21. juuli ja põrguline rattasõit
Päikese paisteline ilm ja mina, suur rattafänn, otsustasin garaažist oma ratsu välja talutada ja väiksele sõidule minna. See oleks olnud esimene sõit sellel hooajal peale rasket põlvetraumat. Ma olin jube põnevil. Valmistasin kogu varustuse ette, pesin jalgratta puhtaks, õlitasin keti ja sättisin käigud paika. Kõik oli ideaalne. Märkamatult oli kulunud ettevalmistusteks 3,5 tundi. Pole just lühike aeg ja ilm jõuab ju ka selle ajaga muutuda. Nii ma lõpuks panin ennast riidesse ja kui ma välja astusin, sain ma mini heart attack’i. Nimelt oli taevas selle 3,5 tunni jooksul jube pilve läinud ja õues sadas tugevat vihma. Mu tuju langes kohe alla nulli. Kuid siis ma mõtlesin, et kui ma olen juba nii või teisiti kulutanud nii palju aega sättimisele, siis pole mõtet alla anda. Ja nii ma hakkasingi vaikselt hoogu koguma nende suurte langevate ja kiiruse kasvades otsekui kuulideks muutuvate vihmapiiskade vahel. See on unustamatu tunne, kuidas nagu välgu nool sööstsin läbi vihma ja nägin neid bussipeatustes varju all olevate inimeste ehmunuid nägusid. See oli üks mu parimaid sõite. Ja muidugi ei puudunud peale seda sõitu kodus kuum vann ja hea söök. Olin omadega läbi nagu läti raha, aga see oli seda väärt.
Rickard Kruusberg
© 2024, 129b