Kirjanduse lÔputöö
Emakeele pĂ€eva puhul toimus Saue gĂŒmnaasiumis ĂŒleharjumaalise kirjandusvĂ”istluse âMĂ”istuse ja sĂŒdamegaâ auhindade ĂŒleandmine. VĂ”istluse teema oli sel aastal inimese ja tema tegevuse vÀÀrtustamine igapĂ€evaelus. Reaalikad olid esindatud kĂ”ige rohkemate töödega ning tĂ”id koju lausa kolm preemiat. Raid Vellerind kirjutas parima nĂ€idendi, Eva MĂ”tshĂ€rg kĂ”ige empaatilisema lĂŒhijutu ning minu kirjutist autasustati parima novelli tiitliga. Heade tööde eest mĂ€rgiti Ă€ra veel kuus meie koolikaaslast, nende seas ka meie Jaana Olvet.
Siin aga minu pisikene kirjutis:
Torumees
âMinna vĂ”i mitte minna? Selles on kĂŒsimus,â mĂ”tleb Jaanus igal argihommikul ja kiirustab tööle. TĂ€na on aga eriline hommik. Esimene klient, keskealine meesterahvas, peab ootamatult Ă€ra sĂ”itma ning palub Jaanuse visiidi edasi lĂŒkata – nii loeb Jaanus hommikul saabunud e-kirjast. âJumal tĂ€natud, et arvutid olemas on, muidu oleksin asjata kohale sĂ”itnud,â mĂ”tleb ta.
Ăsja 32-aastaseks saanud Jaanus on vĂ€ljaĂ”ppinud torumees. TĂ€naseks on ta seda ametit pidanud juba kĂŒmmekond aastat. Konti ei murra ning palgast elab Ă€ra. Kunagi, tööga alles alustades oli uhke Volkswageniga kliendi juurde sĂ”ites alati kerge Ă€revus sees. Probleemid olid erinevad, inimesed samuti. PĂ”nev oli. Ăravoolutorude spetsiifiline aroom vĂ”is vahel kĂŒll pea veidi ringi kĂ€ima panna, kuid seegi möödus tavaliselt paari tunniga. Praegu ei mĂ€rka Jaanus seda lĂ”hna enam ĂŒldse.
Kuna esimene visiit oli Ă€ra jÀÀnud, sai Jaanus rahulikult hommikukohvi juua ning selle kĂ”rvale ka eilset Postimeest lugeda. Jaanus on veendunud, et igal enesest lugupidaval inimesel lasub kohustus maailmas toimuvaga kursis olla. Kuid tĂ”tt-öelda viimase aja uudised talle eriti korda ei lĂ€inud â rÀÀgiti vaid majandusest. Seda majandusasjandust Jaanus ei jaganud. Suurem osa tema haridusest oli omandatud nĂ”ukogude ajal, mil inimesi lihtsalt kuhugi tööle suunati. Ka hiljem ei olnud temas kapitalismi pĂ”hitĂ”dede vastu mingisugust huvi tekkinud. Jaanusele lihtsalt sobis sÀÀrane terve elu ĂŒhe ameti peal töötamine. Kuid vĂ€hemalt oli nĂ”ukogude kasvatus andnud talle ladusa vene keele oskuse. MĂ”ni vabaduse laps ilmselt Tallinnas torumehena hakkama ei saaks, seda enam, et Jaanus elas LasnamĂ€el, kus vene keele oskus ka poes kĂ€ies marjaks Ă€ra kulub.
Laud, mille taga Jaanus kohvi joob ja ajalehte sirvib, asub tema korteri ainsas toas, kui pisike tualettruum vĂ€lja arvata. Nurgas seisvas voodis magab ta ĂŒksinda, kuigi vahetevahel on saatuse tahtel sinna ka naisolevusi sattunud. Viimasel ajal juhtus seda aga ĂŒha harvemini â Jaanus ei viitsinud enam. Varem kĂ€is ta ikka Ă”htuti kesklinnas tĂŒdrukuid lantimas, kuid alati kestis kĂ”ik vaid ĂŒhe Ă”htu. Kui Jaanus jĂ€rgmisel hommikul oma sinised töötunked selga tĂ”mbas ja tööriistakasti kaenlasse vĂ”ttis, olid naised sageli ĂŒllatunud. Kuid pole parata â torumehena peab ta vahel ka nĂ€dalavahetustel töötama.
Neil juhtudel lausus Jaanus veel, et kapis on saia ja piima, et tema number on kirjutatud kĂŒlmkapi kĂŒljes rippuvale paberilipakale, et ta elab ka edaspidi samas korteris ning et neiu lahkudes snepriga varustatud vĂ€lisukse kinni tĂ”mbaks. Tegelikult Jaanus aga aimas, et naine, kes tema voodis kergelt vĂ€sinud ja samas ĂŒllatunud ilmega lebas ning kes nĂ€gi vĂ€lja oluliselt vĂ€hem atraktiivne kui möödunud Ă”htul, ei helista iial ega satu siia korterisse enam kunagi.
Vaid ĂŒks neist oli naasnud, pĂ€rast seda, kui mees oli ta truudusetuse tĂ”ttu kodust vĂ€lja visanud. Ega ta siis sellepĂ€rast veel Jaanust tahtnud â lihtsalt öömaja oli vaja. Kuid ajapikku harjusid nad teineteisega, ainult et Juulia (just nii teda kutsuti), ei suutnud iialgi leppida Jaanuse torumeheametiga. Jaanuse riietelt ja juustelt, mis olid Ă”igupoolest vĂ”rdlemisi lĂŒhikesed, pidavat Ă”hkuma âluust ja lihast lĂ€bi tungivat fekaalilehkaâ, mida naine sugugi sallida ei vĂ”inud. Ometi elasid nad koos pĂ€ris mitu kuud ning jĂ”udsid isegi suuremale korterile mĂ”elda. Kuid miks peaks ĂŒks noor naine leppima vaid pisut suurema â ĂŒtleme kahetoalise â korteriga?
âJaanus, kallike, ma pean sulle millestki rÀÀkima,â oli ta ĂŒhel hommikul alustanud. See miski oli juba hilistes viiekĂŒmnendates mitme vallaslapse isa, kes töötas panganduses ja kelle maja andis isegi tema Viimsi naabritele silmad ette.
âNaised on kĂ”ik ĂŒhesugused,â mĂ”tles siis Jaanus. Oli ju tema alati aus mees olnud, kes tegi oma tööd, millest oli kahtlemata kasu kogu ĂŒhiskonnale, tĂ”esti hingega. Juulia jooksis aga esimesel vĂ”imalusel litsaka investori kaissu, kes oli oma elu pĂŒhendanud mingisuguste totrate finantsgraafikute uurimisele, mĂ€ngides ĂŒldiste huvide teenimise asemel pigem haiglast hasartmĂ€ngu.
TĂ”epoolest, naist ja lapsi Jaanusel ei ole ning ka sĂ”brad kĂŒlastavad teda ĂŒha harvemini. Miks Jaanuse sĂ”prussidemed Ă”igupoolest jahtunud olid, seda ei teadnud ta isegi pĂ€ris tĂ€pselt. Paljud olid loonud oma perekonna ning vĂ€ikesed röökivad paharetid olid nende aja röövinud. MĂ”ned olid lahkunud piiri taha. KĂ”ige andekamad olid aga saavutanud teatava elitaarse seisundi meie pisikeses onupoja-ĂŒhiskonnas, mis muutis lihtlabase töölisklassiga suhtlemise kĂ”lbmatuks.
Kuid Jaanusel oli tema töö. JĂ€rgmine klient elas Peetri alevikus â sellel pappmajade nĂ€ituse tarvis vĂ”sast puhastatud maalapil Tallinna kĂŒlje all. Kella vaadates nĂ€gi Jaanus, et on juba hiljaks jÀÀmas. Niisiis sulgeski ta Postimehe ning loputas vanaema kingitud mummulise kohvitassi. SeejĂ€rel haaras ta oma armsa tööriistakohvri, lĂ€ks trepist alla ning istus autosse.
Varsti oligi Jaanus Ălemiste ristmikul nĂ€rviliste tuututajate vahel vasakpööret ootamas. Vasakule jĂ€i hiiglaslik Ălemiste keskus, otse ees paistis aga jĂ€rv. Selle jĂ€rvega on Jaanusel alati eriline suhe olnud. Lapsena â siis kui piirdetara veel nii kindel ei olnud â meeldis talle ikka kaldaveerel mĂ€ngida. TĂ€na on aga Ălemiste jĂ€rv Jaanuse pĂ”hiline tööandja, sest ainult tĂ€nu suurele jĂ€rvele ja hĂ€sti vĂ€ljaarendatud torutaristule jĂ”uab kraanivesi iga tallinlase kodusse ja selle privileegi sĂ€ilitamiseks ongi vaja sÀÀraseid töökaid kodanikke nagu Jaanus.
Torumehe oli kutsunud kahe lapsega kodus istuv pereema. Mees, kes kaminasimsilt vastuvaataval fotol last sĂŒles hoidis, paistis olevat tööl. Torumehe kutsumiseks oli nĂ€htavasti olnud ka pĂ”hjust, sest uksele tuli naine kummisaabastes. Ta oli pehmelt öeldes hĂŒsteerias, kuna kallis tammeparkett oli ĂŒleni veel all ning tema lapsukesed ujutasid elutoa pĂ”randal paberlaevukesi. Kahjuks ei kuulu aga selle juhtumi lahendamine Jaanuse kompetentsi. Nii igaks juhuks kontrollib ta veel kĂ”ik torud ĂŒle, avastamata ĂŒhtegi leket. Siis kutsub ta naise, kes oli lapsed vahepeal laua peale kuivama tĂ”stnud, akna juurde ning nĂ€itab talle tema ĂŒleujutatud aialappi, mille taga naabrite kipsplaatelamud pisikeste saarekestena keset laia ookeani seisavad. Naine, kes ilmselt polnud viimasel ajal aknast vĂ€lja vaadanudki, jahmub:
âOh taeva pĂ€ralt, kas meie peame nĂŒĂŒd kĂ”igi teiste tammeparketi ka kinni maksma?â
âEi proua, seda ei tahaks ma uskuda. Lumesulamisvee Ă€ravoolusĂŒsteemi ĂŒmberehituse eest peaks hoolitsema ehitusfirma. Teie aga vĂ”ite pöörduda vallavalitsuse poole, kes need tööd kunagi tellis. Mis tammeparketti puutub, siis selle korvab loodetavasti Teie kindlustus.â
âLoomulikult korvab, minu mees just kindlustuses töötabki,â sĂ”nab naine uhkusega.
Peetrist lahkudes ja oma madalapĂ”hjalist ametiautot kirudes on Jaanus Ă”nnelik, et Tallinn pole veel sugugi nii valmis kui Peetri, mida Ălemiste vanake juba innukalt uputama hakanud oli. Tegelikult on uputus ĂŒldse viimane asi mida Jaanusel karta tuleb â elab ta ju kĂ”rge mĂ€e otsa ehitatud korterelamu 7. korrusel, kuhu vesi ei jĂ”uaks isegi pooluste tĂ€ielikul sulamisel.
Jaanuse jĂ€rgmiseks sihtmĂ€rgiks on korterelamu MustamĂ€el. Uksele tuleb pĂ”rsaroosas hommikumantlis piltilus brĂŒnett, nagis rippuva tekli jĂ€rgi otsustades tudeng. Probleemiks osutub ummistunud Ă€ravoolutoru. Seni kuni Jaanus vett pumpab ning torudesse lahusteid kallab, valmistab tudeng talle pannkooke, mida Jaanusel hiljem neiu vanaema tehtud maasikamoosiga sĂŒĂŒa lubatakse.
LÔunalauas saab Jaanus teada, et nende imemaitsvate pannkookide valmistaja Carmen ei Ôpigi kulinaariat, vaid Àrijuhtimist.
âTĂ”esti? On see siis ĂŒhe Ă”ige eesti naise amet?â
Ăldsegi mitte solvununa muigab Carmen: âOh mis te nĂŒĂŒd, kĂ”ik mu sĂ”brannad lĂ€ksid ju Ă€rijuhtimisse.â
Carmeni lahke suhtumine ja loomulikuna paistev edumeelsus avaldavad Jaanusele muljet. âOleks ma vaid mĂ”ni aasta noorem…â mĂ”tleb ta. Kuid endast kĂŒmmekond aastat noorema tulevase tippjuhiga ei hakkaks ta proovimagi â ei olnud ju Jaanus Viimsis elav aktsiamiljonĂ€r, vaid pelgalt torumees.
SĂ”brannadega koos ĂŒlikooli astumise jutu peale katsus Jaanus enda kunagist erialavalikut analĂŒĂŒsida. VĂ”ib-olla oli torumehe ameti kasuks otsustamisel olnud teatud roll nendel puhtalt uudishimust vaadatud vĂ€lismaa filmikestel, kus töömeest vĂ€lisuksel kauniks meigitud seksikasse pesusse riietatud kaunitar vastu vĂ”ttis ja kus peale pisikest soojendust koridoris otsemaid voodisse viskuti. NĂŒĂŒd Jaanus aga teab, et reaalsus on aga hoopis midagi muud. Vaid korra oli Jaanus uksel kohanud pelgalt ihupesu kandvat naisterahvast, kelle kodu oli juhuslikult kaunistatud punaste kardinate ja pĂ”levate kĂŒĂŒnaldega. Korraks jĂ”udis Jaanus isegi mĂ”elda â âkas tĂ”esti,â kuid juba jĂ€rgmisel hetkel kostis tema kĂ”rvu karjatus. NĂ€ost punaseks tĂ”mbununa vabandas Jaanus kiiresti ja lahkus. Trepil tuli talle vastu meesterahvas, kes oli ilmselt torumehe tellinud, ja kĂŒsis â âkraan on korras, eks ole?â. âeeeih⊠tulen homme samal ajal tagasi, torutangid jĂ€id⊠kontorisse,â valetab Jaanus oma taskus torutange tundes.
Carmen toob armsa kĂŒsimusega âNoh, kas kĂ”ht sai tĂ€is?â Jaanuse oma mĂ”tisklustest tagasi reaalsusesse. âJah, olge te tĂ€natud,â vastab Jaanus, tundes heameelt, et ei pea tĂ€na enam lĂ”unale minema. Ta vĂ”tab tĂŒdrukult vaid poole hinnakirjajĂ€rgsest tasust. Enne lahkumist kĂŒsib Carmen veel Jaanuse visiitkaarti. âKa minu emal on aeg-ajalt torudega probleeme,â lausub ta ĂŒlemeelikult silma tehes.
See polnud Jaanusel esimene kord enda isikliku rahakoti arvelt klientidele hinnaalandust teha. Aeg-ajalt otsustab ta sÀÀsta nĂ€iteks riigi poolt vÀÀrkoheldud pensionĂ€ride rahakotti. Jaanus tunneb, et nemad vajavad raha rohkem kui ĂŒks poissmehest torujĂŒri. Nooremana pakkus ta teenuseid eriti kenadele vallaliste naisterahvastele vahel isegi tĂ€iesti tasuta, lootes jumal teab mida, kuid nĂŒĂŒd ta pĂ€ris kĂ”ige eest enam ise maksta ei taha.
Sel pĂ€eval kĂŒlastab Jaanus veel kuute majapidamist ning jĂ”uab koju Ă”htul kella seitsme paiku. Ta krabab postkastist veel vĂ€rske Postimehe ja kĂ”nnib trepist 7. korrusele. Majas on kĂŒll ka lift, kuid Jaanus kasutab alati treppe. Esiteks hĂ”ljub liftis alatasa haistmismeeli nĂŒristav kusehais ja teiseks on vĂ€ike treening oluline komponent iga enesest lugupidava meesterahva pĂ€evas. PĂ€rast Ă”htusööki, milleks olid, nagu tavaliselt, makaronid (seekord lihapallidega), viskab Jaanus end voodisse pikali ja haarab öökapilt raamatu. Lugeda on talle alati meeldinud â see aitab pĂ”geneda rutiinist, harib ja avardab silmaringi. Lugemisest on aastatega saanud Jaanuse jaoks kui mitte sĂ”ltuvus, siis vĂ€hemalt igapĂ€evane rutiin.
JĂ€rgmisel hommikul Ă€rkab Jaanus varakult nagu ikka. Ta kĂ€ivitab oma vana kohvimasina ja avab meilboksi. Sealt vaatab talle vastu aga midagi jahmatavat â torutöödefirma, milles Jaanus töötab, oli vĂ€lja kuulutanud pankroti.
Ăkitselt jĂ”udis talle kohale, miks Postimehes viimasel ajal vaid tööjĂ”u- ja majanduspoliitilistel teemadel kirjutati. NĂŒĂŒd oli ka temast saanud vaid number töö kaotanute arvu kasvu kujutaval graafikul. Kuid mida tĂ€htsat oli Jaanuse elus veel olnud peale töö? Suurt mitte midagi. Ainult see korter, mis vĂ”is samuti varsti enam mitte tema oma olla, ning ametiauto, mille ta juba tĂ€na pidi Ă€ra viima. Juba teist hommikut jĂ€rjest on Jaanusel mĂ”ni hetk aega, et elu ĂŒle jĂ€rele mĂ”elda.
Ăhetoaline korter oli vahepeal justkui pisemaks muutunud. Ilm on varakevadisest pĂ€ikesepaistest hoolimata Jaanuse jaoks kuidagi sombune ja tĂŒlgastav. âVeel eile olin ma olnud Ă”nnelik,â mĂ”istab Jaanus. Ta ei saa enam kunagi inimeste kodusid kĂŒlastada, nende elukombeid avastada, neile heameelt valmistada ega tudengite kĂŒpsetatud pannkooke mekkida. Isegi Carmeni ema ei saa ta kunagi kĂŒlastada, kuna visiitkaardil oli vaid firma telefon, mis tĂ€nasest vĂ”imaldab kuulata vaid naisterahva kantseliitlikku hÀÀlt, korrutamas eri keeltes: âvalitud number ei ole kasutusel, palun kontrollige numbrit.â.
âTulevik tundub tume, et mitte öelda lilla,â meenutab Jaanus ĂŒht oma lemmiktsitaati, ning avastab, et peale töötunkede on tal vaid ĂŒhed teksapĂŒksid. Need olid kĂŒll eestlaste meretagusest moeparadiisist, Helsingi H&Mâist ostetud, kuid suurest kandmisest kulunud ja lĂ”hkise pĂ”lvega. PĂŒksid sellest hoolimata jalga tĂ”mmanud, sulgeb ta vĂ€lisukse ja tellib lifti â ei kusehais ega sportlik eluviis suuda teda enam motiveerida.
Auto pĂ”hi ei tundu enam ĂŒldse nii madal kui eile. Ka kulunud istmekate ega pikad ummikud ei Ă€rrita enam Jaanust. See 97. aasta Volkswagen Transporter oli talle Ă€raĂŒtlemata armsaks saanud, ning oma armastuse mĂ€rgiks lasi ta temasse 11 liitrit kvaliteetset bensiini â just nii palju aastaid olid nad koos töötanud. Tanklas mĂ”istab Jaanus, kui kalliks on elu nende aastatega muutunud â polnud ta ju kunagi oma rahakotist pidanud kĂŒtuse eest maksma â alati oli firma selle hĂŒvitanud.
Jaanus annab auto Ă€ra, allkirjastab mingi paberi ja lahkub kontorist, kuhu ta tegelikult vĂ€ga tihti sattunud polnudki â kogu infovahetus kĂ€ib juba ammu vaid e-posti teel. Jaanusel lubatakse alles jĂ€tta oma tööriistakohver ja tunked â mĂ€lestuseks pikaajalisest ning meeldivast koostööst. Koos kogu oma varandusega longibki ta bussipeatusesse.
Kell oli saanud 2 ning buss on vĂ”rdlemisi tĂŒhi. Vaid paar pensionĂ€ri istuvad ja vĂ”rdlevad hÀÀlekalt kartuli kilohindu SÀÀstumarketis ja Prismas. Ăks sĂ”durivormis noormees rÀÀgib telefoniga â jutu jĂ€rgi otsustades oma pruudiga. Ka Jaanus oli tahtnud kunagi sĂ”javĂ€kke minna. Paraku oli toona noores Eesti Vabariigis vohava patriotismi tĂ”ttu ajateenistusse tahtjaid palju, ning riik ei oleks suutnud neid kĂ”iki ĂŒlal pidada. SeetĂ”ttu jĂ€eti lampjalgadega Jaanus ukse taha. Siis otsustaski Jaanus Ă”ppida torumeheks, kuna ilma puhta joogiveeta ei saa elada keegi, isegi sĂ”durid mitte. Paraku kaotavad majanduslanguse tingimustes oma töö just torumehed; sĂ”javĂ€elased saavad kriisi jĂ€tkudes vĂ”ib-olla esimest korda reaalsetes olukordades oma oskusi kasutada.
Enne kojuminekut tahab Jaanus veel kohalikust keldripoest lĂ€bi kĂ€ia. Uksel laiutab aga silt: âSULETUDâ. âMina polegi ainus,â mĂ”tleb Jaanus, korraks poe-Tanjale kaasa tundes ning seab oma sammud Maximasse.
Jaanus ostab pĂ€tsi leiba, paki kohvi, liitri piima ning oma hetkemeeleolust ajendatuna veel pudeli valget viina. Ta longib koju, sĂ”idab liftiga ĂŒles ning lĂŒlitab sisse televiisori, kus parajasti superstaari otsitakse. âKĂŒll on ikka Ă”nnelikud inimesed,â mĂ”tleb Jaanus. Ott Sepa lapsikuna tunduva huumori saatel vĂ”tab Jaanus kraanikausi kĂ”rvalt vanaema kingitud punasemummulise portselantassi ja avab pudeli.
-Martin Talvik
Lisas: admin 14.03.2014 09:58