Uurimistöö jääknähud ehk nädalane kogemus noorte teadlaste keskel Euroopa südames
Vee- ja tulemöll konkursi avatseremoonial
Mäletate veel eelmise aasta uurimistöö orjust? Enne veel, kui kooliprogrammis ettenähtud protsess lõpule jõudis, olid minul ja veel paljudel teistel tööd valmis ja Tartus käidud. Testosteroonist üleküllastunud kevadises heade tudengimõtete linnas oma töid kaitstes õnnestust Mari Liis Pedakul, Kristiin Resikul ja minul jätta Eesti Teadusagentuuri tunnustatud žüriile endist ja oma töödest piisavalt adekvaatne mulje ning meid premeeriti võimalusega esindada meie kullakallist Eesti Vabariiki kaugel kaugel Tšehhimaal.
Kohe kooliaasta alguses saimegi selle fantastilise kogemuse osaliseks – meie ees avanesid kaunid Praha lossid, kirikud ja sillad. Kohtusime mitmete huvitavate inimestega, maailma igast nurgast. Kõik maksti kinni Euroopa Liidu fondide poolt, ning isegi see, mille eest ei makstud (nagu hilisõhtune meelelahutus), oli Tšehhis suhteliselt soodsa hinnaga. Uhke oli – viiekäigulised õhtusöögid, akrobaadid, tuletantsijad, köieronijad, presidendid ja (pea)ministrid ees ja taga.
Magada sain pehmete linade vahel nelja tärni hotellis, toakaaslaseks “JunSu, from South-Korea” kelle meelistegevuseks oli hommikul kella kuue ajal end pooleteiseks tunniks vannituppa lukustada, olles ennast (ja tahes tahtmata ka mind) eelnevalt Korea megahiti – Gangnam Style abil üles äratanud.
Seltskond oli fantastiline – noored, haritud inimesed kõikjalt maailmast – oskasid nii töötada kui lõbutseda. Kes teab, äkki kohtun mõnega neist kunagi tulevikus uuesti. Igatahes avardas konkurss olulisel määral mu maailmapilti ning loodetavasti arendas ka mu inglise keele oskust, tänu millele jääb võib-olla minu panus Reaalkooli keskmise eksamitulemuse allatõmbamisse veidi väiksemaks.
Kuid jah… eks tööd tuli ka teha. Lisaks konkursile eelnenud, enam kui 200 tunnisele istuvale tööle arvutiekraani taga, pidin keset päikesepaistelist päeva ülimalt atraktiivses linnas kusagil telgilaadses hoones passima ning 16 tundi oma projekti presenteerima. Minu „uus kodu“ oli tervelt kahe ruutmeetri suurune, sisaldas ühte lauda, ühte tooli, ning nelja värvikirevat seinatapeedipaneeli (mida saate oktoobrikuu jooksul imetleda kolmanda korruse koridorides). Kuid igav ei hakanud – külalisi käis mul tõenäoliselt rohkem kui oli elamislubade skandaalist tuntud IRLi Kooli tänava majas elanikke.
Mind pani korduvalt imestama, kuidas küll meie õpetajad suudavad ühte ja sama juttu mitu korda päevas mitmele klassile rääkida. Ja seda veel nõnda väikese kopika eest. Minul oli seda sama tehes silme ees ikka 7000 euro suurune peaauhind, kuid konkurendid olid äärmiselt tugevad – Maailma parimad noored teadlased ikkagi – ja tõepoolest, nii mõnelgi projektil oli tõsine potensiaal maailma paremaks muuta.
Kuid sellegipoolest õnnestus mul napsata üks eriti seksapiilne eriauhind – viie päevane Tšehhi parlamendi külastus. Mida mulle seal täpselt korraldatakse, ei tea. Saatsin parlamendi esimehele meili, sain tšehhikeelse (ilmselt automaatse) vastuse. Igatahes saan lähima aasta jooksul “Euroopa südamesse” tagasi minna ja oma tillukesi, karge Eestimaa talve poolt ära retsitud südamevatsakesi kauni arhitektuuri kaasabil soojendada.
Martin Talvik
© 2024, 129b