133c

Klassivendadega on tüdrukutel vedanud – ei ole meie poistevägi ei suu peale kukkunud ega jää puudu ka džentelmenlikkusest (meile tõepoolest meeldib, kui te klassiust alati meie heaks lahti hoiate). Seni püsinud kõrge hinnang sai väikese tagasilöögi täpselt aasta eest naistepäeval, kui paralleelklassi tüdrukud oma lemmiklilledega mööda koolimaja leekisid, meie jäime aga tühjade kätega. Viimases tunnis üritasid noorsandid siiski oma väärikust veidi tõsta ja nobedate näppude vooru tulemusena sündisid meisterlikud paberist volditud tulbid igale neiule. Aga viimases hädas ongi loomingulisus kõige õigem lahendus, seega ei hullu, me armastame teid ju ikka!

2017

Just aastataguse loo tõttu oli tänase päeva sündmuste käiku huvitav jälgida. Oli klassivendi, kes tulid, vallatu naeratus näol, ja kallistasid, leidus neidki, kellel vähemalt ablaste võileivaampsude vahel mõni hea soov üle huulte tuli. “Noh, asi seegi, las ta olla,” mõtlesime. Kuid hetkedel, kui Joel üritas paaniliselt maha suruda kõlakaid kringliteost või klassivennad jõudsid üldsegi mitte neile omaselt viimasena sööklarivisse, oli teada, et midagi on teoksil. Ja oh seda üllatust! Selle asemel, et toetada meie pädevust vähilaadsete alamhõimkonna teemadel ja vaadata youtube’ist üks lustakas video, ilmus ekraanile hoopis Genialistide lugu “Naine” ja silmapilkselt oli kogu meessugu klassi ees. Millised mehed! Võtsite sõnad suust ja võin julgelt öelda, et tegite paljudele järgmistelegi naistepäevadele silmad ette!

Kringel maitses väga hää ja need puusaliigutused jäävad meiega ilmselt kauaks!

PS. Kõigile neidudele, keda antud video kõnetas, julgen anda meie poistele klassiõdede garantii, tegu on väärt kaubaga. Tasuks kiiresti tegutseda!!

Iga-aastane Vabalava pakub juba varajastest hommikutundidest alates, mil aulasse hakkab järk-järgult kerkima lavakonstruktsioon, palju kõneainet ja elevust. Sigimist-sagimist on täis klassiruumid ja koridorid. Selleaastane, juba seitsmendat korda toimuv üritus oli aga 133c klassile kohe eriti südamelähedane: esmakordselt (ja loodetavasti ka viimast korda) tuli kokku meie oma klassivendade tantsu- ja laulutrupp Vatseli Viisik (koosseisus Margus, Sebastian, Pohga, Johann ja Siim) ning õhtut juhtis herr Kübar.

Tuleb tõdeda – reaalikad oskavad üllatada. Kui arvad, et oled juba kõike näinud ja teinud, siis mõtle veel kord. Lavalaudadel sa muu hulgas näha jojotrikke, taassündinud Spice Girls’i ja boyband‘e ning tragikoomilist stand-up’i, mis leidis üles ka 133. lennu poiste valupunktid (eks te ise teate, kes te olete, kelle alkoholi tarbimine on lineaarses sõltuvuses juuste pikkusega). Kas tegu oli positiivse nähtusega või mitte, jääb igaühe enda otsustada. See-eest ei pidanud pettuma ükski saalisviibija, kes oli pikisilmi oodanud traditsioonilist füüsikute etteastet. Vatseli Viisiku kohta võib vast nii palju öelda, et nähti rohkem, kui valmis oldi, aga eks omamoodi silmiavardav oli seegi. Aga julge pealehakkamine pool võitu, isegi, kui seekord tuli tunnistada rebaste Beyond Beyond’i laadse toote Kuum Segadus paremust rahva silmis (me armastame teid ikka!).

Vabalava tõestas järjekordselt Reaali rahva mitmekesisust ja ühtsust. Rohkem kui kunagi varem, oli tuldud end proovile panema ja lihtsalt esinemist nautima. Kiidusõnu jätkus ka žüriil koosseisus: täiesti subjektiivne Ivo Linna, lihtsalt imearmas Marie Vaigla ja kultuuriinimesi tasakaalustav keemiline jõud Martin Saar. Väga aus trio!

Ega siis asjata ei öelda, et julge hundi rind on rasvane: kõik neljapäeva õhtu julgustükid said kenasti premeeritud ka kohukeste, Vitaminerali (!) ja kõikvõimalike pääsmetega. Rahva seas loositi välja koguni 18 liitrit Largo mahla. Üritusele pani punkti Frankie Animali akustiline etteaste ja žürii lemmiku Johanna Juhansoni võimas omalooming. Tugevamatele oli aga õhtu alles noor ja tähistamine jätkus varajaste hommikutundideni.

Suur kummardus Stenverile ja Hedvigule ürituse suurepärase planeerimise eest, Kübarale rahva naerutamise eest ning kallitele klassivendadele ulja ja vallatu pealehakkamise eest (PS. Nägite ka balletiseelikutega väga šikid välja)!

Mirel

Vatseli Viisik täies koosseisus

Õhtu säravaim(ad) staar(id)

Igati muhkel olemine

Boyband’i materjali siin iseenesest oleks

6. detsembril 2017 sa meie põhjanaaber 100 aastaseks. Seda päeva tähistati ka pidulikult meie koolis. Üles olid riputatud Soome lipud, aulas tantsiti jenkkat ja loeti soomlaste luulet. Kooli tuli külastame Soome Suursaatkonna asesaadik, kes pidas kõne eestlaste ja soomlaste sõprusest. 133. lennu ainsa soomlasena pandi tanki Toivo, kes tutvustas virolaistele veits Soome ajalugu (mis on üllatuseks peaaegu sama keeruline ja segane nagu Eesti ajalugu). Eesti ja Soome on nagu vennad, kergelt tügavad üksteist, teevad üksteise kulul nalja, kuid siiski hoiavad kokku ja toetavad üksteist rasketel aegadel. Ilusat iseseisvuspäeva, rakas Suomi!

Toivo

Ühel ilusal reedesel pärastlõunal sai meie klass tunda üksteisega suuremat lähedust kui kunagi varem, kui üritasime end pea kogu koosseisus mahutada ära Flo Kasearu kodu pisukesse koridori. Küll võttis aega ja higistamist, aga lõpuks saime vist isegi välisukse kinni tõmmatud. Flo pajatas talle omasel energilisel viisil meile maja ajaloost ja muuseumiks kujunemisest ning ka trepi all jooksvast rotist. Peale seda suundusime tagaaeda, mille tagumises otsas kõrgub ähvardav tsunamilaine ning plekk-katusest volditud lennuk.

Peris hää

Sai ka veidi tantsupidu tehtud, kui pressisime end keldrisse ja Creative Estonia taustamuss võttis ikka puusa nõksuma. Samamoodi kui teoses, käisime meiegi konveierlindina sealt läbi — ikka ühed sisse ja teised välja. Kui siis lõpuks maja teisele korrusele jõudsime, tekkis kõigis selline elevus ja hakkas mingi nihelemine pihta. Eks see ikka seepärast oli, et lähemale jõudis ekskursiooni kõige põnevam osa–LIUMÄGI. No jeerum jummi, see on ju iga lapse unistus, et mõtle kui trepist rahulikult alla minemise asemel saaks sealt ALLA LASTA!!! Ja siin meie ees see vapustav kaadervärk oligi. Flo seletas, et plekk on paigaldatud sinna puhtpraktilisel eesmärgil. No et trepp pidevast kasutusest liialt ära ei kuluks ja teine, tagumine ka kasutust saaks. Ainult ratsionaalsed ja praktilised põhjused muidugi ;). Pärast lühikest instruktaaži saime meiegi toda lõbusõitu katsetada. Peame möönma, et olime vähem graatsilised kui majaomanik, aga eks see nõuab omajagu harjutamist ka.
Oli mõnus ja vaffa ja igast muud häid sõnu ka.
Aitüma Maarja Kellale ja Flole!

Wild Robin oma loomulikus elukeskkonnas

Maria

Kui rets septembri lõpus läbi sai, mõistsime, kui tore on käske jagada ning ‘’karistada’’ neid, kes meile vastu astuvad või veidi viilivad. Meie õnneks on oktoobris püha, mis kõik õpetajad koolist minema ajab ning kogu võimu meie kätte koondab. Kõik abituriendid said valida, kellele ning mis tundi nad anda soovivad. Täisualdust meil siiski polnud: pidime Google’i tabelisse ära märkima, kas oleme tundi jõudnud või mitte. Õnneks meie klassi õpilased ei hiline kunagi ning sellega probleeme ei tekkinud.  Tunniandmisele lubasid õpetajad enamasti läheneda loovalt, mis tähendab, et meie majandusklassi noorsandid kasutasid aega targasti ära, et läbi viia turu-uuring 3.e klassi muusikatunnis: koolijütsidelt uuriti, mis muusika neile meeldib. Üllatuseks saadi vastuseks, et lapsed on suured Eesti klassika austajad. Nende lemmikkollektiiv oli ühehäälselt 5Miinust (noorus on tõepoolest hukas). Realkooli majades liikus ringi ka meie Ajutine Juhtkond, kes külastas tunde ning viis revolutsionäärid direktorikabinetti seletuskirja kirjutama. Asendatud oli ka meie armastatud Jut(t)a, kes lubas kooli kapuutsiga siseneda ja oli niisama muhe. Päeva lõpus sai teadetetahvlilt imetleda kümneid humoorikaid seletuskirju. Oli suht tore, teeks veel. xd

Pisikesed…

…ja elurõõmsad

Rebastenädal toimub nagu kohaselt kolmandal septembri nädalal, kuid ootusärevus selle jaoks algab juba kõvasti varem. Tegu on vaieldamatult ühe oodatuima üritusega Reaalis. Kuna iga päev oli niivõrd tegus ja põnev, siis on lihtsam kirjutada igast päevast eraldi.

Niisiis, Esmaspäev

Kõik algas piduliku üritusega, kus jumalad andsid rebastele nende järgmise nädala riided. Minu rühmas toimus ka veel eraldi mõõgatseremoonia, sest rühma teema oli samuraid. Esimeste vahetundide ajal lugesid rebased ette ka rebasevande, kus lubasid, et vaktsineerivad end ja ei trügi sööklas. Niipalju siis sellest. Koolipäev oli üsnagi tavaline – kõik grupid retsisid oma rebased nii nagu soovisid ning vahetundide ajal õppisid rebased tantsu. Päeva lõpus algasid gruppide vahelised teatevõistlused. Täpselt enam ei mäleta, kes võitis, aga tähtis on ju osavõtt, eks… Õhtu lõpuks läksid kõik koju.

Sõnu pole vaja

Teisipäev

Teisipäeval oli rebaste retsimine raskendatud, sest toimus mingi pidulik üritus, aga kes enam ikka mäletab, mis see oli. Siiski toimus pärast koolipäeva viktoriin, mis tutvustas jumalate lendu. Mitu gruppi said maksimum tulemuse, seega olid rebased oma kodutöö ära teinud. Pärast kooli oli iga grupi oma valik, mis plaanitakse. Minu grupp koostöös baleriinidega otsustas lasta rebastel oma jumalate autod ära pesta. Õhtu lõpuks läksid peaaegu kõik koju.

Musirong

Kolmapäev

Kolmapäev on paljude jaoks kõige oodatum päev ja seda mitte kooli pärast, vaid kuna pärast kooli toimus kauaoodatud maastikumäng. Koolis oli kõik normaalne: rebaseid kiusati, vahepeal nad harjutasid tantsu jne. Maastikumängu telgitagused jätame seekord enda teada, et tulevastel põlvede ka midagi oodata oleks. Õhtu lõpuks läks mõni koju.

Neljapäev

Oli… Vist…

Omad joped

Reede

Pärast kolmapäeva on teine kauaoodatud päev reede. Jumalad said koolipäeval rebastele teha oma viimased karistused/õnnistused. Pärast kooli toimus tutvustav slideshow rebastele, kus võeti kokku rebastenädala sündmused. Eriti sai naerda kolmapäev õhtul toimunud maastikumängu piltide üle. Pärast seda toimus rebaste ristimine, kus igast rebasest sai täisväärtuslik Reaalkooli gümnasist. Kahjuks sellest üritusest ei saa rohkem rääkida, sest see info on salastatud. Õhtu lõpuks olid kõik rebased konteineris.

Pohga

Aastal 2017 15-16 septembril toimus Reaalkoolis reaal- ja loodushariduse konverents. Konverents oli järg ehk ta oli aastal 2015 juba toimunud. Üritus oli jaotatud reede ja laupäeva vahel. Ise tegin ma oma elus esimest korda tõlgi tööd. Päris raske oli kohapealt inimesele eesti keelt inglise keeleks muuta. Aga tore oli ka. Sain palju uut teada Rumeeniast ja Hollandist, kust minu “kliendid” pärit olid. Ega õnneks ei olnud asi nii hull ka, kui tundub. Kui midagi läks kõrvust mööda või tõlkisid valesti, siis tuli ainult teha nägu, et nii peabki olema. Eesti keel on ikka piisavalt erinev, et välismaalane midagi aru ei saaks. Lisaks konverentsi osale koolis, käisime ühe töötoa raames Tallinna Toomkirikus Christian Ackermanni altariseina vaatamas. Nii mõnelgi konverentsil osalejal võttis kõrgetel tellingutel turnimine jalad natuke nõrgaks ka. Reede õhtul olime oodatud Soome Instituuti, et juua ja süüa midagi kosutavat. Järgmine päev ootasid meid ees erinevad töötoad. Kõik said valida just endale meeldiva. Eredalt jäi meelde õpetaja Anu Kella ja Martin Saare töötuba, milles leiti ühendust keemia ning kirjandusklassika vahel. Konverents oli väga mitmekesine ning tõlkimine oli nii väärtuslik kogemus kui ka moodus, kuidas leida endale tuttavaid välisriikidest.

Eliise

Suvi on läbi ning aeg tagasi kooli minna. Meie jaoks juba 12. esimene september. Seekord oli esimene koolipäev meie jaoks eriline: tavalisele aktusele lisaks toimus ka teine aktus, kus osalesid ka esimeste klasside õpilased. Hommikune aktus läks nii nagu tavaliselt. Kõigil oli tore jälle näha ning kõik olid ülevas meeleolus. Jutustasime suvest ja tegime lolle nalju. Peale aktust anti meile vaba aega, et esimeste klasside lastele kaardid joonistada. Kaardid käes, olime valmis noored kolleegid käe kõrvale võtma ja neile koolimaja näitama. Näitasime neile suurt maja, õpetajate tuba, saali, sööklat. Käisime ka staadionil ning väikses majas, sest esimesed aastad veedavad nad just selles hoones õppides. Põhi atraktsiooniks oli väikestele direktori kabinet, kus nad said ka direktoriga pilti teha ja tema toolil istuda. Majatuur tehtud kogunesime aula ukse taha. Nüüd oli õhtu kõige keerulisem osa, pidime oma kolleegi viima õigele poole aula peaust. A-klassi lapsed kogunesid ühele poole ja B-klassi lapsed teisele poole. Meil oli kohustus viia oma laps õigele poole ning eksijat ootas eluaegne Potsa vihalaine. Enamik meist otsustasid õigesti, kuid keegi abiturientidest oli ikka oma lapse vale klassi juurde pannud. Abiturientide poolt pidas kõne Kübar. Väga inspireeriv ja muhe sõnavõtt meie klassivanema poolt. Aktus kulges rahulikult lõpuni ning peale seda saime kõik minna oma teed. Mõnus viimane esimene september oli. Loodame, et ka väikestele jäi nende esimene koolipäev meelde.

Laura

Kroonika klantslehtede vahel…

Maria ja Mirel oma juntsuga

Hedvig ja Saskia oma juntsuga

Kristiina ja Victoria oma juntsuga

19. augustil 2017 asusid Jan, Laura, Vronski ja Nurmeots teele Pärnu poole, et osa võtta iga-aastastest puuladumistalgutest. Kuigi töökäsi oli võrreldes varasemate aastatega kordades vähem, oli ladumist ootavaid puid tihumeetrites ligi kaks korda rohkem, mistõttu tehti ka algsed pakkumised, et talgud kujunevad mitmepäevaliseks. Hirmust hoolimata töö algas ning aeglaselt (väga aeglaselt) puukuhi kahanes. Vronski müüris Nurmikut sisse, kui samal ajal ajas Madis Lauraga juttu, mis meenutas väga tugevasti juba arenguvestlust. Ka Sass julges tillukese käruga teiste seas ringi käia, sest kohalolevate abiliste seas ei näinud ta kedagi, kes teda päeva jooksul haluga rünnata võiks. Kõik see toimus kohutava muusika saatel, sest DJ-ks oli seekord Vronski.

Isegi enne päikese loojumist oli lõpuks plats tühi ning tohutu töö tehtud. Laura läks juba varem oma teed, mistõttu tagasihoidliku grillileegi ümber koguneti meestejutte ajama. Õhtul vaadati telekast õudukat sugulusabielude tõttu muteerunud maakatest ning koduperemees pakkus täisealistele külalistele ka klaasikese veini. Päeva meenutamiseks riputati Instagrami selfi, mille tegemise vastu Nurmeots punnis (kui nägu seda juba ei ütle). Võib-olla tasub mainida, et #tooresliha viitab siinpuhul grillile pandud lihadele, mis seal aga piisavalt kaua ei olnud.

Suvel oli võimalus meie klassi Toivol esitleda ameerika turistidele Eesti ja Soome ajalugu. Peamiselt räägiti Talvesõjast ja Soomest, sest neil oli järgmisel päeval minek laevaga Helsingisse ning nad soovisid Soomest ja selle ajaloost rohkem teada. Kuid räägiti ka Eesti ajaloost ja lühiajalisest Saksa okupatsioonist. Ameeriklastel oli palju küsimusi, millele nad ka vastused said. Neid üllatas see, kuidas kõikidele raskustele vaatamata suutsid soomlased säilitada oma iseseisvust ja kui keerulises olukorras olid eestlased tegelikult peale oma iseseisvuse kaotust 1940. aastal. Ameeriklastele Eesti ja eestlased väga meeldisid ja lubasid kindlasti kunagi tagasi tulla. Pärast ameeriklastega kohtumist käisid Madis ja Toivo KGB (mitte 134.c) kongides Pagari tänaval, mis olid äsja pidulikult avatud.

Toivo

Ühel kenal suvisel õhtul sain klassijuhatajalt kõne. Sisuliselt tähendas see vaheaja looderdamise lõppu ja kaasamist mingisse üritusse otseloomulikult. Selgus, et vastutustundlik ajalooõpetaja oli oma tiiva alla võtnud turistide grupi USAst. Tüüpilised elurõõmsad 60ndates pensionärid ühekorruselisest Ameerikast – just nagu külma sõja-aegses kinos! Vanurid olid selleks hetkeks saanud ammendava ülevaate linna ajaloost – teisiti ei saanudki olla, giidiks oli ju Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees. Nüüd soovisid nad kuulda tänapäevast – seda muidugi noorte käest (lapse suu ei valeta). Tutvudes soomlase vaatevinkliga (kodanik Henrik Mikael Toiviainen) ning kuulates muusikat (Nikita Poljakov) avaldasid usakad soovi kuulata Eesti venelasi. Nimelt langesid nad stereotüübi ohvriks – Eestis diskrimineeritakse venelasi. Lurjus Vronski oli ilmselt suvise päikese käes ülekuumenenud ning ei võtnud vaevaks korraliku ettekannet valmistada nagu seda oli teinud seltsimees Baikov. Vaatamata sellele õnnestus topelt integratsioon (vanus-rahvus) täielikult. Huvitaval kombel üllatas usakaid meie magamisrajoonide süsteem – eriti hruštšovkad. Siira uudishimuga ning kergelt šokeeritult kuulati pealt jutte, kuidas Vronski vanemaid kooli ajal NSVLis taga kiusati nende usu tõttu. Kõik rahvuslikud konfliktid ajas Vronski kõlvatute poliitikute kaela – võis jääda mulje nagu valitseks eestlaste ja venelaste vahel täielik harmoonia, tõsi küll vahelduva pilvisusega. Ühes asjas jõuti aga kindlameelsusele Vronski põlvkond oli Dostojevski mitte Putini rahvusest – sellega oli kõik öeldud. Peab tõdema, et kogemus tõstis tohutult meeleolu– publik näis äärmiselt rahul olevat. Esinejad said ka väikese kingi ning imekauni kaardi külaliste USA kodukohast.

Viljard

Noorematele koolikaaslastele, kes võib olla ei tea: see on hruštšovka.
Allikas: Vikipedia