Retsinädal hoopis uues kuues
“Ou, sa said minu rebase.”
“Puhastage staadionilt tulles oma jalanõud.”
“Kogunege klasside kaupa ja hoidke klasside vahel vahesid.”
“Vaadake ära, millal teil viimased bussid lähevad.”
“Retsipidu seekord ei tule.”
Palju oli teistsugust, palju oli piiranguid, kuid nagu ütles ka kooli juhtkond, me proovisime etteantud piiride sees teha meeldejäävat üritust ning saime sellega kokkuvõttes ka imeliselt hakkama. See aasta toimus rebaste nädal septembri teisel nädalal, sest traditsioonilisel kolmandal käisid kaheteistkümnendikud riigikaitselaagris, mis kevadel ära jäi. Meie retsigrupid: Koopainimesed x 60ndad, Hipid, Ristirüütlid ja Vana-Kreeka. Meie rebased: kõik 10.a klassist.
Mäletan selgelt, kui kaks aastat tagasi olin alles ise rebane ning täitsin käske. Paar füüsika kontrolltööd ning üks uurimistöö hiljem ja juba sain ma endale ise rebase, kellele käske jagada. Eks ta mugav oli, sai hommikul sooja nutellasaia, sai vahvaid selfisid õpetajatega, sai teha palju kätekõverdusi, kuid kõige tähtsamalt, sai tervitada kümnendikke meie gümnaasiumisse ning leidsime sõbrad terveks eluks. See ongi see kõige tähtsam. Retsinädal on igaühe jaoks erinev kogemus.
Minu jaoks oli ta sel aastal üks erakordselt emotsionaalne ning rõõmu täis nädal, mille jooksul õppisin lähemalt tundma nii rebaseid, oma klassikaaslasi kui ka iseennast. Kümnepallisüsteemis paneksin kokkuvõttes sellele nädalale hindeks 11. Järgmiste seiklusteni koos!
Kirjutas Anitra
Esmaspäev
Teisipäev
Kolmapäev
Neljapäev
Reede
Pildid tegid Stina ja Elise (136.b)
© 2024, 136a