Keskaegne Tartu
Neljapäeval, 3.detsembril käisime Tartus. Meeleoluka päeva raames tutvusime keskaegsete hoonetega (neid on Tartus väga vähe). Samuti nautisime maitsvaid eineid Tartu pompoosetes toidukohtades Taverna, Uulits ja Hesburger. Reis läks kõigile väga südamesse ning lõi meile elupäevade lõpuni kestvaid mälestusi!
Tartu keskajal
13. sajandi teisel poolel alanud sõjas Saksa ordu vastu oli Tartu mitme erineva võimu all, kuni jäi 1224. aastal lõplikult sakslastele. Samal aastal läänistati Tartu ja selle ümbrus piiskop Hermannile ning Tartust sai keskaegse vasallriigi, Tartu piiskopkonna keskus. Keskajal kuulus Tartu Hansa Liitu ning oli edukas kaubalinn Pihkva ja Novgorodi kaubateel. Pärast Pihkva ja Novgorodi allutamist Moskvale Tartu tähendus kaubalinnana vähenes. Tartu oli Riia ja Tallinna järel suuruselt kolmas linn Vana-Liivimaal. Linna saksapärane nimi oli tol ajal Dorpat. 15. sajandil oli Tartus üheksa kirikut ja linna ilu kiitsid ka sealt läbi sõitvad rännumehed. Keskajal elas seal 6000 inimest. Liivi sõja alguses, 1558. aasta juulis leidis aset Tartu piiramine, mille tulemusena kapituleerus Tartu piiskopilinnus 18. juulil 1558. aastal Moskva tsaaririigi vägedele ja Tartu piiskopkond lõpetas oma tegevuse.
Toomkirik
Tartu Toomkiriku ehitamine algas 13. sajandil ning valmis see 16. sajandil Tartu piiskopkonna peakirikuna. Reformatsiooni (Martin Luther 1517 usupuhastus) 1524.-1525. aastate pildirüüste ja Liivi sõja (1558-1583)) ajal sai see kannatada, kuid 1804-1807 aastatel (Aleksander I ajal) ehitati see Johann Wilhelm Krause projekti järgi Tartu ülikooli raamatukogu tarbeks. 1981. aastal kolis aga raamatukogu ümber ja selle asemele tuli Tartu Ülikooli muuseumi.Tartu Ülikooli kunstimuuseum sai alguse 18.04.1803 (1802. aastal taasavati Tartu Ülikool), 1976. aastal loodi sellest Tartu Ülikooli ajaloo muuseum. Pärast seda rajati muuseumi osakonnana Dmitri Uljanovi kortermuuseum ning selle sulgemisel Tudengimuuseum (1989-1997). 2005. aastal koondati Tartu ajaloo muuseum, Loodusmuuseum ja Kunstimuuseum asutuseks Tartu Ülikooli muuseumid, mille kogudes on üle 130 000 museaali (kultuuriväärtusega objektid, mis on võetud muuseumi arvele).
Jaani kirik
Tartu Jaani kirikut on esimest korda mainitud 14. sajandil, kuid puuduvad kirjalikud allikad selle ehitamisest, arvatakse, et see pärineb 12. sajandi teisest poolest või 13. sajandi algusest. See on telliskirik, mis on tuntud oma terrakotafiguuride poolest, mis olid kõik erinevad ning mida oli algselt üle tuhande. Tänaseks on säilinud umbes 200 figuuri. Nii palju selles tehnikas skulptuure pole mitte ühelgi teisel kirikul Euroopas.
Ehkki kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud, on tema keskaegne üldkuju säilinud. Tugeva läänetorniga kolmelöövilisele basilikaalsele pikihoonele liitub piklik polügonaalse lõpmikuga koor, mille põhjaküljel paikneb käärkamber.
Tartu õhkimisel Põhjasõjas hävisid 1708. aastal torni ülaosa ning kesklöövi ja kooriruumi võlvid. Teadaolevalt sai Jaani kirik Põhjasõjas tabamusi kokku 37 pommist. Viis päeva peale linna vallutamist tehti kirik puhtamaks, et Peeter I saaks seal jutlust kuulata. Lisaks eelmainitud purustustele oli Tartu Jaani kiriku altar ja kantsel viidud Pihkvasse.
1724. aastal küsis vabahärra von Taube kroonult kiriku kordategemiseks raha ning nõudis tagasi ka altarit ja kantslit. Samal aastal kinkis kindralkuberner kirikule oreli.
Aastatel 1820–1830 rekonstrueeriti kiriku interjöörid arhitekt Georg Friedrich Geisti kavade kohaselt, eeskujuks antiiktempel. Tolle ajani oli säilinud enamik interjööri skulptuure. Need ei sobinud aga klassitsistlike vormikaanonitega ning raiuti põhilises osas maha. Säilisid üksnes kujud, mida oli lihtsam kinni müürida või krohvida.
Alates 1899 restaureeriti kiriku fassaadid Riia arhitekti W. Bockslaffi juhtimisel. Kirik säilis kuni Teise maailmasõjani. 1944. aasta augustis Nõukogude vägede pealetungil põles ka Jaani kirik.55 aastat varemetes seisnud kiriku taastamistööd said linnarahvale nähtavaks 1999. aastal, mil pidulikult tõsteti paika uus tornikiiver. Tartu Jaani kirik avati külastajatele 2005. aasta maikuus. 29. juunil 2005 toimus kiriku pidulik taasavamine.
Veel Tartus nähtut
Tartus ringi sammudes, möödusime me loomulikult mitmeid kordi Hugo Treffneri Gümnaasiumist.
19. sajandi lõpul, peaaegu täpselt samal ajal kui sündis meie endi kool, otsustas Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud Hugo Treffner rajada kooli. Toonaseks eesmärgiks oli valmistada kasvandikke ette kroonugümnaasiumi klassidesse astumiseks, kuid juba enne sajandivahetust hakati täismahulist gümnaasiumiharidust andma. H. Treffner oli aktiivne mees, ta oli üks neljast Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajatest, tegus liige Eesti kirjameeste seltsis, mille president ta ka 1887-90 aastatel oli ja ka 1887-88 aastatel oli ta korraks isegi isegi korraks „Eesti Postimehe“ omanik ja toimetaja. Konstantin Päts ütles HTG 50. juubeliaastapäeva aktusel: “Meie iseseisvuse sünd oleks ehk sootu teistsugune olnud, kui meil poleks olnud Hugo Treffneri kooli”.
Nägime ka Kristjan Jaak Petersoni ja Karl Ernst von Baeri mälestusmärke.
Kristjan Jaak Peterson, eesti kirjanik, kes sündis 1801 ning suri kõigest 21-aastasena, oli luuletaja, kes uskus eesti kirjanduse algupärasesse loomisesse. Ta avaldas ajakirjas Beiträge keeleteaduslikke artikleid eesti keele morfoloogia ja lauseõpetuse kohta. End kutsus ta maarahva laulikuks ja hindas rahvuslikku kirjandust. Eesti rahvuskirjanduse looja auks on ka pühendatud 14. märts, Petersoni sünnipäev, emakeelepäevaks.
Karl Ernst von Baer oli teadlane, kes elas aastatel 1792-1876. Teda peetakse embrüoloogia isaks, kuid ta tegeles ka entomoloogia, antropoloogia ja geograafiaga. Teda valiti 1826. aastal Tartu ülikooli semiootika, füsioloogia ja patoloogia professoriks, millest ta aga keeldus. Eluaastate lõpus oli ta Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees, mis asus Tartus.
© 2024, 137c