133c

19. detsember, laupäev, gümnaasiumi tüdrukute korvpall. Kauaoodatud fantastiline suursündmus. 133.c tüdrukutel oli võit põhimõtteliselt taskus, sest välja oli pandud tõeline raskekahurvägi keskmise pikkusega 160 cm ning olematu varasema korvpallikogemusega. Kolm mängu, kolm enneolematut võimalust. Kuid halva ilma ja rehvide tõttu vaid üks võit. Milline häving!? Milline põrumine!? Kas see ongi selle vast alanud võimsa karjääri lõpp? Seda näitab tulevik.

Võimsad võistlejad, pooleldi läänespioonist treener ning kaks truud kaasaelajat, üks karkudega ja üks ilma

Teist ja ühtlasi ka viimast korda vaatasime seda, kuidas taas üks lend sai rinda märgid. Aasta pärast oleme meie need, kes seisavad kohmetult kaamera ees, kuni meile pika pusimise peale see märgike rinda pistetakse. Märgiaktus on nagu märgiaktus ikka – käed on pärast kole valusad ja kibeled kogu aeg minema, sest vaja jõuda koju pesema, riideid vahetama ja nina puuderdama (see viimane käib siiski vaid noormeeste kohta), et põhiosa ajaks tagasi jõuda. Selleks on õhtune pralle, kus tuletasime meelde nii kunagi iidsetel aegadel tantsukursustel õpitut kui P.Otsa ringmänge. Suureks tõmbenumbriks oli ka limbo, kus meie noormehed leidsid enda kutsumuse professionaalsete suusahoidjatena.

Pidulised tantsuhoos

Läheblähebläheb

Õigel pidulisel on oma märjuke ikka hõlma all

Soojendusdressid visati nurka

Koos täna hommikul maha sadanud lumega on meie südameis üle pikkade aastate taas lootus suusapäeva toimumisele. Sel puhul soovib ajaveebi toimetajaskond kõigile jõudu ja jaksu suusakordade täis saamisel ning häid skeeme neile, kes end suusarajale vedada ei suuda.

Inspiratsiooniks on siin üks pisike tagasivaade eelmise talve vaieldamatult kiireimale suusaringile.

Eeskujulik näide suusatunnist

Maria

21. oktoobril jõudiski kätte kauaoodatud hetk – saime kätte Reaalkooli sõrmused. Vahet pole, kas oled seda oodanud 11 aastat või vaid ühe, eriline hetk oli see kindlasti. Sõrmus ei ole midagi, mida kannad vaid kooliüritustel, see pole midagi, mida saab vaid sobiva ilmaga kanda ja peab kirikus ära võtma. See on midagi, mida kannad koguaeg. See on alati sinu lähedal ja tuletab meelde, et kuhugi kuulud sa igavesti. See näitab, et enam kunagi pole sa üksi.
Kui sõrmused olid salajase rituaali läbi kätte saadud, Instagrami pildid tehtud ja kreemitort söödud, saabus aeg tantsukingad kotist välja võtta ja taldu hoogsasti kulutama hakata. Õhtu lõpuks jäid siiski alles vaid tugevamad ja palju neid polnud, arvestades just lõppenud arvestuste nädalat. Siiski pean tunnistama, et enamus viimastest olid meie klassist. Võib vast öelda, et oleme tantsulõvid. Oli tõeliselt meeldejääv õhtu, millest kõneleda veel kaua-kaua. Aitäh armsad lennukaaslased!

Liisi Lota

Endiselt vooruslikud

Veidi vallatud aga ilusad

Kõik ei mahtunud

Uuel aastal uue hooga! Tallinna Reaalkool sai 135 aastaseks ning 133.c Nublud otsustasid pidupäeva tähistada juubelile kohaselt isetehtud tordiga. Küpsisetordiga, sest see on lihtne, maitsev ning näeb hea välja. Küpsisetordiga, mida kõik on harjunud erinevalt tegema. Mis saaks küll valesti minna?

Oli 28. septembri õhtupoolik ning pooled 11.c klassi noored olid valmis andma oma panuse millegi meeldejääva ja kindlasti ka imemaitsva valmimisse. Algajad pagarid lähenesid väljakutsele kõige mõistlikumal võimalikul viisil: suure entusiasmi, tohutu hunniku küpsiste ning olematu hirmuga. Nalja sai, süüa sai, juua sai, kõik jutud sai ära räägitud ning esimese poolaasta plaanidki ära tehtud. Ning kõige selle kõrval, mingil imelisel moel, sai valmis ka meie uhke meistriteos.

Järgmisel päeval nautisime oma eelmise päeva vilju staadionil. Vaadates paremale ja nähes seal kahekordset Reaalkooli R-ga kooki, oli selge, et meie vastu ei saa keegi. Nublud panid täiega! Nagu alati.

Kuid üks pilt on võrdne vähemalt tuhande sõnaga, nii et las nad räägivad enda eest.

Šokolaad all vasakus nurgas…

Mis on tegelikult koogi tegemise juures kõige parem osa?

Eesti ajalugu ja veel üks vispel

Üks kõikide, kõik koogi eest!

Tegelikult ninjad

Toolid on nõrkadele

Mehed köögis

136

Häid reaalikaid mahub palju ühele pingile

Kommentaarid on üleliigsed

Ema ja poeg

Tegelikult vooruslikud

Kolmapäeval, 8. juunil jõudis meieni 10. klassi lõpuchallenge füüsika arvestuse näol. Ühtlasi oli see ka viimane tund õpetaja Rain Vellerindiga. Meie klassi õpilased, olgu nad õppinud Veltsi käe all neli või vaid ühe aasta, on vast kõik ühel nõul, et teist sellist ei ole ikka küll. Kas on teist maratonijooksjast füüsikut ja mälumängurist luuletajat? Kes veel seletaks meile impulsimomenti samal ajal keereldes pöörleval alusel? Meenub hetk selle aasta orienteerumispäevast, kus juhtusime metsas kokku kirjudes retuusides Vellerindiga. Kaugelt puude vahelt kostab tema hõige: “Jookske kiiresti mäest alla, siis on lihtsam teisest ülesse saada!” Teised rajalolijad olid jällegi saanud soovituse, et ümber mäe joostes tuleb teha vähem tööd kui üle mäe.  Kooli korvpallimängult mäletame eredalt Vellerinnu jõuluvanakostüümi. Tema instagrami fotodele lihtsalt ei saa üht südant viskamata jätta.  

Viimase tunni puhuks oli Vellekas koostanud meile lõbusa ristsõna, mille vihjed panid muhelema ja andis ikka mõistatada küll, millise õpilase nimi selle vihje taga peitub.

Kuna tegemist on aktiivse spordimehega, otsustasime üheskoos kinkida Vellekale meie klassi spordisärgi, seljal uhkelt oomega. Kui olime koogi üle andnud ja pildi teinud, võttis Vellerind oma põhjatutest taskutest välja taskunoa ja lõikas kohe eriti nutikalt kooki nii, et me kõik võiksime suu magusaks saada.
Rain Vellerind on kindlasti üks Reaalkooli iseloomulikumaid õpetajaid ja suur Reaali vaimsuse kandja. Endale omase stiiliga ning legendaarsete ütlemistega jääb ta meile alatiseks südamesse.

Nii… 1,2,3 ja meid oodatakse lavale. Lõppevad viimased sekundid juuste sättimiseks, kui uhkelt, selg sirge ja naeratus näol, aulasse sisenen. Olen veidi mures oma liialt väljapaistva pikkuse pärast (sest seisan tillukese Helena kõrval), kuid pole aega sellele pikemalt mõelda – on aeg särada.

On 24. mai õhtu ja kohe kõlab esimene akord Karl August Hermanni laulust „Oh laula ja hõiska“. Olin päris üllatunud, saades teada, et Karp oli otsustanud kogu meie 10. klassis repertuaari kontserdikavva võtta, niisiis saime kolm korda niigi ohtlikult juhtmetega kaetud põrandal edasi-tagasi käia. Kontsert ise aga osutus üpriski mitmekülgseks – lavalt kuuldus nii moodsamaid rütme („Swag“ Karl-Erik Märtsoni esituses)  kui ka parmupilli meloodiat („Metshaldjad“ Hanna-Ingrid Nurm ansambliga). Meie klassist olid laval peale minu Mia, Saskia, Robert, Karl, Georg ja Johann, kelle juures ei saa rääkimata jätta kõige rohkem kuulsust ja ülihead tagasisidet toonud lõpuloost – Queen „Somebody to love“. Ma ei  hakka pikalt heietama sellest, kui väga Queeni lood mulle meeldivad, aga seda lugu oli tõeliselt hea laulda. Loomulikult suur kummardus Johannile, kes lõppude lõpuks siiski päris normaalse esituse tegi. Ka Karp oli sellest esitusest väga vaimustunud ja ütles, et mitte kunagi varem pole selline popp-lugu, mida esitatakse koos ansambli ja kooriga, nii hästi kõlanud ja välja tulnud.

Kontsert sai läbi ning ma ei suutnud juba ära oodata, kuni saan neid kemikaalidest pungil plastmassmaitsega maasikaid süüa. Tagasiteel jooksis mulle vastu mu õde, silmad suured, ning suus kõlamas ainult üks mõte: „MA TAHAN KA SEGAKOORI“. See näitas mulle, et kontsert oli tõesti hästi õnnestunud. Kui küsisin talt tema lemmiknumbrite kohta, vastas ta: „See viiuliga poiss ning lugude teadustaja“. Tema jaoks meenutas see noormees peategelast filmist „Life of Pi“. Mis siis ikka. Nii vanaemalt kui emalt ei tulnud ka ühtegi halvustavat sõna kontserdi kohta, vaid kõik positiivsed ja ülivõrdes. Nagu pärast igat esinemist, suundusime nüüdki neljakesi Solarise Lidosse sööma. Proovisin esmakordselt sealset suppi, spinatisuppi, mis maitses üllatavalt hästi, kuni leidsin sealt seest keedetud muna tükid… Igatahes olin täitsa õnnelik nii kordaläinud õhtu eest ning lõpetaksin siinkohal oma reportaaži Ene Saare sõnadega: „Mul on kahju nendest, keda siin ei olnud“. Ega nii vägevat kontserti niipea uuesti tule.

Laura

7. aprillil toimus Tallinna Reaalkoolis teaduspäev ning nagu kõik teisedki klassid, veetis 10c oma päeva kuulates mitmeid erinevaid ja huvitavaid loenguid. Ühe loengu saime ise valida, teised olid meile kõrgemate jõudude poolt paika pandud. Loengute teemad ulatusid seinast seina, üks huvitavam kui teine. Isegi loeng ilmastikunähtustest oli põnev, eriti koos suvalistel hetkedel vahele paisatud faktidega sellest, mis ja kuidas sind äikesetormi ajal kõige tõenäolisemalt ja võikamalt ära võiks tappa. Kõige vähem teadusega seotud oli ilmselt loeng teemal “Õigus tõele – mida see tähendab ajaloohariduse mõistes”, kuid sellegi poolest oli silmaringi avardav ning mõtlema panev lähtuda ajaloo käsitluses sellest kui tõesest (või ka väärast) faktist, mida maailma eri paikades erinevalt, kui üldse, õpetatakse.

Valikulistest loengutest käisin mina kuulamas Ene Ergma tutvustust Eestist kui kosmoseriigist. Hoolimata küllalti kesistest algteadmistest astrofüüsika vallas pakkus Ene Ergma noorsookriitiline ajaloo- ja teadustutvustus palju uusi teadmisi ning täiendavat arusaama kosmoseuuringutest. Loeng oli väga huvitav, sest lisaks eestlaste saavutustele kosmoseuuringutes rääkis Ergma ka lugusid oma kogemustest.

Õpilaste ühine hinnang teaduspäevale oli väga positiivne, ehkki terve päeva ainult loengute kuulamine osutus veidi kurnavaks.

Õhtul hotelli aknast kostus klaverimäng ja ooperilaulud. Tohutult võimas, mõnus Itaalia tunne ja vahva mälestus. Rooma reis tekitas soovi Vana-Rooma ja ka kogu ajaloo õppimisele rohkem panustada. Inimesed olid väga lahked ja kõikidega sai elust rääkida (sh kust nad pärid on, millega nad tegelevad jne). Madisega oli äge juttu ajada, sain palju temast uut teada. Peaks tunnistama, et ma olen õnnelik, et selline eeskujulik õpetaja meiega koos on. Me saime nii spordiga tegeleda (jalutasime palju) kui ka ajaloolisi paiku külastada. Väärtustan seda, et sport ei jäänud tegemata. Ainsaks murekohaks olid selfie-stick’ide müüjad, kes takistasid liikumist. Münt sai ka visatud tagasitulekuks. Eriti mäletan viimast päeva, kui me läksime Etruskide muuseumi ja täiendasime oma teadmisi. Kahju, et paljud siiski kaasa ei tulnud. Samal päeval istusime (Madis, Danila ja Nikita) koos kohvikus, oli mõnus atmosfäär. Ostsin endale mälestuseks Rooma raamatu, et süveneda rohkem ja loomulikult suveniire ka.

Tänud Madisele ja Rebecca ning Saskia vanematele!

Danila

Minu nägemus puuhalu intsidendist.

Oli augustikuu, kui ladusime uue klassi poistega Pärnus, Madis Somelari aias küttepuid hunnikutesse. Töö läks üsna lõbusalt, uudistama tuli ka väike Sass Somelar. Ta sõitis oma mänguautoga ringi ja vaatas, kuidas suured poisid toimetavad. Madis oli aga unustanud midagi osta ja pidi poodi minema (vist) ning enne minekut kutsus mu korraks kõrvale ja ütles: ”Sebastian, ma usaldan sind Sassi valvamisega. Vaata, et ta ära ei kaoks ega haiget saaks”. Nõustusin ülesande vastu võtmisega ja Madis sõitis autoga minema. Paar minutit hiljem: olen sülle võtnud nii palju puid, kui mahub, ja valmistun neid virna juurde viima. Ümber pöörates kostub mingisugune kolks. Vaatan alla – minu selja taga seisnud Sass oli puuga vastu pead saanud. Meie pilgud kohtusid, Sass vaatas mind hirmunud ilmega. Enne kui midagi öelda jõuan, langevad pisarad ja sireen läheb tööle. Jooksen nutvale lapsele meeleheites järele, lootes teda kuidagi lohutada. Nutu peale tuli ka Sassi ema, Betty vaatama, mis toimub. Ta nägi mind ja nutvat Sassi, kes näpuga minu peale näitas. Sellises olukorras on üsna raske end selgitada – ”Lõin teie lapsele puuhaluga vastu pead”?

See sündmus on andnud ainet mitmetele naljadele minu suunas.

Sebastian