, mis erinevalt meie omast oli Hispaania keeles, aga oli veel üks erinevus. Nimelt olid selles menüüs kõikide toitude hinnad täpselt KOLM korda odavamad kui meie menüüs. Muidugi märkas seda, et me hispaanlaste menüüd vaatasime ka restorani peakelner (võib-olla oli ta omanik, ise ta väitis et omanik on keegi teine). Ta suutis kohe välja mõelda ka vabanduse kuidas hispaanlased on nende restoranis juba kolmandat korda ja saavad seetõttu allahindlust.

Teel tagasi hotelli üritas järjekordne noorpaar meid kuhugi klubisse meelitada, seekord olime me õnneks juba targemad ja vältisime seda lõksu.

Järgmisel päeval lendasime me juba tagasi Mehhikosse. Pärast neid paari päeva saan ma oluliselt paremini aru milline võis olla elu Nõukogude okupatsiooni ajal. Mulle jõudis kohale see, kui suur jõud on propagandal ja ma nägin oma silmaga seda kuidas inimestel pole raha süüa osta või näiteks seda kuidas inimesed ei saa autosid osta, kuna neil pole selleks luba. Sellest hoolimata on inimesed ikka õnnelikud ja rõõmsameelsed, mis ongi minu jaoks kõige suurem müstika. Ma ise küll nii rõõmus ei suudaks sellises riigis elades olla. Võib-olla nad pole lihtsalt kunagi midagi muud kogenud.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et reis Kuubale oli väga hariv, aga tagasi minna sinna küll väga ei taha. Mulle isiklikult meeldib demokraatlikus ühiskonnas palju rohkem elada ja nad ei oska süüa teha.