Esmakordselt Bremenis
![86794[1]](http://www.real.edu.ee/ajaveeb/129b/files/2013/04/867941.jpg)
Eelmisel suvel käisin vennaga Bremenis: venna saatis isa, et ta keelt õpiks, mind saadeti seltsiks.
Ja siis juhtus nii: me läksime Tallinnas lennukile (ja ma hakkasin lennukeid veel rohkem armastama). Kui lennuk tõusis, siis vaatasime ülalt alla ja pisike Õismäe tegi õhust vaadates isegi natuke nalja, siiski sai foto tehtud, et külas saaks näidata, kus me elame. Ja siis me lendasime edasi. Üle mingi ookeani või mere lennates (ma siiamaani pole vaevaks võtnud kaardi pealt vaadata, mis see oli) püüdsime mõistatada, mis see on. Taani tundsime siiski õhust tuulikute ja rannajoone järgi ära.
Olgu, jõudsime siis lennukiga Bremenisse. Ja siis tuleb meile vastu umbes isavanune mees, paar tüdrukutirtsu kaasas ja naeratab meile. Läksime siis autosse ja sõitsime nende majja. Oli keskpäev ja ilm oli väga ilus. Istusime vennaga elutoas diivanil.. Algul keegi lastest (peres kuus last ja kõik on meist väiksemad, enamasti tüdrukud) ei söanda juurde astuda: meil isegi pole ühist keelt. Lõpuks sai neile žestikuleerides ja omaarust saksa keelt rääkides kuidagi selgeks tehtud, et võiks ehk mingit lauamängu mängida. Mäng mängitud, tuleb meie juurde pereisa ja seletab, et homme on ühel tüdrukutest sünnipäev ja me sõidame Heide Parki. See on üks väga võimas lõbustuspark, mille mõned atraktsioonid võivad tõesti südame justkui hetkeks seisma jätta. Paljude ameerika mägede vahel võis leida ka selliseid, mille istmed on rippuvad ja mis kinnituvad rööbaste külge hoopiski ülemise poolega. Seega jalad ripuvad ja on tunne, et nad võivad sellise kiirusega kuhugi postide vahele kinni jääda. Samuti sai sõidetud maailma suurimal puitkonstruktsioonist ameerikamäel Colossosel.
Ülejäänud ülihuvitavatest ja ainulaadsetest kahest nädalast ja kuuest päevast ja autobani kohal kaubiku- ja autojuhtidele lehvitamisest (paljud lehvitasid vastu või lasid signaali) võite lugeda juba varsti ilmuvatest järgmistest postitustest.
Ester Oks
© 2024, 129b