11. klassi lõpureis Vormsile
On 3. juuni hommik. 11.c sõidab bussiga Vargamäe poole, kui jõutakse ühisele otsusele, et on vaja kiiresti klassireisi korraldama hakata. Suure demokraatia ja hääletuste tulemusena panime paika, et veedame 14.-16. juuni Vormsil.Â
*palju plaanimist ja arvutamist hiljem*
Käes on 14. juuni, oleme end sättinud traditsioonilisse kohtumispaika G. Otsa tänavale ja pakime oma kotte, söögivarusid ja rattaid bussidesse. Kõik hoiavad hinge kinni, et need viimased ka ühes tükis kohale jõuaks. Jõudsid! Praamireis läks kenasti ja keegi meist merehaigeks ei jäänud. Sviby sadamas oli meid ootamas juba meie host Marii, kes mingil moel suutis (peaaegu) kõik meie sada kotti ja telki oma autosse ära mahutada, et need ööbimispaika viia.
Vormsi timm.
Laagerdame.
Nii saime meie alustada oma esimest rattaretke Sviby – Diby. Olime sõitnud mitte rohkem kui 2 km, kui oli kuulda häält, mis sarnanes väga rattakummi lõhkemisele ja vaesel Hendrikul tuli ülejäänud 8 km ratas käekõrval jalutada. Ööbimispaika jõudes panime kiirelt üles oma telgid ja sõitsime Krogi kõrtsi lõunatama. Võib öelda, et kohalikud ei osanud uneski näha nii suure isuga seltskonda ja teiseks päevaks valmistusid meie tulekuks märgatavalt suuremate kogustega. Kõhud täis, said kõik õhtusöögini vabad käed – kes läks ujuma, kes discgolfi mängima, kes niisama telki lugema. Meie kasutuses oli kõikide mugavustega väliköök, seega valmistasime ise kõige õigema suvise õhtusöögi – grill & värske salat.
Asjapulgad grilli ääres.
10/10 vaade.
Kuna käimas oli suve suursündmus EURO 2020, siis loomulikult olid meil tehtud vajalikud ettevalmistused projektori näol ning saime alagrupimänge suurelt, uhkelt ja ühiselt nautida. Üldiselt ilmaga meil väga vedas ja õhtu lõpuks said päiksekreemiga koonerdanud inimesed võrrelda oma nahale põlenud rante. Mõnel rumalal olid teisel õhtul lood veel põletavamad…
Teine päev algas võileibade, hommikukohvi ja klassipildiga ning olime valmis eesootavaks 40 kilomeetriks ümber saare. Öö oli üle elanud ka selle telgi seltskond, kelle varjualune tuulest viiduna kord ühele, kord teisele ääresmagajale näkku vajus. Esimese poole oma matkast läbisime nii kiiresti, et enne lõunasööki jäi kõigile aega niisama olemiseks ja nautimiseks.
Kohustuslik.
Georg tegemas seda niisama olemise ja nautimise asja.
Kahjuks oli esimeses ujumiskohas nii suur tuul, et see kutsus ujuma vaid mõne üksiku hülge. Kõhud kenasti täis, jäi ruumi veel täpselt üheks jäätiseks ja siis olime valmis ülejäänud saart avastama. Tee peale jäi allikaid, majakaid ja niisama lummavat loodust, kuid üllataval kombel olid linnalaste jaoks kõige lemmikumaks vaatamisväärsuseks aasal mäluvad lihaveised ja lambad.
Sõidame.
Need meie lemmikud.
Õhtusöögi ja jalkaga lahendasime samamoodi nagu eelmisel õhtul. Aga selle õhtu tegid teistest erilisemaks soe saun, päikeseloojang mere ääres, ühised hambapesud ja varajaste hommikutundideni kestnud vestlused.
<33
Muidu te ei usuks…
Kolmas päev kadus armutult kiiresti käest. Ärkasime, sõime, pakkisime laagri kokku ja hakkasime sõitma sadama poole. Vormsilt lahkusime väga vihaste sääskede poolt ärasöödutena ja ekstreemsete joodikupäevitustega, kuid sellest hoolimata väsinud naeratused näol. Laeva peal tundsime äratundmisrõõmu virsikumaitselisest Nesteast ja limpsisime oma viimaseid jäätiseid. Klassireis oli igati meeldejääv, aga õnneks terve suvi on veel ees!
© 2024, 137c