Ida-Tallinna Keskhaigla töövarjupäev Tallinna Reaalkooli reaal-meditsiinisuuna õpilastele
Tallinna Reaalkooli reaal-meditsiinisuuna abiturientidel avanes sügisvaheajal harukordne võimalus osaleda töövarjupäeval Ida-Tallinna Keskhaigla erinevates osakondades. Valida sai järgmiste osakondade vahel: anestesioloogia ja intensiivravi, nukleaarmeditsiin, onkoloogia, üld- ja onkoloogiline kirurgia, patoloogia, uroloogia ja kardioloogia. Iga õpilane sai erinevate osakondade hulgast valida välja selle, mis teda eriliselt huvitab. Kohal tuli olla varakult, umbes 7.40. Seejärel juhatati õpilased vastavatesse osakondadesse. Tegevused haigla erinevates osakondades olid erinevad: kes nägi operatsioone ja kes sai külastada patsiente. Võimaluse korral oleksid õpilased huvitatud töövarjupäevast ka edaspidi. Tallinna Reaalkooli abituriendid tänavad südamest Ida-Tallinna Keskhaiglat koostöö eest!
Anete: Minu töövarjupäev Ida-Tallinna Keskhaigla intensiivravi osakonnas. Hommik algas varavalges, jalutasin oma kodust mööda Ravi tänavat, et alustada päevaga, justkui oleksin päris arst. Kogunesime polikliiniku sissepääsu juures, et siseneda haiglasse kõik koos. Haigla on meie jaoks veel suur ja segane, eriti vahepealsete ehitustöödega, aga see selleks. Saime ka riided vahetatud residentide garderoobis ja selga steriilsed haiglariided (ik scrub). Igaüks suundus peale seda oma osakonda ja sai üksi või paari peale oma ,,arsti’’. Mind viidi esimesena arstide tuppa, kõik arstid olid väga elevil ning huvitatud nii meist, meie huvidest ja miks me kell 8:00 nende diivanil istume. Meile pakuti ka kohvi, et end paremini üles äratada, sest isegi arstidel oli veel uni silmas, hoolimata sellest, et nende jaoks oli tavaline tööpäev. Peale seda seletas juhendaja, mida oli ta juba teinud. Minu juhendaja oli selle vahetuse valvearst. Vaatasime intensiivraviosakonna haiged üle ning arst selgitas iga patsiendi olukorda ning samuti seda, mida on planeeritud täna teha, et tema olukord paraneks. Rääkis uuringutest ja samuti patsientide diagnoosidest. Rääkis sellest, kui kellelgi ei olnud diagnoosi ja mis on nende võimalikud diagnoosid. Samuti kuidas jõuda ja kinnitada neid potentsiaalseid diagnoose.
Arst tutvustas intensiivraviosakonnas nähtavaid masinaid ja mida milleks kasutatakse. Samuti miks on näiteks erinevad patsiendid erineval hingamisel. Käisime vaatamas ka patsiente teistes osakondades, kes võivad potentsiaalselt lähipäevil tulla üle intensiivraviosakonda. Põhjuseid oli väga-väga erinevaid. Käisime igal pool arstiga kaasas, seega nägime, kuidas arst pani patsiendile arterikanüüli. Arst võttis vastu kõnesid ka teistelt osakondadelt ning suhtles ja nõustas teisi arste enda osakonna perspektiivist. Minu jaoks oli see huvitav protsess ja jälgisin seda huviga. Saime tutvuda ka vereanalüüsidega ja küsida arstilt täpsustavaid küsimusi. Vahepeal käisime ka haigla kohvikus lõunal. Vaatasime ka iga patsiendi näitajad üle, nt pulss ja EKG, samuti ka hapniku sisaldus veres vererõhk jms…
Päev oli väga huvitav ja sisukas, kindlasti õppisin palju uut. Sain parema ülevaate arsti igapäevasest tööst ning just meditsiini elu realistlikumas ja igapäevases kontekstis.
Mathias: Töövarjupäeval õnnestus mul külastada südamekeskust. Sain parema arusaama, milline näeb välja kardioloogi tööpäev ja ka töökeskkond. Päeva alguses kogunesid kõik kardioloogid kokku ja arutasid patsientide üle. Seejärel mindi patsiente, kes olid üle öö haiglas olnud, vaatama (samuti kõik koos). Hiljem õnnestus mul näha operatsiooni, kuidas paigaldati südame stimulaatorit. Sellele järgnes mul üks vaba hetk, mil arst tegeles arvutis kirjatööga. Koos arstiga tegime ka kohvipausi, kus ta rääkis mulle asjadest, mida arst saab teha lisaks tavalisele arsti tööle. Viimase asjana käisime koos arsti ja ühe ülikoolis õppiva neiuga lõunat söömas ja nemad rääkisid mulle veel oma kogemustest ülikooli astumisega ja ülikooli elust. See oli mulle kindlasti hea kogemus ja aitas kinnitada minu otsust minna Tartu Ülikooli arstiteadust õppima!
Renate: Vaheajal oli meditsiinisuuna abiturientidel võimalus osa võtta töövarjupäevadest, kus sai varjutada arste kirurgia-, pulmonoloogia-, patoloogia- ja ka teistest osakondadest. Ise sain külastada üld- ja onkoloogilise kirurgia osakonda ning õppida veidi nii arstide, anestesioloogide kui ka kirurgide tööst.
Päev algas suhteliselt vara (7.40) ning saime endale selga panna sinise haiglariietuse. Mind juhatati esimesena hommikusele koosolekule, kus arutati patsientide probleeme ning jaotati ära tööülesanded. Peale hommikust koosolekut mindi pimedasse ruumi vaatama patsientide magnet- ja kompuuteruuringute tulemusi ning arutleti omavahel võimalikke ravi variante. Ees ootas aga kõige põnevam osa: operatsioonid. Enne operatsioone anti mulle opitoa riided ja jalanõud, kirurgiline mask ja opitoa mütsike. Õpetati ka, kuidas enda käsi ja käevarsi pesta ning saingi astuda opituppa.
Esimesel operatsioonil oli tegu GERD-sündroomi kirurgilise raviga. Operatsiooni käigus justkui keerati mao ülemine osa ümber söögitoru ning õmmeldi mao teise ülemise osa külge, millega takistati maohappe edasist sattumist söögitorru. Operatsiooni oli väga huvitav vaadata, kuid poole pealt minestas patsiendi sees olevat kaamerat hoidev tudeng (kes oli mulle enne ka kätepesu õpetanud) ja seetõttu pidi kaameramehe töö võtma üle assistent. Mind pandi tööle seega uue assistendina ning sain ulatada ja avada uusi õmblusniitide pakke operatsiooni lõpetamiseks. Operatsioonijärgselt tutvustas mulle anesteesiast äratamiseprotsessi Tallinna Reaalkooli 95. lennu vilistlane, keda oli üllataval kombel samuti õpetanud muusikaõpetaja Eve Karp. Operatsiooni lõpp läks sujuvalt ning oli aeg järgmise jaoks.
Teine operatsioon oli sapipõie eemaldamine. Tegu on suhteliselt tavalise operatsiooniga, kuid seekord oli tegu patsiendiga ning sapipõis oli täis kive, justkui pudenes ning ühes tükis seda kätte ei saadud. Kuna sapipõit pidi tükk-tüki haaval ära kõrvetama, täitus operatsioonituba sujuvalt kõrbehaisuga, mis ajaga vaid intensiivsemaks muutus. Operatsiooni võimalikult kiirelt lõpetades jagas kirurg ka õpetussõnu: ,,See, mida sa täna nägid, ei ole tavaline :)”. Nii oligi lõppenud minu varjutamisosa kirurgiaosakonnas.
Töövarjupäev meeldis mulle endale tohutult ning see oli kindlasti seda väärt. Samuti andis see mulle parema ülevaate kirurgiast ja anestesioloogiast, kui kõik teemaga seotud loengud seni kokku. Ise arvan, et seda võimalust ning ka näiteks praktikume haiglas võiks pakkuda tihemini/rohkem ja ka noorematele meditsiinisuuna õpilastele, sest ise oma silmaga asju näha ning praktikas asjade läbi proovimine on alati lõbusam ning suure tõenäosusega ka meeldejäävam ja võib-olla ka õpetlikum. 🙂
Juhan: Olin anestesioloogi töövari ning sain pealt näha uroloogia osakonnas toimuvaid operatsioone. Nägin väga mitmeid erinevaid operatsioone, mis andis mulle laiema arusaama, mismoodi operatsioonide läbiviimine välja näeb. Samuti anestesioloog tegi mind tuttavaks kõikide inimese eluliste näitajatega, mis olid kuvatud ekraanil. Seda kõike ,,laivis’’ näha tekitas mulle veel suuremagi huvi meditsiini vastu. Aga mis mulle kõige rohkem meelde jäi, oli operatsioonitubades olev meeleolu. Kõigil oli naeratus ees ja tehti igasuguseid nalju ning üldiselt ka räägiti väga huvitavat juttu. Nad ei rääkinud ainult omavahel, vaid kaasasid ka mind vestlustesse ja seletasid mulle lahti, mida nad täpsemalt see hetk tegid jne. Ma arvan, et paremat võimalust haiglatoo nägemiseks ei olegi. Muidugi ma midagi tõeliselt pingelist ei näinud, aga usun, et sain avara ülevaate ja arusaama siiski. Olen haiglale väga tänulik selle võimaluse eest ning minu silmis ei olegi midagi, mida selles korralduses muuta – kõik oli ehe.
Tobias: Ma olen väga-väga tänulik töövarjupäeva võimaluse eest! Mul avanes võimalus külastada pulmonoloogia osakonda. Suur-suur kummardus korraldajate ees! Töövarjupäev pakkus väga head võimalust näha haigla igapäevaelu ja n-ö köögipoolt, mida me tavalistes ringkäikudes ei olnud näinud. Lisaks oli töövarjutatav arst väga heaks tugiisikuks, kes jagas nii enda tudengielu kui ka töökogemust ning kelle käest sai küsida ka kõige piinlikumaid küsimusi. Ka korraldusliku poole pealt oli minu arust kõik hästi tehtud. Ainsa murekohana võin välja tuua töövarjupäeva lühikese etteteatamisaja, kuid eks see on igati mõistetav. See päev tegi arsti igapäevatöö kindlasti selgemaks ja atraktiivsemaks tulevikuvalikuks!
Kert: Minu töövarjupäev kulges anestesioloogia ja intensiivravi keskuses. Ärgata tuli varakult, kuna kohal pidi olema juba 7.40. Esmalt juhatati meid residentide riietusruumi, kust saime endale haiglariided. Seejärel jagati meid vastavalt sellele, mis osakonda keegi läheb. Meid juhatati arstide ruumi, kus tutvusime erinevate arstidega. Arstid olid huvitatud, kes me oleme ja kuidas juba gümnaasiumiajal on võimalik haiglas töövarjupäeval käia. Seejärel jagati meid erinevate arstide vahel ära. Mina läksin kaasa anestesioloogiga, kes on juhtumisi Tallinna Reaalkooli vilistlane. Suundusime operatsioonitubade poole. Esmalt pidi taaskord riideid vahetama. Kui kõik vajalik seljas, õpetati mulle, milline on õige arstide kätepesu. Seejärel suundusime operatsioonisaali, kus anestesioloog seletas mulle lahti kõik selle, mis ta patsiendiga teeb, et operatsioon valutult kulgeks. Keemiahuvilisena oli põnev kuulda, milliseid aineid kasutatakse anesteesias. Kui ettevalmistused tehtud, saabus ruumi üldkirurg, kes on üks energilisemaid ja rõõmsamaid arste, keda olen näinud. Minu käest küsiti kohe, kes ma olen ja kust tulen. Kirurgi ja arst-residenti hämmastas see, et olen abiturient ja juba leidnud tee operatsioonisaali vaatlejaks. Operatsioon oli iseenesest pikk: see kestis umbes neli tundi. Mind kaasati ka arstide omavahelisse vestlusesse. Jutuks tuli nii meditsiin kui ka muud huvitavad teemad. Anestesioloog rääkis mulle oma gümnaasiumiajast ning sellest, milline näeb välja tudengielu ning kuidas toimub ülikoolis õppetöö. Töövarjupäev andis mulle suurepärase võimaluse näha arstide igapäevatööd. Mulle jäid eriliselt meelde anestesioloogi sõnad, kui lahkusin: ,,Kohtume 10 aasta pärast’’. Soovin selle ka täita!
© 2024, 139b