Kirjanduse lÔputöö

Emakeele pĂ€eva puhul toimus Saue gĂŒmnaasiumis ĂŒleharjumaalise kirjandusvĂ”istluse „MĂ”istuse ja sĂŒdamega“ auhindade ĂŒleandmine. VĂ”istluse teema oli sel aastal inimese ja tema tegevuse vÀÀrtustamine igapĂ€evaelus. Reaalikad olid esindatud kĂ”ige rohkemate töödega ning tĂ”id koju lausa kolm preemiat. Raid Vellerind kirjutas parima nĂ€idendi, Eva MĂ”tshĂ€rg kĂ”ige empaatilisema lĂŒhijutu ning minu kirjutist autasustati parima novelli tiitliga. Heade tööde eest mĂ€rgiti Ă€ra veel kuus meie koolikaaslast, nende seas ka meie Jaana Olvet.

Siin aga minu pisikene kirjutis:

Torumees

„Minna vĂ”i mitte minna? Selles on kĂŒsimus,“ mĂ”tleb Jaanus igal argihommikul ja kiirustab tööle. TĂ€na on aga eriline hommik. Esimene klient, keskealine meesterahvas, peab ootamatult Ă€ra sĂ”itma ning palub Jaanuse visiidi edasi lĂŒkata – nii loeb Jaanus hommikul saabunud e-kirjast. „Jumal tĂ€natud, et arvutid olemas on, muidu oleksin asjata kohale sĂ”itnud,“ mĂ”tleb ta.

Äsja 32-aastaseks saanud Jaanus on vĂ€ljaĂ”ppinud torumees. TĂ€naseks on ta seda ametit pidanud juba kĂŒmmekond aastat. Konti ei murra ning palgast elab Ă€ra. Kunagi, tööga alles alustades oli uhke Volkswageniga kliendi juurde sĂ”ites alati kerge Ă€revus sees. Probleemid olid erinevad, inimesed samuti. PĂ”nev oli. Äravoolutorude spetsiifiline aroom vĂ”is vahel kĂŒll pea veidi ringi kĂ€ima panna, kuid seegi möödus tavaliselt paari tunniga. Praegu ei mĂ€rka Jaanus seda lĂ”hna enam ĂŒldse.

Kuna esimene visiit oli Ă€ra jÀÀnud, sai Jaanus rahulikult hommikukohvi juua ning selle kĂ”rvale ka eilset Postimeest lugeda. Jaanus on veendunud, et igal enesest lugupidaval inimesel lasub kohustus maailmas toimuvaga kursis olla. Kuid tĂ”tt-öelda viimase aja uudised talle eriti korda ei lĂ€inud – rÀÀgiti vaid majandusest. Seda majandusasjandust Jaanus ei jaganud. Suurem osa tema haridusest oli omandatud nĂ”ukogude ajal, mil inimesi lihtsalt kuhugi tööle suunati. Ka hiljem ei olnud temas kapitalismi pĂ”hitĂ”dede vastu mingisugust huvi tekkinud. Jaanusele lihtsalt sobis sÀÀrane terve elu ĂŒhe ameti peal töötamine. Kuid vĂ€hemalt oli nĂ”ukogude kasvatus andnud talle ladusa vene keele oskuse. MĂ”ni vabaduse laps ilmselt Tallinnas torumehena hakkama ei saaks, seda enam, et Jaanus elas LasnamĂ€el, kus vene keele oskus ka poes kĂ€ies marjaks Ă€ra kulub.

Laud, mille taga Jaanus kohvi joob ja ajalehte sirvib, asub tema korteri ainsas toas, kui pisike tualettruum vĂ€lja arvata. Nurgas seisvas voodis magab ta ĂŒksinda, kuigi vahetevahel on saatuse tahtel sinna ka naisolevusi sattunud. Viimasel ajal juhtus seda aga ĂŒha harvemini – Jaanus ei viitsinud enam. Varem kĂ€is ta ikka Ă”htuti kesklinnas tĂŒdrukuid lantimas, kuid alati kestis kĂ”ik vaid ĂŒhe Ă”htu. Kui Jaanus jĂ€rgmisel hommikul oma sinised töötunked selga tĂ”mbas ja tööriistakasti kaenlasse vĂ”ttis, olid naised sageli ĂŒllatunud. Kuid pole parata – torumehena peab ta vahel ka nĂ€dalavahetustel töötama.

Neil juhtudel lausus Jaanus veel, et kapis on saia ja piima, et tema number on kirjutatud kĂŒlmkapi kĂŒljes rippuvale paberilipakale, et ta elab ka edaspidi samas korteris ning et neiu lahkudes snepriga varustatud vĂ€lisukse kinni tĂ”mbaks. Tegelikult Jaanus aga aimas, et naine, kes tema voodis kergelt vĂ€sinud ja samas ĂŒllatunud ilmega lebas ning kes nĂ€gi vĂ€lja oluliselt vĂ€hem atraktiivne kui möödunud Ă”htul, ei helista iial ega satu siia korterisse enam kunagi.

Vaid ĂŒks neist oli naasnud, pĂ€rast seda, kui mees oli ta truudusetuse tĂ”ttu kodust vĂ€lja visanud. Ega ta siis sellepĂ€rast veel Jaanust tahtnud – lihtsalt öömaja oli vaja. Kuid ajapikku harjusid nad teineteisega, ainult et Juulia (just nii teda kutsuti), ei suutnud iialgi leppida Jaanuse torumeheametiga. Jaanuse riietelt ja juustelt, mis olid Ă”igupoolest vĂ”rdlemisi lĂŒhikesed, pidavat Ă”hkuma „luust ja lihast lĂ€bi tungivat fekaalilehka“, mida naine sugugi sallida ei vĂ”inud. Ometi elasid nad koos pĂ€ris mitu kuud ning jĂ”udsid isegi suuremale korterile mĂ”elda. Kuid miks peaks ĂŒks noor naine leppima vaid pisut suurema – ĂŒtleme kahetoalise – korteriga?

„Jaanus, kallike, ma pean sulle millestki rÀÀkima,“ oli ta ĂŒhel hommikul alustanud. See miski oli juba hilistes viiekĂŒmnendates mitme vallaslapse isa, kes töötas panganduses ja kelle maja andis isegi tema Viimsi naabritele silmad ette.

„Naised on kĂ”ik ĂŒhesugused,“ mĂ”tles siis Jaanus. Oli ju tema alati aus mees olnud, kes tegi oma tööd, millest oli kahtlemata kasu kogu ĂŒhiskonnale, tĂ”esti hingega. Juulia jooksis aga esimesel vĂ”imalusel litsaka investori kaissu, kes oli oma elu pĂŒhendanud mingisuguste totrate finantsgraafikute uurimisele, mĂ€ngides ĂŒldiste huvide teenimise asemel pigem haiglast hasartmĂ€ngu.

TĂ”epoolest, naist ja lapsi Jaanusel ei ole ning ka sĂ”brad kĂŒlastavad teda ĂŒha harvemini. Miks Jaanuse sĂ”prussidemed Ă”igupoolest jahtunud olid, seda ei teadnud ta isegi pĂ€ris tĂ€pselt. Paljud olid loonud oma perekonna ning vĂ€ikesed röökivad paharetid olid nende aja röövinud. MĂ”ned olid lahkunud piiri taha. KĂ”ige andekamad olid aga saavutanud teatava elitaarse seisundi meie pisikeses onupoja-ĂŒhiskonnas, mis muutis lihtlabase töölisklassiga suhtlemise kĂ”lbmatuks.

Kuid Jaanusel oli tema töö. JĂ€rgmine klient elas Peetri alevikus – sellel pappmajade nĂ€ituse tarvis vĂ”sast puhastatud maalapil Tallinna kĂŒlje all. Kella vaadates nĂ€gi Jaanus, et on juba hiljaks jÀÀmas. Niisiis sulgeski ta Postimehe ning loputas vanaema kingitud mummulise kohvitassi. SeejĂ€rel haaras ta oma armsa tööriistakohvri, lĂ€ks trepist alla ning istus autosse.

Varsti oligi Jaanus Ülemiste ristmikul nĂ€rviliste tuututajate vahel vasakpööret ootamas. Vasakule jĂ€i hiiglaslik Ülemiste keskus, otse ees paistis aga jĂ€rv. Selle jĂ€rvega on Jaanusel alati eriline suhe olnud. Lapsena – siis kui piirdetara veel nii kindel ei olnud – meeldis talle ikka kaldaveerel mĂ€ngida. TĂ€na on aga Ülemiste jĂ€rv Jaanuse pĂ”hiline tööandja, sest ainult tĂ€nu suurele jĂ€rvele ja hĂ€sti vĂ€ljaarendatud torutaristule jĂ”uab kraanivesi iga tallinlase kodusse ja selle privileegi sĂ€ilitamiseks ongi vaja sÀÀraseid töökaid kodanikke nagu Jaanus.

Torumehe oli kutsunud kahe lapsega kodus istuv pereema. Mees, kes kaminasimsilt vastuvaataval fotol last sĂŒles hoidis, paistis olevat tööl. Torumehe kutsumiseks oli nĂ€htavasti olnud ka pĂ”hjust, sest uksele tuli naine kummisaabastes. Ta oli pehmelt öeldes hĂŒsteerias, kuna kallis tammeparkett oli ĂŒleni veel all ning tema lapsukesed ujutasid elutoa pĂ”randal paberlaevukesi. Kahjuks ei kuulu aga selle juhtumi lahendamine Jaanuse kompetentsi. Nii igaks juhuks kontrollib ta veel kĂ”ik torud ĂŒle, avastamata ĂŒhtegi leket. Siis kutsub ta naise, kes oli lapsed vahepeal laua peale kuivama tĂ”stnud, akna juurde ning nĂ€itab talle tema ĂŒleujutatud aialappi, mille taga naabrite kipsplaatelamud pisikeste saarekestena keset laia ookeani seisavad. Naine, kes ilmselt polnud viimasel ajal aknast vĂ€lja vaadanudki, jahmub:

„Oh taeva pĂ€ralt, kas meie peame nĂŒĂŒd kĂ”igi teiste tammeparketi ka kinni maksma?“

„Ei proua, seda ei tahaks ma uskuda. Lumesulamisvee Ă€ravoolusĂŒsteemi ĂŒmberehituse eest peaks hoolitsema ehitusfirma. Teie aga vĂ”ite pöörduda vallavalitsuse poole, kes need tööd kunagi tellis. Mis tammeparketti puutub, siis selle korvab loodetavasti Teie kindlustus.“

„Loomulikult korvab, minu mees just kindlustuses töötabki,“ sĂ”nab naine uhkusega.

Peetrist lahkudes ja oma madalapĂ”hjalist ametiautot kirudes on Jaanus Ă”nnelik, et Tallinn pole veel sugugi nii valmis kui Peetri, mida Ülemiste vanake juba innukalt uputama hakanud oli. Tegelikult on uputus ĂŒldse viimane asi mida Jaanusel karta tuleb – elab ta ju kĂ”rge mĂ€e otsa ehitatud korterelamu 7. korrusel, kuhu vesi ei jĂ”uaks isegi pooluste tĂ€ielikul sulamisel.

Jaanuse jĂ€rgmiseks sihtmĂ€rgiks on korterelamu MustamĂ€el. Uksele tuleb pĂ”rsaroosas hommikumantlis piltilus brĂŒnett, nagis rippuva tekli jĂ€rgi otsustades tudeng. Probleemiks osutub ummistunud Ă€ravoolutoru. Seni kuni Jaanus vett pumpab ning torudesse lahusteid kallab, valmistab tudeng talle pannkooke, mida Jaanusel hiljem neiu vanaema tehtud maasikamoosiga sĂŒĂŒa lubatakse.

LÔunalauas saab Jaanus teada, et nende imemaitsvate pannkookide valmistaja Carmen ei Ôpigi kulinaariat, vaid Àrijuhtimist.

„TĂ”esti? On see siis ĂŒhe Ă”ige eesti naise amet?“

Üldsegi mitte solvununa muigab Carmen: „Oh mis te nĂŒĂŒd, kĂ”ik mu sĂ”brannad lĂ€ksid ju Ă€rijuhtimisse.“

Carmeni lahke suhtumine ja loomulikuna paistev edumeelsus avaldavad Jaanusele muljet. „Oleks ma vaid mĂ”ni aasta noorem…“ mĂ”tleb ta. Kuid endast kĂŒmmekond aastat noorema tulevase tippjuhiga ei hakkaks ta proovimagi – ei olnud ju Jaanus Viimsis elav aktsiamiljonĂ€r, vaid pelgalt torumees.

SĂ”brannadega koos ĂŒlikooli astumise jutu peale katsus Jaanus enda kunagist erialavalikut analĂŒĂŒsida. VĂ”ib-olla oli torumehe ameti kasuks otsustamisel olnud teatud roll nendel puhtalt uudishimust vaadatud vĂ€lismaa filmikestel, kus töömeest vĂ€lisuksel kauniks meigitud seksikasse pesusse riietatud kaunitar vastu vĂ”ttis ja kus peale pisikest soojendust koridoris otsemaid voodisse viskuti. NĂŒĂŒd Jaanus aga teab, et reaalsus on aga hoopis midagi muud. Vaid korra oli Jaanus uksel kohanud pelgalt ihupesu kandvat naisterahvast, kelle kodu oli juhuslikult kaunistatud punaste kardinate ja pĂ”levate kĂŒĂŒnaldega. Korraks jĂ”udis Jaanus isegi mĂ”elda – „kas tĂ”esti,“ kuid juba jĂ€rgmisel hetkel kostis tema kĂ”rvu karjatus. NĂ€ost punaseks tĂ”mbununa vabandas Jaanus kiiresti ja lahkus. Trepil tuli talle vastu meesterahvas, kes oli ilmselt torumehe tellinud, ja kĂŒsis – „kraan on korras, eks ole?“. „eeeih
 tulen homme samal ajal tagasi, torutangid jĂ€id
 kontorisse,“ valetab Jaanus oma taskus torutange tundes.

Carmen toob armsa kĂŒsimusega „Noh, kas kĂ”ht sai tĂ€is?“ Jaanuse oma mĂ”tisklustest tagasi reaalsusesse. „Jah, olge te tĂ€natud,“ vastab Jaanus, tundes heameelt, et ei pea tĂ€na enam lĂ”unale minema. Ta vĂ”tab tĂŒdrukult vaid poole hinnakirjajĂ€rgsest tasust. Enne lahkumist kĂŒsib Carmen veel Jaanuse visiitkaarti. „Ka minu emal on aeg-ajalt torudega probleeme,“ lausub ta ĂŒlemeelikult silma tehes.

See polnud Jaanusel esimene kord enda isikliku rahakoti arvelt klientidele hinnaalandust teha. Aeg-ajalt otsustab ta sÀÀsta nĂ€iteks riigi poolt vÀÀrkoheldud pensionĂ€ride rahakotti. Jaanus tunneb, et nemad vajavad raha rohkem kui ĂŒks poissmehest torujĂŒri. Nooremana pakkus ta teenuseid eriti kenadele vallaliste naisterahvastele vahel isegi tĂ€iesti tasuta, lootes jumal teab mida, kuid nĂŒĂŒd ta pĂ€ris kĂ”ige eest enam ise maksta ei taha.

Sel pĂ€eval kĂŒlastab Jaanus veel kuute majapidamist ning jĂ”uab koju Ă”htul kella seitsme paiku. Ta krabab postkastist veel vĂ€rske Postimehe ja kĂ”nnib trepist 7. korrusele. Majas on kĂŒll ka lift, kuid Jaanus kasutab alati treppe. Esiteks hĂ”ljub liftis alatasa haistmismeeli nĂŒristav kusehais ja teiseks on vĂ€ike treening oluline komponent iga enesest lugupidava meesterahva pĂ€evas. PĂ€rast Ă”htusööki, milleks olid, nagu tavaliselt, makaronid (seekord lihapallidega), viskab Jaanus end voodisse pikali ja haarab öökapilt raamatu. Lugeda on talle alati meeldinud – see aitab pĂ”geneda rutiinist, harib ja avardab silmaringi. Lugemisest on aastatega saanud Jaanuse jaoks kui mitte sĂ”ltuvus, siis vĂ€hemalt igapĂ€evane rutiin.

JĂ€rgmisel hommikul Ă€rkab Jaanus varakult nagu ikka. Ta kĂ€ivitab oma vana kohvimasina ja avab meilboksi. Sealt vaatab talle vastu aga midagi jahmatavat – torutöödefirma, milles Jaanus töötab, oli vĂ€lja kuulutanud pankroti.

Äkitselt jĂ”udis talle kohale, miks Postimehes viimasel ajal vaid tööjĂ”u- ja majanduspoliitilistel teemadel kirjutati. NĂŒĂŒd oli ka temast saanud vaid number töö kaotanute arvu kasvu kujutaval graafikul. Kuid mida tĂ€htsat oli Jaanuse elus veel olnud peale töö? Suurt mitte midagi. Ainult see korter, mis vĂ”is samuti varsti enam mitte tema oma olla, ning ametiauto, mille ta juba tĂ€na pidi Ă€ra viima. Juba teist hommikut jĂ€rjest on Jaanusel mĂ”ni hetk aega, et elu ĂŒle jĂ€rele mĂ”elda.

Ühetoaline korter oli vahepeal justkui pisemaks muutunud. Ilm on varakevadisest pĂ€ikesepaistest hoolimata Jaanuse jaoks kuidagi sombune ja tĂŒlgastav. „Veel eile olin ma olnud Ă”nnelik,“ mĂ”istab Jaanus. Ta ei saa enam kunagi inimeste kodusid kĂŒlastada, nende elukombeid avastada, neile heameelt valmistada ega tudengite kĂŒpsetatud pannkooke mekkida. Isegi Carmeni ema ei saa ta kunagi kĂŒlastada, kuna visiitkaardil oli vaid firma telefon, mis tĂ€nasest vĂ”imaldab kuulata vaid naisterahva kantseliitlikku hÀÀlt, korrutamas eri keeltes: „valitud number ei ole kasutusel, palun kontrollige numbrit.“.

„Tulevik tundub tume, et mitte öelda lilla,“ meenutab Jaanus ĂŒht oma lemmiktsitaati, ning avastab, et peale töötunkede on tal vaid ĂŒhed teksapĂŒksid. Need olid kĂŒll eestlaste meretagusest moeparadiisist, Helsingi H&M’ist ostetud, kuid suurest kandmisest kulunud ja lĂ”hkise pĂ”lvega. PĂŒksid sellest hoolimata jalga tĂ”mmanud, sulgeb ta vĂ€lisukse ja tellib lifti – ei kusehais ega sportlik eluviis suuda teda enam motiveerida.

Auto pĂ”hi ei tundu enam ĂŒldse nii madal kui eile. Ka kulunud istmekate ega pikad ummikud ei Ă€rrita enam Jaanust. See 97. aasta Volkswagen Transporter oli talle Ă€raĂŒtlemata armsaks saanud, ning oma armastuse mĂ€rgiks lasi ta temasse 11 liitrit kvaliteetset bensiini – just nii palju aastaid olid nad koos töötanud. Tanklas mĂ”istab Jaanus, kui kalliks on elu nende aastatega muutunud – polnud ta ju kunagi oma rahakotist pidanud kĂŒtuse eest maksma – alati oli firma selle hĂŒvitanud.

Jaanus annab auto Ă€ra, allkirjastab mingi paberi ja lahkub kontorist, kuhu ta tegelikult vĂ€ga tihti sattunud polnudki – kogu infovahetus kĂ€ib juba ammu vaid e-posti teel. Jaanusel lubatakse alles jĂ€tta oma tööriistakohver ja tunked – mĂ€lestuseks pikaajalisest ning meeldivast koostööst. Koos kogu oma varandusega longibki ta bussipeatusesse.

Kell oli saanud 2 ning buss on vĂ”rdlemisi tĂŒhi. Vaid paar pensionĂ€ri istuvad ja vĂ”rdlevad hÀÀlekalt kartuli kilohindu SÀÀstumarketis ja Prismas. Üks sĂ”durivormis noormees rÀÀgib telefoniga – jutu jĂ€rgi otsustades oma pruudiga. Ka Jaanus oli tahtnud kunagi sĂ”javĂ€kke minna. Paraku oli toona noores Eesti Vabariigis vohava patriotismi tĂ”ttu ajateenistusse tahtjaid palju, ning riik ei oleks suutnud neid kĂ”iki ĂŒlal pidada. SeetĂ”ttu jĂ€eti lampjalgadega Jaanus ukse taha. Siis otsustaski Jaanus Ă”ppida torumeheks, kuna ilma puhta joogiveeta ei saa elada keegi, isegi sĂ”durid mitte. Paraku kaotavad majanduslanguse tingimustes oma töö just torumehed; sĂ”javĂ€elased saavad kriisi jĂ€tkudes vĂ”ib-olla esimest korda reaalsetes olukordades oma oskusi kasutada.

Enne kojuminekut tahab Jaanus veel kohalikust keldripoest lĂ€bi kĂ€ia. Uksel laiutab aga silt: „SULETUD“. „Mina polegi ainus,“ mĂ”tleb Jaanus, korraks poe-Tanjale kaasa tundes ning seab oma sammud Maximasse.

Jaanus ostab pĂ€tsi leiba, paki kohvi, liitri piima ning oma hetkemeeleolust ajendatuna veel pudeli valget viina. Ta longib koju, sĂ”idab liftiga ĂŒles ning lĂŒlitab sisse televiisori, kus parajasti superstaari otsitakse. „KĂŒll on ikka Ă”nnelikud inimesed,“ mĂ”tleb Jaanus. Ott Sepa lapsikuna tunduva huumori saatel vĂ”tab Jaanus kraanikausi kĂ”rvalt vanaema kingitud punasemummulise portselantassi ja avab pudeli.

-Martin Talvik

Lisas: admin 14.03.2014 09:58

VĂ€ike Sander ja suur trepigalerii

DSC_9841

Veebruari algusest kuni mĂ€rtsi lĂ”puni on kĂ”igil huvilistel vĂ”imalik tutvuda Ă”petaja JĂ€rvela klassiruumi poolses trepigaleriis rippuva Sander Varbla isikunĂ€itusega. NĂ€itusel on esindatud meie Sannu parimad maaliteosed aastatest 2012 kuni 2014. Stiil on teoste puhul varieeruv, ulatudes hĂŒperrealismist sĂŒrrealismini, kusjuures esineb ka tuntavaid ekspressiivseid sugemeid. Maalide stiililine kronoloogia annab hea ĂŒlevaate autori sisemisest arengust.

Sandri isikupĂ€rane stiil sisaldab endast meisterlikku detailsust, aga samas ka vapustavat ĂŒldistusoskust. Valdavalt sĂŒnge teemakĂ€sitluse eesmĂ€rgiks on vĂ€hendada stressi ja end emotsionaalselt tĂŒhjendada.

Juhuslikult tabatud nĂ€itusekĂŒlastajate hinnangul on tegemist ĂŒhe huvitavama nĂ€itusega, mida selles trepigaleriis kunagi nĂ€htud on. Samas on nooremad kunstisĂ”brad aga vĂ€itnud et punane koos mustaga on ĂŒks erakordselt rĂ”ve vĂ€rvikombinatsioon ja et mitte keegi ei tohiks sellist kunsti luua. Selle peale ĂŒtleb aga hĂ€rra Varbla: “Musta ma enam ei kasuta. See on punane koos pruuniga – tĂ€psemalt koos ŃĐžĐ”ĐœĐ° Đ¶Đ¶Đ”ĐœĐ°Ń ja ŃƒĐ»ŃŒŃ‚Ń€Đ°ĐŒĐ°Ń€ĐžĐœ сĐČДтлыĐč seguga”

Selleks et mitte tekitada erakordse nĂ€ituse juures ummikut, soovitame kĂ”igil jĂ€rgida Tallinna Reaalkooli kodukorra 19. punkti, mille kohaselt tohib Sander Varbla isikunĂ€itust vÔÔrustaval kĂŒlgtrepil liikuda vaid ĂŒles.

DSC_9845 DSC_9836

-Martin Talvik ja Sander Varbla

Lisas: admin 27.02.2014 19:18

Efektiivne enesepiinamine ehk seitse ja pool tundi LĂ”una-Eesti kĂŒngaste vahel vĂ€nderdamist

talvik_ratas3

Maraton on sÔprus: Talvik ja Varbla koos maratoni lÔpetamas

Mis on see maagiline miski, mis sunnib sadu eestlasi osalema neil rohketel rahvaspordiĂŒritustel, mis siin Maarjamaa pinnal aset leiavad? Mille kuradi pĂ€rast on vaja ronida riigi teise otsa, et ennast seal mitu tundi jĂ€rjest lihtsalt piinata, kusjuures selle kĂ”ige eest veel peale makstes? “VĂ”ta oma ratas ja sĂ”ida siin samas metsavahel. Miks sa ronid sinna rahvamassi sekka?” kĂŒsivad paljud.

Maraton on omamoodi sĂ”ltuvushaigus. Igal ĂŒhel on oma pisikene eesmĂ€rk, mille poole pĂŒĂŒelda. Saab vĂ”tta mÔÔtu nii oma sĂ”prade, kui kogu Eesti paremikuga. Tundub, et meile, eestlastele meeldivadki just sellised massiĂŒritused. Laulupidudega laulsime end vabaks ning balti ketis seistes ammutasime seda Ă”iget iseolemise jĂ”udu. Ka maratoni stardis, koos tuhandete saatusekaaslastega seistes on tunda seda metsikut energiat, mis aitab eesti rahval lĂ€bi raskuste tĂ€htede poole rĂŒhkida.

Haanja100 rattamaratonil oli neile tĂ€htedele kĂ”ige lĂ€hemaks punktiks Suure MunamĂ€e tipp, kuid vallutatud said ka kĂ”ik teised Kagu-Eesti kuulsad kĂŒnkad. Meie valitud distants oli 103 km pikk (pikem sĂ”it oleks olnud 100 miili) ja sisaldas endas tervenisti 1626 nauditavat tĂ”usumeetrit. Teekatteks oli peamiselt mudaseks sĂ”idetud heinamaa, juurikane metsasingel ja kivine kruusatee.

Tegemist on nimelt Eesti kĂ”ige karmima maastikurattaĂŒritusega, millest ma sel aastal koos Sander Varblaga osa vĂ”tsin. Olime seal kĂ”ige nooremad – nii osalejate kui lĂ”petajate hulgas.

Tuleb tunnistada, et alahindasime seda kurikuulsat vĂ”istlust. Algus oli liialt hoogne ning lĂ”pu poole oli tuju kohati tĂ€itsa nukker. Seda enam, et juba ĂŒle kuue tunni oli lĂ€bimĂ€rgade rattakingadega umbes viie soojakraadi kĂ€es sadulas istutud. Esimesed 85 kilomeetrit kĂ€is meil omavahel pinev vĂ”istlus. Kord oli ees Sannu, kord mina, kuid vahe ei olnud kunagi ĂŒle 7 minuti. Viimasel 10-15 kilomeetril otsustasime, et aitab rapsimisest ning sĂ”idame sĂ”bralikult teineteisele tuult murdes lĂ”puni. FiniĆĄisse tulimegi koos – ajaga 7 tundi, 32 minutit ja 24 sekundit, mis andis 316. ja 317. koha (startinuid oli 455).

Minu arvates on tegemist ĂŒhe Ă€gedaima spordiĂŒritusega Eestis. KĂ”igis neljas toidupunktis kostitati meid korralikult. Olid kohupiimakook, makaroniroog, grillvorstid, banaanid, leib, sool, rosinad jne. Reede Ă”htul enne sĂ”itu anti piiramatus koguses pastat ning pĂ€rast vĂ”istlust sai logeleda Kubija spa hotelli mullivannides ja saunades. Ka rattad sai ilusti mudast puhtaks pesta. Lisaks oli vĂ”istlusjĂ€rgne pasta-party ja vĂ”imas Haanja100 aftekas, koos 10 kilo juubelitordiga ja live bĂ€ndiga. Seltskond oli muhe ja kodune, kohati ka kergelt napsine. Kuid nagu korralikele spordimeestele kohane, ei lĂ€inud asi laua peal magamisest kaugemale.

KokkuvĂ”tteks tsiteeriksin ĂŒrituse korraldajaid: “Siin on meil ĂŒks kari hullumeelseid, kellele meeldib LĂ”una-Eesti kuppelmaastik”

talvik_ratas1

Üks mĂ”nus laskumine MunamĂ€e lĂ€histel

 

talvik_ratas2

Pingeline jĂ€litamine – vaid mĂ”ni sekund kaotust Sannule 20. kilomeetril

 

 

talvik_ratas4(feat. Varbla)

SÔidujÀrgne rammestus

Martin Talvik

Lisas: admin 08.10.2013 19:43

Umbkeelne publik ja retrohÔnguline koolimaja ehk kuidas Euroliidu idapiiri ÀÀres teadust tehakse

talvik_tĂŒhisaal

Uhke konverentsisaal

Prahast, Euroopa Liidu noorteadlaste konkursilt naastes tervitasid Tallinna Lennart Meri lennujaamas mind mu kullakallid lennukaaslased ja  taevast langevad raheterad. MĂ”istsin, et olen tagasi igavese kehva suusailma kliimavöötmes, ees ootamas sĂŒgisene Narva ĂŒhes Globe konverentsiga.

Egas midagi, reede hommikul korjasin Johanna, Helina ja Sandri maĆĄina peale ja pĂ”rutasime ikka sinna ida poole. Iga kilomeetriga muutusid metsad ĂŒha punasemaks, bemarite kogus suuremaks ja nende vĂ€ljalaske aastaarvud vĂ€iksemaks.

GLOBE konverents toimus sel aastal Narva HumanitaargĂŒmnaasiumis. JĂ”udsime selleks puhuks ĂŒleslöödud koolimajja esimestena kohale. Oodates kaasesinejaid nautisime neljast megahitist koosnevat kooli ametlikku playlisti. Kuulasime korra, teise ja takkaotsa veel seitsmendagi. LĂ”puks algas  konverents. Saalis viibis lisaks mĂ”nekĂŒmnele esinejale, Ă”petajatele ning  kooli juhtkonnale veel terve hulk Narva HumanitaargĂŒmnaasiumi Ă”pilasi. Ei tahaks kĂŒll kellelegi liiga teha, aga kuulamisoskus polnud just nende tugevaim kĂŒlg. Noortest teadlastest pakkusid publikule rohkem huvi venekeelse tarkvaraga varustatud nutitelefonid ning vene keele praktiseerimise vĂ”imalus oma kĂ”rvalistujaga. Ka kĂŒsimusi ei esitatud ĂŒleliia palju (seda tegi vaid konverentsi koordinaator), vĂ€hemalt mitte seni, kuni austatud direktoriproua andis vĂ”imaluse kĂŒsida ka vene keeles.

Uurimistööde konkursi vĂ”itja oli seltsimees Sander Varbla, kelle uuritud Aegna saare rannajoon jĂ€ttis ĆŸĂŒriile kĂ”ige sĂŒgavama mulje. KĂ”ik noored teadlased said preemiaks tarkusest pungil raamatu, kust ammutada inspiratsiooni uute uurimuste tarvis. Eriauhind, tahvelarvuti, leidis omaniku kohalikke gĂŒmnaasiumiĂ”pilaste seast.

Peale ettekandesessiooni ootas meid koolimaja ekskursioon. Tutvustati keelekĂŒmblusklassi, kus tol pĂ€eval tegutses vaid ĂŒks, kuid see-eest eriti tubli Ă”pilane. Loomulikult kĂŒlastasime fĂŒĂŒsika ja keemia klasse ning koolimaja uhkust, arvutiklassi, kuna giidi sĂ”nul „tĂ€napĂ€eval ĂŒkski kool ilma arvuti ei saa“. Meid vaimustas kĂ”ige rohkem bioloogia kabinet, mis nĂ€gi vĂ€lja nagu dĆŸungel. Klassi tagaseinas paiknevates akvaariumites möllasid ringi pĂ€ris ehtsad kalad ja kilpkonnad (midagi sellist sooviks nĂ€ha ka meie koolis ;)). Kuid kĂ”ige enam eristus HumanitaargĂŒmnaasiumi koolimaja selle poolest, et „meie koolis, vĂ€ga lihtne orienteerumine. Iga klassi number on nĂ€ha, mis korrusel asuma“ – ja nii tĂ”epoolest oligi – ruum 304 asus 3. korrusel, ja 402 neljandal korrusel!

Olgu koolimaja mis ta oli, aga toit oli seal vĂ”rratu.  LĂ”unaks pakuti meile suppi, praadi ja magustoitu. Mina ja Sander kui Liivimaa suurimad rattafĂ€nnid pidime kahjuks lahkuma juba armsaks saanud Narva koolist ja alustama teekonda LĂ”unaosariikidesse, kus meid ootas 2013. aasta  rattahooaja kulminatsioon – Haanja 100 MTB.

TĂŒdrukuid, kes olid otsustanud Globe programmi lĂ€bida tĂ€ies mahus, ootasid veel Narva linnaekskursioon ja jalutuskĂ€ik PĂ€hklimĂ€el. PĂ€hklimĂ€gi kujutab endast matkarada, mis kulgeb lĂ€bi linna-ÀÀrse vĂ”sa. Kohalikeks liikideks pidid olema hulkuvad koerad ja kassid, sekka mĂ”ni tuvi.  Linnaekskursioon jĂ€i vĂ€ikeste segaduste tĂ”ttu ĂŒsna öö peale. Kuid ka öine tuledesĂ€ras Narva on uhke, vĂ”ib-olla isegi ilusam kui pĂ€evane.

 

Martin Talvik

Lisas: admin 08.10.2013 19:41

Uurimistöö jÀÀknĂ€hud ehk nĂ€dalane kogemus noorte teadlaste keskel Euroopa sĂŒdames

talvik_fireshow

Vee- ja tulemöll konkursi avatseremoonial

MĂ€letate veel eelmise aasta uurimistöö orjust? Enne veel, kui kooliprogrammis ettenĂ€htud protsess lĂ”pule jĂ”udis, olid minul ja veel paljudel teistel tööd valmis ja Tartus kĂ€idud. Testosteroonist ĂŒlekĂŒllastunud kevadises heade tudengimĂ”tete linnas oma töid kaitstes Ă”nnestust Mari Liis Pedakul, Kristiin Resikul ja minul jĂ€tta Eesti Teadusagentuuri tunnustatud ĆŸĂŒriile endist ja oma töödest piisavalt adekvaatne mulje ning meid premeeriti vĂ”imalusega esindada meie kullakallist Eesti Vabariiki kaugel kaugel TĆĄehhimaal.

Kohe kooliaasta alguses saimegi selle fantastilise kogemuse osaliseks – meie ees avanesid kaunid Praha lossid, kirikud ja sillad. Kohtusime mitmete huvitavate inimestega, maailma igast nurgast. KĂ”ik maksti kinni Euroopa Liidu fondide poolt, ning isegi see, mille eest ei makstud (nagu hilisĂ”htune meelelahutus), oli TĆĄehhis suhteliselt soodsa hinnaga. Uhke oli – viiekĂ€igulised Ă”htusöögid, akrobaadid, tuletantsijad, köieronijad, presidendid ja (pea)ministrid ees ja taga.

Magada sain pehmete linade vahel nelja tĂ€rni hotellis, toakaaslaseks “JunSu, from South-Korea” kelle meelistegevuseks oli hommikul kella kuue ajal end pooleteiseks tunniks vannituppa lukustada, olles ennast (ja tahes tahtmata ka mind) eelnevalt Korea megahiti – Gangnam Style abil ĂŒles Ă€ratanud.

Seltskond oli fantastiline – noored, haritud inimesed kĂ”ikjalt maailmast – oskasid nii töötada kui lĂ”butseda. Kes teab, Ă€kki kohtun mĂ”nega neist kunagi tulevikus uuesti. Igatahes avardas konkurss olulisel mÀÀral mu maailmapilti ning loodetavasti arendas ka mu inglise keele oskust, tĂ€nu millele jÀÀb vĂ”ib-olla minu panus Reaalkooli keskmise eksamitulemuse allatĂ”mbamisse veidi vĂ€iksemaks.

Kuid jah
 eks tööd tuli ka teha. Lisaks konkursile eelnenud, enam kui 200 tunnisele istuvale tööle arvutiekraani taga, pidin keset pĂ€ikesepaistelist pĂ€eva ĂŒlimalt atraktiivses linnas kusagil telgilaadses hoones passima ning 16 tundi oma projekti presenteerima. Minu „uus kodu“ oli tervelt kahe ruutmeetri suurune, sisaldas ĂŒhte lauda, ĂŒhte tooli, ning nelja vĂ€rvikirevat seinatapeedipaneeli (mida saate oktoobrikuu jooksul imetleda kolmanda korruse koridorides). Kuid igav ei hakanud – kĂŒlalisi kĂ€is mul tĂ”enĂ€oliselt rohkem kui oli elamislubade skandaalist tuntud IRLi Kooli tĂ€nava majas elanikke.

Mind pani korduvalt imestama, kuidas kĂŒll meie Ă”petajad suudavad ĂŒhte ja sama juttu mitu korda pĂ€evas mitmele klassile rÀÀkida. Ja seda veel nĂ”nda vĂ€ikese kopika eest. Minul oli seda sama tehes silme ees ikka 7000 euro suurune peaauhind, kuid konkurendid olid ÀÀrmiselt tugevad – Maailma parimad noored teadlased ikkagi – ja tĂ”epoolest, nii mĂ”nelgi projektil oli tĂ”sine potensiaal maailma paremaks muuta.

Kuid sellegipoolest Ă”nnestus mul napsata ĂŒks eriti seksapiilne eriauhind – viie pĂ€evane TĆĄehhi parlamendi kĂŒlastus. Mida mulle seal tĂ€pselt korraldatakse, ei tea. Saatsin parlamendi esimehele meili, sain tĆĄehhikeelse (ilmselt automaatse) vastuse. Igatahes saan lĂ€hima aasta jooksul “Euroopa sĂŒdamesse” tagasi minna ja oma tillukesi, karge Eestimaa talve poolt Ă€ra retsitud sĂŒdamevatsakesi kauni arhitektuuri kaasabil soojendada.

 talvik_withdiplom

Martin Talvik

Lisas: admin 08.10.2013 19:40

Esmakordselt Bremenis

86794[1]

Eelmisel suvel kÀisin vennaga Bremenis: venna saatis isa, et ta keelt Ôpiks, mind saadeti seltsiks.

Ja siis juhtus nii: me lĂ€ksime Tallinnas lennukile (ja ma hakkasin lennukeid veel rohkem armastama). Kui lennuk tĂ”usis, siis vaatasime ĂŒlalt alla ja pisike ÕismĂ€e tegi Ă”hust vaadates isegi natuke nalja, siiski sai foto tehtud, et kĂŒlas saaks nĂ€idata, kus me elame. Ja siis me lendasime edasi. Üle mingi ookeani vĂ”i mere lennates (ma siiamaani pole vaevaks vĂ”tnud kaardi pealt vaadata, mis see oli) pĂŒĂŒdsime mĂ”istatada, mis see on. Taani tundsime siiski Ă”hust tuulikute ja rannajoone jĂ€rgi Ă€ra.

Olgu, jĂ”udsime siis lennukiga Bremenisse.  Ja siis tuleb meile vastu umbes isavanune mees, paar tĂŒdrukutirtsu kaasas ja naeratab meile. LĂ€ksime siis autosse ja sĂ”itsime nende majja. Oli keskpĂ€ev ja ilm oli vĂ€ga ilus. Istusime  vennaga elutoas diivanil.. Algul keegi lastest (peres kuus last ja kĂ”ik on meist vĂ€iksemad, enamasti tĂŒdrukud) ei söanda juurde astuda: meil isegi pole ĂŒhist keelt. LĂ”puks sai neile ĆŸestikuleerides ja omaarust saksa keelt rÀÀkides kuidagi selgeks tehtud, et vĂ”iks ehk mingit lauamĂ€ngu mĂ€ngida. MĂ€ng mĂ€ngitud, tuleb meie juurde pereisa ja seletab, et homme on ĂŒhel tĂŒdrukutest sĂŒnnipĂ€ev ja me sĂ”idame Heide Parki. See on ĂŒks vĂ€ga vĂ”imas lĂ”bustuspark, mille mĂ”ned atraktsioonid vĂ”ivad tĂ”esti sĂŒdame justkui hetkeks seisma jĂ€tta. Paljude ameerika mĂ€gede vahel vĂ”is leida ka selliseid, mille istmed on rippuvad ja mis kinnituvad rööbaste kĂŒlge hoopiski ĂŒlemise poolega. Seega jalad ripuvad ja on tunne, et nad vĂ”ivad sellise kiirusega kuhugi postide vahele kinni jÀÀda. Samuti sai sĂ”idetud maailma suurimal puitkonstruktsioonist ameerikamĂ€el Colossosel.

ÜlejÀÀnud ĂŒlihuvitavatest ja ainulaadsetest kahest nĂ€dalast ja kuuest pĂ€evast ja autobani kohal kaubiku- ja autojuhtidele lehvitamisest (paljud lehvitasid vastu vĂ”i lasid signaali) vĂ”ite lugeda juba varsti ilmuvatest jĂ€rgmistest postitustest.

 

Ester Oks

Lisas: admin 30.04.2013 22:15

Äriidee- organiseeritud surnuaed

cemetery_roses[1]

KĂ€isime nĂ€dalavahetusel perega surnuaias. Ma olen alati imestanud, et miks arvatakse, et pĂ€rast kellegi surma on Ă”ige teda mĂ€lestada lihtsalt kivitĂŒkiga? Olgu, kivi sĂ€ilib hĂ€sti, aga siiski, laip muutub lagunedes orgaaniliseks aineks, temast saab uus elu, ĂŒks tuttav Ă”petas mulle kunagi kuidas inimtuhaga roose vĂ€etada. SuurepĂ€rane idee iseenesest! Tuhas sisaldub palju mineraalaineid, mis roosidele hĂ€sti mĂ”juvad. Huvitav, kas roosidele meeldib rohkem inimene, kes sĂ”i elu jooksul palju rasva, palju magusat vĂ”i palju E-aineid? Surnuaedadel vĂ”iks olla eri regioonid, kus kasvavad eri tuhaeelistustega roosid ning siis saaks ju eri toitumisharjumustega inimesi sobivate rooside juurde matta! Tundub, et leidsin oma tulevase edu saladuse!

 

Enna ElismÀe

Lisas: admin 30.04.2013 22:10

21. juuli ja pÔrguline rattasÔit

bikersintherain blogi

PĂ€ikese paisteline ilm ja mina, suur rattafĂ€nn, otsustasin garaaĆŸist oma ratsu vĂ€lja talutada ja vĂ€iksele sĂ”idule minna. See oleks olnud esimene sĂ”it sellel hooajal peale rasket pĂ”lvetraumat. Ma olin jube pĂ”nevil. Valmistasin kogu varustuse ette, pesin jalgratta puhtaks, Ă”litasin keti ja sĂ€ttisin kĂ€igud paika. KĂ”ik oli ideaalne. MĂ€rkamatult oli kulunud ettevalmistusteks 3,5 tundi. Pole just lĂŒhike aeg ja ilm jĂ”uab ju ka selle ajaga muutuda. Nii ma lĂ”puks panin ennast riidesse ja kui ma vĂ€lja astusin, sain ma mini heart attack’i. Nimelt oli taevas selle 3,5 tunni jooksul jube pilve lĂ€inud ja Ă”ues sadas tugevat vihma. Mu tuju langes kohe alla nulli. Kuid siis ma mĂ”tlesin, et kui ma olen juba nii vĂ”i teisiti kulutanud nii palju aega sĂ€ttimisele, siis pole mĂ”tet alla anda. Ja nii ma hakkasingi vaikselt hoogu koguma nende suurte langevate ja kiiruse kasvades otsekui kuulideks muutuvate vihmapiiskade vahel. See on unustamatu tunne, kuidas nagu vĂ€lgu nool sööstsin lĂ€bi vihma ja nĂ€gin neid bussipeatustes varju all olevate inimeste ehmunuid nĂ€gusid. See oli ĂŒks mu parimaid sĂ”ite. Ja muidugi ei puudunud peale seda sĂ”itu kodus kuum vann ja hea söök. Olin omadega lĂ€bi nagu lĂ€ti raha, aga see oli seda vÀÀrt.

 

Rickard Kruusberg

Lisas: admin 30.04.2013 06:17

Tooge harjad vÀlja!

Kuzo_1

Pilt: Hooaja kokkuvÔte

Juhtuski, mis paljude ajakirjanike ja lĂ€hedalt jĂ€lgivate fĂ€nnide arvates juhtuma pidi. Eelmisel ööl selgunud NBA play-off’i esimeses ringis sai Los Angeles Lakersi nimeline meeskond San Antonio Spursilt laastavalt lĂŒĂŒa, seeria kaotati seisuga 0-4.

Hooaja alguses, kui meestel polnud veel matĆĄigi selja taga, aina kuulutati ja tĂ”otati, et „vĂ”it on kotis“. Kuid peatselt mĂ€ngima asudes tekkisid mĂ”ningad raskused. Nimelt, kui alanud oli pre-season, ei suudetud vĂ”ita ĂŒhtegi kohtumist. Ega tavahooaeg oluliselt paremini ei lĂ€inudki, kuna tegemist oli halvima tulemusega 6-aastase perioodi jooksul.

NĂŒĂŒd aga selgub, et ilma tiimi liidrita ehk Kobe Bryantita ei suudeta vastavalt kohaneda ja ohjad enda peale vĂ”tta, seltsimeestel oleks justkui vaim seest vĂ€lja imetud. Samuti tekitas suuri purustusi ka injury-bug, millest tahes tahtmata on raske lahti saada, kui ta poistele kord kuklale istub.

Suureks faktoriks tuuakse vigastuste ja vĂ”istkonna keskmise vanuse kĂ”rvalt (ja uskuge mind, meie vaprad sangarid ei ole just kĂ”ige nooremas eas) vĂ€lja ka treeneri vahetust peale neljandat tavahooaja mĂ€ngu, mis tĂ”i Lakerland’ile kaela anti-kaitsemĂ€ngule orienteeritud Mike D’Antoni. Iseenesest mĂ”istetavalt kaasneb sÀÀrase korvpallijumalatega mĂ€nglemisega ootamatuid olukordi, mil tiimi kokkumĂ€ng on tĂ€iesti pea peale pööratud.

Kuzo_2

Pilt: Mitte just harv vaatepilt pingile

Loodame, et meie kui toetajad vĂ”ime jĂ€tta selle hooaja selja taha ning sulgeda silmad nĂŒĂŒdsest juba minevikule. Aeg aina tiksub ning varsti on oodata ka dĂŒnastia lĂ”ppu, kui klubi omanik Mitch Kupchak ei suuda midagi olemasolevast meestööjĂ”ust formuleerida. Kuigi tiimil on noor tsenter ja tuleviku lootus, kelleks on #12 sĂ€rgi all mĂ€ngiv Dwight Howard, on tarvis ĂŒsna varsti hakata tema ĂŒmber meeskonda ehitama, kui Kobe & Co. otsustavad lĂ”puks kohvrid pakkida – kes pensionile, kes kuhugi mujale, kuid kaugemale Los Angelesest. Howardi Ă”lgadele langeb franchise’i saatus, vĂ”i on tegemist hoopiski jĂ€rjekordse naljanumbriga ning ootused ei tĂ€itu?

Üks asi on selge. Kobe tahab kuuendat sĂ”rmust ega saa hingerahu enne, kui ta on selle kasvĂ”i lĂ€bi higi, vere ja pisarate vĂ€lja kraapinud. Tarvis on vaid soovida kolm maagilist sĂ”na ja meie unistused uuesti troonile pÀÀseda kui ka kriitikute hirmsaimad Ă”udusunenĂ€od tĂ€ituvad: „We want Phil!“.

Kuzo_3

 

Pilt: Plaan B

 

Erik Kuzovkov

Lisas: admin 30.04.2013 06:14

Paar muljet HÔbetraagelduselt

Einstein_mees

Mina, kui moevĂ”hik, sattusin hiljuti noorte moenĂ€itusele ning tekkis kĂŒsimus , mis ja mille jaoks  on mood. Miks on modellid nĂ”us tobedaid riideid kandma ning miks olin mina nĂ”us 2.50 maksma, et vaadata, kuidas inimesed tobedates riietes kĂ”nnivad? Tegelikult riietega kĂŒll vĂ€ga midagi pistmist ei olnud , sest  riideesemeid, mida inimesed tegelikult praktilistel eesmĂ€rkidel selga paneksid ei olnud palju. Kes tahaks kanda sĂ€rki, millel pole varrukaid? Muidugi on tegemist kunstiga ja inimeste enesevĂ€ljendusega ja ma ei tule ĂŒtlema, mis on ilus, mis kole, aga ma ei saa ka tĂ”siselt vĂ”tta kollektsiooni, mille tutvustuses rÀÀgitakse, et tiigrid on kiire arengu sĂŒmbolid ja vĂ€ljendavad ka inimese sisemist vĂ€rvikust . palun vabandust, aga mida sa sellega ĂŒtled? Tutvustus pĂŒramiidide energia kohta ja selle seos lindudega oli ka hea nĂ€ide. Jah, sellist abstraktsemat kunsti on raske sĂ”nadesse panna ning sealt seoselist juttu oodata oli vist palju. Üritus jĂ€ttis kokkuvĂ”ttes ĂŒsna hea mulje. VĂ”itja kollektsioon oli huvitav ja selle lavashow oli juba midagi performance moodi.  Üldiselt selline meelelahutusformaat, et inimesed vaatavad imelikult riides inimesi ja mĂ”tlevad milline oli kĂ”ige imelikum on pĂ€ris lĂ”bus, eriti, kui sinna juurde mĂ”elda mĂ€nge nagu „kes suudab selle venna pĂŒkse kauem vaadata“ (tal olid pĂ€ris lĂŒhikesed pĂŒksid) .

 

Miikael Einstein

Lisas: admin 30.04.2013 06:08