135c

Pärast 11. klassi viimast arvestuste nädalat ja lõpuaktust sõitsime klassiga väljateenitud puhkusele Saaremaale. Praamilt maha jõudnud, võttis buss suuna Harilaiule, kus matkasime üheskoos Kiipsaare tuletornini. Julgemad ja karastunumad said ka tuletornini ujuda.

Sõitsime bussiga veel Suuriku panga äärde, kust matk tagasi kujunes kordi pikemaks kui plaanitud, sest meie bussijuht otsustas lepitud peatuskohast eemale sõita. Aga kuna jututeemasid jätkus, ei tundunud ka teadmata pikkusega rada tüütult pikk ja tegelikult oli olukord isegi humoorikas.
Ööbisime imearmsas Pidula puhkekülas, kus õhtu möödus paadisõitude ja erinevate pallimängude saatel. Kahjuks aga peale kella üheksat meil enam palli mängida ei lubatud. Üks grupp otsustas minna läbi metsa randa otsima. Kõndisime veidi aega küll vales suunas, kuid lõpuks jõudsime siiski päikeseloojanguks randa ujuma. Äsjalõppenud riigikaitselaagri jätkuks olid meiega samal ajal rannas ka mitu sõjamasinat, sest Saaremaal harjutati sel nädalal meredessandi läbiviimist ja sellele vastuhaku korraldamist. Sõdurid ootasid just seal samas ühe aluse maabumist, mistõttu käis üks neist meid hoiatamas, et me selleks ajaks kindlalt veest väljas oleksime. Saime õigel ajal veest välja ja nägime aluse maabumise ka ära – igatahes oli riigikaitsjate tegevust põnev vaadata, sest riigikaitselaagri emotsioonid olid veel värskelt meeles ja kaitseväelaste kõneviis ka jätkuvalt suus. Õhtuhämaruses leidsime tee puhkekeskusesse tagasi ja õhtu jätkus iga ühe meelistegevusega: kellel oli selleks siis paadisõit, kellel kõva häälega laulmine, kellel magamine ning mõni julgem käis ööpimeduses pikselöökide saatel ka kohalikus tiigis ujumas. Öösel oli üsna tugev torm ja kämpingute katused olid ehitatud võrdlemisi õhukesest ehitusmaterjalist, mistõttu oli ülemise korruse elanikel tunne, nagu oleks katusel sada venelast trampinud, kuigi tegu oli vaid vihmapiiskadega (äärmisel juhul rahega… või halvimal juhul ikkagi saja venelasega???)

Hommikul käisime veel Panga pangal, kus tehti külakiigele ikka korralik hoog sisse. Püha Eelkäija Skiita kloostri külastamine oli aga kindlalt kõige silmiavardavam käik terve reisi jooksul. Kohtusime ema Theofiliga, kes meile oma elu ja nende juures kehtivaid viisakusreegleid tutvustas. Kloostrisõuel võõrustas meid ka õde Theohariti, kes on pärit hoopis Saksamaalt, kuid rääkis meiega vaid eesti keeles. Ema Theofilil oli tegelikult suurepärane huumorimeel ja ta soovitas Gaboril, kelle dressika peale oli trükitud “antisocial social club”, siiski sotsiaalne olla, sest üksik inimene ei ole tema uskumuste järgi õnnelik. Võib isegi öelda, et mõne jaoks oli nunnade külastamine šokeeriv, sest nad elasid justkui teises maailmas, nende juures oli kõik nii rahulik ja nende enda olek nii teistsugune ning me ei olnud kunagi millegi sellisega kokku puutunud. Nad võtavad oma Reo külas asuvas kloostris kõik külalised vastu, seega tasub neid kindlasti külastada.
Samal päeval saime veidi vaba aega ka Kuressaares, kus me endale kehakinnitust otsisime ja linnapeal või lossivaremetes ringi uitasime. Jalutasime ka ringi ümber Kaali kraatri ja soovisime soovidepuu juures ühise soovi. Õhtul võtsime suuna Tallinna poole ning Orissaarest läbi sõites tegi Emma meile “linnatuuri”, mille käigus tutvustas ta meile nii Orissaare põhilisi tööandjaid kui ka talle märgilise tähendusega kraave.

Kui suvi juba peaaegu käes oli, pidime ka meie, nagu kõik 11. klassid, sõdurivormi selga tõmbama ja kolm päeva uutmoodi elu proovima. Kogunemispaika jõudes oli õues kohutavalt palav ja teadmine, et varsti tuleb selga panna pikad püksid ja frentš, ei tekitanud erilist entusiasmi. Siiski oli sees kerge ootusärevus ja lootus, et tuleb põnev nädalalõpp. Autokastis loksudes ja lõpuks meie “staapi” jõudes pidimegi oma riietest loobuma ja selga tuli tõmmata suur seljakott. Seejärel jaotati meid rühmadesse. Muidugi hakkas ühel hetkel ka korralikult vihma sadama, mis järgmisel hetkel asendus kõrvetava päikesega. Esimesel päeval meid kohe metsa ei saadetud, vaid sõitsime autodes kasarmusse ja õppisime kaitseväelaste “igapäevaelu” tundma. Õppisime, kuidas korralikult voodit teha, osal ei vedanud ja said seda kohe täitsa mitu korda uuesti proovida, sest mõni rühmaülem suutis ikka kuskilt paar kortsu leida. Selgeks sai ka rühmas seismine ja marssimine. Lõpuks, kui kõik juba näljast nõrkemas olid, anti meile ka süüa. Need kellel rühmaülemaga hästi ei läinud, said õhtul veel paduvihmaga rividrilli harjutada ja kätekõverdusigi teha. Kell 21 aga asusime kõik “Aktuaalset kaamerat” vaatama ja õige pea oli käes ka uneaeg. Hommikul oli äratus kella kuuest. Valikut polnud ja kiirelt oli vaja riided jälle selga saada jooksuga alla jõuda. Peab tõdema, et pool uimasena nööpe kinni toppida ja mütsi õigesti pähe panna ei ole üldsegi lihtne. Kerge hommikuvõimlemine ja siis saime hommikust süüa. Kui kasarmu viimse tolmurullini koristatud, oligi aeg oma kott jälle selga võtta ja edasi liikuda. Korraks käisime jälle “staabist” läbi, saime kotti veel korralikult kola juurde ja liikusime lõkkeplatsile süüa tegema. Kui konservipurgist kartulipuder ja lihapallid söödud, saime asuda töötubasid tegema. Õppisime esmaabi andma, madalroomamist tegema, granaati viskama, kompassi lugema, telki kokku panema ja näomaalinguid tegema. Samuti oli tore kuulda rühmaülemate lugusid nende üleelamistest kaitseväes. Kui kõik õpitoad läbi tehtud, oli aeg asuda sööki valmistama. juurvilju, puuvilju, liha, küpsiseid, kohupiima ja muud täis kotid anti kätte ja ülesandeks oli valmistada korralik õhtusöök, mida pärast esitada žüriile ja millest jätkuks ka kogu rühmale süüa. Kui võistlus oli juba üsnagi lõpu lähedale jõudnud ja teha oli veel viimased viimistlused, hakkas otseloomulikult sadama paduvihma. Osa hoidsid varjusid lõkke, inimeste ja eelkõige toidu kohal, teised üritasid õhtusööki kuidagi valmis saada. Ilmselt ei juhtu just tihti, et satud paduvihmaga metsa ja üritad toitu teha ning samal ajal näed silmanurgast välku, mis maasse lööb. Kuidagi saime siiski kõik valmis ja lõpuks otsustas ka torm järele jääda. Varsti oligi käes õhtune rivistus, kus need, kes telefonidest õigel hetkel loobuda polnud suutnud, said ette lugeda luuletusi. Lõpuks, kui kõik juba väsinud olid, oli aeg telkidesse magama minna. Telki pidime mahtuma terve rühmaga, umbes 18 inimest, nii et pikali tuli heita sõna otses mõttes külge-külje kõrvale. Mõni suutis just veidigi silmad kinni saada, kui kõlas “HÄIREEEEE”. Riided jälle selga, telgi ette rivvi ja aeg jooksma hakata. Mõned said jälle porilombis kätekõverdusi teha, osa pääses kergemalt. Lõpuks saime tagasi telki pikali ja uuesti proovida magama jääda. Eriti hästi see muidugi välja ei tulnud, sest telgis oli kohutavalt palav, riided vihmast märjad ning kui juba tundus, et harjub ära, hakkas ikka keegi kõva häälega norskama. Hommikul umbes seitsme paiku oli aeg tõusta, rivistusele minna, asjad ja telk kokku panna ja hommikust süüa. Seejärel läksime kõik 8 kilomeetrisele matkale. Finiš oli samas kohas, kuhu esimesel päeval oma asjad jätnud olime ning sinna jõudes saimegi jälle oma riided selga panna ja toimus ka laagri lõpetamine. Seejärel viidi meid autode kastides tagasi Tallinna. Pärast laagri lõppu kummitas veel mitu päeva ringi kõndides “vasssak parrrem, parrem vasssak” ja 1-2-3-4, mulle meeldib kaitsevägi”. Ehkki koju jõudes oli väsimus suurem kui pärast arvestuste nädalat, oli enamik siiski selle kogemusega rahul. Vastupidiselt igapäevaelule, oli tore vahelduseks oma pea täiesti välja lülitada ja lihtsalt teha seda, mis öeldakse.

Arvestunädala saime lõpetatud huvitava külaskäiguga kaasaegse kunstniku Flo Kasearu majamuuseumisse. Ilmselt väga paljude meie klassi õpilaste salajane läapsepõlveunistus sai pärast pikki aastaid täidetud. Nimelt oli omapärase kunstniku Lenderi stiilis maja trepp muudetud liumäeks, et kaitsta ajaloolisi puust trepiastmeid. Mõni julgem suvatses võtta selle riski ning heita end libedast pooltorust alla.

Flo Kasearu on omamoodi ellusuhtumisega naine, kes suudab absoluutselt igale probleemile mõelda välja nutika lahenduse ning muuta see järgmiseks kunstiteoseks. Nii tekkis surnud lilledest näitus ning koledale majale, mis rikkus Flo vaadet,  maaliti ette suur pilt tsunaamilainest. Spontaansest ideest sai Flo aiast Eesti ainuke Korea aed – tehti künkad ning kaevati tiik. Terve majamuuseum on täis ootamatuid lugusid ning kunstiteoseid. Saunast võib leida veidrad peasid ning puude latvadest katusevahetusel meisterdatud lennukeid.

Muuseumikülastuse lõpus pidime ise looma kompositsiooni või niinimetatud kunstiteose kasutades selleks Flo aia tehiskünkaid. Meie otsustasime lisada künkale teine kiht ehk viskasime kõik mäele pikali.

…ehk abiturientidel oli 100 päeva ball, mida üheteistkümnendikud traditsioonina korraldama peavad. Meie klassi ülesandeks oli saal ette valmistada- tugevad poisid said laudu sööklast aulasse tassida, pärast katsime lauad, panime valmis lilleseaded ning korrastasime ka koridorid. Tööd jagus igaleühele, kes siis leidis rakendust laualinade paigutamisega ja kes kuivatas taskurätikutega ükshaaval äsja kastetud taimelehti (vt pilti). Lõpptulemus nägi välja täitsa elegantne, niisiis seadsime kõik sammud oma koju tagasi, et kaheteistkümnendikud meie töö vilju nautida saaksid (ja paralleelikad tööd üle võtaksid). Kuid see polnud veel meie ülesannete lõpp. Nagu tavalisele reaalikale ikka kohane, oli meie klass (või pigem osa klassist) reede hilisõhtul koolis jälle tagasi, et ballitajate jäetud sodi ära koristada ning kõik asjad tagasi enda kohtadele tassida. Tagasi koju saime umbes keskööl. Parem oleks, et abiturientidel oli tore õhtu ja meie järgmine aasta samasugust kohtlemist saaksime.

28. novembril 2018 möödus Vabadussõja algusest 100 aastat. Sündmuse meenutamiseks sõitis kogu Tallinna Reaalkooli gümnaasium sel päeval Narva, et tutvuda lähemalt Vabadussõja sündmustega ja sõja käiguga.

Päev algas varahommikul 7:15 küünalde panekuga Reaali Poisi juurde. Kui Poisi juures oli väike mälestushetk ja muud toimingud möödunud, asusime kõik oma bussi ja alustasime sõitu Narva poole. Kolme tunni pärast jõudsimegi kohale ja ühes väikeses bensiinijaamas Narva külje all liitus meiega kohalik giid, kes meile linnas ringi sõites rääkis nii Narvast endast kui ka Vabadussõjaga seotud sündmustest Narvas. Meie esimeseks peatuseks oli Kreenholmi manufaktuur ning kuigi me imetlesime suurt tööstuskompleksi vaid bussist, suutis see meile ikkagi sügava mulje jätta. Seejärel suundusime Narva Aleksandri kiriku juurde ning saime teada, et kirik ehitati 1881-1884 ning oli mõeldud Kreenholmi manufaktuuri luterlastest tööliste jaoks. Samuti nägime kiriku poole sõites vanu telliskivist manufaktuuri elamuhooneid. Kiriku vahetus läheduses peatus ka meie buss ning väljusime kõik esmakordselt bussist, et ka natukene jalutada. Suundusime alguses Rootsi lõbi mälestusmärgi juurde, mis mälestab Põhjasõja alguses 1700. aastal toimunud Narva lahingut. Mälestusmärgist edasi suundusime jõe äärde, kust avanes vaade Jaanilinnale ning kust samuti saime näha nii Narva kindlust kui ka Jaanilinna kindlust. Samal ajal rääkis meile ajaloost kohalik giid. Pärast väikest jalasirutushetke ja uudistamist jõe ääres suundusime Victoria bastioni juurde ja seejärel Riigiküla mälestusmärgi juurde, kus toimus pärjapaneku tseremoonia ning kus pidas kõne Vabariigi president Kersti Kaljulaid, mida kajastas õhtustes uudistes ERR. Pärast pärjapaneku tseremooniat ja presidendi kõnet (mis puudutas kindlasti kõiki meie klassi õpilasi), läksime tagasi Narvasse ja nautisime raekoja platsil sõdurilõunat: saime suppi, leiba ja kringlit.

Sõdurilõunast kõhud täis saanud, läksime kogu gümnaasiumiga Narva kolledžisse, kus toimusid pikad loengud Vabadussõja teemal. Kuigi loengud olid väga harivad ning tõenäoliselt polnud keegi kunagi varem Vabadussõja kohta nii palju infot saanud, toimusid need küllaltki umbses ja palavas ruumis, mille tõttu jäi nii mõnigi õpilane kui ka õpetaja õhupuuduse tõttu tukastama, võibolla isegi magama. Pärast pikki pikki loenguid läksime pimeduses tagasi bussi ning sõitsime tagasi Tallinna. Teel Tallinna möödusime ühest autoõnnetusest, kus meile tundus, et keegi oli põdrale otsa sõitnud. Meie sügav kaastunne põdrale ja tema pereliikmetele, selline sündmus mõjus meie habrastele hingedele rusuvalt. Lõpuks jõudsime ikkagi õnnelikena tagasi kooli juurde ning sealt suundus igaüks koju magama.

19. oktoobril toimus Õpetajate Majas meie 135. lennu sõrmuste pidu. Pidu algas toostidega: igaüks sai võimaluse enda lennule tulevikuks midagi head soovida või lihtsalt nalja teha. Seejärel pidi iga klass loosiga tõmmatud vanasõna põhjal lühikese etenduse lavastama, et sõrmused välja teenida. Meie klassi teemaks sattus “Ära hõiska enne õhtut!” ning otseloomulikult ei jätnud me kasutamata võimalust etenduse peategelasena kujutada oma armast füüsikaõpetajat, kelle rolli täitis Alexis. Teiste klasside etendused olid üsna toredad, kuid meie elulise tragikomöödiaga neid kahjuks võrrelda ei kannata. Etendused vaadatud, jagas Tatjana Anette abiga kõigile sõrmused. Sõrmuse saamine oli nii kauaoodatud hetk, et nii mõnelgi tuli lausa pisar silma. Tähistasime, lüües kokku šampuseklaase ja süües kringlit – mõni sai pidama alles pärast viiendat tükki. Sellega pidu Õpetajate Majas lõppes ning igaüks läks tähistas nii nagu süda lustis.

Reaalkooli 137. sünnipäeva raames külastas igat kooli klassi üks vilistlane. 135.c klassi külastas 128. lennu vilistlane Markus Villig, Eesti väärtuslikuima ja baltikumi kõige kiiremini kasvava ettevõtte Taxify asutaja.
Tunni alguse poole oli jutuks elu Reaalkoolis, uurimistöö ja ettevõtte asutamine. Villig jutustas firma loo, mis algas taksode puuduse, vanematelt saadud 5000 eurose laenu ja ülikoolist lahkumisega, aga lõppes üle miljardi euro väärt oleva taksofirmaga. Lisaks rääkis ta uuest elektriliste tõukerataste rendist ja muudest firma tulevikuplaanidest. Nimelt saab juba Pariisis läbi taxify rakenduse rentida tõukeratta ja kui sõit lõpetatud, selle jätta üksõik kuhu. Taxifyl on tulevikus oodata lojaalsusprogrammi läbi mille saavad inimesed, kes palju taksodega sõidavad, soodustusi. Küsimustele vastates tuli välja, et Yandexi suured soodustused on taksofirmade tavaline strateegia, et kasutajaid juurde saada uutes linnades ja, et taksojuht peab Joonase kell 5 hommikul Kloogaranda viima, kui ta seda tahab. Pärast huvitavat loengut läksime kõik staadionile, kus kõlasime direktori kõnet ja lasime hea maitsta Anetti ja Alexise valmistatud koogil. 

Kui eelmisel aastal veetsime Venemaal vaid ühe öö, siis see kord oli au 14 seltsimehel viibida meie idanaabri pinnasel lausa 2 ööd. Jagasime mälestusi ja teekonda nii b kui ka a klassi noorukitega ning veetsime koos meeleolukad 3 päeva.

Asusime teele 29. septembri varahommikul, paarkümmend minutit plaanitust hiljem, kuid ega sellel väga poleks vahet olnud, sest, paar tundi pärast piiri ületamist hakkas järsku bussi tagaots suitsema ja olime sunnitud peatuma. Kuigi sihtkohani oli jäänud vaid 50 km, läbisime seda vahemaad 2 tundi. Siiski tuleb mainida, et õhtul tehti buss korda ja järgnevatel päevadel sellist probleemi polnud. Esimese päeva õhtu möödus Novgorodit avastades ja muidu mõnusalt aega veetes. Venemaa häll koos oma Kremliga on kindlasti ainulaadne koht, mis väärib külastamist.

Järgmisel hommikul, kui olime mungakloostrisse jõudnud, võttis meid bussist välja astudes vastu läbilõikav külm tuul ja kõrvulukustav kellamäng, mille sarnast polnud ilmselt keegi meist varem kuulnud. Üldse on Venemaa (nii palju kui meie seda nägime) üks väga kirikute rohke koht – need olid iga nurga peal ja vahel ka mitu tükki üksteise kõrval. Tüdrukud tegid vastavalt giidi juhistele päripäeva ühe ringi ümber kõige vanema õigeusu kiriku, et ikka õnnelikult mehele saaks.

Pihkvasse jõudnud, külastasime kremli, avastasime enda jaoks 24/7 lahti oleva bowlingu ja papa Lenini kuju. See on üks omapärane linn, kus vahelduvad uhked ja korras vanaaegsed majad ning räämas nõukaaegsed hooned. Üldse sellist vaatepilti tuli üsna tihti ette ja tõi osale kaasa ka väikese kultuurišoki. Viimane päev möödus Puškini radadel Mihailovskoes, mis võlus oma spetsiifilise looduse ja värske õhuga, millest oli meile kõigile kasu. Reisile pani see ilusa punkti ja Tallinnasse jõudsime tagasi keskööks.

Venemaa külastus näitas, kui erinev see ikkagi on ja andis ka aimu, milline võis Eesti nõukogude ajal välja näha. Kui võtta mingid tarkuseterad sellest endaga kaasa, siis võiks meelde jätta, et piiripunktis peab vait olema ja Venemaal raha on odav.

Meie klassil oli võimalus kohtuda poliitik Margus Tsahknaga, kes hetkel on riigikogu riigikaitsekomisjoni liige. Hoolimata hilisest kellaajast ning tühjast kõhust, jätkus klassil huvi riigikogu liiget kuulata ja pärast, kas motiveerituna Riigikogu mündi ja šokolaadi saamisest või mitte, ka mitmeid küsimusi esitada. Õpilasi huvitas, kuidas saame kindlad olla, et liitlased meile sõjaolukorras appi tulevad, kui reaalne on oht Venemaa kallaletungiks ja kui puhas peab olema inimese taust riigisaladustele ligipääsemiseks. Kõigile küsimustele saadi põhjalikud vastused ja kohtumiselt lahkuti paremate teadmistega Eesti riigikaitse ülesehitusest. Tsahkna unistuseks on, et üks klass läbiks täies koosseisus ajateenistuse. Eks ole näha, kui paljud meist mõne aasta pärast ajateenistusse lähevad. Kindlasti mõistavad aga 11.c klassi õpilased riigikaitse tähtsust ja annavad oma panuse Eesti riigi julgeoleku tagamiseks.

Selle õppeaasta esimesel koolipäeval, 3-ndal septembril, toimus Hiiu staadionil meil spordipäev. Ilm oli soe ja päike paistis, paremat ilma oleks olnud raske soovida. Loomulikult olid kõik õpilased ülimalt õnnelikud, et said tegeleda koolipingis istumise asemel spordiga. Toimus erinevaid võistlusi. Kõik 11-ndate klasside õpilased jooksid 100 meetrit. Tüdrukutel oli lisaks 500 meetri jooks ja poistel 2000 meetri jooks, kuid need ei olnud ainsad alad. Toimus ka lendudevaheline jalgpalli turniir, mille võitis loomulikult meie enda 135. lend ja lisaks oli ka  klassidevaheline pendelteatejooks.