Täpselt ei tea, mitmes distantsõppe nädal hetkel on. Tegelikult, kui aus olla, ei oska ka umbkaudselt öelda. Igatahes, kui ükskord välja astusin oli kevad juba käes ja kõik rohetas. Tõepoolest, aeg on lennanud ning oleme jõudnud eksamiperioodi. Kolme nädala peale on meil jaotatud kolm eksamit. Saatuse tahtel juhtus nii, et kõikidest 12. Klassi lõpuüritustest ongi eksamid ainukesed, mis toimuvad. Traditsioonilisel kujul jäid ära 100 päeva ball, lõpukell, lõpureis ning lõpupidu. Sellest on küll tohutult kahju, kuid kõike muud arvesse võttes pole nii hullu midagi. Asja tuleb võtta positiivselt ja paratamatult. Pealegi on meie imelist lendu vaadates suur võimalus, et need üritused mingil kujul ikkagi toimuvad. Nii lihtsalt me alla ei anna!

Käesoleva aasta 2. veebruaril möödus Tartu rahust 100 aastat. Reaalkoolile omaselt,  ei jäänud ka see suursündmus tähistamata. Selleks asus 3. veebruari hommikul kogu gümnaasium bussidega Tartu poole teele. Kuna start oli küllaltki varajane, möödus bussisõit Tartusse rahulikult – enamasti magati.

Esimene peatuspaik oli EÜS-i (Eesti Üliõpilaste Seltsi) maja. Buss peatus Kuperjanovi peatuses, mis tekitas nii mõneski meie klassi õpilases elevustunde. Samuti olime selleks hetkeks enamasti juba kõik üles ärganud ning valmis sisuka päevaga alustama. Programmi EÜS-i hoone osa kujutas endast ette majatuuri, mille käigus tutvustati meile erinevaid ruume ning räägiti üleüldiselt seltsi elust ning selle toimimisest. Kuna giid rääkis väga huvitavalt, möödus programmi esimene osa küllaltki kiiresti ning päev algas hästi.

Pärast EÜS-i majatuuri, suundusime jalgsi Tartu Toomkirikus paiknevasse Tartu Ülikooli muuseumisse, kus meid ootas ees programmi teine osa ehk Tartu Ülikooli muuseumi tuur. Kõik algas sarnaselt EÜS-i majatuuriga: üleriided jätsime garderoobi, seejärel suundusime suuremasse saali, kus meid gruppidesse jaotati ning lõpuks gruppide kaupa muuseumi tuur. Tuuri käigus sattusime raamatukokku, kus soovijatel avanes ka võimalus Harry Potteri stiilis trepialusesse väikesesse ruumi sisse pugeda, mida loomulikult ka ära kasutati. Kuigi väljas tundus, et trepialune ruum ei ole eriti suur, siis selgus, et tegelikult oli seal küllaltki palju ruumi. Tuuri lõpus anti meile natuke vaba aega, et ise veel lisaks muuseumis ringi vaadata, mida me ka kõik tegime. Kui aga kuulsime, et nüüd on võimalik sööma minna, ruttasime kõik kiiresti garderoobi, võtsime oma asjad ning suundusime Hugo Treffneri Gümnaasiumisse koolilõunat sööma, kusjuures HTG koolilõuna oli täitsa maitsev.

Lõuna söödud, suundusime Tartu Ülikooli peahoonesse, kus pidi algama meie päeva kolmas ning viimane osa. Ülikooli aulas toimunud programmi osa algas paari lühikese sõnavõtuga, millele järgnes HTG ajalool baseeruv küllaltki lõbus teatrietendus (mille esitasid loomulikult HTG õpilased ise). Teatrietendusele järgnes Ago Pajuri tõepoolest huvitav loeng, kus ta kõneles Tartu rahule eelnenud sündmustest ning olustikust. Lootsime kõik, et hr Pajuri loengule järgneb midagi samaväärset, kuid kahjuks pidime veidikene pettuma. Viimase loenguna tuli hoopiski natuke monotoonne ning õigusalaste terminite rohke loeng, mis testis nii mõnegi õpilase võimet ärkvel püsida. See-eest pälvis just kõige viimane loeng ka kõige suurema aplausi.

Lõpuks, kui kõik loengud olid kuulatud ning üleriided samuti garderoobist kätte saadud, suundusime Vanemuise ette oma bussidesse ning alustasime sõitu tagasi Tallinnase. Olenemata sellest, et selja taga oli juba niigi hariv ja meelelahutuslik päev, jätkus programm ka bussis. Üldjoontes oli tegemist väga sisuka, hariva ning meelelahutusliku programmiga ning oleme tänulikud kõigile, kes sellesse panustasid.

Jõudis kätte päev, mil me saime oma märgid rinda. Ega midagi, paar uhkemat riiet selga ja kõrgemat kontsa alla ning minek. Pool aega vahtisime a-katega tõtt, teine pool (ehk Taltsi kõne) vaatasime üle saali oma programmeerijate lummuses säravaid nägusid… eks neil peavad ka oma paremad päevad olema. Endal uhkelt märgid rinnus, saabus hetk, mille ümber oli käinud sahin-mahin mitu kuud enne tähtsat päeva: õpetajatele märkide jagamine. Õnneks toimus see siiski üheaegselt, sest siis saime kõik üheskoos neid maha pillata ja teise poole õpetuste saatel kangasse kinnitada. Aktus kuulutati lõppenuks ja pidusöök peagi algavaks. Pakuti nii head ja paremat suupiste laual kui ka põhiroaks, mis oli pardiliha. Part ei teinud prääks-prääks ega jooksnud taldrikult minema, nii et kokatädid olid ületanud ennast, roog oli hää ja magustoit ka. Üleüldine õhustik oli väga hoidev aga ka elev, nii et jutt jooksis ja paar julgemat suutsid isegi õpetajad vestlusesse tirida. Peale meeldivat koosolemist usaldati märgid P. Otsa kätte, kes pidi väidetavalt nendele vägevaid loitse peale panema ning kastma pühas vees. Kes teab, mida, aga meil oli paarkümmend minutit vaba aega, mille jooksul mõni jõudis isegi kiire “käigu” (vastavalt siis paremale või vasakule) ära teha. Pidu võis alata. Toost ja tänusõnad kõigepealt, suured aitähhid läksid õpetajatele, koolikaaslastele, mõni pühendas aega isegi vanematele. Kuulsime mida iganes, naljad olid paranenud ehk vaid kraadi võrra sõrmuste peost alates, kuigi õhus ja Märkide Karikas olnud kraadide järgi oleks võinud arvata teistmoodi. Väike tantsulka otsa ja pidu koolimajas saigi läbi. Märgilistele päevadele kohaselt jätkuvad need märgiliste õhtutega, kuid sellest kahjuks ajalugu vaikib.

4. oktoobril tähistas meie kool õpetajate päeva. Kõik abituriendid võtsid endale õpetajarollid, andes tunde 1.-11. klassi õpilastele. Samuti haarasid meie lennukaaslased juhtkonna ja teiste koolitöötajate positsioonid Ene Saarest kooliõdedeni välja.

Õpetajatena saime omal nahal tunda kui armutud ja talumatud võivad õpilased olla (meie muidugi kaasa arvatud). Õnneks said kõik ulakad noorukid direktori kabinetti saadetud, kus nad pidid seletuskirju kirjutama. Ilmselt oli kõige põnevam anda tunde algkooli junsudele (eriti nunnudele 1. klassi lastele, kes kuulasid ja vastasid eriti suure innukusega) ning oma rebastele (11. klass oli ka okei). Vahva oli leida erinevaid meetodeid ja viise, kuidas maavarasid, vene keele käändeid või hoopisiki egiptuse ajalugu selgeks teha nii, et midagi meelde jääks, aga samal ajal lõbus ka oleks.

Eriti suured tänusõnad lähevad kõigile õpetajatele, kes meile tundide läbiviimiseks üpriski vabad käed andsid, lubades meil kasutada oma loovust ja andes meile võimaluse väiksematega natukene pulli ka teha.
Tänu õpetajate päevale hindame oma õpetajaid veelgi rohkem, sest teame kui palju ettevalmistust tunnid vajavad ning kui tüütud me ikka vahel olla võime. <3

Õpetajatele makstakse tõesti liiga vähe…

I päev

Esimene peatus pärast piiri ületust oli Peterhofis, Peterburi eeslinnas. Seal külastasime suurt Peterhofide paleekompleksi ehk tsaariperekonna suveresidentsi. Sinna kuulub üle 10 lossi, 2 parki ja maailmakuulus purskkaevude süsteem. Selle keskuseks on suur loss, mida ümbritsevad kullatud skulptuurid ning kaskaadist saab alguse purskkaevudega ääristatud kanal, mis suubub Soome lahte. Peeter I otsustas 1714. aastal, pärast reisi Euroopasse, rajada Peterhoffi oma suveresidentsi, mis oma luksuslikkusega ületaks Versaille lossi ning paistaks silma kogu maailmas. Ehitus algas 1714. aastal ning sai läbi võrdlemisi kiiresti, 1723. aastal.

II päev

Laupäeva alustasime bussiekskursiooniga Peterburis. Lisaks linna bussiaknast imetlemisele tegime peatuse Vaskaratsaniku juures ja Peeterpauli kindluses.

Vaskratsanik (vene keeles tuntud kui Медный всадник) on Peeter I mälestusmärk, mis asub  Peterburis Iisaku katedraali lähedal Senati väljakul. Mälestusmärk valmistati Venemaa keisrinna Katariina II tellimusel ja avati 7. (18.) augustil 1782. aastal. Monumendi skulptor on prantslane Etienne Maurice Falconet. Mälestusmärk on valmistatud pronksist ja graniidist. 

Nimi “Vaskratsanik” on monumendile püsivaks jäänud tänu Aleksandr Puškini samanimelisele poeemile. Värssteos kirjeldab, et sedavõrd kauni ja uhke linna (Peterburi) taga on ühe kangekaelse mehe tahe, kes rajab linna soisesse üleujutusohuga paika. Ratsamonumendil on ühel poolel kiri ladina keeles: Petro Primo Catharina Secunda MDCCLXXXII ja teisel poolel vene keeles: Петру перъвому Екатерина вторая лѣта 1782 (‘Katariina II Peeter I-le 1782’).

Veel on teose juures huvitav, et skulptuuril kujutatud Peeter I hoiab vaba kätt jõe Neva suunas ja hobuse, millel valitseja istub, jalge all on madu. Viimane peaks tähistama Peeter I ja tema reformide vaenlasi. Oma külastusel pajatas veel giid meile põneva asjaolu, et monumendi all oleva pjedestaali kohaletoimetamiseks Peterburi ehitati transpordilaevale lisatugevdussüsteem.

Peeter-Pauli kindlus asub Peterburis Jänesesaarel. Kindluse ehitamise algust, 27. mai 1703, peetakse ka Peterburi rajamise alguseks.  Peeter-Pauli kindluse rajamisega käib kaasas ka legend, et Peeter I valis isiklikult välja sobiva paiga ja kaevas kaasas olnud labidaga üles esimese labidatäie maad. Seejärel raius ta maha kaks peenikest kaske, asetas need aukudesse ja sõlmis kokku ladvad, püstitades nii sümboolse kindlusevärava. Niipea, kui see kõik oli tehtud, laskus kaskedele kotkas, kes seni oli saare kohal õhus tiirutanud. Suuremad ehitustööd toimusid 1706-1740 Šveitsi arhitekt Domenico Trezzini juhatusel. Peeter I nimetas algul kindluse oma kaitsepühaku apostel Peetruse järgi hollandipäraselt Sankt Pieter Burchiks. Hiljem, kui Neeva kallastele kerkisid elumajad ja valmis apostlitele Peetrusele ja Paulusele pühendatud kirik, hakati kindlustki kutsuma Peeter-Pauli kindluseks ning esialgne nimi läks üle linnale. Kindlus ehitati algul kaitserajatisena, kuid sellisena seda tegelikult mitte kunagi ei kasutatudki. Sellest kujunes hoopis vangla, kus hoiti riigile eriti ohtlikke kurjategijaid. Kindlusesse viib kaks silda – Johannese sild ja Kronverki sild. Kindluse keskne ehitis on Peeter-Pauli katedraal. Ehkki meil kindluse territooriumil kaua aega veeta ei olnud, saime siiski ära kuulata ka üllatavalt valju ja ehmatatava kahuripaugu, mida lastakse iga päeva keskpäeval.

Peeter-Pauli katedraal on Peterburi esimene kirik, mille ehitamist alustati 1712. aastal ning ehitus lõpetati 1733. aastal. Õigeusukirik rajati Jänesesaarele, Peeter-Pauli kindluse territooriumile.  Sarnaselt kindlusele kavandas ka kiriku ehitamise Vene tsaar Peeter I ja hoone arhitekt oli Domenico Trezzini. Kirikul pole õigeusukirikule traditsioonilisi kupleid – torni poolest meenutab katedraal  hoopis katolikku kirikut ning seetõttu on Peeter-Pauli katedraali kellatorn ka maailma kõrgeim õigeusu kiriku torn. Levib legend, et Peeter I käskis esimesena valmis ehitada just kellatorni, kuhu otsa ronides avanes talle vaade valmivale Peterburile. Tsaaril oli tänu oma ringreisidele Euroopas palju tutvusi ning katedraalile kinkis kellamängu Belgia linn Mechelen. Katedraalis asuvad alates Peeter Suurest kõikide Vene tsaaride, väljaarvatud Peeter II ja Ivan VI hauad. Nikolai II pere säilmed maeti Püha Katariina kabelisse 1998. aastal. 2006. aastal toodi Taanist Roskilde katedraalist Peeter-Pauli katedraali ka Aleksander III abikaasa, Maria Feodorovna säilmed.

Pärast Peeter-Pauli katedraali visiiti seadsime sammud Talvepalee poole, kus saime näha Venemaa üht uhkeimat paleed. Praegu asub seal muuseum, kuid tsaaridele residentsiks olnud paleel on pikk ajalugu. Aastal 1711 lasi Peeter I ehitada Neeva jõe kaldale uhkema maja kui seda oli 1704. aastal püstitatud puidust maja. Arhitektiks oli Domenico Trezzini ja majast jõekaldalsaigi esimene talvepalee. Peeter I on tuntud kui Venemaa moderniseerija ja oma reisidel Euroopas sai ta inspiratsiooni Prantsusmaal asuvast barokksest Versaille´i lossist. Peeter I leidis, et Venemaal peaks olema sama uhke palee kui teistel Euroopa valitsejatel. Tüdinenud vanast disainist lasi tsaar ehitada 1721. aastal uue palee barokkses stiilis, mis oli küll ikkagi teistest Euroopa paleedest tagasihoidlikum. Samas palees Peeter I ka suri. St Peterburg polnud aga veel tol ajal saanud Venemaal läänekultuuri keskuseks nagu Peeter I oli seda ettekujutanud. Peetri käsul linnas elanud aadlikest mitmed lahkusid. Ta pojapoeg Peeter II lasi talvepaleed tunduvalt suurendada, kui too võimule sai. Kolmanda talvepalee arhitektiks oli sammuti Domenico Trezzini. 1728 pärast kolmanda palee valmimist kolis õukond tagasi Moskvasse ja lõppes Peterburi 15 aastat (1713-1728) kestnud pealinna staatus. 1732 lasi aga keisrinna Anna I pealinna tagasi Peterburi viia, kus see püsis aastani 1918. Hakkati ehitama ka neljandat talvepalee versiooni arhitekt Rastrelliga. Alles Katariina II ajal sai talvepalee tänapäevase kuju kui tsaarinna lasi ühendada Talvepalee kõrval olevad hooned, hoonete kompleks sai nime Hermitage. 1857 laastas paleed suur tulekahju. Tsaar Nikolai I taastas üllatava kiirusega palee kahjustused ja palee sai praegu iseloomuliku sinakas roheka värvuse (palee on olnud ka roheline ja purpurpunane). Lähiajaloos on toimunud Talvepalees ka 1905 aasta verine pühapäev, kus tulistati palee esisele väljakule tulnud rahumeelseid protestijaid, 1906 esimese riigiduuma avamine, osa palee muutmine laatsaretiks I maailmasõja ajal ja  1917 aasta paleepööre, kus bolshevikud arreteerisid Ajutise Valitsuse liikmed.

1764. aastal ostis Katariina II Berliini kaupmehelt J. E. Gotzowskylt 225 maalist koosneva kollektsiooni. Maalikogu, kus olid peamiselt hollandi ja flaami kunstnike tööd, oli kokku pandud algselt Preisimaa valitseja Frederich II-le. Katariina II ostud sütitasid tas kire suurejoonelise ja ilusa kunsti vastu ning ta sai aru, et tema kollektsioonid võivad näidata ka Venemaa võimu maailmas. On hinnatud, et Katariina II kogus oma valitsusajal (1762-1796) kokku 4 000 maali, 38 000 raamatut, 10 000 graveeritud eset, 10 000 joonistust ning 16 000 münti ja medaljoni. Kollektsioon kasvas nii kiiresti, et tuli ette võtta suured ehitusprogrammid – kunstikogu laienes 1000 uhkesse ruumi, mida me tänapäeval imetleda saame. Ermitaaži muuseumi kompleks, mis asub Neeva jõe ja Paleeväljaku vahel, koosneb viiest hoonest – Talvepaleest, Suurest Ermitaažist, Väiksest Ermitaažist, Uuest Ermitaažist ja Ermitaaži teatrist. Kõik need hooned on ehitatud hinnatud arhitektide poolt 18. Ja 19. sajandil. Neist kõige kuulsam on Talvepalee, (kujundatud Bartolommeo Rastrelli poolt) mis oli Vene valitsejate residentsiks 1917. aastani. 

Ermitaaži näol on tegemist Venemaa suurima kunstimuuseumiga. Lisaks maailmakuulsate kunstnike töödele on märkimisväärne ka muuseumikompleksi arhitektuur. Hoonetest tuntuim on barokkstiilis Talvepalee, mis on ehitatud itaalia arhitekti Bartolomeo Rastrelli kavandite järgi. Talvepalee sisemus on kombinatsioon barokist, neoklassitsismist ja rokokoost. Sisearhitektuurist jäävad meelde Jordaania trepid, mille kohal on “Olympose” laemaal, Püha Georgi troonisaal ning Raffaeli lodža, mille originaal asub Vatikani palees. 

Kunstiteostest on tuntud paabulinnukujuline kullast kell, mis oli Grigori Potjomkini kingitus Katariina Suurele. Skulptuurist on esindatud 3. – 2. sajandil eKr Vana-Kreekas loodud “Tauride Venus” ja Antonio Canova “Kolm graatsiat”. Talvepalees on hollandi maalikunstniku Rembrandti saal, kus on eksponeeritud teiste hulgas “Kadunud poja tagasitulek” ja “Danae”. Vene kunstnikud kujutasid maalidel sageli Venemaa valitsejaid ja nende lähedasi. Näiteks võib tuua Ivan Kramskoi portreed Maria Fyodorovnast ja Konstantin Makovsky maali “Peeter Suur oma toas”. Võib öelda, et kõige kuulsam maal Ermitaažis on Leonardo Da Vinci “Madonna Litta”. Kui kullast paabulinnu juures oli kõige rohkem inimesi, siis teisel kohal oli Da Vinci meistriteos. 

Talvepalee asub Paleeväljakul, mis on Peterburi tähtsaim väljak. Talvepaleest tuleb ka väljaku nimi. Väljaku idaosas on Valvurite Korpuse peakorteri hoone ja lääne poolt saab minna Admirali Väljakule. Väjaku lõuna poolel on 580 meetri pikkuse fassaadiga Peastaabi Hoone, mis koosneb kahest tiivast, mis on lahutatud triumfikaare poolt (püstitatud 1812.aasta võidule sõjas Napoleoni Prantsusmaaga). Hoones töötasid mitmed ministeeriumid ja Peastaap alates hoone asutamisest 1829. aastal kuni 1918. aastani. Nüüd on seal ühes tiivas Lääne Sõjaväeringkonna peakorter ning idatiib on osa Ermitaažist. 

Väljaku keskel on Aleksandri sammas. See püstitati samuti 1812. aastal toimunud sõja võidu auks. Nimetuse sai sammas Aleksander I järgi, kes oli Venemaa keiser 1801-1825. See ehitati 1830-1834 ja selle arhitekt oli Auguste de Montferrand. Sammas on 47,5 meetrit kõrge, olles seega maailma kõrgeim triumfi tähistav sammas. Mälestusmärgi tipus on risti hoidva ingli kuju. 

Paleeväljakul on toimunud ka mitu tähtsat sündmust läbi ajaloo. 1905. aasta 22. jaanuaril avasid keisri käsul avasid sõdurid tule relvastamata tsiviilelanike suunas, tappes sadu inimesi. Traagiline sündmus on saanud Verise Pühapäeva nimetuse. 1917. aasta Oktoobripöörde mitmed võtmesündmused toimusid samuti just Paleeväljakul.

Pärast Ermitaaži külastust korraldati meile kultuuriprogrammiga lõunasöök. Selle jaoks oli meile reserveeritud kogu söögikoht. Kui alguses pakkus pisut ehmatust, et kahvlit kartulisalatisse lüües, tulid kolm neiut kõrva äärde trummi mängima, siis hiljem õnnestus esinejatel haarata erinevatesse muusikanumbritesse ja akrobaatikatrikkidesse pea pool klassi. Vaatamata sellele, et maitseelamus jättis veidi soovida, jääme seda lõunasööki küll muie näos meenutama.

Peale hilist lõunasööki õnnestus meil turistilaevaga kanalitel sõita. Peterburi asub Neeva jõe suudmealal ning seetõttu on esimesel kohal Venemaal ja ühel esimestest maailmas linna piiresse jäävate veealade pindala poolest. Veealad moodustavad linna pindalast umbes 10 protsenti. Neeva voolab linna piires 32 km ulatuses ja moodustab Soome lahte suubudes delta. Jõe laius kaubasadamas on 1250, Kolmainu silla ees 600, Lossi- ja Nikolai silla vahel 340 meetrit. Jõe sügavus on 8–24 meetrit. Kokku on linnas 93 jõge, oja ja kanalit kogupikkusega 217,5 km, sealhulgas paarikümne kanali kogupikkus on umbes 160 km. Linna suuremateks kanaliteks on Krjukovi kanal, Gribojedovi kanal, Talvekanal, Obvodnõi kanal ja Luigekanal. Laeval avanes suurepärane vaade kaldaäärsete ehitiste arhitektuurile ning linna üldisele tänavapildile.  Tatjana suutis sõidu ajastada ülimalt hästi, sest see toimus päikeseloojangu ajal ehk saime maagilise vaatepildi Peterburist. Tegemist oli äärmiselt toreda ja seltskondliku ettevõtmisega, saime puhata jalgu ja päid pikast päevast ning nautida Venemaad. Kanalitel oli õnneks lainetust vähe seega keegi merehaigeks ei jäänud, aga meie klass oli saanud  Piret Otsalt inspiratsiooni ning tegime ise laineid nii palju kui jaksu jätkus. Keegi sildade vastu pead ära ei löönud ning väsinumad said tagasi ka oma kadunud ja ülimalt väärtuslikud unetunnid. Võib öelda, et see oli suurepärane lõpunoot laupäevale. 

 

III päev

Kolmanda päeva hommikul saime võimaluse paar tundi Nevski prospektil jalutada ning ise Peterburis ringi seigelda, kuhu aga kellegi süda kutsus. Ilmselt iga õpilane kõndis varem või hiljem mööda Nevski prospektil asuvast Jumalaema Kaasani ikooni auks ehitatud suursugusest Kaasani katedraalist, mis valmis 1811. aastal. Oli raske märkamata jätta poolkuukujulist neoklassitsistlikku ehitist ning umbes 50 seda kaunistavat uhket korintose stiilis sammast, mis moodustavad ümarkaarelise allee. Kahjuks renoveerimise tõttu ei olnud võimalik sammaste vahel kõndida ning pidi leppima vaid nende kaugemalt imetlemisega. Kirikusse sisse astudes võis kuulda ja näha pühapäevast jumalateenistust. Venemaale omaselt on katedraali interjöör igast võimalikust kohast üle kullatud ning pisidetailidega üle kuhjatud.

Peale Kaasani katedraali nägime ja külastasime me mitmeid teisi Peterburi kirikuid. 

Iisaku katedraal on kõige suurem õigeusu kirik Peterburis ning ühtlasi üks maailma suurimaid kupliga sakraalehitisi. Kullatud kupli läbimõõt on 26 meetrit ning kiriku kõrgus 101,5 meetrit. Neoklassitsistlikkus stiilis hoonet ehib 112 korintose sammast, millest suurimad kaaluvad 112 tonni. Katedraali loetakse üheks kaunimaks Venemaa kirikuks, olles seest dekoreeritud malahiidi, lasuuri ning vääriskivide ja värvilise marmoriga. Katedraali lasi ehitada tsaar Aleksander I ning selleks kulutati 1 000 000 kuldrubla. Katedraal oli neljas kirik, mis antud kohale rajati ning enne ehitustöid tuli pinnas kindlustada 10 000 puupalgiga. Iisaku katedraal on pühitsetud Dalmaatsia Iisakule, kes oli Peeter I kaitsepühak. Kiriku arhitekt oli Auguste de Montferrandi. Hoone valmis 1818–1858. Katedraal muudeti Nõukogude liidu poolt 1931. aastal muuseumiks ning toimib muuseumina tänase päevani. 2017. aastal üritati katedraali taastada õigeusu kirikuna, kuid rahva protestimise järel jäi Iisaku katedraal muuseumiks.

Спа́са на Крови́ ehk verelunastuse kirik on vene õigeusu kirik, mida ehitati aastast 1883 kuni 1907. Ehitust alustas tsaar Aleksander III ja lõpule viidi see Nikolai II valitsusajal. Kirik on ehitatud asukohale, kus aastal 1881 tsaar Aleksander II atendaadikatse käigus surmavalt haavata sai – sellest tuleb ka siis kiriku nimi.  Tegemist on erakordselt uhke kirikuga, kus iga kuppel on erineva disainiga ning kiriku sees olevad seinad ja laed on täielikult kaetud mosaiigiga (üle 7500m2). Selle taastajate arvamusel on see rohkem mosaiiki kui üheski teises kirikus terves maailmas, kuid see fakt otseselt kinnitatud ei ole. Nagu arvata võib, siis kiriku mosaiigid kujutavad stseene piiblist ja sealseid tegelasi ning pühakuid.

Pärast 1917. aasta revolutsiooni sai kirik tugevalt kannatada, 1932. aastal kirik suleti. II maailmasõja ajal, mil paljud inimesed Leningradi piiramise tõttu näljahädades piinlesid ja lahingus või haiguste tõttu surid, kasutati verelunastuse kirikut ajutise surnukuurina. Pärast sõda oli see aga kasutusel laohoonena, seal hoiti näiteks juurvilju. Kirikut taastama hakkas 1970. aastal ning 27 aastat hiljem (1997. aasta augustis) see taasavati. Verelunastuse kirik aga ei tegutse tänapäeval pühakojana, vaid tegemist on hoopis mosaiikide muuseumiga.

Smolnõi klooster (vene keeles Воскресенский новодевичий Смольный монастырь) asub Peterburis Neva jõe kaldal Rastrelli väljakul. Klooster koosneb kirikuhoonest ja seda ümbritsevatest hoonetest, mis olid algselt mõeldud kloostri jaoks.

Klooster ehitati algselt Peeter I tütre Elisabet I jaoks pärast seda, kui tal keelati trooni pärimine ning ta otsustas nunnaks hakata. Kuid kui Elisabet I eelkäija Ivan VI kukutati riigipöörde käigus, pakuti Elisabet I Vene trooni, mille ta ka vastu võttis. Olles trooni vastu võtnud, loobus ta nunna elust, kuid otsustas kloostri rajamist edasi toetada.

Kloostri arhitektiks oli itaallane Francesco Rastrelli, kes on samuti ümber kujundanud Talvepalee, Katariina palee ning Peterhofi. Kloostrit ehitati aastatel 1748-1764 ning selle sinist ja valget peakirikut peetakse üheks Rastrelli meistriteoseks. Algselt pidi peakirikule veel lisanduma kellatorn, mille valmimine oleks teinud Smolnõi kloostri peakiriku 18. saj Venemaa kõige kõrgemaks hooneks. 1762. aastal pärast Elisabet I surma ja Katariina II võimuletulekut ei saanud Rastrelli kahjuks kellatorni lõpetada, sest Katariina II ei meeldinud barokkstiilis kirik ning seetõttu lõpetas ta kiriku ehitamise rahastamise.

Kirik valmis lõplikult 1835. aastal neoklassitsistliku interjööriga ja pühitseti sisse samal aastal. Peaaltar pühendati ülestõusmisele ning küljealtarid Püha Maarja Magdaleenale ja Eliisabetile.

1923. aastal sulgesid Nõukogude võimud kiriku ning 1982. aastal kirik taasavati kontserdisaalina. 2015. aastal anti kirik tagasi Vene Õigeusu Kirikule ning kirik taastati.

Peterburi Jaani kirik on luteri kirik Peterburis aadressil Dekabristide tänav 54A (ulitsa Dekabristov). Romaanistiilis kirikuhoone projekteerisid Karl Z. von Schafhausen ja Harald J. Bosse. Raha kiriku ehitamiseks saadi üle-eestilisest korjandusest ja 55 000 rubla annetas selleks ka Vene keisririik. 27. november 1860 toimus kirikuhoone pidulik sisseõnnistamine. Kirik on Peterburi Jaani koguduse omanduses. Jaani kirikul on eesti kultuuriloos oluline koht. Kirikuõpetajana on seal töötanud rahvaluule- ja keeleteadlane, üks Eesti rahvusliku liikumise suurkujusid Jakob Hurt (1880-1900), organistina Mihkel Lüdig ja Rudolf Tobias, kes töötas kirikus aastatel 1898–1904, kandes seal ette ka mitmeid oma helitöid. Just Jaani kiriku eest sai 1917. aasta märtsis alguse ligi 40 000 Peterburi eestlase meeleavaldus ja sini-must-valgete lippudega rongkäik Tauria palee ette, kus nõuti Eestile autonoomiat Tsaari-Venemaa koosseisus. Seda väljaastumist peetakse suureks sammuks Eesti iseseisvuse suunas. Pöördeline hetk kiriku ajaloos oli 1930. aasta kui Lensoveti korraldusel keelati jumalateenistused ning kirik võeti koguduselt ära. 1970ndatel jäi hoone tühjaks ning hakkas lagunema kuni 1996. aastal pöörduti Peterburi kuberneri poole kirjaliku palvega tagastada kirik ja tema juurde kuuluvad hooned. Kui kirik 1997. aastal tagastati, algasid rahakogumise aktsioonid ning 2008. aastal valmis ehitusprojekt kiriku taastamiseks. Kirik pühitseti uuesti 20. veebruaril 2011. Kirikus toimuvad jumalateenistused kuus kahel pühapäeval. 2013. aastast alustas tööd laste pühapäevakool, kus on lastel võimalik õppida eesti keelt, sest tunnid toimuvad nii vene kui ka eesti keeles. Koguduse all ilmub ka Venemaa ainus eestlaste trükis, 1908. aastal asutatud Peterburi Teataja, mille väljaandmine kestis 1918. aastani ning taasavati 1999. aastal.

Lisaks kirikutele külastasime ka Peterburi teisi vaatamisväärsusi.

Suveaed on park Peterburis, mis asub saarel Fontanka, Moika ja Luigekanali jõgede vahel. Pargi kujundamise kavandas Peeter I 1704. aastal, arvatavasti aitas tsaari ka Hollandi aednik Nicolaas Bidloo. Suveaed sai põhiosas valmis aastaks 1719. Pargi promenaadi ääristavad 100 marmorskulptuuri, autoriteks Francesco Penso, Pietro Baratta, Alvise Tagliapietra ning teised Veneetsia skulptorid. 20. Sajandi lõpus viidi 90 säilinud skulptuuri siseruumidesse ning asendati pargis koopiatega. Suveaias asub ka Peeter I Suvepalee. Jalutasime seal paari seltsilisega ka ise ja park oli tõesti väga kena ja hoolitsetud. Purskkaevud ja skulptuurid jätsid pargist suursuguse mulje, kuid samas oli Suveaed siiski palju õdusam koht jalutamiseks kui oli näiteks Peterhof.

Riiklikus vene muuseumis (Государственный Русский музей) saab näha maailma suurimat vene kunsti kogu. Muuseum avati 1895. aastal Aleksander III Vene muuseumi nime all. Tänapäeval on kogudes hoiul üle 400 000 eksponaadi, neist vanimad on 12. Sajandist pärinevad ikoonid. Ekspositsioon on jagatud viie Peterburis asuva ajaloolise hoone vahel, kollektsiooni tuumik paikneb Kunstide väljakul asuvas Mihhailovski palees. Kuigi muuseumiga tutvumiseks kuluvaks ajaks hinnatakse 4-5 tundi, kestis meie külastus alla kahe tunni. Selle ajaga jõudsime kiirpilgul läbi käia vaid peahoone püsiekspositsiooni, kus sai näha kuulsaimate vene kunstnike, sh N. Roerichi, V. Kandinsky, K Malevitši, I. Aivazovski ja I. Repini töid. 

Suurema seltskonnaga külastasime muuseumit nimega Kunstkamera. Kunstkamera on antropoloogia- ja etnograafiamuuseum Peterburis ning ühtlasi on tegu ka Venemaa esimese muuseumiga, mis on rajatud Peeter I poolt 1714. aastal. Muuseum annab ülevaate mitmete rahvaste muinasaegsest eluolust ja riietest. Näiteks olid seal kollektsioonid samuraide, Aafrika hõimude ning erinevate Ameerika maailmajaos paiknevate indiaanihõimude riietest, ehetest ning tööriistadest.

Kõige huvitavamaks osutus kindlasti näitus kogutud anatoomilistest haruldustest. Kui Peeter Suur külastas Hollandit, siis tärkas temas tohutu suur huvi inimese anatoomia vastu ning ta käis ka paaril loengul selle kohta. Hiljem lasi Peeter Suur üle maailma kokku koguda erinevate haiguste ja mutatsioonidega sündinud lapsed ning loomad. Kuna meditsiin polnud sel ajal piisavalt arenenud ning lapsi ei suudetud sellistest olukordadest päästa, siis laste laibad pandi vedelikuga purki, et neid säilitada, ning saadeti Peeter I kollektsiooni. Muuseumis leidus siiami kaksikuid, vähihaigeid, ühe silmaga lapsi, kolme silmaga lapsi, väljaarenemata kehaosadega looteid ja palju muud. Kahtlemata oli sellisel kogul teaduslik mõte, kuid siiski tekitas küsimusi selle moraalne pool. Nõrganärvilistele on muuseumi külastamine pigem mittesoovitatav. 

Kahjuks me kolme päeva jooksul igale poole ei jõudnud, osad kohad peavad jääma järgmiseks korraks.

Maria teater (vene keeles Мариинский театр, rahvusvaheliselt tuntud kui Mariinski teater) on Peterburis asuv Venemaa juhtiv ooperi- ja balletiteater, mis on üheks vene kultuuri sümboliks. Teater on nime saanud Aleksandr II abikaasa Maria Aleksejevna järgi, kellest pidasid 19.sajandi Peterburi kultuuri-ja vaimuinimesed suuresti lugu. 1919. Aastal võtsid bolševikud kasutusele nime Riiklik Ooperi- ja Balletiteater ning aastatel 1935–1992 kandis teater bolševistliku poliitiku Sergei Kirovi nime. Teatri eelkäijana avati 1783. Aastal Peterburi Teatri väljakul Suur Kiviteater. Keisrinna Katariina II soovil sai 12. juulil 1783 teatri kohustuseks tuua aastas välja 1–2 uut tõsist ja kaks koomilist, valdavalt itaalia heliloojate ooperit. Aastatel 1863–1913 kujundas teatri kunstilist nägu värvikas tšehhi päritolu dirigent ja helilooja Eduard Nápravník, kelle teeneks on, et paljud vene heliloojad kirjutasid spetsiaalselt selle teatri jaoks oopereid, millest kujunesid vene ooperiloomingu tippteosed. Teatris on esietendunud näiteks Serovi “Judith”, Tšaikovski “Opritšnik”, “Jevgeni Onegin”. 1862. aasta oktoobris oli seal maailma esiettekandel Verdi 23. ooper “La forza del destino” (“Saatuse jõud”). 

Teatris on solistidena esinenud maailma ooperi suurnimed, näiteks Adelina Patti ja nimekaimad Vene solistid, näiteks Dmitri Orlov. Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal on teatri mängukavas olnud mitmeid maailma ooperiliteratuuri tippteoseid, näiteks Mozarti “Don Giovanni”, Puccini “Madama Butterfly”, Richard Straussi “Carmen” jpt. Teatri statsionaarses koosseisus on 33 sopranit, 21 metsosopranit, 27 tenorit, 16 baritoni ja 24 bassi. Teatri sümfooniaorkestrit hinnatakse Venemaa alaliselt tegutsenud orkestritest parimaks, mille koosseisu kuulub ligi 220 muusikut. Teatril on olnud Venemaa presidendi ja valitsuse absoluutne soosing ning mahukas toetus riigieelarvest, samuti lisa Peterburi linna eelarvest. Samuti on teatril kasutada mitmete suurfirmade toetus (näiteks toetab teatrit suurel määral Telia Sonera). Teatri vaatesaalis on 1194 kohta ja lisaks nn tsaari loož, mida on palju külastanud ka president Vladimir Putin.

Puškin, endise nimega Tsarskoje Selo, on Peterburist 24 km kaugusel asuv linn, kus asus üks tsaari pere suveresidentsidest. Paleekompleksi rajamist alustas Katariina I, kes ehitas 1717. aastal Katarina palee, mille ta tütar Elisabet I lasi arhitekt Rastrellil 1752. aastal palju suuremaks ja uhkemaks ehitada. Rokokoo stiilis palee ümber rajati kaunis park ning 1755. aastal toodi merevaigu tuba Talvepaleest Puškinisse. Katariina II arvates oli Elisabeti rajatud palee vanamoodne, tema lasi sinna teha klassitsistliku juurdeehituse, mida kutsutakse Cameroni galeriiks. Peale Katariina II surma jäeti Katariina palee maha Pavlovski palee kasuks. See jäi meenutama Eliisabeti rikkust ja Katariina II hiilgust. Katriina palee läheduses asub klassitsistlikus stiilis Aleksandri palee, mille rajas Katariina II oma lemmik lapselapsele, hilisemale tsaarile Aleksander esimesele. Sellest sai tulevaste tsaaride suveresidents, kui Aleksander I sai troonile, kolis sisse Nikolai I, siis Aleksander III ning Nikolai II. Kuulus on see palee tänu Nikolai II ja Aleksandra Feodorovnale, kes peale Verist Pühapäev otsustasid sinna kolida, sest Talve palees polnud neil enam turvaline. Tänapäeval on võimalik külastada Katariina paleed, mille põhiliseks vaatamisväärsuseks on merevaigutuba. Aleksandri paleed hetkel renoveeritakse.

Selle aasta 30. septembril tähistasime meie kooli 138. sünnipäeva. Klassijuhatajatunnis käis meile kõnelemas Ivo Jaama, kes on 97. lennu vilistlane. Ta rääkis peamiselt oma tööst, koolielust ja elust üldiselt ning raamatute lugemise vajalikkusest. Järgmise tunni ajal toimus staadionil aktus. Direktor pidas kõne ning seejärel autasustati kooli kõige tublimaid õpilasi. Tunnustati Kretet, kes sai rahvusvahelisel maateaduste olümpiaadil hõbemedali, ning Jüri, keda tunnustati noore ajaloouurija tiitliga ning stipendiumiga lennu parima uurimistöö eest. Pärast sõime kõik koos kringlit ja jõime mahla. Pärast aktust läksime kõik oodatult majanduse tundi ning tehnoloogiasuuna õpilased suundusid kodu poole.

Tallinna Reaalkoolis toimus 13.-14. septembril kolmas rahvusvaheline reaal- ja loodusteadusliku hariduse konverents, mille korraldamisel olid abiks ka meie klassi õpilased. Kohal olid mitmed väliskülalised erinevatest riikidest: Hollandist, Suurbritanniast, Venemaalt jne, kes esitasid nii enda loenguid kui ka kuulasid eestikeelseid paneeldiskussioone, mis puudutasid Eesti haridussüsteemi. Meie kooli õpilased tõlkisid paljusid loenguid ning aitasid väliskülalistel eestikeelsetest loengutest aru saada. Aulas toimuvaid eestikeelseid paneeldiskussioone tõlkisid õpilased väliskülalistele pidevalt eesti keelest inglise ja vene keelde sosintõlkena, et diskussiooni kulgu võimalikult vähe häirida. Meie klassi õpilased Kristjan Nork ja Jüri Kozlik tegid tõlget Venemaalt tulnud väliskülalistele. Inglise keeles peetavaid loenguid tuli tõlkida eesti keelde kohaletulnute jaoks, kes inglise keelt nii hästi ei vallanud: näiteks Hubert Hakk tõlkis Šotimaalt tulnud esineja Neil McIntyre’i kaht loengut eesti keelde. 13. septembri õhtul toimus ōpetajate majas üritusest muljetamine ning esitati ettekanded, teiste hulgas esinesid ka Kerttu Inger Kail klaveril ja Maia Saskia Selis vioolal. Lisaks muule said üritusel osalevad väliskülalised omavahel põhjalikumalt juttu vesta ning uurida nende jaoks tõlget tegevatelt õpilastelt rohkem nii Eesti kui ka tuleviku(ülikooli)plaanide kohta. 14. septembril jätkus konverents samamoodi nagu eelmiselgi päeval: toimusid väliskülaliste loengud ja paneeldiskussioonid aulas. Päeva keskel valmistasid õpilased meie klassist ette vitamiinipausi: jagati nii eelnevalt parajateks suutäiteks valmis õunu, pirne kui ka viinamarju. Konverentsi lõpul koguti allkirju ühtsete ülesannetega põhikooli lõpueksamite toetuseks.

Spordipäev toimus 13. septembril. 12. klasside peamine ülesanne oli noorematele teatejookse korraldada, soojendust teha ja jooksu aegasid mõõta ning kirja panna. Päeva vältel toimusid ka klassidevahelised jalgpallimängud. Meie klass pidas kaks matši ja võitsime mõlemad. Vaatamata vihmasele ilmale olid kõigi tujud head, millele aitasid eriti kaasa kõikidele osalejatele mõeldud singi-juustu pirukad ja banaanid.

Meie, abiturientide, viimane kooliaasta algas tagasivaatega esimesse. Käinud ära gümnaasiumi aktusel, kuulanud viimased “Olge tublid” fraasid Enelt ära, saime endale käevangu pisikesed võrukaelad, mõni küll häbelikum kui teine, ning alustasime koolimaja tuuriga. Kõik muidugi algas Piret Otsa tugeval nõudmisel vetsude tutvustamisest. Igaks juhuks. Seejärel liikusime mudilastega mööda klasse ringi ja jutustasime esimese õppetunnina neile oma lemmikuid koolilegende seoses õpetajate ja tuttavate koolikaaslastega (keemia klassi ees ei tasu süüa jne…). Käinud vahepeal ka ära direktori kabinetist kommi varastamas ja Ene Saare toolil istumas, suundusid juntsud oma esimestesse tundidesse: füüsika ja keemia. Mõlemad tunnid läksid pisikestele väga korda, kohe näha, et Reaalis on siiski alati tubli ja nutikas järelkasv olemas. Gravitatsiooni mõiste polnud ühelegi pisiteadurile võõras, kuid keemias jäi siiski segaseks, kuidas küll kaks värvusetut vedelikku saavad koos moodustada punase. Nagu Reaalkoolile omane – kõik tuleb välja teenida – peale esimesi sünapside tekitamisi ja pikemat pinkide hõõrumist aktusel, said mini-realistid preemiaks päris oma aabitsa. Gümnasistid said isegi hoida enda käes nostalgiaga esimese klassi aabitsat kui pisikesed läksid Poisi juures välja teenitud uhiuuele staatuse sümbolile (mütsile) järele. Ühesõnaga, igati väärikas esimene koolipäev: juntsud said heita pilgu eesootavasse ja meie meenutada mõningase nostalgiaga kõike, mis on olnud.

Tänu Papa Veismannile oli meil võimalik külastada Kesk-Aasias asuvat Usbekistani.  Nii lendasime 136.c klassiga koos Riiast Tashkenti Usbekistani kultuurireisile, et avastada seda huvitavat riiki ning luua diplomaatilisi suhteid Usbekistani koolidega. Juba lennujaamas võeti meid soojalt vastu ning pakuti esimesi maitseelamusi. Peagi jagati meid kõiki mugavatesse Coca Cola bussidesse ning sõit meie esimesse hotelli võis alata. 

Tashkent

Esimesed muljed linnast olid üsna värvikad, nimelt linnapildis domineerisid vaid kaks värvi: rohelised taimed ning valged Chevroled. Hiljem saim teada, et automarki toodetakse Usbekistsnis. Tashkent on üllatavalt puhas, kuigi prügikaste on üsna raske leida. Haljastuse rohelus lisab kohati väsinud linnale värskust ja elujõudu. Kõik ehitised on väga uhked, kullatud ja erksate värvidega. 

Enne hotelli jõudmist tegime juba tutvust Usbekistani ajaloo suurkuju Amir Timuriga ning õhtul avastasime iseseisvalt Tashkendi linnaelu. Teisel päeval üritasime mitte ära uppuda kohutava hoovihma kätte ning sõuda 375m kõrguse Tashkenti teletorni poole, mis 1985. aastal valmides oli maailma kolmas kõige kõrgem torn. Nimelt on Tashkentis maavärinad üsna tavapärased ning see teletorn on ehitatud vastu pidama kuni 8 pallist maavärinat. Teletorni kõrval väga traditsioonilises sööklas oli meil võimalus proovida maailmakuulsat Usbekistani plovi, mis on riisiroog lambaliha ja erinevate köögiviljadega. Kõrvale serveeritakse nätsket hobuseliha, kanamuna ja kohaliku saia – naani. Seejärel oli kõigil võimalus iseseisvalt Tashkenti kuulsat kaootilist turgu avastada, kus hinna kauplemine on möödapääsmatu samm toote soetamisel. Osteti proovimiseks kuivatatud puuvilju ja pähkleid, samuti teed ning mõned julgemad poisid traditsioonilised Usbekistani noad. Õhtul saime aga tõelise kultuurišoki…

Bukhara

Öine rongisõit Tashkendist Bukharasse oli midagi enamat kui meeldejääv. Neljastesse kupedesse sisse astudes ootas meid seal ees kaks narivoodit, mille vahe oli täpselt 35cm, mistõttu pidime kõik oma neli kohvrit üksteise peale ning kupeest väljassaamiseks pidi harrastama täpsus-, kaugus- ja kõrgushüppamist voodilt ukseavasse.  Meile, lumehelbekstele, oli vaatepilt üsna šokeeriv, üks paljudest kiiksudest oli näiteks vetsuskäimine. Nimelt ei tohtinud kaia vetsus, kui rong on peatunud, sest paak oli gravitatsioonijõul isetühjenev. Rongis väga magada ei saanud, seega veetis igaüks aega nii, kuidas süda lustis. Kes suutis lõpuks siiski uinuda, siis kahjuks pikka pidu ei olnud, sest juba tund aega enne Bukharasse jõudmist tormas vagunisaatja kupeest kupeese ning karjus: “БУХАAAAРАAA, БУХАРАAAA, ПОЙДЕМ, ПОЙДЕМ!!” Mõni kaunim neiu sai lausekese “I love youuu” ning mõni rohkem sassi kupee aga “здесь пордак!” osaliseks. 

6.20 tulime rongist maha ja istusime bussidesse. 6.30 hommikul jõudsime õige hotelli ette, kuid ohmoonidest (vabandust väljendi pärast) bussijuhid vedasid meid 2 tundi ringi, keegi midagi aru ei saanud. 8.20 olime tagasi õige hotelli ees. Tuli välja, et hotellipersonal, kes meid tänavaotsal vastu pidi võtmas, otsustas hommikul pigem välja magada, kui 70 turisti vastu võtta. 

Pärast hommikusööki suundusime giididega linna, kus arvatavasti ükski giid piisavalt informatiivne ei olnud. Papa Veismann otsustas aga ohjad enda kätte võtta ning juhatas meid vaibatehasesse. Ühe vaiba kallal töötatakse 7 kuud – põlvitatakse vaibal ning punutakse. Vaiba hinda mõõdetakse pistete arvu järgi ruutsentimeetri kohta. Kõige kallimatel vaipadel on lausa 320 pistet ühe cm2 kohta. Need vaibad võivad maksta lausa 5000 US＄. 

Linn oli võrreldes Tashkentiga palju pisem, kuid see-eest armas, täis vanu ajaloolisi kindluseid, mausoleume, koolihooneid ja õpetajate auks ehitatud mošeesid. Üks meeldejäävamaid kultuuriväärtusi oli Kalyan minaret – strateegiliselt ehitatud umbes 50-meetriline torn, tänu millele jäi Bukhara mitmeid kordi vallutamata.

Järgmine päev oli pühendatud Eesti-Usbekistani diplomaatiliste suhete loomisele. Kooliõuele astudes võeti meid vastu päheõpitud liigutuste, korrektsete ridade ja tervituse “Good morning!” saatel. Seejärel vaatasime, kuidas kooliõpilased erinevaid teatemänge tegid. Meie direktor Ene Saarel oli au anda üle karikas võitjameeskonnale. Tuli välja, et Usbekistani koolisüsteem on endiselt nõukaaegne, kus kõik on väga kontrollitud, alates laste pikkusejärjekorda seadmisest, lõpetades korrektse koolivormi kandmisega. See-eest valdavad Usbekistani kooliõpilased vabalt vene keelt, sest koolides on endiselt pooled tunnid venekeelsed ning pooled usbekikeelsed.

Enne Samarkanti liikumist saime pikema sombuse ilmaga jalutuskäigu looduspargis. Vabas looduses küll ühtegi looma ei olnud, aga see-eest viidi meid tarade juurde, kus saime siiski määgida võidu kitsekestega ja hirnuda hobustega. 

Samarkant 

Samarkandis külastasime järjekordset kooli, kus käis üle 3000 õpilase kahes vahetuses. Klassiruumid olid tõsiselt väikesed, kuhu oli pakitud üle 50 õpilase. Oli vaid kaks vahekäiku ning laudade ridasid 4, millest kaks keskmist oli kokku lükatud. Usbekistanis on üsna rangelt mõned asjad ära määratud. Nimelt president on täpselt protsentuaalselt öelnud, kui palju tuleb õpilastel tegeleda muusika, füüsika, kaunite kunstide ja spordiga. Samas tänavatel korda ei valitse. Autod sõidavad nii kuis jumal juhatab, või noh.. Allah juhatab. Suunatuled on pigem harv nähtus ning signaal on levinud suhtlemisvahend, mida kasutatakse nii möödasõidul, ristmikut ületades kui ka kannatamatust väljendades ja taksot pakkudes. Tänavatel sõiduradade eraldusjooni eriti ei eksisteeri ning tänavapildis on ehitiste kontrast tugev: uhked kullatud sammastega ehitised kõrvuti lagunenud varemetega.

Ausalt öeldes on see paras rännak ajamasinaga NSV aega. Tänavatel kõndides võib näha kaale üksteise kõrval sildiga 1000 SUMi ehk tahtmise korral võib vabalt end väikese raha eest tänaval bussipeatuse kõrval end kaaluda. Takso tellimine nõuab vaid ühte käeviibet, mille järel mitu autot tõmbavad signaalitades tee serva. 10 000 SUMiga saab igale poole. 

Kuna joomiskultuuri siin ei ole, siis shotiklaase on võimatu leida. See-eest võib endale tahtmise korral soetada traditsioonilise sangadeta tassi – piaali. Kodudes ei jooda ning ega usbekid üle ühe õlle ei kannata.  

Amir Temur on maetud endanimelisse mausoleumi, mille avar hauakamber on peaaegu et täielikult kullaga kaetud ning hauakividena on kasutatud vaid kõige kallimaid vääriskive. Amir Temuri hauakivile on kirjutatud araabia keeles: “Kes suvatseb kivi tõsta, seda kannab elu lõpuni ebaõnn”. Seetõttu on mitmetel kordadel pärast vaenlaste poolt kivi varastamist see tagasi toodud, sest ebaõnne on rohkem kui õnne. Kohalikud usuvad, et Stalini kivi varastamise tõttu algaski teine maailmasõda. Nimelt päev pärast kuritegu tungisid sakslased NSV Liidule kallale. Stalini ebaedu tõttu otsustas ta kivi tagasi Samarkanti viia. 

Samarkandi ühel uhkemal väljakul, Registani väljakul, võib leida suursuguseid mausoleume ja mošeesid. Kõikidesse metroseedesse sisendes võis eest leida rohelised sisehoovid rohkete põõsaste ja puudega. Metroseedes oli võimalik õppida 7, 14 või 20 aastat. Üleüldiselt hinnati õpetajaid moslemite seas väga kõrgelt, tihtipeale peeti neid olulisemateks kui oma vanemaid. Nii lasi Amir Temur end oma õpetaja jalgade ette matta. Samuti ehitati õpetajate auks suuri metroseesid. Tihti kaunistasid ehitisi massiivsed minoretid, mida esimesed 3 sajandit hoiti köitega püsti, ning sibulataolised kuplid, millel oli 64 vagu tähistamaks Muhhameedi vanust. Ehitised on üldiselt sinistes ja rohelistes toonides. Punast algselt ei kasutatud, sest see on vere värv. Samuti ei kujutatud loomi ja inimesi, kui just need ei olnud mütoloogilised või väga ebarealistlikud. Kuigi naised mošeedes käia ei tohtinud, siis sellegipoolest ehitas Amir Temur enda naisele mošee, mida ta võis külastada senikaua, kuni konstruktsioonid toimusid. 

Nekropol oli ilmselt paljude õpilaste üks lemmikvaatamisväärsusi. Nimelt paljudest trepiastmetest üles mäkke ronides ootas ees vapustav vaatepilt väikese tänavaga, mis olid moodustatud pisemate üksteise külje alla ehitatud mošeedega. Iga mošee oli erineva suurkuju auks ehitatud hauakamber. 

Järgmisel päeval oli meie klassil väga tähtis päev, nimelt sai meie armas klassijuhataja aasta nooremaks. Hommikusöögil andsime talle üle kingituse ja hiiglamasuure lillekimbu ning õhtul läksime traditsioonilisele rikkalikule mitmekäigulisele õhtusöögile.

Tashkent

Eelviimase päeva hommikul viidi meid ka Tashkendi lähedale mägedesse. Tippu jõudmiseks pidime sõitma hirmsad 10 minutit gondliga, mille turvavarustus oli kergelt öeldes olematu. Kahekohalisele nõukaaegset karusellipinki meenutavale istmele lükati sõidu ajaks ette roostetanud metallist pulk, mis logises ühe hinge otsas ning mida oli võimalik ise liigutada. Samas alla kukkumine oleks olnud surmav. Vaade oli sealt siiski lummav. Meie oma direktor teadis rääkida et need teravatipulised mäed on tekkinud mandriliste laamade kokkupõrkel ning just sealt algabki kurikuulus Himaalaja mäestik. Mägedes pidime sööma veel reisi viimase traditsioonilise söögikorra, sest selleks ajaks olid kõigil juba šašlõkk ja sai hapukoorega üle visanud. Õhtul Tashkendis suundus enamik meist KFC-sse.

Fun facts:

• Lahutamine tavapärane ning uuesti abiellumine veelgi tavapärasem. 
• Peale Usbekistani reisi võib öelda, et igaüks meist on olnud miljonär (10 000 SUMi on 1€)
• Šašlõkki sai Usbekistanis kogu aeg, kõrvale muidugi naan. 
• Vene keele praktikat saime tänu õppereisile korralikult. Isegi Gabor jõudis kriisisituatsioonis õige sõnapaarini: “Appi, appi! Открыть, открыть! 
• Süüakse patjade peal põlvitades madalate laudade taga. 
• Kasmiirisallid on väga odavad – 55k ehk vaid 7 euri
• Pottide asemel on augud
• Igal piirkonnal on oma retsepti järgi valmistatud naan. Naani lauale asetamisel tuleb seda kohe sööma hakata, vastasel juhul on see suur solvang pererahvale. Samuti tuleb sai alati õiget pidi taldrikule tagasi asetada.
• Usbekistanis tänatakse inimesi parem käsi südamele asetatult väikese kummardusega. Teretades naisele kätt ei pakuta ning naine ei tohi mingil juhul ise esimesena kätt pakkuda.