Riigikaitselaager
Mai viimasel nädalavahetusel käisime me lennuga riigikaitselaagris. Kõik olid esmaspäevaks päikesest punase jume saanud ja koolis oli vähemalt sama hull olla kui retsinädala neljapäeva hommikul. Siinkohal võlgneme tänu kaitseliitlastele, noorkotkastele ja Raplamaa koolide õpilastele, kes liiga palju valehäireid tegid ning eriti Egonile, Raunole ja veel ühele kutile Raplast, kes öösel lihtsalt pidid ülikõva häälega rääkima ja meil üldse magada ei lasknud.
Jutud, mida ma kuulnud või siis ise välja mõelnud olin, olid palju metsikumad, kui tegelikkus. Meid viidi päris kenale lagendikule, kuhu telgid pĂĽsti panime. Telgis oli umbes 10-12 riigikaitsjat ja ahi, millega sai telgi mõnusalt soojaks kĂĽtta. Või noh, kellel sai… Mõnel olid telgis suured augud, aga samas oli neil jällegi lihtsam piiluaukudest luurata. Ka toit oli päris hea. Saime riided ja nimesildid, lõhkusime puid ja pĂĽĂĽdsime ahju kĂĽttes mitte vingugaasimĂĽrgitust saada. Ă•htul tutvustati lipu kaitsmise ĂĽlesannet, ringkaitset, koodsõnu ja muud põnevat. Põnevuse säilitamiseks jätame öised tegevused enda teada. (“Staap, siin Kehtna1, kella kolme suunas on kuulda lehma möirgamist.”)
Laupäeval läks õppimiseks. Lemmiktegevusteks olid marsi õppimine, kamo tegemine, side ja paintball, kõik muu oli ka rohkem või vähem vahva. Mõni meist sai instruktoritelt karistuseks korralikult kätekaid, aga üldjoontes võis Eesti end juba veidi turvalisemalt tunda.
Laupäeva öö… hoidis adrenaliinitaseme kõrgel.
PĂĽhapäeva hommikul omandasime veel viimased tähtsad oskused, tegime grupipildid ja pakkisime oma elamise kokku. Ăśldkokkuvõttes oli lõbus ja isegi natuke kurb lahkuda. Ammu polnud ju näinud lennukaaslaseid ega nendega midagi suurt koos teinud. Aga see tunne, kui sai peale kolme päeva kodus pesemas käia ja oma voodis magada – see oli ikka ĂĽle kõige.
 
 
 
 
© 2024, 137c