135c

25. veebruaril 1918. aastal toimus tolleaegse Tallinna Peetri Reaalkooli ja praeguse Tallinna Reaalkooli direktori kabinetis Ajutise Valitsuse esimene istung, mida peetakse Eesti Vabariigi esimeseks riiklikuks sammuks ja selle tähistamiseks koguneti 100 aastat hiljem just selle toimumispaika Tallinna Reaalkooli. Õpetaja Madis Somelar palus meid appi manifeste kleepima ja üritusest osa saama.
Esmalt aitasime esimesel korrusel näitust üles panna ja seejärel kell 10.00 täpselt nagu 100 aastat tagasi, kutsuti meid direktori kabinetti, kus mälestatigi Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse esimest istungit. Pärast seda saime alustada manifestide kleepimisega ümber Tallinna Reaalkooli. Seejärel saime osa õpetaja Somelari viktoriinist, kus saime enda Eesti Vabariigi algusloo teadmisi proovile panna ja arendada. Hiljem kutsuti meid pidulikule aktusele, kus pidasid tähtsad persoonid kõnesid ja taaslavastati Eesti Vabariigi loomislugu, peaosades olid Raivo E. Tamm, Pääru Oja ning teised. Pärast aktust pidas Jüri Ratas Reaalkooli trepil kõne ning Reaalkooli õpilased Mathias Kübar ja Liisa Maria Kerner lugesid ette Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele, jällegi nii nagu 100 aastat tagasi. Moodustati rongkäik ja sammuti Vabaduse väljaku poole, kus 9 reaalkooli poissi, kaasaarvatud mina, saime koos peaministriga asetada süüdatud küünlad samba ette. Sellega oli päev meie jaoks lõppenud. Vot kui kaugele võib Reaalkooli ellu panustamine viia.

Pärast kellele edukat ja kellele vähem edukat matemaatika tööd lahkusid kiiremad koolist. Nimelt oli aeg seada sammud restorani Puškini poole, et seal nautida veidi erilisemaid pelmeene nagu pelmeenid šokolaadiha ja ka mitte nii populaarsed pelmeenid tatra ja veisemaksaga. Kui ka agaramad pelmeenisõbrad pärale jõudsid, tuli veel teisi oodata. Kui juba kõik olid kohal võis hakkata pärast mõningat viivitust pelmeene nautima. Mina kui vene keele võhik, muidugi aru ei saanud kui keeruline vene keelne pelmeeni nimi üle saali kõlas, kuid teiste abiga sain ka endale pelmeenid. Ootus oli, et pelmeene saame pigem üks kuni kaks kuid tuli välja, et pelmeene oli üle lugedes täpselt 15 mõõtemääramatusega +/- 1 . Ruumis ringi vaadates oli näha rõõmsaid nägusid ja tundus, et kõik nautisid oma pelmeene. Lõpetuseks sai igaüks ka tahtmisel tassi teed, mille kõrval said kõik juttu puhuda. Kokkuvõttes oli tore lõuna ja mõnest tunnist ära saamine tegi muidugi iga pelmeeniampsu veelgi paremaks.

15. veebruar oli meie klassile see päev, mil saime panna proovile enda ärarääkimisoskused ja muud huvitavad isikuomadused. Tööle kandideeriti alates teenindajaks kohvikusse kuni muruniitjaks lauluväljakule. Töövestlus oli ametlik, kuid ega ainult tööametid värvikad polnud. Võisime näha, kuidas kandidaadid võidu tantsivad ja kätekõverdusi pumpavad. Samuti võis kuulda klasssiõde mööda klassiruumi marssides despacitos laulmas. Päeva lõpuks olime kogemuste võrra rikkamad, kuid eneseväärikus oli küll kadunud.

7. veebruaril oli Estonia puiestee kuues maja ülejäänud linnast 100 aastat maha jäänud. Kooliuksest sisse astudes sai koheselt tunda eelmise sajandi hõngu, sest seinal rippus suurelt silt “Петровское Реальное Училище”.

Meie klassi jaoks hakkas ajarännakuks valmistumine umbes nädal enne tegelikku sündmust (kui just keegi varem kostüümi muretsema polnud hakanud). Nimelt andis Madis Somelar meile ülesande kooli seinad ajastukohaste päevalehtedega täita. Päris paljud meist viisid end Digari vahendusel 1918 aasta uudistega kurssi ja said muuhulgas teada, kus toimusid sel ajal linna kuumimad peod.

Päev algas ühise kogunemisega aulas. Nikolai Kann ja pastorist usundiõpetaja pidasid kõnesid ning oma tervitused andis kooliperele edasi ka Georg Lurich isiklikult. Tunnid ei toimunud sugugi tavapäraselt. Harjutasime gooti kirja lugemist, kuulasime, kuidas Villu Raja ennast tollase matemaatikaõpetajaga kõrvutas ning poisid ehitasid võimlas inimpüramiide ja marssisid toredate viiside saatel. Meie armas учительница Tatjana oli kahjuks haigestunud ja ei saanud seda erilist päeva meiega jagada. Tunniplaanis ettenähtud pусский язык asendus hoopis saksa keele õpetaja juhendamisel aju evolutsiooni skeemi joonistamisega, mis pidavat meil oma psüühikat paremini mõista aitama. (peen vihje?)

Iga klass pidi etteloetava manifesti taha kirjutama soovi noorele Eesti Vabariigile. Arutelust käis läbi palju mõtteid kirjutada kommentaare Eesti maksupoliitika või inimeste sobiliku nahavärvi kohta, kuid lõpuks sai paberile kirja lihtne ja napisõnaline “Helget tulevikku!”. Manifesti lugesime ette koolimaja ees, kus meiega liitus ka direktor Ene Saar (ei teagi, kui sobilik see tiitel tol päeval oli, sest õige direktor oli ju Nikolai Kann). Tegime staadionil ühispildi ning liikusime vanamoelise väljanägemisega tagasi aastasse 2018.

20. jaanuaril toimus tüdrukute klassidevahelise korvpalli alagrupiturniir, kus meie klassid neiud mängisid 11.a ja 12.b klassiga. 12.b klass õnnestus napilt, aga kindlalt alistada ja sellega tagasime pääsu poolfinaali. Poolfinaal leidis aset 26.jaanuaril ja meie klassi vastaseks oli 12.c klass. Kahjuks pidime leppima napi 1-punktilise kaotusega ning jäime finaalist välja. See aga ei heiduta meie tulevikulootusi, sest kaks aastat gümnaasiumis on veel ees, ja selle turniiri võit on kindlasti eesmärgiks võetud!

Mõned eelistavad laupäeva hommikuti magada ja puhata raskest nädalast. Mõned on aga valmis minema külma ilmaga lippe kandma. Nii on näiteks 135c osade poistega.
20. jaanuari hommikul kell 11 startis Reaalmobiil 8 poisi ja Veikoga Lagedi poole. Pooletunnise sõidu järel jõudsime Eesti Vabadusvõitluse Muuseumisse, kus meid tervitas muuseumi juhataja ja asutaja Johannes Tõrs.
Enne lippude kätteandmist saime ülesande teha lipuväljak lumest puhtaks. Lisaks traditsioonilistele lumelabidatele olid kasutuses ka rehad, kuid mingit probleemi see ei tekitanud ja töö sai kiirelt tehtud.
Põhjus, miks me seal üldse olime, oli verise teise maailmasõja Velikije Luki lahingu 75. aastapäeva tähistamine. Kohale oli tulnud nii veteranid, sõjaväelased kui ka lihtsalt huvilised. Toimus isamaaliste laulude laulmine ja mälestusteenistus. Lisaks lahingu meenutamisele, rääkis üks vanem härrasmees mingil põhjusel, kui halb inimene Eestile oli Konstantin Päts.
Pärast tseremoonia lõppu saime tutvuda muuseumiga, mis ühe mehe algatuse kohta oli äärmiselt muljetavaldav. Nägime ka tänapäevast sõjatehnikat ja saime süüa sooja suppi. Päeva lõpetas mälestusväärne tankiga sõit, mida nautisid kõik, eriti Veiko.
Arvestades, et saime oma vaeva eest veel ajalukku 5, oli korda läinud päev. Saime ka õppetunni, et mitte anda oma telefoni pikemaks ajaks võõraste kätte, pärast seda, kui üks fotograaf tegi Roberti telefoniga absoluutselt kõigest pilti ja kulutas peaaegu kogu telefoni aku ära umbes tunni ajaga.

Neljapäeval, 18. jaanuaril lõpetas meie kallis Tatjana tunni uudisega, et järgmises klassijuhataja tunnis külastavad meid oodatud külalised. 26. jaanuaril ilmusidki klassi kaks naist. Esimesena hakkas meid valgustama roosa pusa ja valge-musta-roosa kirjude juustega proua, täpsemalt kunstnik, kondiiter, tõstukijuht ja filosoofiadektor. Selgus, et selles mitmekülgses inimeses peitub ka Eestimaa Roheliste liige. Tema ettekanne kestis 30 minutit ning juttu tuli loomadest, spetsiifilisemalt kassidest. Naisel on ka isiklik youtube kanal, kus üleliigse vaba aja korral on kindlasti lõbus aega veeta: https://www.youtube.com/results?search_query=kassi+j%C3%A4rjekas

Järgmisena kõneles esmapilgul tavalisem naisterahvas, kes oli varem olnud (TIK-is!) Rohelistes, Isamaa Respublica Liidus, Reformierakonnas ja Eesti Konservatiivses Rahvaerakonnas, mis oli tema arvates liialt homoseksuaalsete inimeste vastu. Lõpuks otsustas ta uuesti Rohelistega ühineda, sest tema sõnul ei jäänud enam midagi üle. Pärast erakondade selgitamist lisas proua veel, et tal poliitilisi andeid eriti pole.

Ühel hetkel hakkas ta meile eluks õpetussõnu andma ning küsis: “Mis on kõige hullem , mida saame oma planeedile teha?“ Vastuseks oli laste saamine. (Isikul endal on kolm last.) Varsti saime aga detailse koolituse mähkmefirmadest. Lõbu lisamiseks loobiti meid värviliste taaskasutavate mähkmetega ja lisaks saime ka ainulaadse õpilasfirma idee: mähkmeid heegeldada.

Tund oli igati humoorikas ja hariv ning loodame terve klassiga, et rohelised saavad peagi võimule!

Reaalis ükski üritus ei ole igav, kõike tähistatakse lustakalt ning erandiks polnud ka selleaastane jõulupidu. Teemaks oli eurovisioon.  Loositõmbamisega saime meie enda esindatavaks riigiks Taani. Valmistumisprotsess oli pikk ja pingeline, laule valisime kaua ja hoolega, mistõttu jäi tegelik harjutamine ja kostüümidega tegelemine väga viimasele hetkele. Lõpuks jäime kolme laulu peale pidama: Drama Queen, Only Teardrops ja Cliché Love Song. Drama Queeni esitas meie imeline transvestiit Tissu, keda saatsid professionaalsed tantsijad Emma, Anett, Anette ja Carmen. Teardropsis olid laval kaunid Kelly ja Gabsu. Cliché Love Songiks saatsime rahvast lõbustama Alexise koos Paju, Norki, Jüri, Männi ja Raasukesega. Kokkuvõtteks õnnestus meil kogu üritus lausa fantastiliselt, jäime gümnaasiums küll kolmandaks, aga tegelikult ütleks kõrvalvaataja positsioonist, et võitjaks tuli siiski 135c (MEIE).

27. november käisime klassiga teatris.
Eesti keele õpetaja meid sinna saatis.
Etenduse nimeks seisis “Õpetatud naised”.
Sisu oli kirja pandud Prantsusmaal,
kuid näitlejad puhta kodumaised.
Iga kõlanud lausepaari lõpus oli riim.
Seetõttu loete värsse ka siin.
Pisut kaua see küll kestis
ja meie magamajäämisoskusi testis.
Päriselt vist magama ei jäänudki keegi.
Nii mõnigi ütleks – hea seegi!
Üldiselt oli näidend päris huvitav.
Ja kui kedagi väga-väga huvitab,
siis seadke sammud draamateatri poole –
See on see meie koolilähedane hoone.

Jälle ühel laupäevasel päeval, 25. novembril toimus kossus teise alagrupi mäng, seekord võistlesid meie klassi poisid. Nende vastasteks olid 10.a, 11.b ja 11.c klass. Loomulikult käisid kõik väljakul mitteolijad kaasaelamas nii oma hääle kui ka suurte plakatitega. Alagrupis saime kolmanda koha, kuid oleme siiski rahul, sest tähtsaim oligi klassivaim ja osavõtt.