137b

Arvestustenädal selja taga ja jõulunädal silme ees, otsustasime klassiga veeta ühe mõnusa pärastlõuna bowlingus. Muidugi olid kõik nõus  minema, sest see tähendas ka osadest tundidest vabaks saamist (kahjuks mitte küll füüsikast või matemaatikast, aga asi seegi).

Klassisiselt toimus ka väike kihlvedu, mille kohaselt pidi Georg ületama oma rekordi (126p). Aleksandra vedas Georgiga kihla, et kui teine ei ületa seda skoori, siis kaotab ta osakese oma kulmust, kui jah, siis peab hoopiski SaÅ¡a triibud oma kulmu lõikama. Kartmishirmus hakkas Georg kõvasti treenima, käies mitmel korral sõprade seltsis bowlingut mängimas. Tollel teisipäeva hommikul kahetses aga Aleksandra oma otsuseid väga ning selleks oli ka põhjust. Umbes kella kolme ajal oli Georg visanud kindla käega 131 punkti!! Samuti toimus väike võistlus klassijuhataja Eriku ja korvapallurist Luca vahel. Esimese mängu võitis uhkelt Erik, kuid ei pidanud kaua ootama, kui Luca viskas päeva highscore’i.

Kokkuvõttes oli väga lõbus ja võitlusrohke õhtupoolik klassi seltsis.

– Mia Luisa

137. lennu esmakohtumine

Nagu kord ja kohus, algab reaalikate teekond gümnaasiumis juba enne kooliaasta algust: augusti viimasel päeval oli 113 helgel peal võimalik esmakordselt tutvuda-kohaneda mõne jaoks uute, mõne jaoks vanade klassi-ja kursusekaaslastega, muidugi pühal Reaali staadionil. Päikeseliselt soojal pärastlõunal segunes elevus suveigatsusega, kui tulevased gümnasistid tasapisi spordiplatsil enda kohta otsisid. Eestlaslikult tagasihoidlikult ning kohmetult sättisime ennast võltsmurule istuma ning jälgisime pingsalt õpetajaid meie ees. Vanadele Reaali kaladele olid näod juba tuttavad, kui uustulnukana massi sisse sulandudes pedagoogidest oma klassijuhataid tuvastada püüdsin. Äkki see blondi peaga rõõmsameelne naine, või daam punaste sirgete juuste ning ümmarguste prillidega? Kaua polnud vaja nuputada, kui õpetajad ennast ise tutvustasid – otsa tegi lahti Piret Otsa oma lõbusate ringmängudega, mis ka tagasihoidlikumate tegelaste näole pisikese muige tõid. Jätkasime koolilainel Martin Saarega – respekt õpetajale, kes suudab ka tulevase aasta tunnijaotusplaanist ja valikainest nõnda suure innuga rääkida! Et tähtis jutt meelest ei läheks, jagati kätte ka täpsem info tulevast kooliaastast ning võisime rõõmustada selle hunniku füüsika ja matemaatika kursuste üle, mis meid kõiki veel ees ootas…

Kõik on uus septembrikuus

Pidulik avapaugu sai 10.klass 2.septembril – üks päev suvepikendust kulus marjaks ära. Eesti ilm polnud meid taas alt vedanud ning suvisel Estonia puiesteel siblis Reaali poole tohutu mustvalge rahvasumm, nende seas nii väikeseid kui suuri: pisut ametlikud ja tõsised, samas elevust täis õpilased oma möödunud suvest muljetamas ning loomulikult Reaalkooli keskmisest kõrgema legendaarsusastmega õpetajad. Kui oli ajahädas lõpuks oma klassi üles leidnud, jooksin rutuga tagasi alla korrusele, kus kümnendikud juba Pudi reas sammumiseks ettevalmistusi tegid. Erutus ja elevus tõsise ja tähtsa näo taha varjatud ning käed seljal, sammusime koolimajast välja Poisi juurde, et läbi viia gümnaasiumi kõige esimene traditsioon – kuldse siksakiga mütsi pidulik üleandmine. Niiviisi kentsakal kombel Otsa tänavale kõndides jäid meid vaatama nii mõnedki tänaval jalutajad, jättes pooleli oma senised asjatoimetused. Kui klassijuhatajad hakkasid järjest nimesid hõikama, et oma kasvandikule müts sõbramehelikult pähe sättida, uudistasin vastseid gümnasiste enda ümber: kuigi uustulnukana ei suutnud ma veel eristada nii mõndagi oma klassist, tundsin end mütsi saamisel justkui suure pere liikmena – nüüd olen ka mina üks nende seast. Pidulik rituaal möödas, suundusime klassijuhatajatundi, kus lisaks üldisele infole saime nii mõnegi (heatahtliku) hirmutava hoiatuse seoses õpetajatega, sealhulgas õuduslood kultuuripäevikust ning keemiatundidest. Tulevaste katsumustega ei pidanud pead kaua vaevama: järgnes aktus ning taaskord traditsiooni tiitlit väärivad esimesed „akadeemilised“ tunnid Veskimetsa ja Saare seltsis. Nautisin veel viimaseid hetki, kus märkmete ja konspekti tegemine polnud hädavajalik ning rahus sai ennast harida flogistoniteooria ning sünapside tekkimise vallas – nii soovisime üksteisele järgnevatel nädalatel pidevalt häid sünapse.

10.klasside tuleproov – esimene nädal Reaalkooli gümnaasiumis

Mitte miski pole uuele reaalikale veel karastavam (ja šokeerivam), kui esimeseks tunniks on matemaatika valiktund. Rõõmsameelne Talts jagab kätte matemaatikaolümpiaadi koolivooru ülesanded ning veel suveuimas oleva õpilase pea ei suuda meenutada isegi ruutvõrrandi lahendivalemit, mida ta veel pool aastat tagasi une pealt teadis. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab tõik, et ka teised pealtnäha geniaalsed õppurid ei hammustanud läbi viimast kui üht ülesannet. Tunnist lahkudes võib nii mõnegi näolt lugeda välja ilmselge segaduse – kuhu ma sattunud olen? Reaalkool aga oma taset ei langeta – raske õppustel, kerge lahingus – järgmiseks proovikiviks saab Kella kirjandus koos kurikuulsa kultuuripäevikuga. Pilk Powerpointi slaididele naelutatud, kuulame, kuidas kirjanduse õpetaja meile ülesandeid ette loeb. Esialgu paistab kõik kontrolli all olevat: üks retsensioon poolaastas paistab päris tehtav olevat. Kuid uute slaididega tulevad uued ülesanded arutluse, tsitaatide ja veel näidisretsensiooni näol…hingan sügavalt sisse ja sisendan endale, et jään ellu. Emotsioonidest tulvil päeva lõpetab füüsika valiktund koos Reedikuga, kes ulatab kätte lehe pealkirjaga „Ülesandeid minevikust“. Oma rõõmuks avastan, et nii mõnigi ülesanne on vaatamata nigelatele füüsikateadmistele kerge vaevaga tehtav – me keegi ei oska veel arvata, mis meid sel poolaastal „tavalise“ füüsika tundides ees ootab…

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta

Nüüdseks on möödas juba pool aastat gümnaasiumist, või nagu muusikaõpetaja Karp ütleb: „Head viimast kümnenda klassi poolaastat!“. Esimesed närvivapustuseseeriad arvestuste nädalate näol on üle elatud ja harjutused tulevasteks öövahetusteks tehtud (meditsiinisuund siiski) – tugevad on tuleproovi edukalt läbinud ning nüüd pole midagi muud, kui samas vaimus jätkata!

– Eliise

Kõleda novembrikuu viimasel nädalal leidsid Tallinna Reaalkooli seinte vahele tee meie idanaabritest õppurid, kes teguderohke nelja päeva jooksul said enamike jaoks esimest korda avastada meie Maarjamaa lõbusid ja iseärasusi. Hotelli meil neile finantsraskuste tõttu pakkuda ei olnud, ja parem oligi, selle asemel saadeti kümmekond poissi ja tüdrukut elama meie endi gümnastistide leibkondadesse ja ma usun, et põhjust selle üle rõõmustada jätkus mõlemale osapoolele. Niimodi saime meie praktiseerida oma kangesti ebapädevat vene keelt ja idanaabrid said seda meile rõõmuga õpetada, kogudes samal ajal pilti eesti kultuurielust ja perekonnatraditsioonidest. Öeldakse, et aeg lendab kui käsil on miskit lõbusat ja erandiks ei olnud ka need hektilised neli päeva. 96 tunni jooksul viisime elevusest pakatavad uustulnukad erinevatesse muuseumitesse, millest tähtsamateks võib vast pidada vana hea KUMU ja bioloogiatundidega koduseks saanud tervishoiumuuseumit, samuti jätkus hulganiselt seiklusi vanalinna, kus kuidagi lõpetati oma otsaga pea iga õhtu, võib isegi öelda, et see kord viisid kõik teed rooma asemel vanalinna. Nõnda oligi meie üllatus suur, kui järsku oli käes pühapäev ning varajastel hommikutundidel saime vaid lehvitades head teed soovida aina kaugenevale Peterburi poole veerevale bussile, mis oli täis meie üllatavalt armsaks saanud külalisi.

– Aleksandra

3.detsembril, teisipäeval toimus kogu gümnaasiumile juba traditsiooniks saanud võimlemispidu. Kalevi hallis olid kõik kohal juba 7.40, et kella kaheksaseks esinemiseks üles ärgata ja oma imelisi tantsuoskusi näidata. Esinemisjärjekorras olime teised, nagu 10.b ikka, ja tants koosnes kolmest osast, 2-st tiktokitantsust ning paarisosast Britney Spears`i Toxicu järgi. Olenemata vähesest ettevalmistusajast ja halvast ajaplaneerimisest näitasime suurepärast tehnikat ja vägevat emotsiooni. Kahju, et kohtunikud meie pingutusi hinnata ei osanud, aga eks järgmine aasta uuesti.

– Hanna

27.novembril külastas meie kooli Kanada kindralkuberner Julie Payette, meie klassist käisid teda vaatamas mina (Karl Mattias), Aleksandra, Andreas P, Els ja Kristofer. Kuulasime huviga punases kostüümis eksastronauti rääkimas kosmosest, haridusest ja kliimasoojenemisest. Samuti saime naerda (kuid veidi ka piinlikkust tunda) meie presidenti halva inglise keele pruukimise üle. Hämmastav oli Payette’i imeline esinemisoskus ning ta võime kaasa haarata noori oma jutuga.

Usun, et võin kõigi nimel öelda, et lahkusime aulast positiivse tuju ja motivatsiooniga tuleviku nimel pingutada (ning tublisti inglise keelt õppida). 

– Karl Mattias

Pilt Tallinna Reaalkooli kodulehtelt

8. novembril oli kool täis pidulikes riietes gümnasiste, kes peale 7. tundi kogunesid aulasse. Kätte oli jõudnud traditsionaalne märgiaktus ning abituriendid astusid jällegi sammukese lähemale vilistlaseks saamisele. Saime kuulata andekaid lauljaid ning vaimustavaid kõnesid nii õpilaste kui ka klassijuhatajate esindajatelt. 12.b klassi Kertu soojendas kõigi südameid oma meenutustega 135. lennust ja Talts tõi oma matemaatiliste tarkustega kõigile naeratuse näole.
Märgid rinda pandud ning õpetajad tänatud, sai ametlik osa läbi. Siiski seadsime õhtul sammud jälle kooli poole, et veidi pidutseda. Saime panna käiku oma tantsukursustelt saadud oskused, niisama puusa nõksutada ja legendaarsemaid P. Otsa tantse tantsida. Kui kell lõi üheksa, hakkasid abituriendid ühel häälel laulma üsnagi meeldejäävat viisi: “Välja, välja koolimaja seest. Aeg on minna magama kel märki pole ees.”
Sellega oli pidu meie jaoks lõppenud ja kaheteistkümnendikud jätkasid omasoodu. Juba kahe aasta pärast oleme meie sealsamas, hoidmas oma tekleid, imetlemas oma sõrmuseid ning saamas kätte enda märke.

-Brigitta

Oktoobris toimunud kurnav arvestuste nädal kujunes seekord meile õnneks kardetust lühemaks, sest reedel juba kaunis varajasel hommikul põrutasime klassiga Riia poole teele.

Meie kahepäevane reis Riias algas loomaaia külastamisega, kus seekord saime  paar tundi iseseisvalt ringi liikuda. Rõskest ilmast hoolimata oli see äärmiselt tore kogemus, sest nägime ka selliseid loomi, keda Tallinna Loomaaias pole – näiteks kaelkirjakut.

Peale loomaaeda ja sellele järgnevat kehakinnitust liikusime edasi Stockholmi Kõrgemasse Majanduskooli. Seal võttis meid vastu Tallinna Reaalkooli vilistlane KatriLiis Kaasik, kes tutvustas meile nii kooli ennast kui sealseid õppimisvõimalusi.

Järgmisel hommikul saime kokku meie vilistlase ja nüüdse lenduri Kaspar Puksandiga, kes tutvustas meile oma elukutset. Loeng oli mõnusalt vabas vormis ning meil oli hea võimalus esitada kõiksugu huvitavaid küsimusi tema erilise ning põneva töö kohta.

Tagasiteel Tallinnasse kuulasime bussis muusikat ja seadsime end eesootava koolivaheaja meeleollu.

– Andreas Toomas

4. oktoobril tähistasime traditsiooni kohaselt õpetajate päeva, mil 12.klassidel oli võimalus astuda meie kallite õpetajate auväärsetes kingades. Meile, 10.b klassile, sattusid abituriendid andma kirjanduse ja keemia tunde.

Esmalt siis kirjandus. 12ndikega kontrollisime hoolsalt Vana-Kreeka müütidega seotud töölehti ning meile tutvustati äärmiselt harivat kokkuvõtlikku videot näidendist ,,Kuningas Oidipus”.

Teisel tunnil olime parasjagu põhjalikult õppimas olümpiamängude teemat, kui meid tulid kontrollima direktor ning õppealajuhataja. Ãœlevaatust me puhtalt ei läbinud ning valitud õpilased pidid vahetusjalanõude puudumise tõttu minema ,,seletuskirja kirjutama”.

Viimane tund oli meil siis keemia. Õpetajad abituriendid tegid meile huvitava esitluse erinevatest elementidest ja ühendidest, millel on omapärane avastuslugu või mis on ajaloos ning ka tänapäeval omanud tähtsat rolli.

10.b oli väga rahul oma õpetajate päeva kogemusega! Saime naerda, saime targemaks ning taaskord tõestust, et paaritud lennud ongi parimad!

– Kertu-Triin

 Septembri 3. nädalal toimus Reaalkooli Rebaste retsimine, mille käigus läbisid rebased (kümnendikud) jumalate (abiturientide) juhendamisel täisväärtuslikeks gümnasistideks saamise teekonna.

Kogu üritus algas juba eelneval nädalal, kui rebased said tuttavaks oma jumalatega ja nädalavahetusel toimusid tutvumispeod.

Ametlikult algas rets Septembri 3. nädala esmaspäeval, mil õpetajad leidsid klassidest eest väga kireva ja varajasest koolitulekust unise seltskonna. Kelle seas olid nunnad, supermodellid, Simpsonid ja teised ebatavalised teleseriaalide tegelased. 6. vahetunnil rivistusid kõik rebased aulasse ja andsid vande. Peale tunde liikusid kümnendikud staadionile, et võistelda gruppidena erinevates mängudes. Vihma tõttu aga pidid õpilased tagasi koolimajja suunduma ja jätkama mänge aulas.

Teisipäev algas nagu esmaspäevgi hommikuse tantsimisega 7.30 peale mida liiguti edasi tundidesse. Vahetundidel harjutati Flashmobi ja toimusid gruppidevahelised tantsulahingud. Peale tunde suunduti jälle aulasse, et mängida abiturientide poolt koostatud viktoriini, mis testis peamiselt rebaste silmaringi.

Kolmapäeval jätkusid teisipäevased vahetunni tegevused ja õhtul kell 17.00 algas maastikumäng vanalinnas. Rebased pidid lahendama mõistatuse, et leida ülesse vahepunktid ja seal täitma ülesande enne kui said edasi liikuda. Peale seda toimusid iga gruppi poolt korraldatud peod.

Neljapäeva hommikul oli näha, et niimõnelgi oli kolmapäevane õhtu pikaks veninud. Hommik algas varakult loenguga sisalike kohta. Poolunes kümnendikud ja abituriendid kõmpisid mööda kooli ringi ja tundidest just vägapalju meelde ei jäänud.

Reedel esitasid rebased Viru keskuse aatriumis Flashmobi ja õhtul leidis aset nädala kõige olulisem sündmus: Rebaste ristimine.

Laupäeval läksid rebased ja jumalad kõik koos Pirita metsa koristama.

– Kristofer

(Siia lõppu ka video meie vägevast flashbmobist:  https://www.youtube.com/watch?v=kSae7ike3uo&fbclid=IwAR3tpmvmi9MZVklNhJbhUBrKa0xeORqMjegNXQkxQfpKFTeQJe2NLzI7Mos)