129b

Veebruari algusest kuni märtsi lõpuni on kõigil huvilistel võimalik tutvuda õpetaja Järvela klassiruumi poolses trepigaleriis rippuva Sander Varbla isikunäitusega. Näitusel on esindatud meie Sannu parimad maaliteosed aastatest 2012 kuni 2014. Stiil on teoste puhul varieeruv, ulatudes hüperrealismist sürrealismini, kusjuures esineb ka tuntavaid ekspressiivseid sugemeid. Maalide stiililine kronoloogia annab hea ülevaate autori sisemisest arengust.

Sandri isikupärane stiil sisaldab endast meisterlikku detailsust, aga samas ka vapustavat üldistusoskust. Valdavalt sünge teemakäsitluse eesmärgiks on vähendada stressi ja end emotsionaalselt tühjendada.

Juhuslikult tabatud näitusekülastajate hinnangul on tegemist ühe huvitavama näitusega, mida selles trepigaleriis kunagi nähtud on. Samas on nooremad kunstisõbrad aga väitnud et punane koos mustaga on üks erakordselt rõve värvikombinatsioon ja et mitte keegi ei tohiks sellist kunsti luua. Selle peale ütleb aga härra Varbla: “Musta ma enam ei kasuta. See on punane koos pruuniga – täpsemalt koos сиена жженая ja ультрамарин светлый seguga”

Selleks et mitte tekitada erakordse näituse juures ummikut, soovitame kõigil järgida Tallinna Reaalkooli kodukorra 19. punkti, mille kohaselt tohib Sander Varbla isikunäitust võõrustaval külgtrepil liikuda vaid üles.

-Martin Talvik ja Sander Varbla

Umbes 2 nädalat tagasi tuli Piret Otsa Parelote juurde salajutuga. Nimelt rääkis ta, et direktoritele korraldatakse 18. detsembril jõulupidu, kus ka Reaalkool laua välja paneb ning kas me oleksime nõus olema Reaali esindajad. Tegemist oli TOP SECRETiga, millest isegi peolised ise ei teadnud ja suutsime isegi oma suud kinni hoida.

Õnnereisi-nimeline pidu algas Rootsi laeval, mis maabus hoopis Lennusadamas, kus direktorid ja muud haridusasutuste juhid(keda oli umbes 400) kuulasid väga värvikat kontserti. Samal ajal panime koos Katri Orgiga valmis Reaalkooli laua, kus olid 9. klassi tüdrukute tehtud piparkoogid ja Katri tehtud 7 pätsi jõululeiba.
Kontserdi lõppedes liikus rahvamass alguses cateringi poolt pakutavat mulgiputru sööma ja veini maitsma, kuid tasapisi liiguti ka meie laua juurde. Muuseas oli meie laua kõrval ka GAGi laud. Kui GAGi direktor pärast jõululeiba maitsma tuli ja sarkastiliselt küsis, et kuidas konkurentsiga on, pidin talle teatama, et tundub, et meil läheb paremini : ) Meie põhilised repliigid:

• “Tere! See on Reaalkooli laud ja siin on 9. klassi tüdrukute poolt tehtud piparkoogid ja õpetaja tehtud magus jõululeib. Pohlamoosiga pidi eriti hea olema!”
• *võeti mehekujuline piparkook* “See on meie direktor.”
• *võeti naisekujuline piparkook* “See on meie õppealajuhataja.”
• “Ei, meie neid ise ei küpsetanud, me oleme rohkem reklaamiesindajad.”
• “Näete, küpsetaja on ise siin, öelge kiidusõnad edasi.”
• “Aga palun!”

Jah, tõesti, saime ka ise piparkooke ja jõululeiba maitsa ja ütleks ka omaltpoolt kiidusõnad veel Katrile ja 9. klassi tüdrukutele – tõesti olid jube head. Pole ka ime, et GAGi kraamil nii hästi ei läinud. Kui meie laua juures käis üks ja sama inimene leiba mitu korda võtmas ja leiva kohta sõna levis inimeste seas, siis Katri ütles, et GAGi mingi koogi moodi asjast pidid inimese ampsu võtma ja alles jätma.

Vägagi meeliületav üritus oli ning tore, et selliseid asju korraldatakse.

(Koplist jala linna kõmpides suutsin haigeks jääda, mistõttu olin tänase päeva üldse palavikuga kodus.)

Peterburi sissekanne.

26. oktoober 2012
Kell on vähe – väga vähe. Jõudsin kooli ette, kus seisis üks suur kahekorruseline buss. Ma olin üks viimastest, kes kohale jõudis ja Suurorg oli mulle koha enda ees kinni pannud. Tubli poiss! Kuna mul sõpru pole, siis saan terve reisi bussis kahe koha peal üksi istuda. Algas pikk loksumine mööda Peterburi maanteed. Kokku on meid päris palju, ligi 7o isegi. Enamuse moodustavad küll 12. klassi õpilased, kuid meie klass on jällegi esindatud – Kristjan, Sass, Robert, Margaret, Uku, Pille, Elisse ja Erik. Kuusalust korjasime just peale meie giidi Borisi, kes tundub olevat kõige tüütavam ja tülikam inimene siin maamunal. Piir. Normaalselt üle Eesti piiri, kuid üks kepp ja käpikud Vene piiril: passikontroll, bussist maha, passikontroll, bussikontroll, bussi tagasi, veel mingi kontroll. Veel natuke loksumist ja Borisi sõnul pidime juba peaaegu, et kohal olema, kuid ümbritses meid ikka Lasnamägi. Esiaknast välja vaadates, on näha ka metropolitani – see n-ö Lasnamägi on kõigest eeslinn. Kultuurireis. Esimese asjana mingisuguses(vabandust) kirikus ning peale seda saame väga venemaises restoranis süüa.

Ütleme nii, et salatid on neil siin nirumad, kui need, mida Solarises söögivahetunnil plastkarbis osta saab. Supp ja praad käivad kah. Kuna Suurorg nii väga tahtis, liitusime grupiga, mis läks Pauli kindlusesse ja vaatasime seal järjekordselt mingisuguse kiriku üle. Kuna lõpmatu Borisi möla bussis oli mind nii ära väsitanud, siis ma ei kuulanud ühtegi sõna, mis ta seal rääkis, nii et rohkem ma midagi öelda ei oska. Vähemalt sain, mis tahtsin – paar ilusat pilti. Lõpuks hotelli. Väljas on lund sadama hakanud ja väga tuuliseks on läinud. Saime hotelli restoranis süüa – oleksin rohkem rahul olnud suure odava praega, kui selle peeneks aetud väikese kogusega valgelinalises restoranis. Seepärast suundusimegi Suuroru ja Sassiga pärast õhtusööki veel KFC-isse ja ostsime endale mõned beverageid ning läksime tagasi hotellituppa ja veetsime õhtu Family Guy seltsis.

27. oktoober
Metroo. Kultuur. Rõvedalt kultuuri. Okserefleksini kultuuri. Jalad valutavad. Boris on meeldiv – ta on sümpaatne ja räägib tegelikult jube põnevat juttu. Üks parimaid giide, mis mul eales olnud olnud. Rublad. Valge- ja mustanahalised inimesed. Suurlinnahullus. Jälle metroo. Vahepeal saab süüa. Hotellis tagasi. Shopping. Boris ja ta purjus sõbrad. Night…

28. oktoober
…life. Venemaa “taksod”. Maikad ja dressid. Sandaalid. KFC. Pildistama. Hommik. Rõve väsimus. Veel kultuuri. Järsku tuli talv. Süüa saab. Oleks vaid juba Eestis. Lõpuks Eestis. Siin on ka lumine.

Selle aasta aprill on olnud üks kõige omapärasema naljaga aprill ja kindlasti kõige kultuursem kuu meie klassi ajaloos ja üldse – ajalugu on meie klassi hinges täiega sees, sest no … kuidas me muidu saakski, kui meie klassijuhataja on ajalooõpetaja? Vingerpussi on see Taevaisa meile terve kuu jooksul teinud, alustades kohe esimesest aprillist, kui Ta minu teada peaaegu(kokku või lahku?)kevadise maapinna jälle lume või vähemalt millegi selle taolisega kattis. Mõned korrad on jälle kevadist ja sooja ilma lubanud ja seejärel jälle seda oksendamiseni nähtud olevust taevast alla sadama pannud. Nii ei tohi va Aprilli-Siga! Nali naljkas, kali kaljaks, kultuur paljaks.

Kohe aprilli alguses oli kõikidel soovijatel võimalik külastada Rahvusooper Estoniat, et nautida ooperit “Julius Caesar”. Pean tõdema, et isiklikult ma kohal ei käinud, kuid usun, et emotsioonid olid erinevad ja nii palju kui ma kuulnud olen, siis nagu meeldis ja ei meeldinud kah. Sealt sai see meie kultuuripauk avalöögi. 12. aprillil toimus meie koolis traditsiooniline teaduspäev, mil saime osa võtta erinevatest loengutest, kuulata Kert Pütseppalt Inglismaa ja Cambridgei elust ning sellele vastupidiselt vaesest Kamerunist Aafrikas.

(Sain just aru, et olen postitusse väikese kala sisse lasknud, aga noh, pole hullu.)

Ilmselt jõudis mulle kohale nüüd ütluse “Seitse korda mõõda, üks kord lõika” tähendus. Tegelikult ei alganudki kogu see kultuurihäma aprillis, vaid juba märtsi lõpus kui meie klass käis Draamateatris vaatamas näitemängu “Võlanõudjad”. Originaalsest “Veneetsia kaupmehest” matkitud versioon tänapäeva vaatajaile oli minu meelest üks tohutu fenomen: super näitlejate valik, hea lavastus ja omapärane lavakujundus ning lisaks veel palju muud. Samal ajal kui osa klassist etendust vaatamas oli, tegelesid intelligentsemad klassikaaslased Tartus keemiaga ja võib-olla, kuid mitte kindlalt vähem intelligentsemad lõbustasid Kesklinna Kaunitare ja publikut järjekordse “John-i” kollektsiooni show-ga. See teine osa käis muidugi kordusetendusel 10. aprillil.

Produktiivne, huh?

Kultuur, raisk!

R.