139b

Pildilt puuduv Helena oli ka!

Peale viimasel õhtul tiimi kokku saamist kogunesime Suurel reedel meie lennu tüdrukutega saalihokit mängima! Meie klassist vōistlesid Anna-Maria, Liisa ja Ketlin. Esimesena astusime võistlustulle 140. lennuga ja saavutasime väärika viigi. Peale 8-minutilist hingetõmmet mängisime ka 141. lennuga ning taas – tuli viik. Siis jäi tulemus viimase mängu kätesse, mille võitis 140. lend, ja nii saavutasimegi 2. koha. Lisaks mängurõõmule loovutati meile maitsevett, pulgakomme ja torusallid!

Ketlin

Sõbrapäeva võrkpalliturniir toimus 21.02, meie klassi esindajad tegid tublit tööd ning mängisid kokku 4 mängu.

Päeva esimene mäng oli 12.c vastu. Lihased olid veel külmad ning kahjuks nende vastu võitu ei tulnud. Siiski saime nende vastu kahekohalise arvu punkte, mäng lõppes 0:2 seisuga nende kasuks, viimane geim lõppes punktidega 10:15. Järgmine pingeline mäng tuli 11.a vastu. Siiski suutsime end kokku võtta ning viimase geimi enda kasuks pöörata. Mäng lõppes seisuga 2:1 meie kasuks. Nende mängude tulemusel olime end suutnud vingerdada 4.-6. koha mängudele. Lootus oli saada kõrgem koht, kui eelmisel aastal (6. koht).

Esimene kohamäng oli 12.a vastu, mis vaieldamatult päeva lihtsaim mäng. Mulle tundus, et mõlemad tiimid olid taseme poolest samaväärsed, kuid seekord naeratas õnn meile. Võitsime mängu tulemusega 2:0 meie kasuks.

Päeva viimane mäng toimus 10.a vastu, mis osutus eriti pingeliseks. Kahe tasavägise geimi järel jõudis kohale kolmas geim, milles 10.a hüppas meist mõne punkti võrra ette. Võitmiseks oli vaja 7 punkti ning vastastel oli juba kogutud 6 punkti, seega jõudsime tiimiga konsensusele, et rohkem vigu ei tee. Punktid lugesid 6:6, järgmine punkt oli pinge poolest päeva tipp. Meie serv läks üle võrgu ning kui pall tagasi meie poole lendas, olid kõik liiga motiveeritud seda kätte saama. Kõik hüppasime palli kätte saama, arvestamata sellega, et pall põrkab ning lendab edasi ja keegi peaks selle ka kätte saama. Sellega pall langeski, ning kaotasime mängu punktidega 6:7 seisuga 1:2 10.a kasuks.

Autasustamisel sai meie tiimi silmapaistvaima mängija tiitli meie klassivanem Robin Juul. See aasta kahjuks Skyparki pileteid ei loositud. 🙁

Gümnaasiumi viimaselt võrkpalliturniirilt lahkusime 5. koha tiitliga, seega olime lõpuks edukalt saavutanud parema tulemuse kui eelnevatel aastatel. Isiklikult olen selle saavutuse üle uhke, kuid kindlasti jääb mind igavesti kummitama see viimane kaotatud punkt.

Elin

Sel aastal sai Eesti riik 106-aastaseks. Koolis tähistasime Eesti sünnipäeva Pätsi 150. sünniaastapäevaga samal päeval, 23. veebruaril. Kooli parklas toimus aktus, oli nagu aktus ikka: kõned, plaksutamine, kõned, plaksutamine. Autasustati tublisid sportlasi ja olümpiaadide koolivoorudes osalejaid, meie klassis oli mõlemaid. Esines ka kooli enda rahvatantsuring, väga vahva! Lõpetasime vabariigi aastapäeva aktuse traditsiooniliselt regilaulu, kaera-jaani ja Reaali hüüuga.

Liisa

Pilt: Tallinna Reaalkool

Laupäeval, 27. jaanuaril toimus meie koolis vilistlaspäev, nagu see iga aasta toimub. See aasta oli veidi erilisem sündmus, seoses vana maja renoveerimise ja uue maja ehitamisega käis päris palju rahvast läbi, et näha, kuidas hakkab välja nägema uus koolimaja ning kui armas ikkagi vana maja on, enne kui seda renoveerima hakatakse.
Meie klassi vastutada seekord oli garderoob. Võtsin korralduse enda peale ja pidime garderoobidesse panema numbrid nagidesse, et õhtul külalisi kenasti ikka vastu võtta. Panime oma arust päris suure varuga kohe 500 numbrit ära, kuid üsna kohe saime aru, et jopede jaoks jääb ainult 500 nagiga kohti väheks, seega lõime nagisid kohe juurde. Lisaks garderoobiga tegelemisele, pidime ka olema turvamehed, kes valvavad, et aktuse ajal kõik vilistlased ikkagi saali läheks ega viibiks niisama koridorides, sest asjatut müra üritati vältida.

Melu oli vahva ja vilistlasi oli ka meeletult. Kõige hämmastavam oli asjaolu, kui palju vilistlasi mahtus ära 303 klassiruumi. Ma polegi reaalis vist nii palju inimesi näinud korraga ühes klassiruumis, nimelt istus ühel pingireal umbes 6-8 vilistlast. Tavaliselt on tundides seal mugav neljakesi istuda…

303 klassis tutvustas vilistlane Johan Tali uue juurdeehituse plaani, mis oli väga grandioosne ja olen kindel, et sellest tuleb Tallinna, kui mitte kogu Eesti vägevaim koolimaja!

Meie õhtu garderoobis sujus hästi – inimesed said kenasti oma üleriided kätte ilma suurema ootamiseta ning garderoobis askeldanud klassikaaslased tegid väga eeskujulikku tööd. Meie tööpäev lõppes garderoobis ametlikult kell 00:00, kuid selleks ajaks olid veel pooled peolised koolimajas ning pidime nad jätma ise oma asjade eest vastutama.

Pildil on võimalik näha 131. lennu vilistlasi, nende seas ka minu vanem vend (paremalt teine).

Reaali vaim on ikka vinge! Lahe on vaadata, kuidas eri generatsioonide inimesed tulevad kõik koos ühte kohta iga aasta kokku, et koos vanu aegu meenutada ja koolivendadega uuesti üle pika aja pidutseda ja koos viibida. Sellist üritust oli lust korraldada ja ootan põnevusega aegu, mil saan ise juba vilistlasena sellisest üritusest osa võtta.

Robin Juul

2024. aasta vabalava tuli uues kuues, nimelt Paavli Kultuurivabrikus. Kuigi puudusid istumiskohad ja garderoobi eesti pidi 2€ plekkima, siis tegelikult osutus vabrik väga sobivaks ja mõnusaks kohaks vabalava nautimiseks. Peale klassikalise tasuta joogikese omandamist saigi nautida tänavust üheksat esinejat – sai kaasa laulda, palju naerda ja mõni ehk ka veidi nutta. Õhtut juhtisid tugeva keemiaga Simone Saar ja Karl Marten Kristenprun. Publiku lemmikuks sai väärikalt läbi tantsu ja laulu grupp Chiquititad, žürii lemmikuks meie lennu andekas president Kennedy. Ka vilistlased näitasid nägusid – luuletus-performance’iga astus lavale Sten Martin Kabrits ja peale vabalavaetteasteid sai nautida bändi Momentum, mille üheks solistiks on Nora Liisa Suislepp. Kõige lõppu mahtus ka DJ Rico plaadikeerutamist ja uuesti astusid lavale Trellid. Kell 00:00 pakiti üritus kokku ja tulebki taas jääda järgmist vabalava ootama.

Ketlin

Auhinnaloos publiku seas                              Pilt: Kaarel Tammann

Publiku lemmikute taasesitus                        Pilt: Chris-Robin Talts

Soojal detsembri laupäev, 16. detsember oli gümnaasiumile talisupluse ja sauna jaoks. Kogunesime peale keskpäeva Lennusadama juurde. Sealt võttis meid vastu Lennusulpsu üks asjutaja Märt. Ta tutvustas meile talisuplust, sellega kaasnevaid kehalisi reaktsioone ja pikaajalisemat mõju organismile. Keha soojuse tootmisel on 4 etappi: soojalt riietumine, veresoonte ahenemine, pruuni rasva aktiveerumine, külma- ehk vappevärinad. Samuti kuulsime nõuandeid ohutuks supluseks, et (esimene) sulps oleks meeldiv. Kindlasti ei peaks mõnusa supluse käigus hakkama kontrollimatult värisema. Seejärel suundusime riietusruumi. Mõni riietus vaikides, teine jällegi oli häälekalt mures ja hirmul eesootava pärast. Oma hirme trotsides jõudsid kõik sillale ja kas või korraks end vette kasta. Veest välja tulles võis sõprade silmist lugeda rahulolu ja sära, kuigi naha vahel oli külm.

Kindlasti rikastas see meid positiivsete emotsioonidega ja teadmistega enda keha eest hoolitsemisel. Möödunud arvestuste nädal sai lõpu positiivsel noodil. Terves kehas terve vaim!

Anna-Maria

Foto: Lennusulps

Tallinna Reaalkooli reaal-meditsiinisuuna abiturientidel avanes sügisvaheajal harukordne võimalus osaleda töövarjupäeval Ida-Tallinna Keskhaigla erinevates osakondades. Valida sai järgmiste osakondade vahel: anestesioloogia ja intensiivravi, nukleaarmeditsiin, onkoloogia, üld- ja onkoloogiline kirurgia, patoloogia, uroloogia ja kardioloogia. Iga õpilane sai erinevate osakondade hulgast valida välja selle, mis teda eriliselt huvitab. Kohal tuli olla varakult, umbes 7.40. Seejärel juhatati õpilased vastavatesse osakondadesse. Tegevused haigla erinevates osakondades olid erinevad: kes nägi operatsioone ja kes sai külastada patsiente. Võimaluse korral oleksid õpilased huvitatud töövarjupäevast ka edaspidi. Tallinna Reaalkooli abituriendid tänavad südamest Ida-Tallinna Keskhaiglat koostöö eest!

Anete: Minu töövarjupäev Ida-Tallinna Keskhaigla intensiivravi osakonnas. Hommik algas varavalges, jalutasin oma kodust mööda Ravi tänavat, et alustada päevaga, justkui oleksin päris arst. Kogunesime polikliiniku sissepääsu juures, et siseneda haiglasse kõik koos. Haigla on meie jaoks veel suur ja segane, eriti vahepealsete ehitustöödega, aga see selleks. Saime ka riided vahetatud residentide garderoobis ja selga steriilsed haiglariided (ik scrub). Igaüks suundus peale seda oma osakonda ja sai üksi või paari peale oma ,,arsti’’. Mind viidi esimesena arstide tuppa, kõik arstid olid väga elevil ning huvitatud nii meist, meie huvidest ja miks me kell 8:00 nende diivanil istume. Meile pakuti ka kohvi, et end paremini üles äratada, sest isegi arstidel oli veel uni silmas, hoolimata sellest, et nende jaoks oli tavaline tööpäev. Peale seda seletas juhendaja, mida oli ta juba teinud. Minu juhendaja oli selle vahetuse valvearst. Vaatasime intensiivraviosakonna haiged üle ning arst selgitas iga patsiendi olukorda ning samuti seda, mida on planeeritud täna teha, et tema olukord paraneks. Rääkis uuringutest ja samuti patsientide diagnoosidest. Rääkis sellest, kui kellelgi ei olnud diagnoosi ja mis on nende võimalikud diagnoosid. Samuti kuidas jõuda ja kinnitada neid potentsiaalseid diagnoose.

Arst tutvustas intensiivraviosakonnas nähtavaid masinaid ja mida milleks kasutatakse. Samuti miks on näiteks erinevad patsiendid erineval hingamisel. Käisime vaatamas ka patsiente teistes osakondades, kes võivad potentsiaalselt lähipäevil tulla üle intensiivraviosakonda. Põhjuseid oli väga-väga erinevaid. Käisime igal pool arstiga kaasas, seega nägime, kuidas arst pani patsiendile arterikanüüli. Arst võttis vastu kõnesid ka teistelt osakondadelt ning suhtles ja nõustas teisi arste enda osakonna perspektiivist. Minu jaoks oli see huvitav protsess ja jälgisin seda huviga. Saime tutvuda ka vereanalüüsidega ja küsida arstilt täpsustavaid küsimusi. Vahepeal käisime ka haigla kohvikus lõunal. Vaatasime ka iga patsiendi näitajad üle, nt pulss ja EKG, samuti ka hapniku sisaldus veres vererõhk jms…

Päev oli väga huvitav ja sisukas, kindlasti õppisin palju uut. Sain parema ülevaate arsti igapäevasest tööst ning just meditsiini elu realistlikumas ja igapäevases kontekstis. 

Mathias: Töövarjupäeval õnnestus mul külastada südamekeskust. Sain parema arusaama, milline näeb välja kardioloogi tööpäev ja ka töökeskkond. Päeva alguses kogunesid kõik kardioloogid kokku ja arutasid patsientide üle. Seejärel mindi patsiente, kes olid üle öö haiglas olnud, vaatama (samuti kõik koos). Hiljem õnnestus mul näha operatsiooni, kuidas paigaldati südame stimulaatorit. Sellele järgnes mul üks vaba hetk, mil arst tegeles arvutis kirjatööga. Koos arstiga tegime ka kohvipausi, kus ta rääkis mulle asjadest, mida arst saab teha lisaks tavalisele arsti tööle. Viimase asjana käisime koos arsti ja ühe ülikoolis õppiva neiuga lõunat söömas ja nemad rääkisid mulle veel oma kogemustest ülikooli astumisega ja ülikooli elust. See oli mulle kindlasti hea kogemus ja aitas kinnitada minu otsust minna Tartu Ülikooli arstiteadust õppima! 

Renate: Vaheajal oli meditsiinisuuna abiturientidel võimalus osa võtta töövarjupäevadest, kus sai varjutada arste kirurgia-, pulmonoloogia-, patoloogia- ja ka teistest osakondadest. Ise sain külastada üld- ja onkoloogilise kirurgia osakonda ning õppida veidi nii arstide, anestesioloogide kui ka kirurgide tööst. 

Päev algas suhteliselt vara (7.40) ning saime endale selga panna sinise haiglariietuse. Mind juhatati esimesena hommikusele koosolekule, kus arutati patsientide probleeme ning jaotati ära tööülesanded. Peale hommikust koosolekut mindi pimedasse ruumi vaatama patsientide magnet- ja kompuuteruuringute tulemusi ning arutleti omavahel võimalikke ravi variante. Ees ootas aga kõige põnevam osa: operatsioonid. Enne operatsioone anti mulle opitoa riided ja jalanõud, kirurgiline mask ja opitoa mütsike. Õpetati ka, kuidas enda käsi ja käevarsi pesta ning saingi astuda opituppa. 

Esimesel operatsioonil oli tegu GERD-sündroomi kirurgilise raviga. Operatsiooni käigus justkui keerati mao ülemine osa ümber söögitoru ning õmmeldi mao teise ülemise osa külge, millega takistati maohappe edasist sattumist söögitorru. Operatsiooni oli väga huvitav vaadata, kuid poole pealt minestas patsiendi sees olevat kaamerat hoidev tudeng (kes oli mulle enne ka kätepesu õpetanud) ja seetõttu pidi kaameramehe töö võtma üle assistent. Mind pandi tööle seega uue assistendina ning sain ulatada ja avada uusi õmblusniitide pakke operatsiooni lõpetamiseks. Operatsioonijärgselt tutvustas mulle anesteesiast äratamiseprotsessi Tallinna Reaalkooli 95. lennu vilistlane, keda oli üllataval kombel samuti õpetanud muusikaõpetaja Eve Karp. Operatsiooni lõpp läks sujuvalt ning oli aeg järgmise jaoks. 

Teine operatsioon oli sapipõie eemaldamine. Tegu on suhteliselt tavalise operatsiooniga, kuid seekord oli tegu patsiendiga ning sapipõis oli täis kive, justkui pudenes ning ühes tükis seda kätte ei saadud. Kuna sapipõit pidi tükk-tüki haaval ära kõrvetama, täitus operatsioonituba sujuvalt kõrbehaisuga, mis ajaga vaid intensiivsemaks muutus. Operatsiooni võimalikult kiirelt lõpetades jagas kirurg ka õpetussõnu: ,,See, mida sa täna nägid, ei ole tavaline :)”. Nii oligi lõppenud minu varjutamisosa kirurgiaosakonnas. 

Töövarjupäev meeldis mulle endale tohutult ning see oli kindlasti seda väärt. Samuti andis see mulle parema ülevaate kirurgiast ja anestesioloogiast, kui kõik teemaga seotud loengud seni kokku. Ise arvan, et seda võimalust ning ka näiteks praktikume haiglas võiks pakkuda tihemini/rohkem ja ka noorematele meditsiinisuuna õpilastele, sest ise oma silmaga asju näha ning praktikas asjade läbi proovimine on alati lõbusam ning suure tõenäosusega ka meeldejäävam ja võib-olla ka õpetlikum. 🙂 

Juhan: Olin anestesioloogi töövari ning sain pealt näha uroloogia osakonnas toimuvaid operatsioone. Nägin väga mitmeid erinevaid operatsioone, mis andis mulle laiema arusaama, mismoodi operatsioonide läbiviimine välja näeb. Samuti anestesioloog tegi mind tuttavaks kõikide inimese eluliste näitajatega, mis olid kuvatud ekraanil. Seda kõike ,,laivis’’ näha tekitas mulle veel suuremagi huvi meditsiini vastu. Aga mis mulle kõige rohkem meelde jäi, oli operatsioonitubades olev meeleolu. Kõigil oli naeratus ees ja tehti igasuguseid nalju ning üldiselt ka räägiti väga huvitavat juttu. Nad ei rääkinud ainult omavahel, vaid kaasasid ka mind vestlustesse ja seletasid mulle lahti, mida nad täpsemalt see hetk tegid jne. Ma arvan, et paremat võimalust haiglatoo nägemiseks ei olegi. Muidugi ma midagi tõeliselt pingelist ei näinud, aga usun, et sain avara ülevaate ja arusaama siiski. Olen haiglale väga tänulik selle võimaluse eest ning minu silmis ei olegi midagi, mida selles korralduses muuta – kõik oli ehe.

Tobias: Ma olen väga-väga tänulik töövarjupäeva võimaluse eest! Mul avanes võimalus külastada pulmonoloogia osakonda. Suur-suur kummardus korraldajate ees! Töövarjupäev pakkus väga head võimalust näha haigla igapäevaelu ja n-ö köögipoolt, mida me tavalistes ringkäikudes ei olnud näinud. Lisaks oli töövarjutatav arst väga heaks tugiisikuks, kes jagas nii enda tudengielu kui ka töökogemust ning kelle käest sai küsida ka kõige piinlikumaid küsimusi. Ka korraldusliku poole pealt oli minu arust kõik hästi tehtud. Ainsa murekohana võin välja tuua töövarjupäeva lühikese etteteatamisaja, kuid eks see on igati mõistetav. See päev tegi arsti igapäevatöö kindlasti selgemaks ja atraktiivsemaks tulevikuvalikuks!

Kert: Minu töövarjupäev kulges anestesioloogia ja intensiivravi keskuses. Ärgata tuli varakult, kuna kohal pidi olema juba 7.40. Esmalt juhatati meid residentide riietusruumi, kust saime endale haiglariided. Seejärel jagati meid vastavalt sellele, mis osakonda keegi läheb. Meid juhatati arstide ruumi, kus tutvusime erinevate arstidega. Arstid olid huvitatud, kes me oleme ja kuidas juba gümnaasiumiajal on võimalik haiglas töövarjupäeval käia. Seejärel jagati meid erinevate arstide vahel ära. Mina läksin kaasa anestesioloogiga, kes on juhtumisi Tallinna Reaalkooli vilistlane. Suundusime operatsioonitubade poole. Esmalt pidi taaskord riideid vahetama. Kui kõik vajalik seljas, õpetati mulle, milline on õige arstide kätepesu. Seejärel suundusime operatsioonisaali, kus anestesioloog seletas mulle lahti kõik selle, mis ta patsiendiga teeb, et operatsioon valutult kulgeks. Keemiahuvilisena oli põnev kuulda, milliseid aineid kasutatakse anesteesias. Kui ettevalmistused tehtud, saabus ruumi üldkirurg, kes on üks energilisemaid ja rõõmsamaid arste, keda olen näinud. Minu käest küsiti kohe, kes ma olen ja kust tulen. Kirurgi ja arst-residenti hämmastas see, et olen abiturient ja juba leidnud tee operatsioonisaali vaatlejaks. Operatsioon oli iseenesest pikk: see kestis umbes neli tundi. Mind kaasati ka arstide omavahelisse vestlusesse. Jutuks tuli nii meditsiin kui ka muud huvitavad teemad. Anestesioloog rääkis mulle oma gümnaasiumiajast ning sellest, milline näeb välja tudengielu ning kuidas toimub ülikoolis õppetöö. Töövarjupäev andis mulle suurepärase võimaluse näha arstide igapäevatööd. Mulle jäid eriliselt meelde anestesioloogi sõnad, kui lahkusin: ,,Kohtume 10 aasta pärast’’. Soovin selle ka täita!

5. oktoobril toimus õpetajate päev, mis oli minu jaoks tegevusi täis. Peakorraldajana pidin juba varahommikul alustama ettevalmistustega. Enne esimest tundi pidid õpetajate tuppa jõudma kandikud soolaste ja magusate suupistetega, aula pidi saama kaunistatud, esinejatega soundcheck tehtud ning õpetajatele lilled ostetud. Teise ja kolmanda tunni ajal andsid abituriendid algklassidele tunde, kus pisematel paluti õpetajatele vahvad luuletused kirjutada. 3.b klassist tuli näiteks selline armas luuletus:

Parim õpetaja
Tal nimeks on Reet,
ta oskab eesti keelt.
Mis iganes ta õpetab,
seda varem tundi lõpetab.
Vabandusi kuulda tahab,
pärast lastega ta pragab.
Kiituseid ta jagab,
õhtul voodis magab.

Neljanda tunni ajal oli paus, mis kujunes suureks ringi sahmimiseks, et kõik ikka sujuks. Enne viiendat tundi toimus õpetajatele väike etteaste, kus Mirjam ja Jan esitasid duona Vaiko Epliku “Koske”, peakorraldajad lugesid õpetajatele ette väikeste realistide kirjutatud luuletusi ning õpetajatele jagati lilli (tõenäoliselt ostsime sollist KÕIK nelgid ära). Siis algas action. Viienda ja kuuenda tunni ajal andsid abituriendid põhikoolile ja gümnasistidele tunde. Direktori kabinetis kirjutasid kõik kurjajuured seletuskirju, mille toimimise eest vastutasin õpetaja Ene Saarena mina. Õpilased pidid kirjutama seletuskirju teemadel “Miks on alkohol tervisele halb?”, “Miks on TIK halvem kui Reaal?” ja palju muud. Kooli peal käisid ringi “kooliõed”, kes jagasid plaastreid, sidemeid, vitamiine ja vaktsiine haiguse maurusus systemus vastu. Samuti oli ettevalmistatud direktori patrull, kes andsid pahadele lastele erinevaid ülesandeid. Korraldus oli suurepärane ning juhtus vaid paar väikest apsakat, mis said kiiresti lahendatud. Üks päev reaalkooli direktorina oli minu jaoks väga põnev kogemus ning ei unusta seda veel nii pea. Siin saate lugeda väikest tänusõna, mis õpetajatele etteaste lõpus esitati:

Täna, 5. oktoobril tähistame me õpetajate päeva, kuigi tegelikkuses on iga päev teie, õpetajate, päev. Vähemalt iga koolipäev, kuid eks vahel ka nädalavahetused. Ent paraku peab tähtpäevale siiski ühe konkreetse kuupäeva valima, tänamaks teie hindamatud panust meie koolitee kirevamaks muutmises ning meile elutarkusi ja väärtuslike teadmiste õpetamises.

Samas ei piirdu teie panus üldsegi ainult klassiruumiga. Meie algklasside õpetajad teevad meile sissejuhatuse kooliellu aga ka üldiselt lihtsalt ellu. Nad avavad meile koduvälise laia maailma. Annavad meile võtmed uutele ustele. Selles mõttes võib üks klassijuhataja olla ka elu-juhataja. Põhikoolis ning gümnaasiumis avavad meie silmaringi veel enam reaalainete õpetajad, kes näitavad meile, kuidas maailm ikkagi päriselt töötab. Humanitaaralade õpetajad aga tutuvustavad meile kultuuri ning teevad meist tõeliselt põnevad inimesed. Võõrkeeleõpetajad omakorda annavad meile võimaluse kasutada oma teadmisi rahvusvaheliselt. Ning me teame, et see töö pole mitte sugugi kerge. Just seepärast olete teie, kallid õpetajad, meie tõelised kangelased!

Mia Brit

Nooremate head tervist tagamas Pilt: Erik Võrklaev

Direktoril käed tööd täis     Pilt: Simone Saar

Piret Karud      Pilt: Erik Võrklaev

Andres Taltsid      Pilt: Erik Võrklaev

Mihklipäeval, 29. septembril, tähistavad sünnipäeva nii meie armas eesti keele õpetaja Mirja kui ka meie kool. Kooli sünnipäev oli nagu sünnipäev ikka. Seekord käis meile tundi andmas väga tore vilistlane 118. lennust, Mihkel Kama. (Tema tegi meile siiani kõige huvitavama esitluse.) Ja nagu tavaliselt järgnes kringli söömine (me ei ole oma klassi traditsioonist loobunud), aga erandlikult kooli parklas, sest staadioni asemel on auk. Kringlid olid siiski väga maitsvad. Direktor tunnustas ka rahvusvahelistel olümpiaadidel osalenud õpilasi ja neid, kes tegid oma uurimistöö Reaalkoolist. Saime esitada viimast korda oma retsitantsu ja siis pidime veel viimasesse tundi minema. Pärast seda algas reede!

Liisa

Kõiki nelja kringlit nautimas 

Pilt: Tallinna Reaalkool

Lõpukirjandi ettevalmistus algas varakult. 26. septembril käisime oma eesti keele ja kirjanduse õpetaja Mirja Bluumiga Draamateatris vaatamas Klaus Manni romaani põhjal lavastatud “Mefistot”. Etenduse lavastas Kertu Moppel ja peaosa mängis Juhan Ulfsak. Näidendi sisu haakus ka juba ajaloo- ja kirjandusetunnis õpitud teemadega. Näidendi peategelaseks oli näitleja Hendrik Höfgen, suurepärane näitleja, kelle ees seisis dilemma: kas teha tööd võimuga, kelle vaateid ta ei poolda, ning jätkata oma karjääri või seista oma väärtushinnangute eest, mis tähendaks tema karjääri lõppu. Näidend sisaldas lisaks tõsistele teemadele ka omajagu nalja ning tekitas isu veel teatrisse minna.

Nora