RIIGIKAITSELAAGER
Kui suvi juba peaaegu käes oli, pidime ka meie, nagu kõik 11. klassid, sõdurivormi selga tõmbama ja kolm päeva uutmoodi elu proovima. Kogunemispaika jõudes oli õues kohutavalt palav ja teadmine, et varsti tuleb selga panna pikad püksid ja frentš, ei tekitanud erilist entusiasmi. Siiski oli sees kerge ootusärevus ja lootus, et tuleb põnev nädalalõpp. Autokastis loksudes ja lõpuks meie “staapi” jõudes pidimegi oma riietest loobuma ja selga tuli tõmmata suur seljakott. Seejärel jaotati meid rühmadesse. Muidugi hakkas ühel hetkel ka korralikult vihma sadama, mis järgmisel hetkel asendus kõrvetava päikesega. Esimesel päeval meid kohe metsa ei saadetud, vaid sõitsime autodes kasarmusse ja õppisime kaitseväelaste “igapäevaelu” tundma. Õppisime, kuidas korralikult voodit teha, osal ei vedanud ja said seda kohe täitsa mitu korda uuesti proovida, sest mõni rühmaülem suutis ikka kuskilt paar kortsu leida. Selgeks sai ka rühmas seismine ja marssimine. Lõpuks, kui kõik juba näljast nõrkemas olid, anti meile ka süüa. Need kellel rühmaülemaga hästi ei läinud, said õhtul veel paduvihmaga rividrilli harjutada ja kätekõverdusigi teha. Kell 21 aga asusime kõik “Aktuaalset kaamerat” vaatama ja õige pea oli käes ka uneaeg. Hommikul oli äratus kella kuuest. Valikut polnud ja kiirelt oli vaja riided jälle selga saada jooksuga alla jõuda. Peab tõdema, et pool uimasena nööpe kinni toppida ja mütsi õigesti pähe panna ei ole üldsegi lihtne. Kerge hommikuvõimlemine ja siis saime hommikust süüa. Kui kasarmu viimse tolmurullini koristatud, oligi aeg oma kott jälle selga võtta ja edasi liikuda. Korraks käisime jälle “staabist” läbi, saime kotti veel korralikult kola juurde ja liikusime lõkkeplatsile süüa tegema. Kui konservipurgist kartulipuder ja lihapallid söödud, saime asuda töötubasid tegema. Õppisime esmaabi andma, madalroomamist tegema, granaati viskama, kompassi lugema, telki kokku panema ja näomaalinguid tegema. Samuti oli tore kuulda rühmaülemate lugusid nende üleelamistest kaitseväes. Kui kõik õpitoad läbi tehtud, oli aeg asuda sööki valmistama. juurvilju, puuvilju, liha, küpsiseid, kohupiima ja muud täis kotid anti kätte ja ülesandeks oli valmistada korralik õhtusöök, mida pärast esitada žüriile ja millest jätkuks ka kogu rühmale süüa. Kui võistlus oli juba üsnagi lõpu lähedale jõudnud ja teha oli veel viimased viimistlused, hakkas otseloomulikult sadama paduvihma. Osa hoidsid varjusid lõkke, inimeste ja eelkõige toidu kohal, teised üritasid õhtusööki kuidagi valmis saada. Ilmselt ei juhtu just tihti, et satud paduvihmaga metsa ja üritad toitu teha ning samal ajal näed silmanurgast välku, mis maasse lööb. Kuidagi saime siiski kõik valmis ja lõpuks otsustas ka torm järele jääda. Varsti oligi käes õhtune rivistus, kus need, kes telefonidest õigel hetkel loobuda polnud suutnud, said ette lugeda luuletusi. Lõpuks, kui kõik juba väsinud olid, oli aeg telkidesse magama minna. Telki pidime mahtuma terve rühmaga, umbes 18 inimest, nii et pikali tuli heita sõna otses mõttes külge-külje kõrvale. Mõni suutis just veidigi silmad kinni saada, kui kõlas “HÄIREEEEE”. Riided jälle selga, telgi ette rivvi ja aeg jooksma hakata. Mõned said jälle porilombis kätekõverdusi teha, osa pääses kergemalt. Lõpuks saime tagasi telki pikali ja uuesti proovida magama jääda. Eriti hästi see muidugi välja ei tulnud, sest telgis oli kohutavalt palav, riided vihmast märjad ning kui juba tundus, et harjub ära, hakkas ikka keegi kõva häälega norskama. Hommikul umbes seitsme paiku oli aeg tõusta, rivistusele minna, asjad ja telk kokku panna ja hommikust süüa. Seejärel läksime kõik 8 kilomeetrisele matkale. Finiš oli samas kohas, kuhu esimesel päeval oma asjad jätnud olime ning sinna jõudes saimegi jälle oma riided selga panna ja toimus ka laagri lõpetamine. Seejärel viidi meid autode kastides tagasi Tallinna. Pärast laagri lõppu kummitas veel mitu päeva ringi kõndides “vasssak parrrem, parrem vasssak” ja 1-2-3-4, mulle meeldib kaitsevägi”. Ehkki koju jõudes oli väsimus suurem kui pärast arvestuste nädalat, oli enamik siiski selle kogemusega rahul. Vastupidiselt igapäevaelule, oli tore vahelduseks oma pea täiesti välja lülitada ja lihtsalt teha seda, mis öeldakse.
© 2024, 135c