Arhiveeritud - kategooria: ‘Ekskursioon’

Kirjanduse lõputöö

Emakeele päeva puhul toimus Saue gümnaasiumis üleharjumaalise kirjandusvõistluse „Mõistuse ja südamega“ auhindade üleandmine. Võistluse teema oli sel aastal inimese ja tema tegevuse väärtustamine igapäevaelus. Reaalikad olid esindatud kõige rohkemate töödega ning tõid koju lausa kolm preemiat. Raid Vellerind kirjutas parima näidendi, Eva Mõtshärg kõige empaatilisema lühijutu ning minu kirjutist autasustati parima novelli tiitliga. Heade tööde eest märgiti ära veel kuus meie koolikaaslast, nende seas ka meie Jaana Olvet.

Siin aga minu pisikene kirjutis:

Torumees

„Minna või mitte minna? Selles on kĂĽsimus,“ mõtleb Jaanus igal argihommikul ja kiirustab tööle. Täna on aga eriline hommik. Esimene klient, keskealine meesterahvas, peab ootamatult ära sõitma ning palub Jaanuse visiidi edasi lĂĽkata – nii loeb Jaanus hommikul saabunud e-kirjast. „Jumal tänatud, et arvutid olemas on, muidu oleksin asjata kohale sõitnud,“ mõtleb ta.

Äsja 32-aastaseks saanud Jaanus on väljaõppinud torumees. Tänaseks on ta seda ametit pidanud juba kümmekond aastat. Konti ei murra ning palgast elab ära. Kunagi, tööga alles alustades oli uhke Volkswageniga kliendi juurde sõites alati kerge ärevus sees. Probleemid olid erinevad, inimesed samuti. Põnev oli. Äravoolutorude spetsiifiline aroom võis vahel küll pea veidi ringi käima panna, kuid seegi möödus tavaliselt paari tunniga. Praegu ei märka Jaanus seda lõhna enam üldse.

Kuna esimene visiit oli ära jäänud, sai Jaanus rahulikult hommikukohvi juua ning selle kõrvale ka eilset Postimeest lugeda. Jaanus on veendunud, et igal enesest lugupidaval inimesel lasub kohustus maailmas toimuvaga kursis olla. Kuid tõtt-öelda viimase aja uudised talle eriti korda ei läinud – räägiti vaid majandusest. Seda majandusasjandust Jaanus ei jaganud. Suurem osa tema haridusest oli omandatud nõukogude ajal, mil inimesi lihtsalt kuhugi tööle suunati. Ka hiljem ei olnud temas kapitalismi põhitõdede vastu mingisugust huvi tekkinud. Jaanusele lihtsalt sobis säärane terve elu ühe ameti peal töötamine. Kuid vähemalt oli nõukogude kasvatus andnud talle ladusa vene keele oskuse. Mõni vabaduse laps ilmselt Tallinnas torumehena hakkama ei saaks, seda enam, et Jaanus elas Lasnamäel, kus vene keele oskus ka poes käies marjaks ära kulub.

Laud, mille taga Jaanus kohvi joob ja ajalehte sirvib, asub tema korteri ainsas toas, kui pisike tualettruum välja arvata. Nurgas seisvas voodis magab ta üksinda, kuigi vahetevahel on saatuse tahtel sinna ka naisolevusi sattunud. Viimasel ajal juhtus seda aga üha harvemini – Jaanus ei viitsinud enam. Varem käis ta ikka õhtuti kesklinnas tüdrukuid lantimas, kuid alati kestis kõik vaid ühe õhtu. Kui Jaanus järgmisel hommikul oma sinised töötunked selga tõmbas ja tööriistakasti kaenlasse võttis, olid naised sageli üllatunud. Kuid pole parata – torumehena peab ta vahel ka nädalavahetustel töötama.

Neil juhtudel lausus Jaanus veel, et kapis on saia ja piima, et tema number on kirjutatud külmkapi küljes rippuvale paberilipakale, et ta elab ka edaspidi samas korteris ning et neiu lahkudes snepriga varustatud välisukse kinni tõmbaks. Tegelikult Jaanus aga aimas, et naine, kes tema voodis kergelt väsinud ja samas üllatunud ilmega lebas ning kes nägi välja oluliselt vähem atraktiivne kui möödunud õhtul, ei helista iial ega satu siia korterisse enam kunagi.

Vaid üks neist oli naasnud, pärast seda, kui mees oli ta truudusetuse tõttu kodust välja visanud. Ega ta siis sellepärast veel Jaanust tahtnud – lihtsalt öömaja oli vaja. Kuid ajapikku harjusid nad teineteisega, ainult et Juulia (just nii teda kutsuti), ei suutnud iialgi leppida Jaanuse torumeheametiga. Jaanuse riietelt ja juustelt, mis olid õigupoolest võrdlemisi lühikesed, pidavat õhkuma „luust ja lihast läbi tungivat fekaalilehka“, mida naine sugugi sallida ei võinud. Ometi elasid nad koos päris mitu kuud ning jõudsid isegi suuremale korterile mõelda. Kuid miks peaks üks noor naine leppima vaid pisut suurema – ütleme kahetoalise – korteriga?

„Jaanus, kallike, ma pean sulle millestki rääkima,“ oli ta ühel hommikul alustanud. See miski oli juba hilistes viiekümnendates mitme vallaslapse isa, kes töötas panganduses ja kelle maja andis isegi tema Viimsi naabritele silmad ette.

„Naised on kõik ühesugused,“ mõtles siis Jaanus. Oli ju tema alati aus mees olnud, kes tegi oma tööd, millest oli kahtlemata kasu kogu ühiskonnale, tõesti hingega. Juulia jooksis aga esimesel võimalusel litsaka investori kaissu, kes oli oma elu pühendanud mingisuguste totrate finantsgraafikute uurimisele, mängides üldiste huvide teenimise asemel pigem haiglast hasartmängu.

Tõepoolest, naist ja lapsi Jaanusel ei ole ning ka sõbrad külastavad teda üha harvemini. Miks Jaanuse sõprussidemed õigupoolest jahtunud olid, seda ei teadnud ta isegi päris täpselt. Paljud olid loonud oma perekonna ning väikesed röökivad paharetid olid nende aja röövinud. Mõned olid lahkunud piiri taha. Kõige andekamad olid aga saavutanud teatava elitaarse seisundi meie pisikeses onupoja-ühiskonnas, mis muutis lihtlabase töölisklassiga suhtlemise kõlbmatuks.

Kuid Jaanusel oli tema töö. Järgmine klient elas Peetri alevikus – sellel pappmajade näituse tarvis võsast puhastatud maalapil Tallinna külje all. Kella vaadates nägi Jaanus, et on juba hiljaks jäämas. Niisiis sulgeski ta Postimehe ning loputas vanaema kingitud mummulise kohvitassi. Seejärel haaras ta oma armsa tööriistakohvri, läks trepist alla ning istus autosse.

Varsti oligi Jaanus Ülemiste ristmikul närviliste tuututajate vahel vasakpööret ootamas. Vasakule jäi hiiglaslik Ülemiste keskus, otse ees paistis aga järv. Selle järvega on Jaanusel alati eriline suhe olnud. Lapsena – siis kui piirdetara veel nii kindel ei olnud – meeldis talle ikka kaldaveerel mängida. Täna on aga Ülemiste järv Jaanuse põhiline tööandja, sest ainult tänu suurele järvele ja hästi väljaarendatud torutaristule jõuab kraanivesi iga tallinlase kodusse ja selle privileegi säilitamiseks ongi vaja sääraseid töökaid kodanikke nagu Jaanus.

Torumehe oli kutsunud kahe lapsega kodus istuv pereema. Mees, kes kaminasimsilt vastuvaataval fotol last süles hoidis, paistis olevat tööl. Torumehe kutsumiseks oli nähtavasti olnud ka põhjust, sest uksele tuli naine kummisaabastes. Ta oli pehmelt öeldes hüsteerias, kuna kallis tammeparkett oli üleni veel all ning tema lapsukesed ujutasid elutoa põrandal paberlaevukesi. Kahjuks ei kuulu aga selle juhtumi lahendamine Jaanuse kompetentsi. Nii igaks juhuks kontrollib ta veel kõik torud üle, avastamata ühtegi leket. Siis kutsub ta naise, kes oli lapsed vahepeal laua peale kuivama tõstnud, akna juurde ning näitab talle tema üleujutatud aialappi, mille taga naabrite kipsplaatelamud pisikeste saarekestena keset laia ookeani seisavad. Naine, kes ilmselt polnud viimasel ajal aknast välja vaadanudki, jahmub:

„Oh taeva päralt, kas meie peame nüüd kõigi teiste tammeparketi ka kinni maksma?“

„Ei proua, seda ei tahaks ma uskuda. Lumesulamisvee äravoolusüsteemi ümberehituse eest peaks hoolitsema ehitusfirma. Teie aga võite pöörduda vallavalitsuse poole, kes need tööd kunagi tellis. Mis tammeparketti puutub, siis selle korvab loodetavasti Teie kindlustus.“

„Loomulikult korvab, minu mees just kindlustuses töötabki,“ sõnab naine uhkusega.

Peetrist lahkudes ja oma madalapõhjalist ametiautot kirudes on Jaanus õnnelik, et Tallinn pole veel sugugi nii valmis kui Peetri, mida Ülemiste vanake juba innukalt uputama hakanud oli. Tegelikult on uputus üldse viimane asi mida Jaanusel karta tuleb – elab ta ju kõrge mäe otsa ehitatud korterelamu 7. korrusel, kuhu vesi ei jõuaks isegi pooluste täielikul sulamisel.

Jaanuse järgmiseks sihtmärgiks on korterelamu Mustamäel. Uksele tuleb põrsaroosas hommikumantlis piltilus brünett, nagis rippuva tekli järgi otsustades tudeng. Probleemiks osutub ummistunud äravoolutoru. Seni kuni Jaanus vett pumpab ning torudesse lahusteid kallab, valmistab tudeng talle pannkooke, mida Jaanusel hiljem neiu vanaema tehtud maasikamoosiga süüa lubatakse.

Lõunalauas saab Jaanus teada, et nende imemaitsvate pannkookide valmistaja Carmen ei õpigi kulinaariat, vaid ärijuhtimist.

„Tõesti? On see siis ühe õige eesti naise amet?“

Üldsegi mitte solvununa muigab Carmen: „Oh mis te nüüd, kõik mu sõbrannad läksid ju ärijuhtimisse.“

Carmeni lahke suhtumine ja loomulikuna paistev edumeelsus avaldavad Jaanusele muljet. „Oleks ma vaid mõni aasta noorem…“ mõtleb ta. Kuid endast kĂĽmmekond aastat noorema tulevase tippjuhiga ei hakkaks ta proovimagi – ei olnud ju Jaanus Viimsis elav aktsiamiljonär, vaid pelgalt torumees.

Sõbrannadega koos ülikooli astumise jutu peale katsus Jaanus enda kunagist erialavalikut analüüsida. Võib-olla oli torumehe ameti kasuks otsustamisel olnud teatud roll nendel puhtalt uudishimust vaadatud välismaa filmikestel, kus töömeest välisuksel kauniks meigitud seksikasse pesusse riietatud kaunitar vastu võttis ja kus peale pisikest soojendust koridoris otsemaid voodisse viskuti. Nüüd Jaanus aga teab, et reaalsus on aga hoopis midagi muud. Vaid korra oli Jaanus uksel kohanud pelgalt ihupesu kandvat naisterahvast, kelle kodu oli juhuslikult kaunistatud punaste kardinate ja põlevate küünaldega. Korraks jõudis Jaanus isegi mõelda – „kas tõesti,“ kuid juba järgmisel hetkel kostis tema kõrvu karjatus. Näost punaseks tõmbununa vabandas Jaanus kiiresti ja lahkus. Trepil tuli talle vastu meesterahvas, kes oli ilmselt torumehe tellinud, ja küsis – „kraan on korras, eks ole?“. „eeeih… tulen homme samal ajal tagasi, torutangid jäid… kontorisse,“ valetab Jaanus oma taskus torutange tundes.

Carmen toob armsa küsimusega „Noh, kas kõht sai täis?“ Jaanuse oma mõtisklustest tagasi reaalsusesse. „Jah, olge te tänatud,“ vastab Jaanus, tundes heameelt, et ei pea täna enam lõunale minema. Ta võtab tüdrukult vaid poole hinnakirjajärgsest tasust. Enne lahkumist küsib Carmen veel Jaanuse visiitkaarti. „Ka minu emal on aeg-ajalt torudega probleeme,“ lausub ta ülemeelikult silma tehes.

See polnud Jaanusel esimene kord enda isikliku rahakoti arvelt klientidele hinnaalandust teha. Aeg-ajalt otsustab ta säästa näiteks riigi poolt väärkoheldud pensionäride rahakotti. Jaanus tunneb, et nemad vajavad raha rohkem kui üks poissmehest torujüri. Nooremana pakkus ta teenuseid eriti kenadele vallaliste naisterahvastele vahel isegi täiesti tasuta, lootes jumal teab mida, kuid nüüd ta päris kõige eest enam ise maksta ei taha.

Sel päeval külastab Jaanus veel kuute majapidamist ning jõuab koju õhtul kella seitsme paiku. Ta krabab postkastist veel värske Postimehe ja kõnnib trepist 7. korrusele. Majas on küll ka lift, kuid Jaanus kasutab alati treppe. Esiteks hõljub liftis alatasa haistmismeeli nüristav kusehais ja teiseks on väike treening oluline komponent iga enesest lugupidava meesterahva päevas. Pärast õhtusööki, milleks olid, nagu tavaliselt, makaronid (seekord lihapallidega), viskab Jaanus end voodisse pikali ja haarab öökapilt raamatu. Lugeda on talle alati meeldinud – see aitab põgeneda rutiinist, harib ja avardab silmaringi. Lugemisest on aastatega saanud Jaanuse jaoks kui mitte sõltuvus, siis vähemalt igapäevane rutiin.

Järgmisel hommikul ärkab Jaanus varakult nagu ikka. Ta käivitab oma vana kohvimasina ja avab meilboksi. Sealt vaatab talle vastu aga midagi jahmatavat – torutöödefirma, milles Jaanus töötab, oli välja kuulutanud pankroti.

Äkitselt jõudis talle kohale, miks Postimehes viimasel ajal vaid tööjõu- ja majanduspoliitilistel teemadel kirjutati. Nüüd oli ka temast saanud vaid number töö kaotanute arvu kasvu kujutaval graafikul. Kuid mida tähtsat oli Jaanuse elus veel olnud peale töö? Suurt mitte midagi. Ainult see korter, mis võis samuti varsti enam mitte tema oma olla, ning ametiauto, mille ta juba täna pidi ära viima. Juba teist hommikut järjest on Jaanusel mõni hetk aega, et elu üle järele mõelda.

Ühetoaline korter oli vahepeal justkui pisemaks muutunud. Ilm on varakevadisest päikesepaistest hoolimata Jaanuse jaoks kuidagi sombune ja tülgastav. „Veel eile olin ma olnud õnnelik,“ mõistab Jaanus. Ta ei saa enam kunagi inimeste kodusid külastada, nende elukombeid avastada, neile heameelt valmistada ega tudengite küpsetatud pannkooke mekkida. Isegi Carmeni ema ei saa ta kunagi külastada, kuna visiitkaardil oli vaid firma telefon, mis tänasest võimaldab kuulata vaid naisterahva kantseliitlikku häält, korrutamas eri keeltes: „valitud number ei ole kasutusel, palun kontrollige numbrit.“.

„Tulevik tundub tume, et mitte öelda lilla,“ meenutab Jaanus üht oma lemmiktsitaati, ning avastab, et peale töötunkede on tal vaid ühed teksapüksid. Need olid küll eestlaste meretagusest moeparadiisist, Helsingi H&M’ist ostetud, kuid suurest kandmisest kulunud ja lõhkise põlvega. Püksid sellest hoolimata jalga tõmmanud, sulgeb ta välisukse ja tellib lifti – ei kusehais ega sportlik eluviis suuda teda enam motiveerida.

Auto põhi ei tundu enam üldse nii madal kui eile. Ka kulunud istmekate ega pikad ummikud ei ärrita enam Jaanust. See 97. aasta Volkswagen Transporter oli talle äraütlemata armsaks saanud, ning oma armastuse märgiks lasi ta temasse 11 liitrit kvaliteetset bensiini – just nii palju aastaid olid nad koos töötanud. Tanklas mõistab Jaanus, kui kalliks on elu nende aastatega muutunud – polnud ta ju kunagi oma rahakotist pidanud kütuse eest maksma – alati oli firma selle hüvitanud.

Jaanus annab auto ära, allkirjastab mingi paberi ja lahkub kontorist, kuhu ta tegelikult väga tihti sattunud polnudki – kogu infovahetus käib juba ammu vaid e-posti teel. Jaanusel lubatakse alles jätta oma tööriistakohver ja tunked – mälestuseks pikaajalisest ning meeldivast koostööst. Koos kogu oma varandusega longibki ta bussipeatusesse.

Kell oli saanud 2 ning buss on võrdlemisi tühi. Vaid paar pensionäri istuvad ja võrdlevad häälekalt kartuli kilohindu Säästumarketis ja Prismas. Üks sõdurivormis noormees räägib telefoniga – jutu järgi otsustades oma pruudiga. Ka Jaanus oli tahtnud kunagi sõjaväkke minna. Paraku oli toona noores Eesti Vabariigis vohava patriotismi tõttu ajateenistusse tahtjaid palju, ning riik ei oleks suutnud neid kõiki ülal pidada. Seetõttu jäeti lampjalgadega Jaanus ukse taha. Siis otsustaski Jaanus õppida torumeheks, kuna ilma puhta joogiveeta ei saa elada keegi, isegi sõdurid mitte. Paraku kaotavad majanduslanguse tingimustes oma töö just torumehed; sõjaväelased saavad kriisi jätkudes võib-olla esimest korda reaalsetes olukordades oma oskusi kasutada.

Enne kojuminekut tahab Jaanus veel kohalikust keldripoest läbi käia. Uksel laiutab aga silt: „SULETUD“. „Mina polegi ainus,“ mõtleb Jaanus, korraks poe-Tanjale kaasa tundes ning seab oma sammud Maximasse.

Jaanus ostab pätsi leiba, paki kohvi, liitri piima ning oma hetkemeeleolust ajendatuna veel pudeli valget viina. Ta longib koju, sõidab liftiga üles ning lülitab sisse televiisori, kus parajasti superstaari otsitakse. „Küll on ikka õnnelikud inimesed,“ mõtleb Jaanus. Ott Sepa lapsikuna tunduva huumori saatel võtab Jaanus kraanikausi kõrvalt vanaema kingitud punasemummulise portselantassi ja avab pudeli.

-Martin Talvik

14.03.2014

Efektiivne enesepiinamine ehk seitse ja pool tundi Lõuna-Eesti küngaste vahel vänderdamist

talvik_ratas3

Maraton on sõprus: Talvik ja Varbla koos maratoni lõpetamas

Mis on see maagiline miski, mis sunnib sadu eestlasi osalema neil rohketel rahvaspordiüritustel, mis siin Maarjamaa pinnal aset leiavad? Mille kuradi pärast on vaja ronida riigi teise otsa, et ennast seal mitu tundi järjest lihtsalt piinata, kusjuures selle kõige eest veel peale makstes? “Võta oma ratas ja sõida siin samas metsavahel. Miks sa ronid sinna rahvamassi sekka?” küsivad paljud.

Maraton on omamoodi sõltuvushaigus. Igal ühel on oma pisikene eesmärk, mille poole püüelda. Saab võtta mõõtu nii oma sõprade, kui kogu Eesti paremikuga. Tundub, et meile, eestlastele meeldivadki just sellised massiüritused. Laulupidudega laulsime end vabaks ning balti ketis seistes ammutasime seda õiget iseolemise jõudu. Ka maratoni stardis, koos tuhandete saatusekaaslastega seistes on tunda seda metsikut energiat, mis aitab eesti rahval läbi raskuste tähtede poole rühkida.

Haanja100 rattamaratonil oli neile tähtedele kõige lähemaks punktiks Suure Munamäe tipp, kuid vallutatud said ka kõik teised Kagu-Eesti kuulsad künkad. Meie valitud distants oli 103 km pikk (pikem sõit oleks olnud 100 miili) ja sisaldas endas tervenisti 1626 nauditavat tõusumeetrit. Teekatteks oli peamiselt mudaseks sõidetud heinamaa, juurikane metsasingel ja kivine kruusatee.

Tegemist on nimelt Eesti kõige karmima maastikurattaüritusega, millest ma sel aastal koos Sander Varblaga osa võtsin. Olime seal kõige nooremad – nii osalejate kui lõpetajate hulgas.

Tuleb tunnistada, et alahindasime seda kurikuulsat võistlust. Algus oli liialt hoogne ning lõpu poole oli tuju kohati täitsa nukker. Seda enam, et juba üle kuue tunni oli läbimärgade rattakingadega umbes viie soojakraadi käes sadulas istutud. Esimesed 85 kilomeetrit käis meil omavahel pinev võistlus. Kord oli ees Sannu, kord mina, kuid vahe ei olnud kunagi üle 7 minuti. Viimasel 10-15 kilomeetril otsustasime, et aitab rapsimisest ning sõidame sõbralikult teineteisele tuult murdes lõpuni. Finišisse tulimegi koos – ajaga 7 tundi, 32 minutit ja 24 sekundit, mis andis 316. ja 317. koha (startinuid oli 455).

Minu arvates on tegemist ühe ägedaima spordiüritusega Eestis. Kõigis neljas toidupunktis kostitati meid korralikult. Olid kohupiimakook, makaroniroog, grillvorstid, banaanid, leib, sool, rosinad jne. Reede õhtul enne sõitu anti piiramatus koguses pastat ning pärast võistlust sai logeleda Kubija spa hotelli mullivannides ja saunades. Ka rattad sai ilusti mudast puhtaks pesta. Lisaks oli võistlusjärgne pasta-party ja võimas Haanja100 aftekas, koos 10 kilo juubelitordiga ja live bändiga. Seltskond oli muhe ja kodune, kohati ka kergelt napsine. Kuid nagu korralikele spordimeestele kohane, ei läinud asi laua peal magamisest kaugemale.

Kokkuvõtteks tsiteeriksin ürituse korraldajaid: “Siin on meil üks kari hullumeelseid, kellele meeldib Lõuna-Eesti kuppelmaastik”

talvik_ratas1

Üks mõnus laskumine Munamäe lähistel

 

talvik_ratas2

Pingeline jälitamine – vaid mõni sekund kaotust Sannule 20. kilomeetril

 

 

talvik_ratas4(feat. Varbla)

Sõidujärgne rammestus

Martin Talvik

08.10.2013

Kultuur ja loomad

Peterburi sissekanne.

26. oktoober 2012
Kell on vähe – väga vähe. Jõudsin kooli ette, kus seisis ĂĽks suur kahekorruseline buss. Ma olin ĂĽks viimastest, kes kohale jõudis ja Suurorg oli mulle koha enda ees kinni pannud. Tubli poiss! Kuna mul sõpru pole, siis saan terve reisi bussis kahe koha peal ĂĽksi istuda. Algas pikk loksumine mööda Peterburi maanteed. Kokku on meid päris palju, ligi 7o isegi. Enamuse moodustavad kĂĽll 12. klassi õpilased, kuid meie klass on jällegi esindatud – Kristjan, Sass, Robert, Margaret, Uku, Pille, Elisse ja Erik. Kuusalust korjasime just peale meie giidi Borisi, kes tundub olevat kõige tĂĽĂĽtavam ja tĂĽlikam inimene siin maamunal. Piir. Normaalselt ĂĽle Eesti piiri, kuid ĂĽks kepp ja käpikud Vene piiril: passikontroll, bussist maha, passikontroll, bussikontroll, bussi tagasi, veel mingi kontroll. Veel natuke loksumist ja Borisi sõnul pidime juba peaaegu, et kohal olema, kuid ĂĽmbritses meid ikka Lasnamägi. Esiaknast välja vaadates, on näha ka metropolitani – see n-ö Lasnamägi on kõigest eeslinn. Kultuurireis. Esimese asjana mingisuguses(vabandust) kirikus ning peale seda saame väga venemaises restoranis sĂĽĂĽa.


Ăśtleme nii, et salatid on neil siin nirumad, kui need, mida Solarises söögivahetunnil plastkarbis osta saab. Supp ja praad käivad kah. Kuna Suurorg nii väga tahtis, liitusime grupiga, mis läks Pauli kindlusesse ja vaatasime seal järjekordselt mingisuguse kiriku ĂĽle. Kuna lõpmatu Borisi möla bussis oli mind nii ära väsitanud, siis ma ei kuulanud ĂĽhtegi sõna, mis ta seal rääkis, nii et rohkem ma midagi öelda ei oska. Vähemalt sain, mis tahtsin – paar ilusat pilti. Lõpuks hotelli. Väljas on lund sadama hakanud ja väga tuuliseks on läinud. Saime hotelli restoranis sĂĽĂĽa – oleksin rohkem rahul olnud suure odava praega, kui selle peeneks aetud väikese kogusega valgelinalises restoranis. Seepärast suundusimegi Suuroru ja Sassiga pärast õhtusööki veel KFC-isse ja ostsime endale mõned beverageid ning läksime tagasi hotellituppa ja veetsime õhtu Family Guy seltsis.

27. oktoober
Metroo. Kultuur. Rõvedalt kultuuri. Okserefleksini kultuuri. Jalad valutavad. Boris on meeldiv – ta on sĂĽmpaatne ja räägib tegelikult jube põnevat juttu. Ăśks parimaid giide, mis mul eales olnud olnud. Rublad. Valge- ja mustanahalised inimesed. Suurlinnahullus. Jälle metroo. Vahepeal saab sĂĽĂĽa. Hotellis tagasi. Shopping. Boris ja ta purjus sõbrad. Night…

28. oktoober
…life. Venemaa “taksod”. Maikad ja dressid. Sandaalid. KFC. Pildistama. Hommik. Rõve väsimus. Veel kultuuri. Järsku tuli talv. SĂĽĂĽa saab. Oleks vaid juba Eestis. Lõpuks Eestis. Siin on ka lumine.

01.11.2012

Klassireis Lõuna-Eestisse


12.-13. oktoobril viibisime peaaegu, et terve klassiga Lõuna-Eestis. 12. oktoobril alustasime ĂĽsna varahommikul sõitu, peale mitmetunnist loksumist, tegime peatuse Lõunakeskuses. Kes sõi, kes uitas niisama ringi, kes käis vetsus, kes tegi ei-tea-mida. Edasi liikusime Maanteemuuseumisse, kus kĂĽll giid ĂĽritas meile natuke teede ja liikumise ajaloost rääkida, kuid enamusi hõrgutasid erinevad väljapanekud rohkem kui giidi jutt. Ausalt, ma imestan, et ĂĽks klass sai muuseumist tegelikult nii sillas olla. Peale maanteede särkide ja värkidega tutvumist liikusime ronima. Tuletasime lapsepõlve meelde ja et päris niisama eksursioon poleks, tegime natuke fĂĽĂĽsilist tegevust – Otepää Seikluspark. Kui mitu-mitu tundi ronitud oli ja kõhud ka juba päris tĂĽhjad olid, siis läksime Taevaskoja puhkekeskusesse. Kohe saime sĂĽĂĽa, peale seda käisime saunas ja siis tegi igaĂĽks, mis heaks arvas. Hommikul oli koolijuntsile kohaselt päris varajane ärkamine ning peale kosuvat hommikusööki läksime jällegi turnima: kastironimine. Huvitav spordiala, mida saab harrastada igas vanuses. Kahjuks kĂĽll meie kallis klassijuhataja osa ei võtnud, aga vähemalt oli ta nagu alati – tugev moraalne tugi. Siis tuli asjad pakkida ja toad ĂĽle vaadata ning sõit Tallinna võis alata. Kuna enamus olid värskest õhust ja võib-olla lĂĽhikeseks jäänud ööst kurnatud, siis tagasisõit oli poole vaiksem kui minek. Kokkuvõttes ma loodan, et kõik jäid rahule! : )

Pildid.

15.10.2012

Meediamaja

(Esimese klassikaaslasena oli Rickardil see au kirjutada meie klassi ajaveebi postitus. Siin on teile lugemiseks tema lugu meediamajas käigust.)

23. mai oli see õnnelik päev, mil teine osa meedia kursusel osalevatest õpilastest sai veeta kvaliteetaega koos Piret Järvelaga Telemajas ekskursioonil ja käia kohtades, kuhu tavaliselt ei satuta. Nimelt sai meie ekskursioon alguse fuajeest, kus meile räägiti Telemaja ajaloost. Edasi suunduti (kahjuks mul pole selle vanema naisterahva nimi meeles) järel mööda maja ringi käima. Esimesena sattusime stuudiosse, kus oli hommikul just lõppenud filmimine ja näidati nn petteseinu. Need olid lihtsalt puust riiulid, mis nägid kaugelt välja nagu päris – tegelikult oli see kangas. Väga huvitav! Suundusime peale seda edasi Hommikutelevisiooni stuudiosse , kus räägiti ära põhilised nipid ja võtted, kuidas saateid filmitakse. Üllatuseks oli see stuudio kohutavalt pisike, teleekraanilt tundub see kordades suuremana. Saime külastada ka nuku tuba. Nägime seal ka paljudele lapsepõlves kalliks saanud saate ,,Buratino tegutseb jälle’’ rekvisite ja muud huvitavat. Käes sai hoitud ka kuulsat VIGURIVÄNTA. Lõpetasime ekskursiooni tehes paar inimest läbipaistvaks kaameraga, millega filmitakse ilmaennustust, ning nn fototoas, kus sai puutuda ja vaadata iidsetest aegadest pärit kaameraid, telefone, televiisoreid ja raadiosid. Vanaduse lõhn oli õhus ja sai päris korraliku tagasivaate meedia minevikku.

-Rickard

 

30.05.2012

Kevade

Täpselt ĂĽks päev pärast eelmist postitust ehk 3. veebruaril kĂĽlastasid meie kooli Hugo Treffneri kooli õpilased ja juhtkond. Tegemist oli siis 1/2 koolidevahelise sõpruse loomise ja tugevdamise ĂĽritusest. Teine 1/2 toimub järgmisel aastal, kui meie juba neid kĂĽlastame. Ă•pilaste saabudes jagati meid kiirelt gruppidesse nagu varasemalt plaanitud oli ja see järel tuli reaalikatel oma grupile kooli näidata ja seejärel nad ajatelje tutvustusele juhatada. Nii nagu loogiline tundus, alustasime oma grupiga alumistest korrustest kuni jõudsime direktorikabinetini, kus parasjagu toimus direktori ja Treffneri juhtkonna teaparty, kust tahtsime Treffneri omadel lasta silmaga ĂĽle käia, kuid mis lõppes sellega, et meie jutukas ja meeldiv direktor härra lugupeetud Gunnar Polma jutustas Treffneri noortele meie kooli kunagistest direktoritest ja andis aluse järgnevale ajatelje ekskursioonile. Edasi sinna me suundusimegi ja seejärel võtsime nad kaheks tunniks oma ainetundidesse. Peale tunde toimusid erinevad töötoad, kuhu me ennast varasemalt registreerinud olime. Meie Aleksandriga käisime perioodõpet tutvustavad töötoas(teadupärast on HTG-s perioodõpe) nii saime nii mõndagi meeldivat ja ebameeldivat teada. Ăślevaate saab “Reaalipoisi” 2012. aasta veebruari kuu numbrist.

Veebuari sisse mahtus ka G5 koolide suur moeĂĽritus Moelennuk. Ka meie klassi pojad olid esindatud paralleelklassiõe Ann Kristiin Entsoni kollektsioonis “John”. Kui ei usu, siis vaata ise ja kae imet.

…ja nagu alati, siis kõige paremini esindatud klass. Samuti ka suusapäeval, teatrireisil ja mitmel teistel ĂĽritustel.

Kunagi sellel samal talvekuul kĂĽlastasid meid ka Rootsi ĂĽliõpilased, kes tutvustasid oma erinevaid ideid ja õpilasfirmasid, kĂĽlastasid Eesti suurimat õpilasfirmade laata Kristiine keskuses ning tutvusid Tallinna vanalinnaga. Ăśks pilt klassivend Rickard Kruusbergi poolt siis kah…

Need poisid tegelesid selliste iPhone 4 ĂĽmbriste reselliga, millel on tagumisel kĂĽljel pangakaardi hoidja ja nad pakkusid ka teenust sellele samale ĂĽmbrisele oma logo peale trĂĽkkida.

Enne esimese kevadkuu saabumist, käisime gĂĽmnaasiumiga igaaastasel(meil siiski esimene) teatrireisil. See kord siis Viljandis Ugala teatris vaatamas näitemängu “Amadeus”. Kuigi etendus venis pikale: ~3h, siis mulle meeldis. Piisavalt hariv ja idiootselt naljakas. Tuleks kindlasti ära mainida, et peategelase kehastaja Indrek Sammul oli tasemel. Toolid oleks võinud mugavamad olla.

Postituses väga pingeliselt rõhutatud märtsikuu oli lõpuks kohale jõudnud ja (ilmselt) kõik õpilased kibelesid õpetajate streigi järele. Põhimõtteliselt tänu sellele, on meil märtsi kuus kaks vaheaega! Teisipäeval, 6. märtsil toimus Kõrvemaal ka suusapäev, kus C-klassi Nugis ja Milder väga eepilise soojendusvõimlemisekavaga hakkama olid saanud, kus meie klass näitas NORMAALSET taset teatesõidus, kus meie klassi õpilased edukalt 3 ja 5 kilomeetrit läbitud said, kus peale seda osad saunas korralikult leili viskasid, kus moosisai oli väga maitsev, kus Sander Lootus lipumängus tegi ja kus me mitte üldse vähem halvasti kui võidukas C klass kelgumängus teise koha saime. Mõned fotojäädvustused kooli galeriist:



Täna, 14. märtsil, emakeelepäeval toimus kooli aulas ka emakeelepäeva mälumäng. Meie klassi võistkond(Sass, Suurorg, Varbla ja Rickard) saavutasid 9.-10. klasside arvestuses teise koha. Nagu võistkonnaliige Suurorg ise tõdes, siis on nad rahul, nimelt sai põhieesmärk täidetud ja teistele 10-ndatele klassidele kott pähe tõmmatud. APLAUS!

Me ei oska sissekandeid lõpetada.

Robert & Aleksander

14.03.2012

Ahhaa, või et Tartu

Jah, täna siis tegime koos C-paralleeliga kohustusliku 10-nda klassi Tartu tripi/reisi/ekskursiooni ära. Alustasime unise 2,5h pikkuse bussisõiduga, seejärel split-isime B ja C klassiks ning kĂĽlastasime korda-mööda Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu Ăślikooli kunstimuuseumi. Pärast 2,5h-3h harivat tegevust andis kõht teada, et sĂĽĂĽa oleks vaja. Läbisime footskate-ides Tartu linna ning suundusime McDonalds’isse, mis oli peagi Reaalkooli poolt hõivatud. Sõime kõhud täis ja siis läksid jällegi teed lahku. Enamus meist liikus AHHAA teaduskeskusse, ĂĽksikud aga läksid linna peale chill-ima ja hängima. Bussi tagasi jõudes tekkis hĂĽsteeria, et kes lasi Milderil linna peale minna ja kus Sass on, aga kõik laabus ning jätkus natuke energilisema bussisõiduga tagasi Tallinnasse kui oli Tallinn-Tartu ots olnud. Nugis tegeles Olegi moja nedelja esitlusega ning täitis atmosfääri muusikaga, Allemann tegi matemaatika ĂĽlesandeid, Kätliin ja Carmel õppisid fĂĽĂĽsikaolĂĽmpiaadiks ja taga pool ĂĽlejäänud logelesid niisama. Bussi eesotsas toimuvast ei tea kahjuks midagi. Siin ka natuke pildimaterjali.

Robert

30.11.2011