129b

Meie teekond viis Vanemuise kontserdimajja. Juba väljast oli kuulda, kuidas dj Marc Hype klassikalist breigimuusikat lasi. Kohal oli ka „vana hea“ Möls, kellel (õnneks) väga palju mängida ei lastud.

Massive Monkees, Predatorz, ja muidugi otse Koreast tulnud Jinjo crew-  pole võimalustki, et kellelgi(isegi võhikul) sellel üritusel igav oleks hakanud.  Publiku ning tantsijate energiat hoidis kõrgel muidugi MC trix, kelleta antud üritus poleks olnud see.

Esindatud olid ka omad poisid Subwarningu näol. Suureks toetuseks oli kodupublik, kuid kahjuks ei õnnestunud neil veerandfinaalidest kaugemale jõuda. Järgmine aasta paremini!

Eestlaste varasele väljalangemisele vaatamata oli üritus siiski üks viimase aasta parimatest. Võrreldes varasemate aastatega oli kohale tulnud rohkem rahvast, mis oli igati positiivne üllatus. Õhtu tipphetkeks oli loomulikult finaal, kuid sellele eelnes MC Trixi austusavaldus James Brownile. Esitati mõned lood ning hiljem kutsuti lavale kõik breigipoisid ja tüdrukud ning tantsiti koos toprocki!

Tegemist oli ühe meeldejäävaima breigiüritusega, millel olen osalenud. Jääb üle vaid järgmist aastat oodata!

Andres Saidlo

Hallid paneelmajad. Auklikud teed. Karkudel vanamammid koperdavad Maximasse. Maximas. Liiga pikad järjekorrad, jalutan välja. Vene keeles kõnelev turvamees tõmbab kõrvale, otsib läbi. Vähemalt vabandab. Taarautomaad. Põrandal vedeleb junn. Vaevalt, et koera oma. Kapuutsidega dressides noored ringis. Joovad. Suitsetavad. Üks neist on kaunis läbipekstud. Muru sees vedeleb süstal. Minu kunagine kool. Seinad täis soditud. Aknad puruks pekstud ja laudadega kinni naelutatud. Jalgrattateel kimab punane bemm. Inimesed vaevu suudavad eest hüpata. Punased tellised. Kunagise viisnurga tuhmid piirjooned. Kõrgepingeliinide all tühi mänguväljak. Tühi kiik kiigub tuule käes. Noor ema lapsevankriga, suits ees, jalutab mööda. Lagunevad garaažikopleksid. Venekeelsed tänavasildid. Inimesed jalutavad ükskõikselt koeri. Junnid kõikjal. Purjus ja/või narkouimas (raske vahet teha) noorukid koperdavad garaažide vahel. Kiosk busspeatuses. Müüakse kõike, mida võib vaja minna – žiletiterast kaiskuaruni. Kioskis istub vene mammi. Loeb mingisugust venekeelset kroonikalaadset ajakirja. Vanamees jalutab, räägib iseendaga valjult vene keeles, karjub. Väikesed “külapoed”, kus peale ohtra alkoholikoguse leidub ka kõike muud eluks vajalikku. Tühjad. Ainult puuvikljakärbsed lendavad ühelt mädanevalt puuviljalt teisele. Kaubajaam. Okastraadiga piiratud. Tühi. Palju rööpaid. Ei ühtegi rongi. Ei ühtegi konteinerit. Ime, et rööpad isegi alles on. (Paari pihtapandud trafokasti jäänused vedelevad kõrval.)  Allakäinud Eesti raudteevõrgustik. Uhke hall raudteeviadukt. All vuravad tossu sees mitte jsut kõige uuemad autod. Rööpad autode kohal on roostes. Mahajetud tehasehoone. Suur. Hall. Tühi. Suured venekeelsed sildid küljes.Tühjad jaamavahi putkad. Sirbi kauplus ja vasara tänav. Lagunevad puidust slummidetaolised kahekorruselised elamud. Prügihunnikud vahelduvad põlenud majadega. Keldripood. Trellid akende ees. “Autovaruosad ja alkohol”. Trammid kihutavad hooldamata traariaegsetel trammiteedel. Selline tunne, et kohe juhtub avarii. Trammid rapuvad, täis mornide nägudega inimesi. Vastu tuleb peenelt riides vanahärra, naeratab, isegi kergitab kaabut, pöörab kõrvale ja astub sisse lagunenud slummilaadsese puitmajja. Kogu raha läks riietele? Trammipeatuse kõrval alkoholipood. Kell on kümne pärast kümme. Alkopoes järjekord uksest väljas juba. Inimesi voolab tammidega juurde. Pool trammi tuleb selles peatuses maha. Politseiautod peidavad end nurga taga. Järsku löövad tuled sisse, kiihutavad nurga tagat välja ja võtavad sihile bensukas seisva musta mercedese. Juht pekstakse välja, surutakse nägu vastu maapinda. Inimesed viskavad korraks pilgu toimuvale, löövad pilgu uuesti maha ja marsivad edasi. Tavapärane sündmus siinkandis? Keset kõike seda värvikas läänelik McDonalds. McDonalds on tühi. Valjuhäälditest tuleb mingisugune pop-lugu, mida muusikaks nimetada ei anna. Mornid müüjad seisavad kassades ja meeleheiltikult ootavad mõnda klienti. Kesklinn. Vabaduse väljaku bussipeatuses magab tavapärane kodutu. Ta on endale uue jaki saanud. Viru bussiterminal. “Hea inimene, mul läheb poole tunni pärast Tartu rong. Raha sai otsa. Vaja koju saada. Laenad paar eurot?” Kell on kolm, järgmine Tartu rong läheb alles paari tunni pärast. Vanalinn. Karkudega “sandid” lähevad  kerjamiskohtade pärast kaklema. Üks peksab teist karguga. Teine viskab kargu kõrvale ja paneb punuma. Jookseb kiiremini kui mina. Bussipeatuse klaasseina killud maas. Mõlkipekstud prügikastid. “Sul tuld on?” “Kuule, ma praegu täiesti perses omadega, ega sa ei tea, kuhu poole Tallinn jääb?” Trollis. Juht kuulab venekeelset raadiojaama. Turist proovib piletit osta. Saab sõimata. Tagaotsas istuvad nahktagides kiilaspeadega noored mehed. Viinapudel käib ringi. Õunast lastakse vene räppi. Kuulda on ainult vene keelt. Tagareas istub haiseb asotsiaal, kõrval kotitäis pudeleid. Tema kõravl noor nahktagis tütarlaps. Teadvuseta. Ila tilgub maha. ID-kaart libiseb käest. Vanamammi raputab teda. Proovib äratada. Edutult. Annab alla. Läheb järgmises peatuses maha. Tasuta ühistransport.

Uku-Kaspar Uustalu

Kaks nädalat erinevate arstide vahel pendeldamist pani mind mõtlema: kas tõesti ei suudeta minu terviseprobleemile diagnoosi panna ning milleks läheb nii minu vanemate kui ka teiste maksumaksjate töötasust 33% sotsiaalkindlustusele?

Pöördusin arsti poole seljavaluga. Perearsti vastuvõtule sain alles nädala pärast. Selle aja jooksul käisin kiirabis, sest ei suutnud enam valu kannatada. Valu leevendamiseks soovitati võtta valuvaigisteid ning sellega kogu abi piirduski. Nädal oli möödunud ning läksin perearsti juurde. Andsin erinevaid proove ja jäin vastust ootama (vastuse sain teada 5 päeva pärast). Ühtlasi saadeti mind ka neuroloogi juurde, sest arst arvas, et olen selja ära nihestanud. Eelnimetatud eriarsti juures pidin maksma visiiditasu 36€, sest muidu oleksin vastuvõtule saanud alles kahe kuu pärast. Kas tervishoid ei peaks olema mitte tasuta? Kuna valu oli väljakannatamatu, siis soovisin, et mind saadetaks kompuuteruuringule, kuid arst ei pidanud seda vajalikuks (teadagi peavad arstid selle eest tasuma, kui patsiendi uuringutele saadavad).

Kahe nädala möödudes sain diagnoosi− neeruvaagnapõletik.Hea on see, et haigus ei jõudnud süveneda ega tekitada suuremat tervisehäda. Arstiabi venis siiski nii pikaks, et tekkinud tüsistused võivad mind kimbutada elu lõpuni.

Pille-Triin Meldre

Üks põnevamaid jalgpalliturniire Euroopas ja ka kogu maailmas, Champions League, on lähenemas lõpule, tekitades nii mõnelgi vutifännil enneolematuid emotsioone. Juba kuid on paljud, naelutatuna televiisorite ette, jälginud jalgpallilahinguid, hoides pöialt oma lemmikule või lihtsalt elades kaasa põnevust täis heitlustele.

18. septembril anti turniirile avavile ja sellest ajast peale on olnud võimalik vaadata tuliseid matše nii teisipäeviti kui kolmapäeviti, keskmiselt kahe-kolmenädalaste vahedega. Peale esimest vooru ehk peale alagrupimänge tabab jalgpallisõpru kõige raskem aeg, paus järgmise vooru eel, mis tänavu kestis ei rohkem ega vähem kui 69 päeva. Rohkem kui kaks kuud ei ühtegi mängu – masendav.

Aga siin me nüüd oleme, peale põnevat 7. kuud ja närvesöövat 26. mängudepäeva, oodates pikisilmi teist poolfinaalvooru, mille mängud toimuvad homme ja ülehomme. Esimene voor on möödas, aga nagu turniirile kohane, peavad tiimid omavahel kaks korda läbi mängima. Need neli tiimi, kes hetkel poolfinaalides heitlevad, on Barcelona, Real Madrid, Dortmundi Borussia ja Müncheni Bayern. Neist kahel viimasel on küll eelis, kuna alistasid esimeses voorus oma vastased, aga pall on ümmargune ja seega on kõik veel võimalik.

Seega ongi jäänud vaid kolm põnevusterohket jalgpallimatši, millest kõige oodatum, FINAAL, leiab aset 23. mail Wembley staadionil Inglismaal. Selleks kogunegem kõik sel tähtsal päeval telekate ette, et olla tunnistajateks selle aasta oodatuimal jalgpallisündmusel.

Sten Renar Subatšjus

Tervist, ufosõbrad!

Täna pajatan teile taaskord ühest huvitavast nähtusest, mida oma maakodus elades tähele olen pannud. Nimelt on Variku külas liikvel veidrad helendavad orbid. Enne, kui mind taas püstihulluks tembeldate, võin kinnitada, et ma ei ole ainus, kes neid märganud on.

Esmakordselt nägin valguskera öise mardijooksu ajal. Tol ööl olid minuga kaasas ka neli sõpra. Vaatasime taevasse ning nägime seal lennukit, mis hakkas äkki liikuma meie suunas ning seda peaaegu et helikiirusel. Käinud ära meie pea kohal, liikus orb telefonimasti juurde, tegi ümber selle paar tiiru ning kadus metsapimedusse.

Teine kokkupuude toimus ühel suveööl. Märkasin teeäärsel metsaalusel punast tulukest. Arvasin alguses, et tegemist on ununenud jalgrattaga, kuid lähemale astudes osutus helendav keha jalgpalli-suuruseks. Selle peale tuli hirm nahka ning jooksin koju. Mõned minutid hiljem uksel seistes kajas kogu metsas kohutav hääl – nagu oleks miljon buldooserit samal ajal käivitatud, kuid veidi meloodilise tooniga. Võin teile kinnitada, kallid lugejad, et laulvaid buldoosereid seal metsas kindlasti ei ole. Hääl oli veidi sarnane sellele: http://goo.gl/Of5oo

Neid tulesid on märganud ka paljud külas elavad vanaprouad, lapsed ning hilja koju sõitvad töölised. Paljud peavad nähtust keravälguks, kuid minu arvates on see vaid enesepettus. Uskuge mind, ükskord saavutame kõrgemate olevustega kontakti!

Laura-Liisa Rohtla

Eile ma koolis ei käinud. Ei – mitte sellepärast, et esmaspäevad üleüldiselt ei meeldi mulle, vaid seepärast, et see kaheeurone suur grillburger sealt “Keemia” bussipeatuse putkast ei mõjunud mu seedimisele kõige paremini. Olen mitme klassivenna käest Facebooki vahendusel kuulnud, et homseks(tegelikult juba tänaseks, sest kell on üle kesköö) on vaja klassiblogisse kirjutada mingisugune postitus. 100 sõna; tahvel oli märksõnasid täis, aga umbes kirjuta, millest tahad. Nii ma siin siis istun käsuga, et kirjuta postitus millest tahad. Äkki sellest samast burgerist ja kuidas see maitses? Äkki sellest kuidas mu laua peal olev arvuti, nutitelefon ja 19tolline LCD ekraan, mille taha on ühendatud Playstation 3 on terve tänase päeva mu õppetööd häirinud ja ma ei suuda midagi selle probleemiga ette võtta? Olen ju küll varem ajaveebidesse postitusi kirjutanud, aga praegu ei ole ühtegi mõtet.

Lähen loen, mida teised on kirjutanud…

Laua peal olev nutitelefon. Vot see minu kallis ja ustav abiline hetkel ei tööta ning viimased kaks päeva olen kasutanud kümneeurost lutsu, mis isa mu nooremale vennale ostis, kui too kaks nädalat ilma elektroonikata koduarrestis istus. Jube telefon. Esiteks on äratuskell nii vali, et ärataks kaks maja eemal elava 80-aastase vanaproua ka üles, kui ta juba kell 6 hommikul oma maja ees ei riisuks. Teiseks, ainuke meelt lahutav funktsioon on raadio, mida saab kuulata, kui mingid eriti ebamugavad kõrvaklapid telefonile taha ühendad, sest teised kõrvaklapid lihtsalt ei ühildu. Kuigi tegemist on Nokiaga, puudub isegi legendaarne ussimäng ja telefonis olevad mängud on mu vend selle kahe koduarresti nädala jooksul nii nö läbi teinud, et neid pole mõtet enam mängida. Rääkimata sellest, et klahvidel trükkimine on jube tüütu ja puuduvad rakendused nagu Facebook, Twitter, Instagram jne. Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan?

Ilmselt mõtlevad teised nii noored kui vanad selliste telefonide omanikud, et ma olen ikka täielik idioot ja suudan iga asja üle tohutult vinguda. Mine osta elu ja nii edasi! Eks see nii olegi, aga ma arvan, et ma pole ainuke. Usun, et enamus nutitelefonide omanikud oleksid tohutult pettunud, kui nende poole tuhande eurone nutitelefon katki läheks ja nad peaks teatud ajaperioodi vältel sellist panni kasutama. Järelikult ei peegelda minu reaktsioon mitte minu suhtumist, vaid tänapäeva noorema generatsiooni oma. Nutitelefonid ja muud igasugused nutitelefonid on hakanud meie elu nii tugevalt mõjutama, et need on saanud meie elu osaks. Need on justkui saanud millestki kellekski. Kellekski, kes aitavad meil internetist kõige raskematele küsimustele vastused leida, kellekski, kes lahutavad meie meeli igavatel bussisõitudel, kellekski, kelle kaudu me oleme oma sõprade ja tuttavatega 24/7 ühenduses. Nokia – connecting people. Selle telefoni kohta seda küll enam öelda ei saaks.

Kuigi tegelikult on need nutitelefonid ühed äärmiselt kasulikud vidinad, on ikka natuke kurb vaadata, kuidas koolis istuvad neli klassikaaslast ühel pingil ja kõigi pilgud ja mõtted on klammerdunud telefonidesse. Või kuidas noorte õppeedukus langeb, sest nagunii keskendutakse telefoni piiksumisele ning sellevõrra vähem probleemile, mis vaatab vastu matemaatika koduses ülesandes. Mis saab silmast silma suhtlemisest tulevikus … ei oska öelda.

Robert Parelo

Lewandowsky tähistamas oma ajaloolist neljandat väravat 

Kolmapäeva (24.04.2013) õhtul tegi Borussia Dortmundi tipuründaja, Robert Lewandovski, mitmekordset ajalugu.

Signal Iduna Park ehk Westfalenstadion oli värvunud kodumeeskonna kollasesse ja musta. Kõik ootasid parimat, kui vastu astuti oma Meistriteliiga hooaja võib-olla kõige tugevamatele vastastele – Real Madridile. Sügisel Real Madrid küll alistati, kuid üle noatera.

Juba 8. minutil asuti Lewandowski imelisest väravast juhtima, kuid õnn ei kestnud kahjuks piisavalt kaua: kaitseeksimusest lõi Real 1. poolaja lõpus värava tagasi ning vaheajale mindi juba masendavate mõtetega, sest tegu oli ikkagi võõral väljakul löödud väravaga. Kõik muutus aga teise poolaja alguses! Poolakast talent Lewandowski lõi 50., 55. ja 56. minutil Hispaania parimatele värava, minnes ajalukku kui esimene mängija, kes on kunagi Meistrite Liigas Real Madridile kübaratriki löönud. Samuti sai ta esimeseks mängijaks, kes on kunagi vastastele Meistrite Liiga poolfinaalis 4 väravat löönud. Ja mõelda veel! Tegu on mängijaga, kes möödunud aasta 15. augustil kaotas meie oma Eesti Rahvuskoondisele 1:0!!!

Päev varem võitis Bayern Munich teist Hispaania giganti FC Barcelonat 4:0. Kuigi toimuvad ka korduskohtumised, tundub, et oodatud El Clásico (niimoodi kutsuvad hispaanlased Barcelona ja Real Madridi vahelisi mänge) finaalist saab Der Klassiker.

Margaret Mikli

Selline ütlus “kuni surm meid lahutab” on ju igaühele teada. Abielu tundub midagi püha ja igavest. Armastust kahe inimese vahel. Viimasel ajal aga tundub, et võetakse seda “abielu” väga kergelt. Mõni elab koos aastaid, mõni abiellub esimese inimesega tänaval. Ja kas selline ongi tänapäeval normaalne?

Isegi mul on olnud selle “abieluga” kokkupuuteid. Nimelt ma mängin bridži ühes internetikeskkonnas, kus on liikvel igasugustest rahvustest inimesi, kelle profiilikirjeldused ei pruugi vastata üks-ühele. Igatahes mängid ühes lauas ja vahel tutvud ka nendega, kellega sa mängid (eriti jutukad on türklased). Jutustad kuni lihtsalt teksti sees tehakse sulle abieluettepanek, kuna oled ainuke naissoost inimene, kellega ta viimasel ajal rääkinud on? Inimene mõtleb oma ettepanekut täiesti tõsiselt. Teda ei huvita, kui vana ma olen, milline ma olen ega mis on mu lemmikvärv. Selline on siis tänapäeva abielu? Kaks inimest, kes iial kokku saanud ei ole ja kohtusid netikeskkonnas mõnekümne minuti eest. Tundub kurb.

Selle ettepanekuga ei olnud ma muidugi nõus, aga vähemalt, kui elu liiga raskeks kisub, saan minna mehele ühele türklasele ning elada päiksepaistelisel maal teisel pool vett.

Johanna Piibor

Mul asub kalmistu kolme kilomeetri kaugusel ja see on jala minnes jube kaugel, sest ratast meil pole. Tähendab, oli, aga selle varastas eelmisel aastal naabripoiss Andrei, kes ei pidanud paljuks võtta ühes ka pesumasina kasutusjuhend. Ta ise seda loomulikult ei tunnista, aga mina tean, sest Peeter ütles mulle.

Peeter elas 18. sajandil ning oli täiskohaga ori. Peeter oli parasjagu metsas mõisahärrale seeni korjamas, kui jahimehed ta põdra pähe maha lasid. Iga kord, kui Peeter seda lugu jutustab, naerab ta kõva häälega ja lükkab mu siis puu otsast alla. Ema lubas Peetri ära tappa, kui kätte saab.

Minu esimene armastus oli Sebastian. Sebastian oli 16-aastane, kui ta Aia tänaval heroiini üledoosi suri. Mäletan selgelt, kui muretult ta oma matustel leinava ema tagumikku näpistas, ise ülemeelikult itsitades. Sebastian oli väga ilus: lühike, blond ja paks. Mulle meeldivad paksud poisid, võib-olla seetõttu, et ma ise olen peene kondiga. Anorektiline oli vist see sõna… Mina talle ei meeldinud.

Paljud inimesed ei salli surnuaedu, osalt seepärast, et seal ei toimu kunagi mitte ühtegi osturallit. Ülejäänud sada kolm põhjust liigituvad vastavalt vanusele, soole, jõukusele jne (Peeter von Brocke, 1723). Ma ei hakka neid üles loetlema, küsige mehe enda käest. Bussid 34A ja 38, peatus Metsakalmistu.

Sebastian, Andrei ja Peeter(Peeter on musta mütsiga mees, parasjagu sõpradega nalja viskamas)

Ann-Leen Mahhov

Mauriitius– India Ookeani pärl. Külastasin seda imelist saart 2012. aasta jõulude paiku koos suurema grupiga. Paiknedes ligemale 900 km Madagaskarist idas ning mitmeid tuhandeid kilomeetreid Indiast lõunasuunas muutub saar muust maailmast eraldatuks. Oma naabersaare Reunioniga naudivad nad aasta läbi lähisekvatoriaalset kliimavöödet. Kohalikud on rahulikud ja suhtuvad turistidesse sõbralikult.

Allikas: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/13/Mauritius.png

Mauriitius on väga liigestatud. Kuna saar tekkis vulkaanilise aktiivsuse tagajärjel mahub tema  ligemale 2000 km2 pindala sisse nii üle kilomeetri kõrguseid  mägesi, kiirevoolulisi jõesänge kui ka imeilusaid orge. Suurem osa rannast on liivarand, mille laius kulgeb mõnest meetrist mõnekümneni. Eriti ilusad on laguunid, mida ookeanist eraldavad korallrahud hoiavad vee ka tuulise ilmaga rahulikuna. Kahjuks ei ole mõtet rannast sorgeldama minna, kuna kaldaäärsed korallid on enamuses surnud. See-eest on võimalik rentida grupi peale paat ja lasta end viia merel asuvate suuremate korallrahude juurde. Delfiinid on paadireisil tihti kaaslasteks ja sukeldudes on suur võimalus näha lisaks kaladele ka kilpkonni.

Erki Rist