133b

Reaalkooli kodulehel ilutses enne jõuluperioodi algust uudis pealkirjaga “Projektipäev „Reaal- see ongi kunst“. Uudist lugedes sai selgeks, et nagu ikka, liiguvad mõtted reaalis ikka aeglaselt: alles suurejoonelise projektipäeva lõpuks selgus päeva teema(vt joonis 1 – jah, me oskame nüüd viidata). Meie toimetus ei oska midagi muud selle peale öelda, kui, tsiteerides Evelini, juhuu!

Joonis 1. Allikas: kooli koduleht (jah, me oskame nüüd ka piltidele allikaid lisada. Parim ajaveeb 2019, siit me lõpuks tuleme!)

Järgmine suurepärane uudis reaalkoolilt oli „Kalju Lepikule pühendatud omaloomingulise luule esitamise võistlus“. Küll on tore, kui toimub võistlus ja sinna peab ikka oma võistlustöö ka esitama. Ja mis veel toredam – kui luuakse võistluse pealkiri, mis on samal ajal ka selle juhend. Kui meie veel vanasti koolis käisime (ehk siis pool aastat tagasi) oli asi keerulisem: toimusid lihtsalt luulevõistlused või spordivõistlused. Aga eks aeg läheb ikka edasi ja tulevased põlvkonnad ilmselt peavad hakkama võistlema võistlustel, kus on vaja midagi teha ka.

Nagu me kõik teame, siis võib kindlate faktide esitamine küllaltki keeruline olla, mille tõestuseks on näiteks kooli sünnipäeva külalisesinejate infotabel (vt joonis 2. Küll see viitamine on vahva…). Loodame, et see küsimärk käib tunni toimumise kohta. Võib aga tõesti olla, et kooli kodulehe toimetajapäkapikk pole päris kindel vilistlase nimes, või hoopiski tema lennunumbris. Aga kuna 133. lennu uhke vilistlane Oliver märkis enda uurimistöösse lennu numbriks 113, siis mine sa tea, ega need reaalikad mingid matemaatikud pole…

Joonis 2. Allikas: jah, arvasite õigesti: kooli koduleht.

Kui Jevgeni Ossinovski arvab, et Reaalkooli õpilased saavad paremini poliitikast aru kui mõni tema parlamendikolleeg, siis järgneva pildi (vt joonis 3) põhjal me küll seda ei usu. Alustame kõige vasakpoolsemast (jälgigem punase ringiga piiratud päid ja ei, need pole meie järgmised mõrvaohvrid). Ta on tüüpiline parlamenedi liige, kes leiab, et räägitav jutt on mõnusalt uinutav. Ta pea muutub iga hetkega aina raskemaks ja lõpuks see ongi maha kukkunud (kujutage ette reaalikat pärast teatrireisi 2. tunnis istumas). Järgmine inimene on telefoni näppija. Lisaks sellele, et ta ei kuula, mida räägitakse, ta vahest irvitab ka üksikult, kui vaatab enda jalgu. Kolmas inimene on unistaja. Ta kas nõustub teemaga ja analüüsib vaikselt oma mõtetes olukorda või on täielikult antud teemale vastu ning kujutab oma mõtetes ilusat randa koos sooja päikesega, kus ta kavatseb veeta enda talvepuhkust, mida ta saab lubada, sest ta on raha riigilt kõrvale nihverdanud. Neljas on teemaga nõustuja, sest ta lihtsalt ei saa mitte midagi aru, aga kindlam on nõustuda, sest muidu peaks välja mõtlema vastuargumendi. Viimane inimene on tavaline parlamendi liig,e kes leiab, et antud teema on täielik lollus. Tema peas on vaid üks mõte: “Päriselt väääää?!”

Joonis 3. Allikas: vist Facebook? (juba hakkab ära vajuma see viitamine)

Lõpetuseks: Mida küsib meilt facebook pärast poolt aastat eemal olemist?

Joonis 4. Allikas: Facebook? Reaali meililist? Iga tuttav, kelle last ootavad ees ühiskatsed? Vahet pole, ega pea ei ole prügikast, eksole?

NB! Loodame, et selle postituse lugemisel ei ole haavatud kellegi tundeid, võtkem ikka kõike huumoriga, sessist koormatud tudengite jaoks on nali ainus motivatsioon jätkamiseks(loomulikult ka saabuv vilistlaspäev).

Joonis 5. Allikas: Lussuliiva

Arvame, et õige hetk on koostada väike õpetus neile, kes jalutavad väga tihti tuttavatele(loe: reaalikatele, Tartus vist muid inimesi polegi…) otsa ja satuvad piinlikesse olukordadesse (Eestis kahetsusväärselt tihe nähtus). Eelmainitud kaaskodanikud jaguvad järgnevatesse kategooriatesse:

A)  Väga hea sõber, kellega ka igapäevaselt messengeris suhtled. 

Temaga on kõige lihtsam: lihtsalt kallista ja küsi, kuidas tal läheb. 

B) Tore inimene, keda ei ole ammu näinud.

Esimesed küsimused talle on: Kuidas sul läinud on? Kas sa oled elus? Kuidas eriala meeldib? Ja sealt tavaliselt saab jutt alguse. Kui peaks juhtuma, et tekib mingi imelik paus siis küsi: Kas sa elad korteris või ühikas? Kumba sa eelistad: Reaalkooli või ülikooli? Viimane, vist kõige lollikindlam variant: kiru ilma. Kui ka pärast seda tekib piinlik paus, siis on õige hetk öelda, et sul on tegelikult kiire ja minema joosta.

C) Tean ta nime ja vist isegi aiman, mida ta edasi õppima läks.

Võid talle lehvitada ja naeratada, aga parem on võimalikult kaugele hoida ehk liikuda teise bussi nurka või jalutada üle tee ja jätkata enda teekonda teisel kõnniteel.

D) Olen ta nägu reaali peal näinud.

Peida enda nägu nii kiiresti ära, kui sa saad. Teeskle, et loed mingeid sõnumeid telefonist või muuda enda teekonda. See on okei, sest tema proovib ilmselt sama teha. Kõige tähtsam on, et teil ei tekiks seda piinlikku silmsidet, kus mõlemad osapooled taipavad, et olete üksteist näinud ja ära tundnud, aga suhelda ei taha.

E) Miks see inimene mulle lehvitab?

Esiteks veendu, et see inimene ikka sulle lehvitab. Teiseks pane prillid ette ja kui ikka ära ei tunne, siis jaluta kiiresti minema. Pärast räägi sellest mingile vanale reaali tuttavale (ehk isikule A) ja kui tema ka ei suuda seda inimest kirjelduse põhjal ära tunda, siis see lehvitus ei olnud ikka sulle mõeldud.

Oma individuaalsete riigieksamite tulemustest vist veel rohkem ootas 133. lend kurikuulsat iga-aastast Innove koolide eksamitulemuste tabelit (oeh, see oli nüüd küll pikk ja lohisev lause). Kevadel väljahõigatud lubadus – “Edetabeleid esitletakse sügisel!” – sai väga napilt ajaraamistikku arvestades täidetud: 29. novembril saabusid kauaoodatud tulemused. Ja nagu ikka, mida me kaotame keeleoskuses, teeme tasa oma matemaatikaos… ootoot.. Vastupidi hoopis! Mida me kaotame matemaatikaoskuses, selle teeme tasa oma keeleoskuses: eesti keele ja matemaatika eksamite edetabelites reaalkoolile tänavu vastavalt 1. ja 4. koht! Kuigi, tuleb äärmiselt objektiivselt ja üldse mitte kallutatult tõdeda, et laia matemaatika pingerea edetabelis oli keskmiselt esiüheksa koolides eksamit teinud õpilasi 15, meid aga pisut rohkem, paljuski tänu asjaolule, et laia matemaatika valimine on meie koolis täiesti vabatahtlik (loe: rangelt sunniviisiline).

Õnneks, erinevalt möödunud aastast, hindas meie pingutusi Postimees, kes meid oma koondtabelis esikohale paigutas. Ja kuigi Eesti Meedia on viimasel ajal teinud küsitavaid otsuseid oma trükimusta kannatavate artiklite valikus (mille ohvriks on langenud ka näiteks Eesti kuulsaim tuletõrjekoer, kes vabal ajal mõmisemisega tegeleb), siis suutsid nad seekord koostada igati pädeva ja õiglase tabeli.

Joosep, me ju ütlesime, et ära anna alla!

23. novembri  hommiku suurim uudis oli, et parima ajaveebi konkurss tuleb taas. Kuna, nagu tavaliselt, oli ühel õigel reaalkooli vilistlasel  matemaatika praktikumis igav, siis luges ta kandideerimise tingimused põhjalikult läbi. Jällegi  peab meie klass pettuma, sest kohe üldse ei olda valmis meie pingutusi hindama: nimelt ei ole vilistlaste ajaveebidel võimalust ihaldatud tiitlile kandideerida. Aga nagu varasemalt (korduvalt) oleme maininud, siis me ei ole sellisest olukorrast absoluutselt kibestunud ja pingutame takistustest hoolimata (võimatu) võidu poole!

PS! Muideks, kui googeldada “vingeim ajaveeb”, siis kõige esimene pildiotsingu tulemus on Joosep alla andmas:

Ära anna alla, Joosep! Kunagi me võidame niikuinii!

Meie suvi sai ametliku alguse 22. juuni hommikutundidel, enamik juunist oli meil juba läbitud ja sisustada jäi veel ainult kaks suvekuud. Mida teha ülejäänud suvega? Paljud leidsid ilmselt endale väga väsitava koormava närvi ajava alamaksustatud töökoha. Teised pühendusid reisimisele. Kõige tähtsamaks sai pärast ülikoolikohtade välja selgumist endale eluaseme leidmine.

Nooremad lennud, nüüd…

• ärge jääge hiljaks korteri otsingul. Kujutate ette, et te ei ole ainukesed, kes soovivad kõigi mugavustega korterit minimaalse raha eest.
• kindlasti ei tohi kaotada lootust isegi siis, kui paistmas on augustikuu ja sa hakkad juba kõigile tuttavatel teavitama, et sa kavatsed sügisel hõivata nende diivani, sest sobivat aset mujal ei leidu.
• vaadake kõiki kuulutusi pilguga, et käib küll ja minge korterit vaatama isegi, kui alguses olete sellele vastu.
• kui kaalute ühikasse minemist, kirjutage sõbrale või tuttavale ja küsige, kuhu ühikasse temal minek. Seltsis segasem 🙂

Natukene statistikat ka siis meie ülikoolivalikutest:

Viimaks ka üleskutse 133B kirjule loomaiale: jagage oma toredatest ülikoolimomentidest pilte siia, mis siis, et me enam viis päeva nädalas, kolmkümmend kaheksa nädalat aastast regulaarselt kokku ei puutu, meil on endiselt vaja võita parima ajaveebi konkurss. Nii et õppeaasta 2018/19 parim ajaveeb tuleb siit(endiselt pole kibestunud..)!

133. lennu gümnaasiumiseiklused said 21. juunil lõppakordi. Vihma, tuult, umbset aulat ja kontsakingade valu trotsides sammusid kõik 112 tarkusesõdurit oma saatusekaaslaste ja kaasviibijate ette, et veel viimast korda oma õpetajate kätt suruda ning lennukaaslastele kummardada (viimast unustas küll mõnigi ärevustuhinas teha ja marssis õnnelikult otse oma tooli poole tagasi). Sarnaselt 133.b klassi tegevusajaga läks ka selle ajaveebiga nii, et alguses ei saanud kohe üldse vedama, kuid pärast oli keeruline pidama jääda. Tegevusrohkete 3 aasta kokkuvõtteks poetaks ajaveebi toimetus siia mõningad tänusõnad:

Suurimad tänud Anettele, kes oma vägevate fotograafiaoskustega nende aastate jooksul lisaks Reaali Poisile ka seda veebikeskkonda tabavate piltidega kostitas. Ilma Sinuta ei oleks vist keegi meie klassist kunagi mõistnud, kus, miks ja millal midagi toimub. Mainimata ei saa jätta, et pakkusid Kübarale kõnede meisterdamisel ja ettekandmisel kõva konkurentsi. Aitäh!

Kui Anette teadis öelda, kus, miks ja millal midagi toimub, siis Kristina teadis öelda, mille eest, kui palju ja kuhu nende toimetuste eest maksta tuleb. Ei ole vist tüütumat ja samal ajal tänuväärsemat tööd kui seda on raamatupidamine ja Sa said sellega suurepärastelt hakkama! Aitäh, et säilitasid meie vahel vinguvate juutidega rahu ning suutsid kõikide exceli tabelite ja kummaliste numbrite juures oma päikselise oleku säilitada.

Tänusõnad neile, kes kõiki mahukaid rühmatöid ja ettekandeid olid alati valmis läbi viima, klassile tutvustama ja mitte liiga harva ka vajadusel improviseerima. Ajaveebi toimetus küll ilmselt unustab nüüd mõne nime, kuid Teisi-Liis, Ella, Anette, Kristina, Sten, Herodes – kui keegi teadis, et on teiega ühes rühmas, siis võis küll kergendatult hingata.

Ilma Sepata oleks meie bioloogiatunnid vist piinlikult vaiksed olnud: aitäh, et Veskimetsaga mingis kummalises võõrkeeles viitsisid rääkida!

Sten, Sa küll viimasel aastal kooli eriti tihti ei jõudnud, kuid see eest tegid 133.b-le nime (ja ka c-klassile häbi) nii mitmegi aine olümpiaadidel ning pisut jõudsid meie lippu ka rahvusringhäälingu eetris kõrgel hoida (ära muretse, ega me su madalat lendu kunagi ära ei unusta:). Aitäh!

Jana, pinguta, mis sa pingutad, oma pagarimainet Sa veel lähiaastatel maha ei raputa. Aitäh magusate elamuste eest!

Tänud meie spordikangelastele – Hero, Roomet, Liina, Helen, Käes + kõik need usinad klassikaaslased, kes nädalavahetustel kohustuslikest klassidevahelistest võistlustest osa võtsid.

Meie lauluinglid – Maria Mängel, Teisi-Liis, Margaret Hook, Maarja ja Oliver – tänu teile kõlas sünnipäevalaulude ajal vähemalt mõni viisipidav hääl, aitäh et meile alati aktuste ajal serenaadi laulsite!

Suur tänu meie armsale klassijuhatajale ja vene keele õpetajale Natalja Sinjukinale, kes meid kuidagi nende kolme aasta jooksul ära kannatas. Tsiteerides Radikut: “Тище едешь, дальше будешь.” – nii ka meie klassiga, aega võttis, natukene sai asja ka. Aitäh Teile!

Igavesed tänusõnad kõikidele õpetajatele, kes meisse teadmisi puistasid ning õpihimu toitsid ja kogu selle vägagi raske töö juures huumorimeele säilitasid. Reaalkool on põhjusega parim, see on just tänu teile, armsad õpetajad. Aitäh!

Ja last but not least, suur kalli kõigile neile, kes oma panuse siia 133.b elektroonilisse mälestusteraamatusse andsid. Eriline tänu Maarjale, Janale ja Ketlinile, kes pidevalt ajaveebi pildimaterjali jagasid ning mõtteid õhku lennutasid ja Teisile, kes seda blogi algselt vedada jaksas. Kindlasti itsitame kunagi, kui totud ja veidrad me olime, kuid avastame iga aasta jaanuari viimasel laupäeval, et midagi pole muutunud. Vilistlaspäeval kohtume!

Lõpetuseks mõned pildid, mis mitte kõige vingema ajaveebi (ega me kibestunud ei ole…) tihedast postitustelaviinist kõrvale jäid:

Fotoseeria “133.b ei jaksa enam”

Kahe füüsikatunni vahepeal leiutasid meie füüsikahuvilised poisid jalgratast.

Lahendus igale YFU-kale, kes end aasta nooremate keskel liiga vanana tunneb: istuge söögivahetunnil 1. klassi jütside juurde, tunnete end kui uuesti sündinuna.

Enne eesti keele proovieksamit tavalisest peopessa mahtuvast stressipallist ei piisanud…

Ka matemaatika proovieksamiga seondunud emotsioonid polnud positiivsemad (tervitused õp. Kerli Kupitsale)

Kohe, kui 133. lend lõpukellaga koolist välja visati, läksid kaasõpilased hulluks: keegi proovis ühel neljapäeva hommikul oma võileivakest radiaatoril grillida.

Joosepil on juba noores eas kõik eeldused ajaloo tegemiseks olemas.

Hoolimata sellest, et keegi polnud veel Maarjale tuult tiibadesse soovinud, püüdis ta ühel tusasel koolihommikul oma sulgi sirutada ning kooli aula maandumistingimusi testida.

Pilt, mis võtab kokku meie kolm aastat. Rohkem sõnu vist polegi vaja…

Esimesel juunil oli 133. lennu viimane eksam enne kooli lõpetamist. Nüüd on jäänud vaid tore puhkusereis Bulgaarias ja, kui Smartlynx meid oma loominguliste lennugraafikutega (Delfi reaalne pealkiri) alt ei vea, jõuame võib-olla isegi 21. juunil ametlikult kooli lõpetada.

Tallinna Reaalkool – Eesti koolide lipulaev, eksamiedetabelite troonija, mille edu pandiks on säravad ja alati ettevalmistunud õpilased! Meie armas matemaatikaõpetaja Kerli Kupits võttis vaevaks meile 3 korda seletada, et matemaatikaeksamil on vaja kalkulaatorit, harilikku pliiatsit, kustukummi, pastakat, tagavarapastakat, sirklit, võib-olla isegi malli ning kohe kindlasti joonlauda. Küll oli kummaline vaatepilt, kui Joosep matemaatika riigieksami hommikul kooli tuli, taskud tühjad, käes ainult üks täisnurkne kolmnurkjoonlaud (tõsi, õpetaja oli rõhutanud, et kõverad joonised ei ole lubatud…).

Kõik abituriendid, kes end ööl vastu koolieksamit veel meeleheitlikult sünapside, süsivesinike, elektromehaanika, vaikiva ajastu või tuumaenergiajaamade teemadel harida püüdsid, magavad tõenäoliselt end praegu teenitult välja. Ketlin 3. korruse aulapostidest kaugemale ei jõudnud…

Kuna päris mitmetel meist on raske töö ja puudutud tundide tulemusena saadud autojuhiload, tuleb nii mõnigi iga hommik kooli püha viha täis, sest jälle on tänu liiklusele ajurakke hävitatud. Siin mõningad tänavaküsitluse (loe: 133.b täitis Google Formsi) vastused Eesti liikluse probleemide kohta*:

“Pensionärid”

“Mingi jobu köhis pool tundi vahetpidamata.”

“Igatahes see, mida nad Pirital teevad on täiega lape. Kõigepealt nad panevad ridu kinni nii, et linna minnes läheb mõnikord POOLE rohkem aega kui tavaliselt. NO MIDA? + nad teevad remonti Pirital, kus on nagu Tallinna kõige paremad teed??? Miks te seda kuskil, kus seda tegelikult vaja on ei tee? Ok olen siis mina tubli ja tulen jala koju AGA EI SAA, sest nad on osa kõnniteest ka kinni pannud. Miks te seda samal ajal teete???? Pidin mingi suuresuure ringiga minema, et koju saada. Kõige hullem lugu oli nädalavahetusel. Nad arvasid, et kui nad panevad mingi kiomeetri teed kinni nii, et sa ei saa parempööret teha (sidenote enamik inimesi Pirital peavad Pirita teelt paremal pöörama, et oma koduni jõuda, sest vasakul on well, meri), siis see on väga hea idee. Let me tell you something, it was not. Pidid mingi peaaegu Viimsisse välja sõitma, et koju saada. Aitäh ma tunnen ennast juba paremini.”

“Ehitustööd, mis ei saa mitte kunagi valmis ja heal juhul näeb seal kahte ehitajat kes niisama ringi jalutavad ja suitsu teevad ning tänu sellele on linnas lappes ummikud. Ãœhistranspordini pole konditsioneer aastal 2018 veel jõudnud. Jube palju inimesi, kes ei oska lihtsalt autoga sõita, segavad ja takistavad teisi. Jalgratturid, kes sõidavad autoteel on jobud. Tuleks ära keelata selline tegevus.”

“Miks bussid ei tee oma aknaid lahti kui õues on 40 kraadi sooja????? Nagu ma saan aru, et Eesti on vaene riik ja me ei suuda lubada endale konditsioneeriga busse :))), aga teeks siis vähemalt aknad lahti ja laseks mingi tuult sisse natuke.”

“Trollijuhtide ülbus… Auto liigub umbes 30 km/h kiirendavalt ning siis otsustab üks troll, et oleks hea mõte jätta see auto esitiivast ilma. Tema kahjuks oli auto roolis olnud isikul kiire reaktsioonivõime ehk pidurid põhja ja napilt jäi puudu kokkupõrkest. Kusjuures liiklusseaduse kohaselt oli teeõigus autojuhil.”

“Hobujaama ristmikule saamiseks on Pirita poolt ALATI suur ummik. Ning siis otsustatakse ka selle vältimiseks olev tee kinni panna, sest keegi tahab maja ehitada, kuid aukliku teed ei remondi.”

“Suuuuuuured ummikud!!!!! Bussid jõuavad 15min hiljem kohale ja vääga palav on ka.”

“1. Need teedeehitused. Ma saan aru, kõik teed on aukus või vajavad ümberehitust, aga see liikluskorraldus on täiesti metsas ju. Kõik, kes tahavad ida poolt Tallinna keskklinna tulla, reaalselt ei saa, sest kõik paganama teed on kinni või remontidest ummikus. Ja mõnel tänaval on nagu kaks meetrit enne ristmiku silt, et “ups, ristmik on suletud” Kuhu ma minema pean seal siis?? Also, kui te iga kuu kõiki teid peate lappima, äkki siis ehitaks mingid kvaliteetsemad teed vms? 2. Me elame aastas 2018. Ja kohe kui natukenegi palavaks läheb, on bussides saun. Bussijuhid istuvad oma aknakesed lahti ja kui sa küsid, et palun tehke katuseluuk lahti või pange kont tööle vms, siis nad on nagu “ei, siin ei ole palav ja me ei raiska konditsioneerile raha”. 3. Eesti liikluskultuur. Inimesed reaalselt ei tunne märke, viisakusest rääkimata. Kui ma seisan ummikus ja minu kõrvalt kihutab mööda (reast, mida pole olemas, ta lihtsalt trügib) taksojuht, siis päris ma lasen teda enda ette, kui ta olematu rida lõpuks otsa saab. Kõik väikebussid ja maasturid ja taksod on niiii ülbed, ise nad kunagi mitte kedagi vahele ei lase ja siis nad on piisavalt jultunud, et kõigist mööda kihutada ja siis minu ette raiuda.  4. Jalakäijad. Täielikud jobud. Ma saan aru, pensionäride kondimootor on roostes veits, eksole. Aga 20-aastane mees, sul jalad töötavad, sa näed, et ma seisan keset ristmikku, tahan pöörata ja sa ikka kõnnid nii aeglaselt. Liikuge kiiremini issand jumal. Ja need jalakäijad, kes punasega üle lähevad… 5. Ratturid. Need, kes hooga rattaga üle sebra sõidavad: liiklusseaduse järgi teil pole eesõigust, kui ratta peal olete. Ehk siis: tule ratta seljast maha ja ma annan sulle viisakalt teed nagu jalakäijale või kihuta rattaga ja ma lihtsalt ajan su alla, sest mul ei ole mitte mingit kohustust oodata, kuni sa minust mööda väntad.”

“Mitmete kaasliiklejate liikluseeskirjade mittetundmine.”

“Inimesed sõidavad tuimalt kollasega üle, põhimõtteliselt rohelisel ja kollasel pole vahet. Tundub, et foorituled on veidi muutunud ehk roheline – sõida -, kollakasroheline – sõida -, rohekaskollane – sõida, aga lisa veidi gaasi, rohekaspunane (sest kollast värvi tegelt ei eksisteeri) – anna gaasi ja sõida, punakas – lisa veel gaasi -, tulipunane – no okei pidurda korraks.”

*Vastused kohandatud viisakasse kirjakeelde. Mõni oli ikka päris vihane…

Pilt (autor Mattias Kitsing) on illustreeriv ega kajasta meid tegelikus liikuses. Muide, Roomet on Reaali rammumees 2018! Jeeeee!

Päris palav on olnud… Ja homme on kuninglikud pulmad, jee!

See on kõik. Täname.

PS: Endiselt on sisupuudus. Appi!

Tere taas!

Maikuu on abituriendi jaoks kõige intensiivsem ja samas kõige rahulikum kuu kogu gümnaasiumi jooksul. Riigieksamite ning koolieksami hästisooritamise pinget leevendab asjaolu, et tunniplaan näeb välja nagu korralik  Å veitsi juust ning vaba aega on rohkem kui kunagi varem. Kuna enamik tunde meie peaaegu olematus tunniplaanis on konsultatsioonid, siis saab 133B nädalas vaid kuuel tunnil kõik koos (loe: umbes need 20 inimest, kes kohale vaevuvad tulema) ühes klassis istuda ja ajaveebi jaoks materjali luua. Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks: meie ajaveebi on tabamas sisupõud, mille tulemusena võib postituste valmisvorpimise sagedus langeda 12.A klassi tasemele (http://www.real.edu.ee/ajaveeb/133a/ – tasuta reklaam teile, palun!).

Täna avanes meie lennul harukordne võimalus panustada linnaruumi korrashoidu – toimus Ernst Peterson-Särgava ehk Habe peapesu. Et mitte postitada tavapäraseid pilte abiturientide seebivahutamisest, nautige pilti Joosepist ehk Vuntsist:

Ajaveebi toimetus avastas, et meie armas piltnik Anette on oma fotograafi töökohustuste juures jäänud liigagi tihti kaadri taha:

Kiigake ikka aeg-ajalt meie virtuaalpäevikusse, et saada teada… no tegelikult mitte midagi, aga tulge ikka :). Ja edu kõigile neile, kes homme inglise keele eksamit teevad. Ärge palun hommikul kella kümneks TIK-i jalutage, eks?