137b

Kolmandal veebruaril käisime terve gümnaasiumiga Tartus seoses Tartu rahu 100. aastapäevaga. Sõitsime välja hommikul kl 8.10 ja tagasi jõudsime umbes kl 19.30. Oleks varem jõudnud, aga Arulepp suutis ära unustada, kust buss väljub ja ei osanud Tartus orienteeruda.
Alustuseks sõitsime Raadi kalmistule, et käia läbi Johann Voldemar Jannseni ning Julius Kuperjanovi haudadelt. Peale seda viis meid tee Tartu ülikooli, kus käisime kunstimuuseumis. Teiste vaatamisväärsuste kõrval nägime ka A klassi. Siis läksime Jaan Poska Gümnaasiumisse, kus meile näidati kooli ning Tartu rahu teemalist tuba. Toas oli laud, mille peal sõlmiti Tartu rahuleping. Kooli näitasid meile õpilased, kes olid millegipärast tohutult uhked oma treppide ja nelja korruse üle (ei saanudki lõpuks aru miks, trepp oli lihtsalt jube kitsas) ja meelde jäid ka arvutikapid. Need oli ainult poole väiksemad kui meil. Aga pole hullu. Kõhud tühjad, suundusime Hugo Treffneri Gümnaasiumi sööklasse, kus oli tõeliselt maitsev lõuna. Martin läks peale seda arvatavasti Hezi õiget lõunat sööma. Viimaseks toimus Tartu ülikooli aulas pooleteisttunnine loeng Tartu rahu teemal. Tegelikult oli täitsa huvitav, aga meie matemaatikaõpetaja Talts võttis loengu hästi kokku: toolid olid ebamugavad ja inimesele on antud võime end vahepeal lihtsalt välja lülitada ja viimase jutu ajal oli see täiesti lubatud. Siis kõndisime bussidele ning järgnes juba mainitud vahejuhtum Arulepaga.
Kõlar jäi küll maha, aga reis oli ikkagi tore.

-Indrek

Iga Eve Karbi muusikatund algab juba teada-tuntud vaikuseminutiga. Meie klass katsetas ära ka eriskummalise hääleharjutuse ja ilmselgelt oli tegu pikima yeaboiiiga muusikaklassi ajaloos. Ehk panime aluse uuele traditsioonile?

-Anonüümne

Liszt. Berlioz. Shakespeare.
Meie klassi võib leida teatrist paaril korral aastas: veidi enne kultuuripäeviku esitamise tähtaega või siis koos õpetaja Karbiga pool-sunniviisiliselt sümfooniaorkestrit ning ooperit nautimas. 10. ning 17. jaanuar olidki just vastavat orkestri ning ooperi jaoks broneeritud. Mõlemal reede õhtul panid kõik kolm klassi ennast viisakalt riidesse ning seadsid sammud Estonia teatrimaja poole. Esimesel reedel käisime ERSO kontserdil. Kuna pikk nädal oli juba selja taga, siis oli vahelduseks väga mõnus istuda pehme tooli peal ja kasvõi silmad kinni Lizsti ning Berliozi kuulata. Pärast toimus klassis ka arutelu, kus ei jäänud rääkimata orkestri professionaalsusest ega ka sellest, kuidas kunagi olnud üks löökpillimängija gongi kingaga visanud.
Täpselt nädala pärast olime jälle Estonias tagasi, kuid seekord olime hoopis Shakespear’i lainel. Juba siis, kui eesriie esimest korda avanes, peegeldus meie nägudelt hetkeks segadus. Teadsime ju kõik, et “Romeo ja Julia” tegevus toimus mitmeid sajandeid tagasi ja kohe kindlasti ei olnud siis ei Veroonas metroopeatusi ega ka spreivärve. Aga just need kaks asja vaatasid meile lava pealt vastu. Kuid nagu reaalkooli õpilastele sobilik, kohanesime oludega kiirelt ning avastasime veel palju asju, mille üle pead murda. Õnneks leidsime peaaegu kõigile küsimustele koos õpetajaga vastuse. Endiselt aga ei tea me, milleks on vajalikud punane ning roheline nupp dirigendi puldi peal. Aitäh, Andreas (Kepp), et sa meie tähelepanu sellele juhtisid.
Varsti võib meid jälle leida teatritest üle kogu Eesti, sest ega see kooli lõpp ning kultuuripäeviku esitamine enam kaugel pole.

-Maarja-Liis

Pildid pärinevad Rahvusooper Estonia kodulehelt ning ERR uudisteportaalist.

Tormisel ja kõledal kolmapäeva õhtul toimus kooli aulas üks hubane üritus. Playboxi näol viidi läbi saade “See žanr kõlab tuttavalt”. Mida saade endast kujutab? Igale klassile loositi žanr, milles esineti.

Meie klassi žanriks sai kantri. Esituses pidi olema vähemalt üks eesti keelne laul. Numbri ajal võis laval ära tunda Rednexi Cotton Eye Joe, Hannah Montana ja laulu “Jaanipäev” ansambel Fix esituses. Tänu Elsi ja Kätlini hästi läbimõeldud kavale olid nii poisid kui tüdrukud tantsu kaasatud. Esituses osales üle poole klassi.

“Mulle meeldisid tutvustavad videod, mis Luca ja Luukas klassidest tegid.” – Martin

Lisaks tantsijataele oli meie klass laval esindatud ka muul moel. Nimelt  oli Luca üks pool peo õhtujuhtide powerduo’st. Ise ei oska väga öelda, aga tagasiside põhjal võib järeldada, et nad olid tublid!

Abiturientide sõnul oli tol õhtul kõige vahvam jõulupidu, mis seni nende koolis viibitud aja jooksul toimunud on. Niiet paarislennule on järgmiseks aastaks latt väga kõrgele seatud.  Meie jääme põnevil ootama!

– Luca

Arvestustenädal selja taga ja jõulunädal silme ees, otsustasime klassiga veeta ühe mõnusa pärastlõuna bowlingus. Muidugi olid kõik nõus  minema, sest see tähendas ka osadest tundidest vabaks saamist (kahjuks mitte küll füüsikast või matemaatikast, aga asi seegi).

Klassisiselt toimus ka väike kihlvedu, mille kohaselt pidi Georg ületama oma rekordi (126p). Aleksandra vedas Georgiga kihla, et kui teine ei ületa seda skoori, siis kaotab ta osakese oma kulmust, kui jah, siis peab hoopiski Saša triibud oma kulmu lõikama. Kartmishirmus hakkas Georg kõvasti treenima, käies mitmel korral sõprade seltsis bowlingut mängimas. Tollel teisipäeva hommikul kahetses aga Aleksandra oma otsuseid väga ning selleks oli ka põhjust. Umbes kella kolme ajal oli Georg visanud kindla käega 131 punkti!! Samuti toimus väike võistlus klassijuhataja Eriku ja korvapallurist Luca vahel. Esimese mängu võitis uhkelt Erik, kuid ei pidanud kaua ootama, kui Luca viskas päeva highscore’i.

Kokkuvõttes oli väga lõbus ja võitlusrohke õhtupoolik klassi seltsis.

– Mia Luisa

137. lennu esmakohtumine

Nagu kord ja kohus, algab reaalikate teekond gümnaasiumis juba enne kooliaasta algust: augusti viimasel päeval oli 113 helgel peal võimalik esmakordselt tutvuda-kohaneda mõne jaoks uute, mõne jaoks vanade klassi-ja kursusekaaslastega, muidugi pühal Reaali staadionil. Päikeseliselt soojal pärastlõunal segunes elevus suveigatsusega, kui tulevased gümnasistid tasapisi spordiplatsil enda kohta otsisid. Eestlaslikult tagasihoidlikult ning kohmetult sättisime ennast võltsmurule istuma ning jälgisime pingsalt õpetajaid meie ees. Vanadele Reaali kaladele olid näod juba tuttavad, kui uustulnukana massi sisse sulandudes pedagoogidest oma klassijuhataid tuvastada püüdsin. Äkki see blondi peaga rõõmsameelne naine, või daam punaste sirgete juuste ning ümmarguste prillidega? Kaua polnud vaja nuputada, kui õpetajad ennast ise tutvustasid – otsa tegi lahti Piret Otsa oma lõbusate ringmängudega, mis ka tagasihoidlikumate tegelaste näole pisikese muige tõid. Jätkasime koolilainel Martin Saarega – respekt õpetajale, kes suudab ka tulevase aasta tunnijaotusplaanist ja valikainest nõnda suure innuga rääkida! Et tähtis jutt meelest ei läheks, jagati kätte ka täpsem info tulevast kooliaastast ning võisime rõõmustada selle hunniku füüsika ja matemaatika kursuste üle, mis meid kõiki veel ees ootas…

Kõik on uus septembrikuus

Pidulik avapaugu sai 10.klass 2.septembril – üks päev suvepikendust kulus marjaks ära. Eesti ilm polnud meid taas alt vedanud ning suvisel Estonia puiesteel siblis Reaali poole tohutu mustvalge rahvasumm, nende seas nii väikeseid kui suuri: pisut ametlikud ja tõsised, samas elevust täis õpilased oma möödunud suvest muljetamas ning loomulikult Reaalkooli keskmisest kõrgema legendaarsusastmega õpetajad. Kui oli ajahädas lõpuks oma klassi üles leidnud, jooksin rutuga tagasi alla korrusele, kus kümnendikud juba Pudi reas sammumiseks ettevalmistusi tegid. Erutus ja elevus tõsise ja tähtsa näo taha varjatud ning käed seljal, sammusime koolimajast välja Poisi juurde, et läbi viia gümnaasiumi kõige esimene traditsioon – kuldse siksakiga mütsi pidulik üleandmine. Niiviisi kentsakal kombel Otsa tänavale kõndides jäid meid vaatama nii mõnedki tänaval jalutajad, jättes pooleli oma senised asjatoimetused. Kui klassijuhatajad hakkasid järjest nimesid hõikama, et oma kasvandikule müts sõbramehelikult pähe sättida, uudistasin vastseid gümnasiste enda ümber: kuigi uustulnukana ei suutnud ma veel eristada nii mõndagi oma klassist, tundsin end mütsi saamisel justkui suure pere liikmena – nüüd olen ka mina üks nende seast. Pidulik rituaal möödas, suundusime klassijuhatajatundi, kus lisaks üldisele infole saime nii mõnegi (heatahtliku) hirmutava hoiatuse seoses õpetajatega, sealhulgas õuduslood kultuuripäevikust ning keemiatundidest. Tulevaste katsumustega ei pidanud pead kaua vaevama: järgnes aktus ning taaskord traditsiooni tiitlit väärivad esimesed „akadeemilised“ tunnid Veskimetsa ja Saare seltsis. Nautisin veel viimaseid hetki, kus märkmete ja konspekti tegemine polnud hädavajalik ning rahus sai ennast harida flogistoniteooria ning sünapside tekkimise vallas – nii soovisime üksteisele järgnevatel nädalatel pidevalt häid sünapse.

10.klasside tuleproov – esimene nädal Reaalkooli gümnaasiumis

Mitte miski pole uuele reaalikale veel karastavam (ja šokeerivam), kui esimeseks tunniks on matemaatika valiktund. Rõõmsameelne Talts jagab kätte matemaatikaolümpiaadi koolivooru ülesanded ning veel suveuimas oleva õpilase pea ei suuda meenutada isegi ruutvõrrandi lahendivalemit, mida ta veel pool aastat tagasi une pealt teadis. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab tõik, et ka teised pealtnäha geniaalsed õppurid ei hammustanud läbi viimast kui üht ülesannet. Tunnist lahkudes võib nii mõnegi näolt lugeda välja ilmselge segaduse – kuhu ma sattunud olen? Reaalkool aga oma taset ei langeta – raske õppustel, kerge lahingus – järgmiseks proovikiviks saab Kella kirjandus koos kurikuulsa kultuuripäevikuga. Pilk Powerpointi slaididele naelutatud, kuulame, kuidas kirjanduse õpetaja meile ülesandeid ette loeb. Esialgu paistab kõik kontrolli all olevat: üks retsensioon poolaastas paistab päris tehtav olevat. Kuid uute slaididega tulevad uued ülesanded arutluse, tsitaatide ja veel näidisretsensiooni näol…hingan sügavalt sisse ja sisendan endale, et jään ellu. Emotsioonidest tulvil päeva lõpetab füüsika valiktund koos Reedikuga, kes ulatab kätte lehe pealkirjaga „Ülesandeid minevikust“. Oma rõõmuks avastan, et nii mõnigi ülesanne on vaatamata nigelatele füüsikateadmistele kerge vaevaga tehtav – me keegi ei oska veel arvata, mis meid sel poolaastal „tavalise“ füüsika tundides ees ootab…

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta

Nüüdseks on möödas juba pool aastat gümnaasiumist, või nagu muusikaõpetaja Karp ütleb: „Head viimast kümnenda klassi poolaastat!“. Esimesed närvivapustuseseeriad arvestuste nädalate näol on üle elatud ja harjutused tulevasteks öövahetusteks tehtud (meditsiinisuund siiski) – tugevad on tuleproovi edukalt läbinud ning nüüd pole midagi muud, kui samas vaimus jätkata!

– Eliise

Kõleda novembrikuu viimasel nädalal leidsid Tallinna Reaalkooli seinte vahele tee meie idanaabritest õppurid, kes teguderohke nelja päeva jooksul said enamike jaoks esimest korda avastada meie Maarjamaa lõbusid ja iseärasusi. Hotelli meil neile finantsraskuste tõttu pakkuda ei olnud, ja parem oligi, selle asemel saadeti kümmekond poissi ja tüdrukut elama meie endi gümnastistide leibkondadesse ja ma usun, et põhjust selle üle rõõmustada jätkus mõlemale osapoolele. Niimodi saime meie praktiseerida oma kangesti ebapädevat vene keelt ja idanaabrid said seda meile rõõmuga õpetada, kogudes samal ajal pilti eesti kultuurielust ja perekonnatraditsioonidest. Öeldakse, et aeg lendab kui käsil on miskit lõbusat ja erandiks ei olnud ka need hektilised neli päeva. 96 tunni jooksul viisime elevusest pakatavad uustulnukad erinevatesse muuseumitesse, millest tähtsamateks võib vast pidada vana hea KUMU ja bioloogiatundidega koduseks saanud tervishoiumuuseumit, samuti jätkus hulganiselt seiklusi vanalinna, kus kuidagi lõpetati oma otsaga pea iga õhtu, võib isegi öelda, et see kord viisid kõik teed rooma asemel vanalinna. Nõnda oligi meie üllatus suur, kui järsku oli käes pühapäev ning varajastel hommikutundidel saime vaid lehvitades head teed soovida aina kaugenevale Peterburi poole veerevale bussile, mis oli täis meie üllatavalt armsaks saanud külalisi.

– Aleksandra

3.detsembril, teisipäeval toimus kogu gümnaasiumile juba traditsiooniks saanud võimlemispidu. Kalevi hallis olid kõik kohal juba 7.40, et kella kaheksaseks esinemiseks üles ärgata ja oma imelisi tantsuoskusi näidata. Esinemisjärjekorras olime teised, nagu 10.b ikka, ja tants koosnes kolmest osast, 2-st tiktokitantsust ning paarisosast Britney Spears`i Toxicu järgi. Olenemata vähesest ettevalmistusajast ja halvast ajaplaneerimisest näitasime suurepärast tehnikat ja vägevat emotsiooni. Kahju, et kohtunikud meie pingutusi hinnata ei osanud, aga eks järgmine aasta uuesti.

– Hanna

27.novembril külastas meie kooli Kanada kindralkuberner Julie Payette, meie klassist käisid teda vaatamas mina (Karl Mattias), Aleksandra, Andreas P, Els ja Kristofer. Kuulasime huviga punases kostüümis eksastronauti rääkimas kosmosest, haridusest ja kliimasoojenemisest. Samuti saime naerda (kuid veidi ka piinlikkust tunda) meie presidenti halva inglise keele pruukimise üle. Hämmastav oli Payette’i imeline esinemisoskus ning ta võime kaasa haarata noori oma jutuga.

Usun, et võin kõigi nimel öelda, et lahkusime aulast positiivse tuju ja motivatsiooniga tuleviku nimel pingutada (ning tublisti inglise keelt õppida). 

– Karl Mattias

Pilt Tallinna Reaalkooli kodulehtelt